1884. aastal õmbles kõige esimese sinimustvalge trikoloori kihelkonnakoolis õmblusmasinal kirikuehitaja Gustav Heinrich Beermanni vanim tütar Emilie. Lipu õnnistamise tseremoonial oli lipu hoidjaks tema vend Christoph. Eesti Vabariigi 108. aastapäeva eel otsustasin mina, Emilie õe lapselapselaps, rääkida oma silmapaistvatest sugulastest ja perekonna ajaloost, kirjutab Maria Žuravskaja.
Emilie Rosalie Beermann, kes on tuntud kui esimese Eesti sinimustvalge riigilipu valmistaja, oli minu vanavanaema õde.
Ma ei saanud sellest teada aga sugugi perepärimuste kaudu, vaid tunduvalt hiljem, uurides arhiive ja avaldatud ajaloolisi materjale. Nii põimuski Eesti ajalugu ootamatult minu enda perekonna looga.
Beermannide suguvõsa juured
Perepärimuse kohaselt põlvnesid Beermannide esivanemad vaesunud Rootsi aadlisuguvõsast, mis oli otseselt seotud vandenõuga Rootsi kuninga Gustav III vastu. Põgenedes tagakiusamise eest, asusid nad elama Eestisse, loobusid oma aadliseisusest ja hakkasid tegelema põlluharimisega.
Ühe versiooni kohaselt on Beermanni perekonnanimi seotud karu (Bär) kujutisega perekonna vapil.
Gustav Heinrich Beermanni (1832–1917), tuntud kooliõpetaja ja kirikuehitaja nime mainiti 1895. aastal “Eesti Postimehe aabitsas” 19. sajandi tuntuimate Eesti inimeste seas. Ta sündis Vaimõisa külas ning oli Hans ja Ann Kännumäe pere noorim laps.
Hariduse omandas Gustav Tallinnas Baueri koolis, kus ta õppis esmalt plaatija ametit, seejärel sai temast õpetaja abi ning ta sooritas edukalt kihelkonnakooli õpetaja eksami.
Õpetaja, ehitaja, perekonnapea
Gustav Heinrich Beermann õpetas Pilistvere kihelkonnakoolis, hiljem asus juhtima Põltsamaa kooli.
35-aastase pedagoogilise tegevuse jooksul saatis ta ellu umbes poolteist tuhat õpilast. Uurijad nimetavad Põltsamaa kihelkonnakooli Beermanni ametiajal Eesti Üliõpilaste Seltsi hälliks.
Eriti oluline koht oli tema elus ehitustegevusel. Gustav Beermann ehitas neli uut pühakoda – Narva Peetri kiriku, Narva-Jõesuu kiriku, Kaarli kiriku Tõnismäel Tallinnas ja Tartu Peetri kiriku. Kaks viimast on säilinud tänapäevani.
Lisaks taastas ta koole, rekonstrueeris kirikuhooneid, ehitas sildu ja mõisahooneid.
Gustav Beermanni lapselaps Christoph Martin (1899–1984), lipuhoidja Christoph Wilhelm Beermanni poeg, kirjutas perekonnakroonikas “Unsere Familiengeschichte” (“Meie perekonna ajalugu”) oma vanaisast kui rangest, kuid heasüdamlikust inimesest, kes elas tööst ja usust: “Vanaisa oli meie perekonna keskpunkt, mitte pealetükkiv juhendaja, vaid loomuliku ja väärika elu eeskuju.”
Üheksa last – üheksa erinevat saatust
1859. aastal abiellus Gustav Heinrich Haapsalust pärit eestlanna Caroline Juliane Jürgensiga. Laulatus toimus Tallinna Niguliste kirikus.
Beermannide 46 aastat kestnud abielu jooksul sündis perre üheksa last. Neile kõigile pandi kaks eesnime, nagu tollal haritud ja jõukamates peredes kombeks oli.
Esimesena sündis tütar Emilie Rosalie (1860–1895), kes sai nime oma isa ristiema Emilie Charlotte von Wilckeni järgi.
Seejärel sündis poeg Alexander Leopold (1862), kelle kohta pole pika aja jooksul õnnestunud mingeid andmeid leida.
Pärast pere kolimist Pilistverest Põltsamaale 1863. aastal sündisid:
- Christoph Wilhelm (1864–1939) – Eesti lipu hoidja, Peetri koguduse pastor;
- Carl Gustav (1866–1881) – hukkus traagiliselt 15-aastaselt;
- Elisabeth Maria (1868–1946) – hariduselt õpetaja, pühendas oma elu õe ja vendade laste kasvatamisele;
- Gustav Johannes (1870–1945) – Kadrina koguduse pastor, hiljem Viru praost;
- Caroline Alexandra (1875–1955) – minu vanavanaema;
- Johannes Immanuel (1878–1958) – teoloogiakandidaat, Eesti saksa vähemuse valitsusasutuse juht, hiljem pastor ja piiskop Saksamaal;
- Magdalena Juliane (1881–1884) – suri kolmeaastaselt kopsuhaigusesse.
Pojad said teoloogilise kõrghariduse, tütardest said aga õpetajad.
Vanem Beermann unistas sellest, et tema pojad peaksid jumalateenistusi kirikutes, mille ta ise oli ehitanud, ning jagaksid seal hingevalgust. Elu läks aga nii, et just isa ehitatud kirikutes neil teenida ei õnnestunud, ehkki neist kõigist said tõepoolest vaimulikud.
Lisaks oma lastele kasvatasid Beermannid üles veel kolm kasulast, andsid neile hariduse ja aitasid elus jalad alla saada.
Võib öelda, et kõik selle perekonna liikmed on ühel või teisel viisil läinud Eesti ajalukku – nii kiriku-, riigi- kui ka ühiskonnaelus.
Gustav Heinrich Beermann on maetud Peetri kalmistule Järva vallas.
Kui 2006. aastal püstitati Põltsamaa Sõpruse pargis Tauno Kangro monumentaalskulptuur “Kündev Kalevipoeg”, asetati selle künnivakku Gustav Heinrich Beermanni, tema abikaasa Caroline Juliana ja nende laste mälestuseks pühendatud kivi.
Emilie Rosalie: iseloom, õpingud, saatus
Neiu, kelle nimi seostub Eesti ajaloos eelkõige sinimustvalge lipu loomisega, sündis 16. detsembril 1860. aastal Pilistveres. Lähedaste mälestuste kohaselt oli Emilie Rosalie erakordselt hooliv, ettevõtlik, kaunis ja heasüdamlik.
Ta õppis Põltsamaa kihelkonnakoolis ning paistis silma aktiivse ja kangekaelse iseloomu poolest. Säilinud on tema õpetaja Karl Hermanni päevikusissekanne: ” Õppetöö edeneb omasoodu… Eriti teeb meelehärmi vöörmündri tütar – tüdruk on kangekaelne ega taha sugugi õppida…”
Hiljem sai Emiliest käsitöö- ja saksa keele õpetaja. Kaasaegsed mäletasid teda kui energilist, algatusvõimelist ja õpilaste poolt armastatud õpetajat. Üks kooli õpilane kirjutas: “Üldise tunnustuse kohaselt oli kõigi poolt armastatud koolipreili Emilie Beermann alati mängude korraldamise eesotsas…”
Selles koolis õpetas ka tulevane kirjanik Eduard Bornhöhe. Eesti Kirjandusmuuseumi arhiivis säilitatakse tema joonistust “Preili E. S.-i portree” (1879), millel on suure tõenäosusega kujutatud Emiliet.
Pärast 1885. aasta tulekahju, mis hävitas koolihoone ja tema korteri, kolis Emilie Tartusse, arvatavasti Mühlenstrassele (praegune Veski tänav), kus ta avas pansionaadi eesti üliõpilastele.
Pansionaadist sai paljude üliõpilaste ja eesti haritlaste elupaik ning ajutine peatuskoht.
Esimese sinimustvalge lipu loomine
XIX sajandi lõpus otsisid eesti üliõpilased sümbolit, mis väljendaks nende rahvuslikku identiteeti. Christoph Martin Beermanni mälestuste kohaselt oli just tema vanaisa Gustav Heinrich Beermann see, kes pakkus välja värvikombinatsiooni ja selle tähenduse:
- must – tõsidus ja otsusekindlus,
- sinine – isamaa-armastus,
- valge – südamepuhtus.
Emilie vend Christoph Wilhelm Beermann jutustas lipu saamisloost nii: “Emilie ostis Põltsamaalt Leibergi riidekauplusest kolm tükki siidriiet – sinise, musta ja valge. Jõe ääres asuvas kihelkonnakooli hoones õmbles ta neist kooli õmblusmasinalga lipu. Lipuvarras valmistati minu isa tisleritöökojas ja lipu viisin ma ise Tartusse.”
Lipp sai valmis 1884. aasta mais. Tulevase Eesti lipu õnnistamise tseremoonia viis läbi pastor Rudolf Kallas 4. juunil 1884. aastal Otepää kirikus.
Lipp toodi kohale kaheksahobusetõllas, milles sõitsid Tartust Otepääle kuus 1870. aastal asutatud Eesti Üliõpilaste Seltsi vilistlast ja 16 üliõpilast, nende seas ka 19-aastane Christoph Wilhelm Beermann, kellele usaldati lipukandmise au. Õnnistamistseremoonial pidas ta kõne värvide sümboolsest tähendusest.
1922. aastal sai sinimustvalgest trikoloorist Eesti riigilipp.
1939. aastal, saades pakkumise kolida koos tütrega Saksamaale, teatas Christoph Wilhelm Beermann, et ta ei lahku, kuna tema oli esimene Eesti lipu hoidja ning tulevased põlved heidaksid talle lahkumist ette.
Ajalooline lipukangas elas üle nii sõjad kui ka Nõukogude okupatsiooniaastad ning on praegu hoiul Eesti Rahva Muuseumis Tartus.
Üürike pereõnn
1895. aasta veebruaris abiellus esimese Eesti lipu looja Emilie Rosalie Beermann Sürgavere mõisavalitseja Jaan Lillakuga (1860–1921).
Ta oli õpetanud Põltsamaa koolis saksa keelt ning tundnud Emilie vastu juba ammu sümpaatiat, kuid abieluks andis naine nõusoleku alles 34-aastaselt.
Jaan Lillak oli edukas põllumees, üks Suure-Jaani Põllumeeste Seltsi asutajatest ning avaldas artikleid loomakasvatuse ja piimanduse teemadel. Ajaleht Sakala kajastas sageli Lillakute perekonna edusamme erinevatel põllumajandusnäitustel.
Paraku jäi abielu traagiliselt lühikeseks. Kolm nädalat pärast poja sündi 1895. aastal Emilie suri, suutmata raskest sünnitusest taastuda. Ta maeti Lillakute perekonnakalmistule Viljandis.
2004. aastal, Eesti lipu õnnistamise 120. aastapäeval, püstitati tema hauale mälestuskivi kirjaga: “Siin puhkab esimese Eesti lipu valmistaja.”
Iga aasta 4. juunil, Eesti lipu päeval, toimuvad tema haual pidulikud üritused.
Jaan Lillak pärast abikaasa surma enam ei abiellunud. 1910. aastal kolis ta Turkestani. Hiljem ostis ta Venemaal mõisa, mida soovis arendada ja pojale pärandada, kuid langes bolševike ohvriks.
Emilie Rosalie poeg sai nime ema mälestuseks ja oma onu Christophi auks – Emil Christoph. Ta õppis Peterburi ülikoolis põllumajandust. Emil ei naasnudki õpingutelt koju, vaid jäi kadunuks, arvatavasti kusagil Venemaal. Kuulduste kohaselt teenis ta lennuväes lendurina…
Tädi Elsa – Beermannide perekonna kodukolde hoidja
Beermannide pere teine tütar – 5. augustil 1868 sündinud Elisabeth Maria – oli lähedastele jaoks alati lihtsalt Elsa. Laste jaoks oli ta aga tädi Elsa.
Tema lapsepõlvest ja noorusest on teada üsna vähe. Elisabeth Maria omandas sarnaselt õdedega pärast kihelkonnakooli lõpetamist õpetajakutse. Ta ei abiellunud kunagi ega saanud oma lapsi. Kogu tema elutee oli pühendatud lähedaste teenimisele.
Pärast Emilie surma võttis just Elisabeth väikese Emili eest hoolitsemise enda peale. Ta kolis Sürgaverre lesestunud õemehe majja ja kasvatas poissi seni, kuni too läks Peterburi õppima.
Hiljem viis saatus naise Tsarskoje Selosse, kus tema vend Gustav Johannes Beermann teenis pastorina.
1916. aastal naasis ta Eestisse koos lipuhoidjast venna Christoph Wilhelmiga, kes oli valitud Järva-Peetri kiriku pastoriks. Elisabeth asus elama venna perre ning aitas tema abikaasat Mariat majapidamistöödes ja laste kasvatamisel.
Kui 1918. aastal naasis Eestisse vend Gustav Johannes, asudes Kadrina koguduse pastoriks, kolis Elisabeth taas tema juurde, asudes abiks tema nelja poja kasvatamisel. Seejärel aitas ta hoolitseda ka Gustavi haige naise Adelheidi eest, kes suri 1939. aastal.
1941. aasta jaanuaris astus Gustav Johannes Kadrina pastori ametist tagasi ning juba veebruaris suundusid nad koos Elisabethiga Saksamaale, Berliini. Enne ärasõitu lausus ta: ” Kahju on Eestist lahkuda, kuid ma ei soovi enam üle elada neid õudusi, mida nägin Venemaal 1917.–1918. aastatel toimunud revolutsiooni ajal.”
Peagi puhkes sõda Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel. Vaatamata kõrgele eale ja linna sagedasele pommitamisele jätkas Gustav Johannes tööd pastorina. Sõja lõpus saabus Berliini nende vennapoeg Christoph Martin Beermann, Christoph Wilhelmi poeg, kes teenis sel ajal pastorina Lõuna-Saksamaal, et onu Gustav ja tädi Elsa enda juurde viia, kuna elu Berliinis muutus iga päevaga üha ohtlikumaks.
Christoph Martin ei suutnud pikka aega leida tänavat, kus nad elasid, sest Berliin oli pärast lauspommitamist vaid üks suur varemeteväli. Korraga märkas ta aga keset varemeid peaaegu tervena säilinud hoonet, mis osutuski nende elukohaks!
Ta tegi onule ja tädile ettepaneku tema juurde kolida, kuid Gustav Johannes lükkas pakkumise tagasi, olles veendunud, et tema ja ta õega ei juhtu midagi, sest Jumal kaitseb neid.
Kui Gustav hiljem haigestus, aitas Elisabeth ta haiglasse paigutada, kus ta 1945. aasta aprillis suri.
Gustav Johannes Beermanni haua asukoht on tänaseni teadmata, arvatavasti on ta maetud ühishauda.
Tädi Elsa elas vaikset, tagasihoidlikku elu, pühendades end oma õdede, vendade ja nende laste eest hoolitsemisele. Pärast vend Gustavi surma kolis Elisabeth Göttingeni oma õe Caroline Alexandra Irtel von Brenndorffi – minu vanavanaema – juurde.
Lähedaste surm ja rasked sõja-aastad murdsid paraku tema jõu ja tervise. 10. märtsil 1946 suri Elisabeth Maria Beermann ühes Göttingeni haiglas.
Caroline Beermann ja Irtelite suguvõsaliin
Emilie noorem õde – minu vanavanaema Caroline Alexandra Beermann – sündis Põltsamaal.
Alghariduse omandas ta Tartus ja pedagoogilise hariduse Tiflisis, kus ta tutvus kindralmajor Mihhail Irtel von Brenndorffiga. 1895. aastal nad abiellusid. Mihhail Irtel tegeles aktiivselt õpetamisega, oli akadeemik ning pidas sõjakoolis füüsika- ja matemaatika loenguid. Teda peeti üheks kõige nõudlikumaks õppejõuks.
Neil sündis viis last: Pavel, Pjotr (Peeter), Semjon, Georgi ja Aleksandra.
Vanemad pojad astusid isa jälgedes, lõpetasid sõjakooli ja teenisid valgekaardis.
Noorim poeg Georgi aga andis mungatõotuse Petseri kloostris, saades munkpreester Sergiks. Ta lõpetas Pariisis usuteaduste akadeemia, võttis hiljem vastu suurskeema Feodori nime all ning teenis USAs, Alaskal ja Mehhikos, kus ta 91-aastaselt suri.
Pärast revolutsiooni vaesus pere aga rängalt ja elas üle raskeid aastaid. Mihhail Irtel põgenes koos armee riismetega meritsi Türki, kus ta 1921. aastal kurnatuse ja südamehaiguse tagajärjel suri.
Nõukogude vanglad läbi käinud Caroline Alexandra naasis koos lastega Eestisse, kus õpetas eesti keelt Tartus ja Tallinnas ning töötas Tallinna Saksa Gümnaasiumis. 1930ndate lõpus emigreerus ta Saksamaale , asudes elama Göttingeni.
Ka Caroline Alexandra vanemad pojad naasid 1920ndatel Eestisse.
Nii Esimeses maailmasõjas kui ka kodusõjas võidelnud Pavel Irtel sai mitu korda haavata ja pälvis lahinguautasid. Tallinnas sai temast ühe panga ametnik ning tuntud luuletaja ja ajakirja “Nov” väljaandja. Enne sõda emigreerus ta Saksamaale, kus ta elas ja suri Göttingenis.
Pjotr Irtel, ülemjuhataja staabi suurtükiväe inspektori käsundusohvitser, sõdis idarindel valgekaartlaste ridades. Ta hukkus 1940. aastatel Iașis.
Semjon Irtel – minu vanaisa. Enne revolutsiooni teenis ta laevastikus, osales operatsioonides bolševike vastu ning tõusis mitšmaniks, gardemariiniks. Alates 1922. aastast elas ta Tallinnas, sai Eesti kodakondsuse ja töötas Tallinna elektrotehnika büroos „Energia“.
1931. aastal abiellus ta kolonel Boriss Poljakovi tütre – kunstnik Kira Poljakovaga (1914–1989) ning kaks aastat hiljem sündis neil poeg, minu isa – Ilja Irtel (1933–1998). Maja Tallinnas Niine tänaval, kus nad elasid, on säilinud tänaseni!
Nagu minu genealoogiliste otsingute käigus selgus, on Semjon Irtel koos lipu hoidja Christophiga ainuke Beermanni järeltulijatest, kes jäi kuni elupäevade lõpuni Eestisse. Ta suri 1956. aastal ja on maetud Rahumäe kalmistule.
Minu vanaema abiellus 1950ndatel teist korda Leningradi kunstniku Viktor Grigorjeviga (1903–1982), kolis Tallinnast Kiievi lähistele Bojarka linna, kus nad ehitasid koos abikaasaga maja ning elasid õnnelikult, harmoonias ja loomingulises koostöös täpselt 33 aastat. Kunstnikud Kira ja Viktor Grigorjev illustreerisid paljusid tuntud lasteraamatuid.
Nõnda sattuski meie perekond Ukrainasse, kus ma elan ka praegu.
Vanaema Kira Borissovna kasvatas mind alates teisest eluaastast ja süstis minusse armastust Eesti vastu juba lapsepõlves. Just temalt õppisin oma esimesed eestikeelsed sõnad, mis on mulle millegipärast eluks ajaks meelde jäänud: “kauplus”, “kohvik”, “mina” ja… kümneni lugemine.
Vanaema viis mind oma kodukohtadesse, näitas Tallinna, muuseume ja radu, kus mu isa väikese poisina ringi jooksis.
Sellest ajast peale on Tallinn jäänud alatiseks minu südamesse.
Kui ma paari aasta eest oma suguvõsa ajalugu uurima hakkasin ja arhiividesse sukeldusin, tekkis mul soov olla oma esivanematele lähemal ning õppida sügavamalt tundma eesti kultuuri. Nii hakkasingi keelt õppima.
Muide, minu poeg Aleksei elab praegu Tallinnas. Seega meie side Eestiga kestab edasi!
