Talve algust ootavad tuhanded mudilased värinaga hinges: ja kuidas siis muidu, sest detsembris ja kuni pühadeni välja käivad päkapikud – Jõuluvana abilised – iga päev laste akende taga piilumas ning jätavad hoolikalt valmis pandud sussidesse kingitusi. Kuid kingitused võivad olla vägagi erinevad – ühes kodus on selleks iga kord kallis mänguasi, teises aga vaid porgand või õun… Lasteaia- ja algkoolilapsed võivad vanemad kimbatusse ajada küsimusega, miks kohtlevad päkapikud lapsi nii erinevalt. Kuidas sellest piinlikust olukorrast välja tulla – seda uuris MK-Estonia spetsialistidelt.
Lasteaia- ja algkooliealiste põnnide vanematele on detsember mõistagi askeldusterohke kuu: iga päev tuleb välja nuputada, mida sussi sisse panna. Samas on see mugav – laps ärkab hommikuti kergelt üles, et kiiremini kingitust näha.
Siiski on asjal ka teine pool.
Lapse heaolu on muinasjutust tähtsam
Tuhanded Eesti pered on juba alustanud advendimaratoni: sussid aknalaual, kirjad päkapikkudele, imede ootus…
„Aga siis tuleb lasteaed. Ja seal kelgivad teised lapsed, et kellelegi tõi päkapikk Labubu, kellelegi vilkuvad tossud, kellelegi lausa televiisori. Mõni laps aga vaatab oma pulgakommi ja küsib: „Ema, miks mina sain ainult kommi?““ räägib psühholoog Olga Pahhomova. „See hetk on lapsevanemaks olemise juures üks valusamaid. Sest selle taga ei ole lihtsalt küsimus kingitustest. Selle taga on lapse küsimus: „Kas ma olen halvem?“ Ja vanema küsimus: „Kas ma olen halb lapsevanem?““
Mis toimub aga sel hetkel lapse peas? Olga Pahhomova selgitab: „Muinasjutt ei tohi toimida kauplemise põhimõttel. Kui päkapikk toob kingitusi „hea käitumise eest“ ning mida parem laps, seda uhkem kink, siis loome sellise süsteemi, kus armastust ostetakse.”
Psühholoog ütleb, et päkapikk paneb kingitusi sussi sisse millegi eest, vaid lihtsalt niisama. See on osa rituaalist: laps riputab või paneb sussi aknale ja hommikul leiab sealt kingituse.
„Siin toimib elementaarne füüsika: sussi või soki sisse mahub küpsis, väike mänguasi, apelsin või šokolaad. Sinna ei mahu televiisor ega jalgratas. Sussi või soki suurus seab võlumaailmale loomuliku piiri. Kõik, mis sinna sisse mahub, päkapiku toodud. Kõik, mis on suurem, on kindlasti vanemate kingitud.“
Kuidas aga last juba varakult ette valmistada selleks, et lasteaias on laste kingitused päkapikkudelt väga erinevad?
Olga Pahhomova soovitab: „Enne advendi algust võib lapsega maha istuda, võtta suss või sokk kätte ja öelda: „Tead, päkapikud on väikesed, umbes nukukasvu. Neil on raske suuri asju kanda. Ja vaata oma sussi/sokki – näed, milline see on? Päkapikk paneb kingitused siia sisse. Seepärast kingibki ta vaid seda, mis sisse mahub: küpsiseid, mänguasja, komme. Aga televiisor või jalgratas sinna ei mahu. Kui keegi lasteaias või koolis räägib, et päkapikk tõi talle midagi tohutut – siis ilmselt kinkisid selle tema ema ja isa ning tegid lihtsalt nalja, et see on päkapikult.““
Psühholoogi sõnul on ka jõuluimes oma loogika ja piirid. Kõige olulisem on anda lapsele kätte kaitsevahend: „Kui lõpuks teine laps kiitlebki televiisoriga, ei mõtle teie laps, et on teistest halvem, vaid et teler lihtsalt ei mahuks sussi sisse. Ja see võtab võrdlemise valu maha.“
Kuid kui miski ei aita ja laps kannatab, soovitab psühholoog rääkida tõtt: „Öelge, et päkapikud on mäng, mida vanemad lastega mängivad: „Tegelikult ostame kingitusi meie ja meil on oma reeglid: kingime väikeseid asju, sest peamine on tähelepanu, mitte hind. Teistes peredes on teistmoodi. Aga sina ei ole halvem ja me armastame sind lihtsalt sellepärast, et sa oled olemas.““
Kas tasub muinasjuttu lõhkuda? Pahhomova sõnul on see koht, kus vanemad end sageli süüdistavad, kartes lapselt lapsepõlve röövida.
„Kuid ime ei seisne usus päkapikkudesse,“ selgitab psühholoog. „Ime on ema, kes tõuseb kell 6 hommikul, et panna sussi sisse mandariin. See on isa, kes lõikab koos lastega lumehelbeid välja. See on pere, kes küpsetab üheskoos piparkooke. Kui laps teab, et päkapikke pole, aga on vanemad, kes teda armastavad, siis see ongi tõeline ime. Kui aga laps elab ärevuses „miks mina saan vähem kui teised“, siis see pole enam ime. See on loterii, kus panuseks on lapse enesehinnang.“
Kui muinasjutt hakkab haiget tegema – valige laps, rõhutab Olga Pahhomova.
Tema sõnul elavad paljud vanemad raskelt üle, kui näevad, et nende laps saab „päkapikult“ küpsise, samas kui eakaaslane saab uue nutiseadme.
Reegel peaks Pahhomova arvates olema lihtne: „Kõik, mis ei mahu sussi sisse, ei ole päkapikult.“ Päkapikk toob küpsiseid, väikeseid mänguasju, raamatu, sokid, apelsini. Aga suured kingitused – jalgratas, telefon, suur nukk – on vanematelt.
„Ja nii peabki olema. Lihtsalt öelge ausalt: selle kinkisime sulle meie,“ soovitab Pahhomova.
Miks on see oluline? Kui laps näeb, et päkapikk toob teisele poisile teleri, talle aga šokolaadi, võib ta järeldada, et teda armastatakse vähem. Ja see teeb tõesti haiget. Aga kui rühmakaaslasele kinkisid televiisori vanemad, teie lapsele tõi aga küpsise päkapikk, on tegu kahe täiesti eri asjaga. Need pole omavahel võrreldavad ega tekita hingevalu.
Pahhomova kinnitab: kõige suurem viga on vaikida ja tunda end halva vanemana ainult seetõttu, et „kõik teisedkingivad iPade, aga mina mitte“.
„Te olete normaalne. Te säilitate kaine mõistuse maailmas, mis kipub vahel hulluks minema,“ ütleb psühholoog. „Ja kui advendiaeg on muutunud stressiallikaks, siis võib ja tulebki reegleid muuta. Lapse hingeline heaolu on palju tähtsam kui mistahes muinasjutt.“
Manipulatsioonide kuu
Lasteaiaõpetaja Ljudmila Strizhenko tunnistab, et detsember on tema jaoks eriline aeg. „See on minu lemmikperiood aastas – nii lapsevanema kui ka õpetajana,“ ütleb ta.
Tema sõnul toob päkapikukuu kaasa mitte ainult pühademeeleolu, vaid pakub ka suurepäraseid kasvatuslikke võimalusi.
„Detsember on imeline kuu kergeteks manipulatsioonideks,“ naeratab Strizhenko. „Ütled lastele: nüüd hakkame magama sättima, teeme toa korda ja peseme hambad puhtaks ilma jonnimata, sest päkapikk võib aknast piiluda – ja kõik sujub palju libedamalt.“
Nagu märgib õpetaja, kel on töökogemust nii tavaliste kui ka erivajadustega lastega, sõltub laste suhtumise tõsidus neisse väikestesse detsembriimedesse lapse vanusest, pere rahalistest võimalustest ja kodustest traditsioonidest.
Tema sõnul on oluline ka protsessi korraldus: „Meil oli kasutusel variant, kus päkapikk käis iga päev ainult lasteaias, kodus aga vaid nädalavahetustel. Vanemad tõid varem näiteks 24 kommi ja detsembris polnud susside täitmisega probleeme. Isegi kui kodus unustati kingitus panna, oli see lasteaias kindlasti olemas. Lapsed ei jäänud meil tähelepanuta,“ räägib ta. Tavaliselt on need väikesed maiustused või soodsad mänguasjad – „pisiasjad, mis teevad hommiku rõõmsaks“.
Mõnikord tekib raskusi lastega, kellele vanemad on juba selgitanud, et kingitusi panevad sussi sisse nemad ise.
„Mulle on öeldud: „Seda kõike tood sina, mingeid päkapikke pole olemas,““ meenutab õpetaja. „Ma vastasin: olgu, sinul ei ole, aga minul on. Mina usun imedesse ja minu juures käivad päkapikud. Vaat täna hommikul tõid kommi!“ – „Millise?!“ – „Väga maitsva!“ Ja ongi kõik – küsimusi enam pole ning laps ootab taas imet. Isegi kui kodus räägitakse, et raha pole ja päkapikud ei tule, teab ta: lasteaias on komm olemas. Ta usub, ootab ja pingutab.“
Pedagoog on veendunud, et väikese imeootuse säilitamine on oluline: „Tahan, et see kestaks võimalikult kaua, seepärast käivad meil lasteaias päkapikud alati.“
Loomulikult tekitab kingituste teema vahel võrdlusi, nendib õpetaja: „Mõnikord küsib keegi äkki vaikselt: „Miks minul pole nii nagu Mašal?“ Siis ma ütlen: päkapikk, kes Maša juures käib, on ilmselt väga tugev ja teenib põhjapoolusel rohkem, aga sinu oma on nõrgem ja väiksem. Aga sina kirjuta Jõuluvanale kiri – ja tema toob sulle väga hea kingituse.“
Strizhenko märgib, et on lapsi, kes võivad kadestada või isegi üritada võõrast mänguasja võtta. „Siis vestleme lapse ja vanematega, selgitame reegleid. Põhieesmärk on, et iga laps mõistaks, et kingituse on ta välja teeninud, võõrast aga ei tohi puutuda,“ soovitab ta.
Pedagoogi sõnul võimaldab selline lähenemine lastel uskuda imesse, tunda pühadest rõõmu ning samal ajal õppida õiget käitumist ja sallivust teiste suhtes.
Ajalooline taust
Einike Sooväli, Eesti Vabaõhumuuseumi lõimumis- ja sotsiaalsete programmide juht
Üsna keeruline küsimus – kust need päkapikud ikkagi pärit on? Nad on eksisteerinud juba väga-väga ammu, kuid mitte sellisel kujul, nagu oleme harjunud: mitte armsad väikesed olevused punastes kuubedes. Varem olid päkapikud pigem negatiivsed tegelased – ja selliseid olendeid leidus praktiliselt igas kultuuris.
Võib-olla teate eesti muinasjuttu mehikesest, kes elab suure ahju all – ta tuleb sealt välja ja ütleb: „Andke mulle süüa!“ Kui anda talle lusikatäis, sööb ta selle ära ja küsib lisa, ning lõpuks pistab nahka kõik, mis kodus leidub. Ta on pigem selline negatiivne kuju.
Ka teistes kultuurides – germaani, skandinaavia, slaavi – leidus väikeseid kurje olendeid, kes mõtlesid pidevalt välja, millist sigadust korda saata.
Inimestele meeldivad muidugi ka praegu igasugused “tumedad asjad” – seepärast tähistatakse ka Halloween’i. Kuid tänapäeval tajutakse seda kõike palju pehmemalt, pigem naljana, ja see ei hirmuta enam kedagi. Seepärast on ka päkapikud muutunud „heaks“. Kuigi algselt jälgisid nad lapsi ja isegi karistasid neid. Näiteks võidi halvad lapsed sealauta kinni panna, kui nad lugeda ei osanud.
Ka Jõuluvana, kes hakkas eestlaste juures käima, oli samuti alguses teistsugune: ta kandis musta kasukat, tal oli kaasas vits või midagi sarnast, et sõnakuulmatuid lapsi karistada. Ja kingitusi ta ei toonud. Järelikult ei toonud ka päkapikud alguses mingeid kingitusi.
Nagu folkloori uurivad ajaloolased arvavad, tulid päkapikkude punased kuued meile Soomest. Seal on päkapikud Jõuluvana (Joulupukki) abilised. Nad aitavad kingitusi meisterdada, käivad laste juures öösiti, vahel ka päeval, jälgivad, kas lapsed käituvad hästi, ja toovad kingitusi vaid sõnakuulelikele ja hoolikatele.
Sellised päkapikud hakkasid meil käima umbes 1980ndatel. Mäletan, kui olin väike, panin alati sussi aknalauale. Kuid varem, 200 aastat tagasi, seda teha ei saanud – lihtsalt seetõttu, et aknalaudu polnud või olid need väga-väga kitsad.
1920.–1930. aastate jõulukaartidel on päkapikke juba näha – mütsid peas, millegi kallal askeldamas, kuid siis nad veel kingitusi ei toonud. 80ndatel aga hakkasid nad tooma komme ja mandariine. Mitte iga päev ja mitte midagi suurt. Vahel tõid, vahel mitte. Mõnikord mõtlesin: „Huvitav, kas ma käitusin halvasti?“ Aga ema ja isa ütlesid, et päkapikud lihtsalt ei jõua – lapsi on ju väga palju.
Taanis võivad päkapikud halva käitumise eest tuua küüslaugu, sibula või mädanenud kartuli. Süsi on samuti klassikaline „kingitus“ pahadele lastele. Eestis pole see kombeks, kuid võib-olla võiks olla – ehk käituksid lapsed siis veelgi paremini. Kuigi eesti päkapikud on üldiselt ikkagi heatahtlikud. Tean, et lapsed püüavad neid isegi kinni püüda – purgi või hiirelõksuga, peaasi et ainult näeks.
Olen kuulnud, et nüüd toovad päkapikud juba lausa suuri kingitusi. Ja lapsed saavad kurjaks, kui hommikul on suss tühi. Kõik on muutunud: jõuluaeg on muutunud kommertslikuks, kingitusi on liiga palju ja lapsed ei tea enam isegi, mida tahta. Mulle tundub, et see on liig.
Lasteaedades muidugi räägitakse, et natuke see siiski aitab: lapsed arvavad, et päkapikud jälgivad nende käitumist, ja püüavad olla tublimad – mitte jonnida, mitte tülitseda. Võib-olla aitab see tõesti ohjes hoida. Kuid laste soovid on praegu liiga suured… Tuleb õppida olla tänulikum, nautida jõule, mõelda, mida ma saan teistele head teha, mõista, et elu on ilus ka ilma suurte kingitusteta.
Päkapikud on toredad, kuid kogu aeg ainult kingitustele mõelda ei tasu.
Mis päevadel ja kui kaua päkapikud laste juures käivad – arvan, et see sõltub kokkuleppest peres. Kui mina väike olin, käisid päkapikud meil 1. detsembrist 1. jaanuarini. Mõnes kodus käiakse esimesest advendist jõuludeni. Kõik sõltub sellest, kuidas vanemad lastele asja selgitavad: millal tullakse, kui tihti, kas hommikul või õhtul.
Peamine on see, et külas käiksid ikka need head Eesti päkapikud.
Allikas: Raadio 4 hommikuprogramm, 27. november
Lood elust enesest
Lapsed ootavad muidugi alati detsembrit ja rõõmustavad päkapikkude tuleku üle. Aga mida arvavad sellest emad ja isad? Kuidas nemad toime tulevad? Sellest jagavad nad muljeid sotsiaalmeedias.
Anna: „Poeg on 5-aastane ja usub päkapikkudesse kaljukindlalt. Mina aga, täiskasvanud naine, hiilin kell kaks öösel pimeduses, et panna komm sussi sisse ja tekitada „päkapiku öise sagimise jälgi“ – lükata riiulil tinasõdurid ümber, avada raamat, mida õhtuti loeme ja mille ma rõhutatult korralikult aknalauale asetan… Hommikul on laps vaimustuses, mina aga tööl nagu zombi. Nii et jah, maagia on tore, aga vahel unistan, et päkapikud tooksid mulle ühe lisatunni uneaega.“
* * *
Irina: „Meil on tütar väga tundlik. Kui lasteaias hakati rääkima, et päkapikk näeb kõike ja kannab Jõuluvanale ette, hakkas ta kodus nutma. Mõistsin, et ta võtab seda “jälgimise” ideed liiga sõna-sõnalt: kartis midagi valesti teha isegi siis, kui keegi ei näinud. Siis istusime maha ja rääkisime. Selgitasime, et päkapikud on ilus muinasjutt, aga kingitusi teevad inimesed, kes teda armastavad. Ta ohkas nii, nagu oleks raske koorem õlgadelt langenud. Sellest ajast peale me lihtsalt kaunistame kodu, küpsetame koos piparkooke, vaatame jõulumultikaid ja ei mingeid spioon-päkapikke.“
* * *
Milana: „Minul ei seostu see lapsepõlvemälestustega, kasvasin üles ilma päkapikkude, haldjate ja võluriteta, kuid minu poja jaoks on see kõik tähtis – tema usub sellesse muinasjuttu. Mina aga olen kindlalt otsustanud: meil ei tule mingit juttu stiilis “kui sa halvasti käitud, siis päkapikk midagi ei too”. Muinasjutt peab pakkuma rõõmu, muidu milleks see kõik? Poeg ootab hommikut hasardiga, meil ei tule mingit juttu stiilis “kui sa halvasti käitud, siis päkapikk midagi ei too”. Meie aga läheme mänguga kaasa täpselt nii palju, kui suudame. Ilma surve ja kohustusteta.”
* * *
Nadežda: „Jah, see on ebapopulaarne arvamus, kuid ütlen selle välja: minu jaoks on see kõik koormav. Poeg käib teises klassis ja lapsevanemad justkui võistleksid omavahel, kes matab sellesse päkapiku-hüsteeriasse rohkem raha. Koolis võrdlevad lapsed, kes mida sai, ja ma olen lihtsalt ahastuses: nukumajad, juhitavad kelgud, iga päev uued mänguasjad… Mida neile siis Jõuluvana veel toob – Mercedese võtmed?.. Minu palk pole kummist ja ma tunnen häbi, kui sussi sees on vaid mandariin, laps aga ootab autot. Mõnikord tahaks selle traditsiooni üldse ära lõpetada. Aga laps usub ja ootab. Kuidas talle selgitada, miks lapsed saavad päkapikkudelt erinevaid kinke – seda pole ma veel välja mõelnud.“
* * *
Elina: „Meil on kaks lasteaialast ning mõtlesime mehega välja oma versiooni: päkapikud ei too kingitusi, vaid jätavad kirju ülesannete või heade soovidega. Lapsed loevad hommikul: „Ütle täna „Tere hommikust!“ kolmele inimesele“ või „Joonista kõige toredam asi, mida oled näinud“ või „Täna tuleb sul suurepärane päev!“. Ja see toimib üllatavalt hästi: vähem tarbimist, rohkem mõtet. Meie jaoks aga – minimaalselt stressi.“
