Kõrge inflatsioon, kommunaalteenuste hinnatõus, seakatk ja nii edasi – kõik see viib paratamatult selleni, et lihast kui vajalikust ja igapäevasest toiduainest on saamas luksuskaup. Kuidas tavalised inimesed selle olukorraga toime tulevad? Oma soovitusi jagasid spetsialistid MK-Estoniaga.
„Minu perekonnas on kolm meest: abikaasa ja kooliealised pojad. Ja ma loen ärevusega uudiseid seakatku kohta ning sellest, et sealiha jääb Eestis vähemaks ja hinnad tõusevad. Me tuleme niigi vaevu toime: veiseliha maksab juba ammu nii palju, et tavaline pere seda osta ei jõua,“ kirjutab meile Tartu elanik Jelena. „Aga mehed vajavad ju liha! Kalast nad kõhtu täis ei saa – ja kala, muide, pole samuti sugugi odav. Seepärast on sealiha alati olnud meie põhiroog – nii argipäeviti kui ka pühade ajal. Kui see muutub kättesaamatuks, mis siis tavalistele inimestele alles jääb? Ma kardan väga, et paljude perede jaoks muutub normaalne toitumine varsti luksuseks.“
Võimalik on defitsiit ja hinnatõus
Sealiha jääb Eestis tõepoolest kõige populaarsemaks lihaliigiks: Statistikaameti andmetel ulatus selle tarbimine 2024. aastal 42,4 kg-ni inimese kohta aastas. Võrdluseks: eelmisel aastal sõi keskmine elanik linnuliha 27,6 kg ja veiseliha 7,9 kg.
Kokku toodeti Eestis 42 100 tonni sealiha, mis on 6% rohkem kui aasta varem, ja just see kasv tagas liha üldise tootmismahu suurenemise.
Sektori väljavaateid varjutavad aga sigade Aafrika katku (SAK) puhangud. 2025. aasta suvel avastati viirus viies suures farmis Raplamaal ja Viljandimaal, mille tagajärjel tuli hukata üle 17 000 looma.
Kuid SAK-i ei õnnestunud peatada ja peagi avastati see juba 11 farmis. Haiguse edasise leviku tõkestamiseks tuli kokku hukata ligikaudu 56 000 siga.
Sigade Aafrika katku (SAK) levik seab ohtu Eesti kodumaise sealiha stabiilsed tarned, märgivad valdkonna eksperdid ERR-ile antud intervjuus. Praegu ei mõjuta haigus otseselt siseturu hindu, kuna sealiha hind kujuneb Euroopa noteeringute alusel ja Eesti toodab turu muutmiseks liiga väikeseid koguseid. Kui aga SAK levib suurtes tootjariikides, nagu Saksamaa, Hispaania või Prantsusmaa, võib olukord kardinaalselt muutuda.
Valdkonna hinnangul sõltub haiguse mõju hindadele Eesti farmide kahjustuste ulatusest. Kui levik õnnestub peatada, jäävad hinnad stabiilseks. Halvima stsenaariumi korral on aga võimalik defitsiit ja hinnatõus.
Esimesed defitsiidi märgid on juba ilmnemas: Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja esindajad prognoosivad, et sealihaga isevarustatuse tase langeb praeguselt 72%-lt ligikaudu 39%-ni 2026. aastal. See aga nõuab impordi kahekordistamist. Samal ajal võib tootmise taastamine võtta vähemalt mitu aastat.
Jaemüüjad (ettevõtted või ettevõtjad, kes müüvad kaupu lõpptarbijatele – toim. märkus) kinnitavad importsealiha osakaalu kasvu lettidel.
Värske liha segmendis jaotuvad tarned Eesti ja välismaiste tootjate vahel ligikaudu võrdselt, samas kui hakkliha osas domineerib seni kodumaine toode. Töödeldud liha kategoorias import tõenäoliselt suureneb.
Riik on eraldanud SAK-i vastasteks meetmeteks umbes 3,4 miljonit eurot, sealhulgas metsseakonservide ostmiseks, jahimeestele hüvitiste maksmiseks ja põllumajandustootjate toetamiseks. Sellest hoolimata rõhutavad valdkonna esindajad: kriis on näidanud pikaajalise strateegia puudumist seakasvatuses. Ilma süsteemse tööta hakkab farmide arv vähenema ning sõltuvus impordist kasvama.
Seega on sealiha täna Eestis küll endiselt kättesaadav ja suhteliselt odav, kuid sektori jätkusuutlikkus on küsimärgi all. Lähiaastatel peavad Eesti tarbijad tõenäoliselt üha sagedamini valima kodumaise ja importsealiha vahel – ja maksma selle eest rohkem.
Kaks teed
Kuidas peaks siis tavaline majapidamine kujunenud olukorras hakkama saama? Toidutehnoloog ja konsultant Natalja Bondareva arvates on sealiha tarbimise vähendamise vajaduse tekkimisel kaks teed.
„Esimene on sealiha asendamine teise lihaga: kanaliha, kalkuniliha, veiseliha, lambaliha. Valik sõltub võimalustest ja maitse-eelistustest,“ selgitab ta.
Spetsialisti sõnul on maitse ja struktuuri poolest sealihale kõige sarnasem praetud kalkunifilee, mille valmistamine võtab vähem aega, kuna tegemist on linnulihaga.
„Kalkuni kintsufileel on juba oma iseloomulik maitse, kuid väikeste tükkidena valmistatuna, näiteks pilaffis, asendab see sealiha täielikult. Pilaff on, võib öelda, vastuvõtlik igasuguse liha suhtes, seda valmistatakse nii kana, lamba kui ka veiselihaga,“ märgib meie ekspert. „Veiseliha kasutatakse pereõhtusöökideks ehk harvemini pika valmistusaja tõttu. Jah, kiiresti saab läbi praadida ainult hea hinnaga veiseliha. Enam-vähem taskukohase hinnaga veiseliha jaoks tuleb valida sobiv kuumtöötlemisviis ja aeg.“
Toidutehnoloog ütleb, et näiteks veiseliha keetmine madalal kuumusel võtab aega kolm tundi. Lõunasöök koosneb siis heast lihapuljongist valmistatud supist ja keedetud lihast valmistatud pearoast.
Kui lihatükk kaalus umbes poolteist kilogrammi, siis saab hommikusöögiks ka lihaga pannkooke.
Veiseliha armastab ka hautamist.
Veiseliha sobib hästi ka hautamiseks.
“Lisage lihale vürtse, veidi vett hautamisnõusse ja varuge aega – vähemalt kaks ja pool tundi,“ soovitab tehnoloog. „Hästi valmistatud veiseliha maitse pole minu arvates sealiha maitsest halvem.“
Spetsialist soovitab erilist tähelepanu pöörata lambalihale, kuna selle valimine tagab kõrge lihakvaliteedi ja aitab arendada kulinaarseid oskusi. Kui varem valmistati lambaliha harva, tasub soetada hea kokaraamat.
„Teine tee on sealiha koguse vähendamine valmistatavas toidus,“ jätkab Natalja Bondareva. „Sealiha segamine teiste toiduainetega loob rikkaliku ja harmoonilise maitse. Sealihale „kaaslaste“ leidmine ei ole keeruline, lähtuge oma toidueelistustest. Näiteks võivad olla kotletid ainult sealihast, aga võivad olla ka sellised, kus on pooleks sealiha ja keedetud riis, praetud sibul ja porgand. Hea lahendus on valmistada sealiha valges kastmes, punases kastmes koos köögi- või kaunviljade lisandiga.“
Toidutehnoloog soovitab valmistada mitmekesiseid vormiroogasid kartuli, munade, köögiviljade, ürtide, seente ja erinevate lihadega. Tema arvates on sealiha kombineerimine teiste toiduainetega väga edukas: „See võimaldab leiutada uusi maitseid ja vähendada liha kogust toidus kuni 50%.“
Kommentaar
Janne Lauk, Tervise Arengu Instituudi toitumise ja liikumise osakonna toitumise valdkonna juht
Kui sealiha soovitakse asendada või ollakse seda tegema sunnitud, siis kindlasti soovitame seda teha võimalikult mitmekesiselt, st tarbides toite erinevatest toidugruppidest.
▪ Kanaliha sisaldab vähem küllastunud rasvhappeid kui sealiha ning on sageli taskukohasem. Soovitame eelistada nahata lihatükke, et vähendada rasvasisaldust.
▪ Kala on suurepärane valguallikas ning rikas oomega-3-rasvhapete poolest, mis on olulised näiteks südame-veresoonkonna ning vaimsele tervisele.
Ka kalu tuleks varieerida, süües nii rasvasemaid (nt heeringas, sardiinid, lõhe, skumbria, räim, vikerforell, säga, latikas), keskmise (nt pangaasius, lest, angersäga, meriforell, tuur) kui ka väiksema rasvassisaldusega kalu (nt haug, koha, luts, merlang, ahven, saida). Kalade varieerimine aitab kaasa ka nende taskukohasemaks muutmisele.
Soovituslik on süüa nädalas vähemalt 200 g rasvasemaid ja 200 g väiksema rasvasisaldusega kalu.
▪ Samuti on ka muna väga hea valguallikas, sisaldades kõiki asendamatuid aminohappeid. Neid saab kasutada mitmekülgselt nii põhiroogades kui ka lisandina.
▪ Maitsestamata piimatooted, eriti kohupiim, kodujuust, jogurt ja juust on samuti head valguallikad, toetades ka vajaliku koguse kaltsiumi saamist.
▪ Taimsete valguallikatena on head valikud erinevad kaunviljad: oad (eelkõige sojaoad), läätsed, herned ja kikerherned ning sojaubadest valmistatud tofu. Kaunviljad sisaldavad lisaks valkudele ka rohkelt kiudaineid, vitamiine ja mineraalaineid. Lisaks sellele, et kaunviljad on väga toitvad, on need ka taskukohased ja pakuvad palju erinevaid kasutusvõimalusi suppidest ja hautistest salatiteni.
Arvestades, et tihtipeale süüakse punast liha ja lihatooteid rohkem, kui on soovituslik, ei pea kindlasti muretsema, et nüüd vähem (sea)liha süües organismil mingeid toitained kindlasti puudu jääks.
Sealiha on hea hästi omastuva raua-allikaks, kuid tarbides kanaliha ja maksa, suurendades teraviljatoodete söömist koos C-vitamiini allikatega (köögiviljad, puuviljad ja marjad), ei pea kartma, et sealiha väiksemas koguses söömisel või sellest loobumisel tekiks rauapuudus.
Ka valkude saamine toidust ei ole Eesti elanike hulgas üldiselt probleemiks. Olulisemat tähelepanu peavad sellele pöörama vaid vanemaealised.
Tervisliku toitumise aluseks on tasakaalustatud ja mitmekesine toidulaud. Sealiha asendamine eespool nimetatud valikutega võimaldab säilitada nii tervisliku menüü kui ka arvestada eelarvega. Kombineerige erinevaid valguallikaid ja lisage neile rohkelt köögivilju, täisteraviljatooteid ning puuvilju.
Teadmiseks
Suurtes kogustes on liha kahjulik!
Madre Brava uus uuring näitas, et valdav enamik Euroopa arste ja toitumisspetsialiste usub: elanikkond sööb liiga palju liha ja see ohustab juba rahva tervist.
Vastavalt küsitlusele, milles osales 600 spetsialisti Suurbritanniast, Saksamaalt, Prantsusmaalt, Hispaaniast ja Itaaliast, on 91% neist veendunud, et liha tarbimise tase ületab tervisliku normi, ning 84% nimetab seda otseseks probleemiks, mis nõuab muudatusi toidupoliitikas.
Meedikud seostavad südame-veresoonkonna ja onkoloogiliste haiguste kasvu, samuti välditavate terviseprobleemide sagenemise, liha ületarbimisega tänapäeva inimeste toidus.
Enamik vastanutest toetab punasele ja töödeldud lihale hoiatavate märgistuste kehtestamist (95%) ning selle koguse vähendamist koolide ja haiglate menüüdes (87%). Samal ajal arvab 82%, et riigid ei investeeri piisavalt taimsete toitumisviiside populariseerimisse, kuigi just need peaksid olema tervisliku toitumise aluseks. Nagu rõhutas Madre Brava juht Vicky Bond, ei ole tegemist lihast täieliku loobumisega, vaid vajadusega oluliselt vähendada selle osakaalu taimsete valkude kasuks.
Küsitlus tõi esile ka riikidevahelised erinevused: Itaalias muretseb liha ületarbimise pärast vähem inimesi (72% vastanutest), samas kui Saksamaal toetati hoiatuste ideed peaaegu üksmeelselt (98%). Suurbritannias väljendasid arstid suurimat muret, Prantsusmaal ja Hispaanias aga pooldavad spetsialistid aktiivselt ühistoitlustuse piiranguid.
Seega on eksperdid ühel meelel: ilma süsteemsete meetmeteta ametivõimude ja ettevõtete poolt on eurooplaste toitumisstruktuuri muuta keeruline ning tagajärjed tervisele on juba täna ilmselged.
