Hoiu-laenuühistud (HLÜ) on pikki aastaid olnud pankadele arvestatavaks alternatiiviks, pakkudes lahendusi eeskätt maapiirkondade ja väiksemate omavalitsuste elanikele, kellel on sageli keerulisem pangalaenu saada. Siiski on pankrottide jada ja probleemid hoiuste väljamaksmisega viinud usalduse kaotuseni ning saanud ajendiks reeglite karmistamisele. Hiljuti läbis kolmanda lugemise seaduseelnõu, mille eesmärk on suurendada hoiuste turvalisust. Samal ajal võib selliste organisatsioonide ärimudel radikaalselt muutuda. Reformi põhjustest, selle võimalikest tagajärgedest ning mõjust nii hoiustajatele, laenuvõtjatele kui ka finantsturu konkurentsile uuris lähemalt MK-Estonia.
Hoiu-laenuühistute (HLÜ) tegevust on pikka aega reguleeritud tunduvalt leebemalt kui pankade oma. Seejuures jäi paljudele klientidele panga ja ühistu vaheline erinevus ebaselgeks – seda nii lepingute vormi kui ka kasutatava terminoloogia osas. Tulemusena sattus klassikalise pangaturu ja ühistulise mudeli vahel asuv sektor regulatiivsesse „halli tsooni“.
Kõige ilmekamalt tuli see esile pärast hoiu-laenuühistu ERIAL kõmuliselt lõppenud pankrotti, kui tuhanded inimesed ei saanud oma raha kätte.
Raha luku taga
Hoiu-laenuühistu ERIAL loodi 2018. aastal ning suutis lühikese ajaga kaasata märkimisväärseid vahendeid erahoiustajatelt, pakkudes 9–12% aastatootlust. Juba kahe aasta pärast ulatus hoiuste maht ligikaudu 17 miljoni euroni.
Probleemid algasid pärast seda, kui ühistuga seotud isikute suhtes algatati kriminaalmenetlus – neid süüdistati investeerimiskelmuses. Uute hoiuste voog vähenes ning organisatsioon ei suutnud enam juba võetud kohustustega toime tulla. 2020. aasta detsembris peatati väljamaksed klientidele.
2025. aasta suvel mõistis Harju Maakohus ERIAL-i juhi Ilja Djagelevi süüdi investeerimiskelmuses ja võõra vara omastamises ning karistas teda viieaastase vangistusega. Süüdi mõisteti ka ERIALi juhatuse liige Daniela Dalberg-Djageleva ja Daniel Nevski.
2025. aasta novembris kuulutas kohus välja ERIAL-i pankroti. Pärast ettevõtte kokkukukkumist ootab ligi 1600 hoiustajat siiani oma raha tagasi – HLÜ võlgneb neile umbes 15 miljonit eurot ning ootamise aeg on siiani ebamäärane. Võlausaldajate nõuete esitamise tähtaeg lõppes 21. jaanuaril.
Muuhulgas kaotas ERIAL-i tõttu raha ka tipp-poliitik Urmas Paet, kes paigutas HLÜ-sse 100 000 eurot ja nõudis kohtu kaudu ERIAL-i pankrotti.
Pankrotihaldur Tarmo Peterson teatas, et juba 15. detsembril toimus esimene võlausaldajate üldkoosolek, mille käigus otsustati ka pankrotitoimkonna moodustamine – erineva suurusega nõuetega võlausaldajate esindajatest. Edaspidi esindab see toimkond menetluses võlausaldajate huve, mis on tavapärane praktika menetlustes, kus võlausaldajate arv on väga suur.
Petersoni sõnul oli 21. jaanuari seisuga laekunud umbes 250 nõudeavaldust. Seejuures on tegelik võlausaldajate arv selgelt suurem.
„Varasemas saneerimismenetluses esitatud andmete kohaselt oli neid isikuid ca 1600,“ ütles ta. „Kuivõrd ERIAL-i juhtorganite liikmed pole täitnud seadusest tulenevat koostöökohustust ja halduril pole olnud veel võimalik raamatupidamisdokumentidega tutvuda, siis on konkreetset võlausaldajate arvu praegu keeruline nimetada. Võib arvata, et paljud on ilmselt erinevatel põhjustel otsustanud avaldust mitte esitada.“
Peterson selgitas, et nõudeavaldusi on võimalik esitada ka pärast määratud tähtaega, kuid need kuuluvad rahuldamisele kõige viimases järjekorras.
Mõjuva põhjuse olemasolul saab taotleda ka tähtaja ennistamist. Samas rõhutas ta, et nõudeavaldusi ei saa esitada enam pärast seda, kui haldur on esitanud võlausaldajate nimekirja kohtule kinnitamiseks.
Enne seda aga toimub võlausaldajatele esialgse võlausaldajate nimekirja tutvustamine ja antakse tähtaeg nõuetele vastuväidete esitamiseks. Selle kohta tehakse vastav teavitus ka väljaandes Ametlikud Teadaanded. Esialgne võlausaldajate nimekiri avaldatakse veebruari teises pooles.
Kinni on jäänud tohutud summad
Paraku pole see viimastel aastatel ainus pankrot ega esimene skandaal hoiu-laenuühistute ümber. Varasemalt kujunes analoogne olukord Eesti Arengu Hoiu-laenuühistu ümber, kus ligikaudu 1000 inimest – paljud neist pensionärid – kaotasid kokku peaaegu 18 miljonit eurot. Ettevõte läks pankrotti 2022. aastal. Keskkriminaalpolitsei kahtlustab ühistu endist juhti Maksim Sorokinit investeerimiskelmuses.
Seejuures ei ole probleeme üksnes juba pankrotistunud HLÜ-del. Näiteks kirjutas Postimees hiljuti Tartu elanikust, kes sõitis talveks Tenerifele tervist turgutama. Kui naisel aga raha vaja läks, selgus, et ta ei pääse ligi oma vahenditele, mis olid paigutatud ühte kohalikku finantsühistusse: väljamaksed on peatatud ja raha välja võtta pole kuidagi võimalik. Temal jäi sinna kinni 150 000 eurot.
Selgus, et Tartu Hoiu-laenuühistu peatas detsembri alguses väljamaksed, et vältida kokkukukkumist. Veebruari alguses sai aga teatavaks, et selle juhid esitasid kohtule avalduse viieaastase saneerimismenetluse algatamiseks. Otsus tehti pärast siseauditit, mis tuvastas seotud ettevõtetele antud probleemsed laenud, mitmel juhul – ilma piisava tagatiseta. Samas teatasid omanikud kavatsusest jätkata hoiuseintresside väljamaksmist alates 1. veebruarist 2026, ent hoiuste tagastamine on endiselt peatatud.
Skandaalide järel
Reformi kommenteerides rõhutab Riigikogu rahanduskomisjoni liige ja selle seaduse muudatuse juhtivmenetleja Mart Võrklaev (Reformierakond), et reformi peamine eesmärk on kaitsta hoiustajate raha. Tema sõnul on tegemist väga sisulise muudatusega hoiu-laenuühistute edasises tegutsemises, mistõttu peeti vajalikuks põhjalikku ettevalmistust, erinevate lahenduste kaalumist ning kõigi osapoolte, sh hoiu-laenuühistute korduvat kaasamist.
Vastates riigile suunatud kriitikale, et probleemidele reageeriti liiga hilja, rõhutab Võrklaev toimuvate muudatuste ulatust. „HLÜ-d peavad tegema põhimõttelise otsuse: kas kujuneda pangaks või ühistupangaks, jätkata hoiuseid kaasamata muus ühistulises vormis (nt makseteenuse pakkuja või krediidiandjana) või tegevus lõpetada,“ selgitab ta.
Rääkides põhjustest, miks valiti just selline lahendus, tuletab Võrklaev meelde, et algselt loodi need ühistud väikeste kogukondlike struktuuridena. „Algne idee seisnes selles, et liikmed koondasid hoiused ja rahastasid kohaliku ettevõtluse arengut vastastikusel usaldusel,“ räägib ta. „Aja jooksul on see mudel Eestis muutunud – mitmed ühistud on kasvanud tuhandete liikmetega organisatsioonideks, mis tegutsevad sisuliselt nagu pangad, kuid ilma samaväärse järelevalve ja hoiustajate kaitsmeta.“
Ta viitab, et viimaste aastate negatiivsed näited – ERIAL, Eesti Arengu hoiu-laenuühistu ning probleemid Tartu hoiu-laenuühistus – näitavad, et riskid ei ole teoreetilised, vaid reaalsed. „Riigil puudusid seni piisavad hoovad nende ennetamiseks,“ tõdeb ta.
Reformi olemus
Riigikogu majanduskomisjoni liige Jaak Aab (Sotsiaaldemokraatlik Erakond) ütleb, et viimastel aastatel on mitmel suurel hoiulaenuühistul tekkinud tõsised probleemid, mida pole võimalik ignoreerida. Mitmel juhul, märgib ta, on ühistud pankrotistunud ja hoiustajad kaotanud oma hoiused kas osaliselt või täielikult. „See on juhtunud, kuna suurte ühistute puhul pole tuhandetel hoiustajatel kontrolli selle üle, kuhu ühistute vara investeeritakse,“ selgitab Aab.
Ta tõdeb, et osadel juhtudel tegutses ühistute juhtkond hoiustajate huvidele vastupidiselt. „Mõnel juhul on ühistute juhid ka vara „kantinud“ endaga seotud ettevõtetele ja tahtlikult kahjustanud hoiustajate huve,“ räägib saadik.
Minnes üle reformi olemusele, rõhutab Aab, et vastu võetud seadusemuudatus pole pelgalt formaalsus. Tema sõnul on tegemist sektori jaoks põhimõttelise valikuga. „Seadus tähendab sisuliselt seda, et ühistud peavad end kolme aasta jooksul ümber kujundama ühistupangaks või lõpetama tegevuse,“ ütleb ta. „Ühistupangale laieneb Finantsinspektsiooni kontroll, hoiused on kaitstud tagatisfondiga, kehtib minimaalse kapitali nõue jne. Ehk siis hoiused on palju kindlamalt kaitstud, mis ongi seadusemuudatuse eesmärk.“
Samal ajal hoiatab ta riskide eest: „Eksisteerib nn „pangajooksu“ oht, kui ühistutest hakatakse lühikese aja jooksul hoiuseid välja võtma, ja sellises olukorras võivad hoiustajad samamoodi oma vahenditest ilma jääda.“
Aab juhib tähelepanu sellele, et HLÜ-de reeglite karmistamise arutelu kestab juba aastaid. „Äsja tuli uudis, et hoiulaenuühistute hoiused on vähenenud ühe aastaga 10%. Üheks põhjuseks võibki olla see, et pikka aega on olnud õhus reeglite karmistamine ühistutele,“ märgib ta.
Lisaks juhib Aab tähelepanu reformi võimalikele tagajärgedele konkurentsi osas. „Kui suur osa hoiulaenuühistuid lõpetab tegevuse, vähendab see niigi väikest konkurentsi meie finantsturul,“ tõdeb ta.
Ei „poolt“ ega „vastu“
Hoiu-laenuühistu seaduse muudatuste hääletamisel otsustas Keskerakonna fraktsioon Riigikogus erapooletuks jääda. Fraktsiooni esimehe Lauri Laatsi sõnul oli see teadlik otsus, mis oli ajendatud ühelt poolt sektori reaalsete probleemide tunnistamisest, teiselt poolt aga kahtlustest valitud lahendusmeetodite suhtes.
Ta märgib, et see teema on viimastel aastatel valus eelkõige seetõttu, et probleemid on puudutanud päris inimesi ja nende sääste. Üldiselt on Keskerakond Laatsi kinnitusel toetanud hoiu-laenuühistuid kui ühistulise tegevuse vormi. Paraku on viimaste aastate arengud näidanud, et kõik turuosalised ei ole tegutsenud korrektselt ning mitmed ühistuliikmed on saanud kahju.
Tema sõnul oleks riik pidanud sekkuma juba varem, kehtestades rangema järelevalve ja selgemad reeglid. Samas, rõhutab Laats, oleks tulnud seda teha viisil, mis ei viiks kogu sektori sisulise likvideerimiseni.
Erapooletuks jäämise otsust selgitades ütleb Laats, et Keskerakond ei saanud toetada seadusemuudatusi sellisel kujul, nagu need Riigikogu lõpphääletusele jõudsid. „Me ei saanud ka ignoreerida sektori reaalseid probleeme – pankrotijuhtumeid, hoiustajate kaotusi ja usalduse murenemist,“ märgib ta. Samal ajal tundus valitud lahendus erakonnale tema sõnul mitmes punktis liiga jõuline ja riskantne.
Keskerakonna hinnangul võivad muudatused praegusel kujul pikemas perspektiivis sundida paljusid ühistuid tegevust lõpetama, eriti seoses üleminekukorralduse ja võimaliku turu destabiliseerimisega. Laats rõhutab, et sisuline vajadus reformiks on olemas, kuid see on ellu viidud viisil, mis võib kiirendada sektori „kõva maandumist“. Eriti juhul, kui avalik kommunikatsioon ja üleminekumehhanismid tekitavad hoiustajates paanikat ning vallandavad likviidsussurve.
Ta lisab, et vastutust kujunenud olukorra eest ei saa panna vaid ühele osapoolele. Tema sõnul lasub vastutus ka riigil selle eest, et süsteemil lubati aastaid toimida ilma piisava järelevalve ja hoiustajate kaitseta. „Kui avalikkus näeb sõnu „intress“ ja „hoius“, eeldatakse paratamatult tugevamat kaitset, kui tegelikult olemas oli,“ märgib Laats.
Samal ajal lasub tema sõnul vastutus ka hoiu-laenuühistutel endil – riskijuhtimise, juhtimise kvaliteedi, läbipaistvuse ja turunduslubaduste eest. Ta lisab, et sektori mainekahju ja suured kaotused ei teki tühjalt kohalt – pankrotijuhtumid on selle selgeks meeldetuletuseks.
„See ei ole veel lõpp, vaid nüüd alles algab lõputu õudus“
Eesti Hoiu-laenuühistute Liidu (EHLÜL) juhatus leiab, et vastuvõetud seadusemuudatus muudavad radikaalselt sektori töötingimusi ning võtavad sisuliselt võimaluse senisel kujul tegevust jätkata. Organisatsioon rõhutab, et nende hinnangul ei ole tegemist tehnilise korrastamisega, vaid otsusega, mis muudab HLÜ-de senise mudeli edasise toimimise võimatuks.
„Me leiame, et vastuvõetud muudatused tähendavad selle mudeli lõppu Eestis,“ teatab liit. „Sektoris on 30 aastat toiminud kõik seadusest tulenevad eneseregulatsiooni ja sisekontrolli mehhanismid. Seejuures on väited süsteemsete juhtimisvigade olemasolu kohta aastakümneid tegutsenud organisatsioonides alusetud.”
“Rikkumiste tuvastamisel peab vastutus olema personaalne. Kui on toimunud rikkumisi, tuleb vastutusele võtta konkreetsed ühistud, mitte karistada ka vastutustundlikke ja rikkumisteta ÜHL-e.“
Lisaks märgitakse EHLÜL-is, et riigile pakuti alternatiivseid regulatsioonivariante – sealhulgas keskühistu loomist ja muid lahendusi. Siiski ei võetud liidu esindajate sõnul ühtegi neist ettepanekutest arvesse.
Rääkides juba vastuvõetud seaduse tagajärgedest, juhib liit tähelepanu ebakindluse ja ärevuse kasvule hoiustajate seas. Nende hinnangul on see kaasa toonud massilise soovi hoiuseid välja võtta ning inimeste hirmu jääda „viimaseks“, mille tulemusena on halvatud isegi hästi juhitud ja korras ühistute tegevus. „Toimuva põhjuseks ei ole halb majandamine, vaid riigi tekitatud paanika,“ leitakse liidus.
Eraldi viitavad organisatsiooni esindajad võimalikele tagajärgedele laenuvõtjatele ja kohalikele kogukondadele. Liidu esindajate sõnul on HLÜ-d olnud sageli ainsaks mõistlikuks finantspartneriks kohalikele kogukondadele, eriti regioonides.
EHLÜL teatab, et nad ei pea toimuvat hoiustajate kaitseks. Nende hinnangul on tegemist ligi 100 miljoni euro suuruse ühistulise finantsmudeli likvideerimisega ning riigi poolt tehtud otsus põhjustab majanduslikku ja moraalset kahju. „Väljapakutud mudel ei toimi, probleemi ei lahendatud,“ võtab liit asja kokku.
Kommentaar
Enn Riisalu, Eesti Pangaliidu esindaja
Pangaliit on toetanud HLÜ-de tegevuse selget reguleerimist ja allutamist järelevalvele, et tagada mh hoiustajate vara kaitse, vastutustundliku laenuandmise printsiibi järgimine ja krediidiandjate ja -vahendajatele seadusega sätestatud nõuete täitmine. Finantsteenuste kättesaadavusele meie hinnangul HLÜ-de täiendav reguleerimine olulist mõju ei oma, seda eelkõige HLÜ-de õhukese teenuste portfelli ja väikese turuosa tõttu.
Mida ütleb Finantsinspektsioon?
Enne seadusemuudatuste jõustumist ei kuulunud need struktuurid Finantsinspektsiooni ega ühegi teise asutuse järelevalve alla – sisuliselt ei kontrollinud nende tegevust keegi. Oleme korduvalt avalikult rõhutanud, et finantssektori stabiilsuse ja tarbijakaitse huvides peaksid seda tüüpi suuremad, oma olemuselt pankadega sarnanevad organisatsioonid tegutsema tulevikus panganduse põhimõtetel ja taotlema pangalitsentsi.
Samuti oleme korduvalt juhtinud tähelepanu eeskätt hoiustajate kaitse puudumisele. Nende organisatsioonilisele struktuurile ja tegevusele kehtestatud nõuded ei taga klientidele ülejäänud finantssektoriga võrreldavat usaldusväärsuse taset.
Erinevalt pankadest ei ole HLÜ klientide hoiused kaitstud Tagatisfondiga, mis tähendab, et hoiustajad kannavad oluliselt suuremat riski. Kui pangahoius on tagatud kuni 100 000 euro ulatuses, siis HLÜ klientide hoiused ei ole.
Aastate jooksul on Finantsinspektsioonile laekunud erinevaid nende tegevusega seotud pöördumisi ja kaebusi. Kuna aga need struktuurid ei allunud meie järelevalvele, puudus meil ka võimalus selliseid kaebusi menetleda.
Kommentaar
Igor Aleksin, jurist, Progressor õigusbüroo
Juriidilisest vaatenurgast näeb olukord välja järgmine. On olemas hoiu-laenuühistu ja inimesed paigutavad sinna raha lepingute alusel – sisuliselt täpselt samamoodi nagu pangahoiuse puhul. Pooled sõlmivad kokkuleppe, milles on fikseeritud sissemakse summa, tähtaeg, intressimäär ja tagastatav lõppsumma. Sõltumata sellest, kas tegemist on panga või ühistuga, kuuluvad sellised kohustused täitmisele.
Kui lepingu tähtaja lõppedes raha ei tagastata, tähendab see lepingu rikkumist. Sellisel juhul tekib hoiustajal õigus nõuda nii paigutatud summa kui ka lepingutingimuste kohaselt arvestatud intresside tagastamist.
Formaalsest vaatenurgast võib öelda, et sellised asutused on mõnes mõttes sarnased pankadega: neil on litsents, neile kehtivad nõuded ja nende tegevuse üle teostatakse järelevalvet. Seejuures on nõuded osa- ja reservkapitalile mõistagi madalamad.
Kui aga vaadata olukorda laiemalt, on hoiused HLÜ-des tunduvalt riskantsemad. Enamikul Eestis tegutsevatel pankadel on süsteemselt olulise panga staatus. See tähendab, et majandusliku ebastabiilsuse korral astutakse Euroopa tasandil samme selleks, et tagada selliste pankade tegevuse jätkumine. Samuti on Euroopa Liidus kõik eraldiseisvad pangahoiused tagatud kuni 100 000 euro ulatuses koos intressidega, mistõttu on vahendite kaotamise risk oluliselt väiksem. Hoiu-laenuühistute puhul aga selline riiklik kindlustus ja majanduse jaoks süsteemselt oluline staatus puudub, mistõttu tähendavad HLÜ-de finantsraskused reeglina pankrotti ning hoiustajate jaoks vähemalt osa oma raha kaotamist.
Meie büroo poole on selliste probleemidega juba pöördutud, muuhulgas seoses olukorraga ERIAL-i ümber. Mitmel juhul tullakse alles pärast pankrotimenetluse nõuete esitamise tähtaja möödumist ja palutakse abi selgitamisel, mida annab edasi teha.
Kui rääkida pankrotist, siis seal määratakse võlausaldajate nõuete esitamiseks kindel tähtaeg. Isegi kui nõuded on esitatud õigeaegselt, ei tähenda see, et raha tagastatakse täies mahus. Pankroti puhul ei ole üldse mingit garantiid, et võlausaldajad oma raha tagasi saavad – olgu siis täielikult või isegi osaliselt.
Need, kes nõuete esitamisega hiljaks jäid, saavad neid küll endiselt esitada, kuid sellised nõuded vaadatakse läbi kõige viimases järjekorras – vaid siis, kui pärast kõigi tähtaegselt esitatud nõuete rahuldamist peaks veel vahendeid üle jääma. Praktikas selleni reeglina ei jõuta: raha tavaliselt kõigile ei jätku.
Pankrotimenetluses kannab vastutust just see isik, kelle suhtes on menetlus algatatud – olgu selleks ettevõte, HLÜ või füüsiline isik. Just tema vara kasutatakse võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Kui organisatsiooni juhtimisel on toime pandud olulisi rikkumisi – näiteks vara väljaviimine või ühtede võlausaldajate nõuete rahuldamine teiste kahjuks –, võivad juhatuse liikmed kanda solidaarset vastutust ja vastutada tekitatud kahju eest oma isikliku varaga. Sellisel juhul on võimalik nõuda kahju hüvitamist juba juhatuse liikmetelt ning saadud vahendid suunata võlausaldajate nõuete rahuldamiseks.
