Igal aastal teevad Eestis sajad inimesed enesetapukatse – ja kahjuks on need katsed sageli „edukad“. Kuivade numbrite taga peituvad inimlikud draamad, perekonnad, kes kaotavad igaveseks oma lähedased, ning need, kes on õige napilt serva peal pidama jäänud. Üha rohkem inimesi kogeb depressiooni, ärevust ja läbipõlemist ega tea, kelle poole abi saamiseks pöörduda. Miks vaimse tervise inimeste arv järjekindlalt kasvab ning kust otsida tuge, kui tundub, et muud väljapääsu pole – seda uuris MK-Estonia.
„Ühel hetkel märkasin järsku, et mu õega on midagi valesti,“ räägib meie lugeja Tatjana (48). „Alguses tegi muret vaid see, et õde lõpetas helistamise, viitas üha sagedamini väsimusele ja vältis kohtumisi. Siis võttis ta haiguslehe – „paariks nädalaks“ – kuid tööle tagasi ei tulnudki. Ühel õhtul astusin ma tema juurest hoiatamata läbi ja lihtsalt ei tundnud inimest äragi: kustunud pilk, vaikne hääl, ümberringi kaos…“
Pärast pikka veenmist nõustus õde minema psühholoogi juurde, hiljem sai teatavaks diagnoos – raske depressioon.
Selgus, et pärast abikaasa surma koroona tõttu 2022. aastal oli ta pikka aega „autopiloodi režiimil“ püsinud, kuni ühel päeval jõuvarud lihtsalt otsa said.
„Hiljem ütles ta mulle: „Sa päästsid mu. Natuke veel – ja ma oleksin lahkunud,““ meenutab Tatjana.
Paraku pole see üksikjuhtum. Ning depressiooni all kannatavad erinevas vanuses inimesed.
Hiljuti oli ETV+ saate „Otševidets“ eetris lugu, mis rääkis sarnasest tragöödiast.
Eestis elav Irina jagas oma lugu, kuidas ta pandeemia haripunktis oma poja sõna otseses mõttes silmusest välja tõmbas.
Nagu hiljem selgus, oli noormees sügavas depressioonis ja valmistus mitu nädalat enesetapuks.
Irina kutsus politsei ja kiirabi – ning ainult see päästiski tema sõnul teismelise elu.
„Mulle tundub, et depressioonis inimesed ei taha surra. Nad lihtsalt ei tea, kuidas edasi elada,“ ütles Irina ERR-i ajakirjanikele.
Millest vaikib statistika?
Tartu Ülikooli ja Tervise Arengu Instituudi (TAI) poolt aastatel 2020–2022 läbi viidud Eesti elanikkonna vaimse tervise uuringu andmetel on iga viies täiskasvanud elanik viimase aasta jooksul kokku puutunud depressiooni või ärevushäire tunnustega.
Ligi kolmandik vastanutest tunnistas, et nende vaimne seisund on viimastel aastatel halvenenud, ning iga kolmas abi vajanud inimene ei olegi seda saanud.
Probleemi kinnitab ka 2025. aastal valminud laste ja noorukite vaimse tervise uuring.
Selle andmetel on iga kolmas tüdruk ja peaaegu iga viies poiss vähemalt korra mõelnud enesetapule ning umbes 10% noorukitest on teinud enesetapukatse.
Mõlemad uuringud näitavad: viimastel aastatel on Eesti elanikkonna vaimne tervis märgatavalt halvenenud – eriti noorte seas. Eksperdid seostavad seda pandeemia, majandusliku stressi ja sotsiaalse isolatsiooni kasvuga.
Ja kui varem täheldati ärevus- ja depressiivseid seisundeid reeglina täiskasvanutel, siis nüüd kannatavad selle all üha sagedamini ka teismelised ja kuni 30. aastased noored inimesed.
TAI ametliku statistika kohaselt oli 2024. aastal Eestis enesetapp 175 inimese surma põhjuseks. Aasta varem oli selliseid juhtumeid vastavalt 192 ja 2022. aastal 193.
Kuigi numbrid näitavad kerget langust, on spetsialistid veendunud: tragöödiate tegelik arv võib olla suurem, sest kõiki juhtumeid ei fikseerita suitsiidina.
Mis toimub koolides?
„Noorte vaimne tervis on palju laiem teema kui ainult Haridus- ja Teadusministeeriumi vastutusala,“ märgib kommunikatsioonivaldkonna nõunik Elo Eesmäe. Tema sõnul töötas 2024/2025. õppeaastal Eesti üldhariduskoolides 285 koolipsühholoogi ja 484 sotsiaalpedagoogi. See on keskmiselt üks psühholoog 570 õpilase ja üks sotsiaalpedagoog 340 õpilase kohta.
„Eelmisel õppeaastal sai koolipsühholoogi teenust 7300 üldhariduskooli õpilast, mis moodustab umbes 5% kõigist üldhariduskoolide õpilastest,“ täpsustab Eesmäe. „Selle teenuse kättesaadavus on aga omavalitsuste lõikes erinev. Kui mõnes koolis jagub teenust kõigile, siis teises koolis suudetakse teenus tagada üksnes haridusliku erivajadusega õpilastele, kui sedagi.“
Ministeeriumi andmetel on psühholoogilise abi kättesaadavus aastate lõikes paranenud, kuid, nagu Eesmäe rõhutab, „selles valdkonnas kindlasti on veel arenguruumi“.
Eesmäe lisab, et ministeerium tugineb ka uuringutele, mis näitavad murettekitavaid suundumusi: „2022. aasta Eesti rahvastiku vaimse tervise uuringu andmetel on 15-24-aastastel suurem risk vaimse tervise haiguste tekkeks (depressioon, ärevushäire). Ja rahvusvahelise HBSC 2018. aasta uuringu tulemused näitavad, et võrreldes 2014. aastaga on sagenenud Eesti noorte vaimse tervisega seotud tervisekaebused: peavalu, masendus, kurbus, ärritatud olek ja halb tuju, raskused uinumisel ja närvilisus.“
Eriti murettekitav on statistika teismeliste tüdrukute kohta.
„2021/2022. õppeaastal on 15-aastaste tüdrukute hulgas depressiivseid episoode esinenud juba 61%,“ ütleb nõunik.
Millest kõik algab?
„Patsientide emotsionaalse seisundi hindamine on igapäevane töö. Meditsiin ei piirdu ainult somaatiliste haigustega, sest inimene on üks tervik ja seetõttu vajadusel hinnatakse ka vaimset seisundit,“ ütleb perearst ja Eesti Perearstide Seltsi juhatuse liige Vanda Kristjan.
Tema sõnul on vaimse tervise probleemid viimastel aastatel tõepoolest sagenenud.
„Ühelt poolt on põhjus selles, et inimeste teadlikkus abi küsimises paranenud. Teisalt kriisid, mis viimastel aastatel on maailmas toimunud, on jätnud oma jälje. Ka majanduslanguste aegadel on ebakindlus inimestel alati suurendanud, kindlus toimetulekus ja tuleviku suhtes,“ märgib arst.
Pärast häire diagnoosimist, selgitab Kristjan, tutvustatakse patsiendile ravivõimalusi.
„Patsiendiga koostöös tehakse raviplaan ja otsus, millist ravi eelistada. Psühhiaatrile suunatakse ainult need patsiendid, kes vajavad tervislikust seisundist lähtuvalt psühhiaatrilist abi,“ lisab ta.
Arst tunnistab, et vastuvõtul jääb ajast sageli puudu, kuigi teadmised ja pädevus patsiendi vaimse seisundi hindamiseks on perearstidel loomulikult olemas.
„Vaimse seisundi hindamine vajab aega ja ka erinevate spetsialistide kaasamist,“ ütleb Kristjan.
Tema sõnul on see, kas eelistada üht teraapia vormi teisele – eelkõige patsiendi otsus.
„Psühhoteraapiat eelistavad patsiendid saavad sageli teraapiat pakkuvalt spetsialistilt soovituse ikkagi lisada farmakoloogilist ravi, sest häire on nii tugev, et seda ei ole võimalik edukalt rakendada. Mõlemal teraapial on oma osa täita ja need on sisult erinevad, kuid sageli täiendavad teineteist,“ selgitab arst.
Kui ärevusest saab haigus
„Töötan psühhiaatriahaiglas statsionaaris osakonnas, kus igapäevaselt tegeldakse patsientidega, kelle peamisteks terviseprobleemideks on depressioon ja ärevusehäired, seega puutun nende probleemidega kokku juba aastaid igal tööpäeval,“ räägib Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaater, meditsiiniteaduste doktor Ülle Võhma.
Tema sõnul on ärevushäired kõige levinumad psühhiaatrilised häired ja viimastel aastatel on neid hakatud diagnoosima märgatavalt sagedamini, eriti noorematel inimestel.
„Depressiooni esinemissageduseks Eestis on uuringute alusel 5.6%. Paljud depressiooni tõttu abi otsijad pöörduvad esmaselt perearsti poole ja psühhiaatri vastuvõtule ei jõuagi. Patsientide struktuur peegeldab üldisi statistilisi näitajaid: naisi on ärev-depressiivsete patsientide hulgas rohkem kui mehi,“ täpsustab Võhma.
Töötades statsionaaris, kus osutatakse abi raskemate tervisehäiretega inimestele, soovitab psühhiaater sageli ikkagi ka farmakoloogilist ravi.
„Valdaval enamikul juhtudest on neil eelnevalt juba proovitud erinevaid ravimeetodeid,“ ütleb ta. „Seetõttu on medikamentoosne ravi nende jaoks vajalik. Loomulikult pakume farmakoteraapia kõrval ka teisi erinevaid teraapia meetodeid.“
Depressiooni kerge vormi puhul, lisab arst, ei ole farmakoloogia esmatähtis.
Ravikuur esmase depressiooniepisoodi korral võiks Võhma sõnul kesta vähemalt 4–6 kuud alates seisundi paranemisest.
Korduvate episoodide korral võiks ravikuur olla vähemalt 6 kuud, vahel isegi kuni aasta. Vahel tuleb ravimit vahetada, et leida individuaalselt sobiv preparaat konkreetsele inimesele.
„On juhtumeid, kui depressiooniepisood ei parane täielikult, nimetame seda paranemiseks residuaalnähtudega, tavaliselt on selleks väsimustunne, tahtetus. Kui oleme kombineerinud ravimeid, ei ole saanud piisavat ravivastust, nimetame seda resistentseks depressiooniks ja püüame patsienti aidata teiste võimalike ravimeetoditega,“ selgitab arst.
Selliseid juhtumeid on depressiooniravi saavate patsientide seas umbes 4,2%, noorte seas aga kuni 7,6%.
Võhma sõnul saavutatakse parimaid tulemusi ravimite ja psühhoteraapia kombineerimisel.
„Mõõduka ja raske depressiooniga patsiendid vajavad kindlasti bioloogilist ravi, siis ravimeid, kuid psühhoteraapia kaasamine on alati oluline, eriti kui emotsionaalset seisundit mõjutab mingi konkreetne stress-situatsioon või psühhotrauma. Oluline on ka ära tunda iseenda düsfunktsionaalseid hoiakuid ning püüda neid psühholoogi abil korrigeerida,“ selgitab ta.
Psühhiaater märgib, et abi saamiseks ei ole alati vaja spetsialisti.
„Mõnikord piisab lihtsalt inimlikust kuulamisest – psühholoogilist abi on võimalik saada ka lähedaselt ja sõbralt. Igaüks ei vaja kohe spetsialisti konsultatsiooni,“ arvab Võhma.
Tasuta on võimalik pöörduda Kriisiabi ja Eluliini telefonidel ning noori aitab koduleht peaasi.ee.
Pikemaajaliseks teraapiaks on Tervisekassa kodulehel kliiniliste psühholoogide nimekiri, kelle juurde saab pöörduda, kuigi patsientide sõnul on järjekorrad pikad.
Signaalid, mida ei tohi eirata
Põhjused, miks patsiendid ravikuuri katkestavad, on erinevad.
„Mõnikord häirivad ravikuuri ajal patsienti kõrvaltoimed. Vahel lõpetatakse ravikuur seisundi paranemisel, kuid ravikuur jääb siis liiga lühikeseks ja seisund halveneb uuesti. Vahel on inimestel ka hoiakud, et depressiooni ja ärevushäirega peaks kindlasti ilma ravimiteta toime tulema, tunnistamata, et depressioon on aju biokeemia häire,“ ütleb Võhma.
Psühhiaater soovitab lähedastel olla tähelepanelik: „Inimese abivajadusest annavad märku olulised muutused käitumises, olekus, ütlemistes, unerütmis, kui ta väljendab lootusetust. Kindlasti tuleb reageerida abi otsimiseks, kui keegi avaldab enesetapumõtteid ja kavatsusi.“
Võhma sõnul on teadlikkus ühiskonnas tõusnud: „Inimesed pöörduvad üha sagedamini abi järele ja see on väga oluline.“
Ennetamine peaks tema arvates algama kergete häirete äratundmisest, et mitte lasta seisundil raskeks süveneda.
„Eestis on olemas suitsiidiennetuse tegevuskava aastateks 2025–2028. Probleem on aga kompleksne: näiteks on suitsidaalne käitumine tihti seotud alkoholi tarvitamisega, suitsiidkatseid tehakse sageli alkoholijoobes. Seega mõjutab selle probleemiga tegelemine ka suitsiidikäitumist. Viimastel aastatel on sagenenud noorte inimeste ennastkahjustav käitumine ja ka suitsiidikatsed, seega võiks emotsioonide reguleerimisega paremaks toimetulekuks lülitada koolis terviseõpetuse kursusesse psühholoogiaalaseid kursusi,“ arutleb dr Ülle Võhma.
Kui üks kõne päästab elu
Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi juhtivspetsialist Karmel Tall märgib, et kõnede arv kriisiliinile on viimastel aastatel püsinud enam-vähem samal tasemel, kuid pöördumiste teemad muutuvad üha keerulisemaks.
„Üha sagedamini helistavad komplekssete probleemide ja tõsiste vaimse tervise häiretega inimesed,“ ütleb ta.
Eriti märgatavalt on kasvanud suitsiidimõtete või enesevigastamisega seotud pöördumiste arv.
„Võrreldes mullusega on selliseid kõnesid umbes 50% rohkem. Üldiselt on vaimse tervise teemade osakaal tõusnud 62%-lt 67%-le. Kõige sagedamini on tegu üksinduse, ärevuse, hirmu, meeleoluhäirete, leina või sõltuvustega – kõik need on aga enesetapu riskitegurid,“ selgitab Tall.
Kuna tugiliinid töötavad anonüümselt, siis isikuandmeid ei koguta, kuid statistika soo ja pöördumiskeele kohta näitab: 62% helistajatest on naised, 34% mehed. Enamik räägib eesti keeles – 77%, vene keeles – 20%, inglise keeles – umbes 2%.
Iga kõne puhul hinnatakse enesetapuriski.
„Kui nõustaja mõistab, et helistaja elule on otsene oht, võtab ta kohe ühendust Häirekeskusega (112), kes võtab olukorra enda kontrolli alla ja vajadusel suunab kohale politsei,“ räägib Karmel Tall.
Selline koostöö teenistuste vahel võimaldab reageerida sõna otseses mõttes minutitega.
Kõige rohkem pöördumisi on seotud vaimse tervisega, kuid sageli lisanduvad neile ka sotsiaalsed ja perekondlikud probleemid – raskused suhetes, tööl, perevägivalla või lähisuhtevägivalla juhtumid.
Kriisiliin, rõhutab spetsialist, on lühiajaline ja operatiivne abi, mille eesmärk on leevendada kriisi teravust ja suunata inimene edasi, õige teenuse või spetsialisti juurde.
„Kui on vaja pikaajalist tuge, suuname inimesed edasi piirkondlikesse ohvriabiteenistustesse, veebinõustamisele või teiste partnerite juurde,“ selgitab Tall.
Ta tunnistab, et muudatused rahastamises on viimastel aastatel koormust kasvatanud: „Tööpinge on suurenenud ja pidime sulgema eraldi hingehoiu liini. Nüüd saab sellist abi üldiselt kriisitoe numbrilt.“
Samas, Talli sõnul ei vaja inimesed kõige sagedamini isegi mitte professionaalset, vaid eeskätt inimlikku tuge.
„Paljud tunnevad end üksikuna. Telefonivestlus ei suuda asendada lähedust, kuid mõnikord aitab just see hoida inimest piiri peal,“ ütleb ta.
Et selliseid olukordi oleks vähem, on spetsialisti arvates oluline tõsta ühiskonna valmisolekut aidata neid, kes on kriisis.
„Mõnikord peatab inimesi hirm – mida öelda, mida teha. Kuid pole vaja midagi erilist: lihtsalt olla kõrval, kuulata, näidata üles huvi ja tähelepanu. Igaüks on selleks võimeline,“ rõhutab ta.
Sotsiaalkindlustusamet pakub ka tasuta veebikursust psühholoogilise esmaabi osutamiseks – see on kättesaadav eesti ja vene keeles veebilehel www.palunabi.ee.
Liin, kus ei tohi eksida
2024. aastal registreeris Häirekeskus ligi 10 800 intsidenti, kus esialgsetel andmetel võis esineda enesetapu oht või vaimse häire tunnused.
See teeb umbes 900 teadet kuus, millest umbes kolmandik – ligi 300 – on seotud kahtluse või otsese suitsiidiriskiga.
Häirekeskuse meditsiinivaldkonna ekspert Sindia Jürgenson räägib, kuidas spetsialistid sellistes olukordades tegutsevad: „Kui inimene helistab hädaabinumbril 112, vastab sellele kõnele päästekorraldaja, kes selgitab välja, mis täpselt ja kus juhtus. Saadud info põhjal hindab päästekorraldaja ohtu abivajaja elule ja tervisele, kasutades selleks koostööpartnerite poolt (Politsei- ja Piirivalvemet, Päästeamet, Terviseamet) etteantud juhiseid. Kui tegemist on suitsiidse isikuga, saadetakse kõne ajal abi välja ning päästekorraldaja jätkab kõnet kuni abi kohale jõudmiseni.“
Nagu Sindia Jürgenson märgib, nõuavad paljud olukorrad maksimaalset keskendumist ja vastupidavust: „Mõnikord ei oska abivajaja oma asukohta öelda, kuigi see on abi väljasaatmiseks hädavajalik. Saame küll kõnesid positsioneerida, kuid on vaja täpsustada. Helistaja seisundist tulevalt ei pruugi ta vastata küsimustele adekvaatselt ning ohumärgid võivad olla ka kaudsed – helistaja ei pruugi otse öelda oma kavatsust.“
Ta tunnistab, et enamikul juhtudel toimub kontakt enesetapule mõtleva inimesega juba siis, kui kriis on ägedas faasis, ja eksimuse hind võib olla väga kõrge.
Jürgenson lisab: „Eriti raske on, kui helistavad lapsed ja teismelised. Päästekorraldajale on suur väljakutse olla abivajajaga liinil, kuni abiandjad kohale jõuavad, samal ajal rääkides suitsiidiohus inimesega selliselt, et abiandjad jõuaksid kohale enne, kui liiga hilja.“
Kommentaar
Ülle Pind, Personalijuhtimise Ühingu PARE juhatuse liige
Vaimsest tervisest räägitakse Eestis täna palju rohkem kui varem. Nendest teemadest rääkimine ei ole enam tabuteema ja inimesed mõistavad, et see on samasugune osa tervisest ja heaolust võrdselt füüsilise tervisega. Osatakse ära tunda probleeme ja ei peljata neile ka abi otsida.
Uuringud ja statistika kinnitavad: stressi, läbipõlemise ja depressiooni juhtumid töökohal on tõepoolest sagenenud. Alates 2019. aastast, kui hakati sellekohast statistikat üldse Eestis süsteemsemalt koguma, on nendel põhjustel juhtumid ja haigestumiste arv tõusnud.
COVID-pandeemia tugevdas seda suundumust. Täna mõjutab pingeline geopoliitiline ja majanduslik olukord inimeste vaimset heaolu ning igasugused hoomamatud, enda poolt kontrollimatud faktorid suurendavad inimeste stressitaset.
Kahtlemata on suurema riski all ametikohad, mis on seotud mitte ainult enda eest tehatavate otsuste, teiste elu puudutavate tegevustega – juhid, kohtunikud, õpetajad, arstid ja meditsiinitöötajad; aga ka töötajad, kelle igapäevase töö täitmine võib kaasa tuua eluohtlikke olukordi – päästeametnikud jne.
Sellest hoolimata ei pööra tööandjad sellele teemale ikka veel piisavalt tähelepanu. Tõsi on, et olukord on paranemas, teadlikkus on ikkagi madal. Seadus seab tööandjatele kohustuse tegelda tööstressi ennetamisega, kuid sagedamini tehakse seda formaalselt. Üheks peamiseks läbipõlemise põhjuseks on aga halb töökliima ja töökius.
Kuidas depressiooni ära tunda?
Depressioon on midagi enamat kui lühiajaline halb tuju või kurbus. Depressioon on väga mitmepalgeline haigus, mis väljendub iga inimese puhul erinevalt. Selleks, et rääkida justnimelt depressioonist, peavad sümptomid olema kestnud kahe nädala vältel – lühiajalist halba enesetunnet või apaatia kogemist ei loeta haiguseks.
Kontrollige, kas teil või teie lähedasel on järgmised sümptomid:
Käitumine
• Ei käi enam väljas.
• Ei tule oma kohtustustega toime (nt koolitööd), vaimse töövõime langus.
• Ei tegele hobide või tegevustega, mis varasemalt rõõmu pakkusid.
• Eemaldub pereliikmetest ja sõpradest, soovib olla üksi ja mitte suhelda.
• Teistega suheldes ärritunud ja pahur, pisiasjad ajavad närvi.
• Järsud meeleolumuutused suurenenud aktiivsuse ja lõbususe suunas.
• Mõnuainete (alkoholi, uimastite) tarvitamine leevenduse otsimise eesmärgil.
• Kergesti nutma puhkemine.
• Ei suuda keskenduda, hajevil, tähelepanuvõime on alanenud.
Mõtted
• “Ma olen ebaõnnestunud”
• “See on minu süü”
• “Minul ei lähe kunagi midagi hästi”
• “Minu elul pole mingit mõtet”
• “Elu pole elamist väärt”
• “Mul pole tulevikku”
• “Ma olen väärtusetu”
• “Mind ei armasta mitte keegi”
• “Minust on rohkem kahju kui kasu”
• “Kõigile oleks parem, kui ma oleksin surnud”
Tunded
• Kurbus, masendus, tühjusetunne
• Rahutus, ärrituvus, ärevus
• Hirm, lootusetus
• Ebakindlus, madal enesehinnang, otsustusvõimetus
Füüsilised reaktsioonid
• Pidev väsimus, vähe energiat, tüdimus.
• Peavalud, valud kehas, kõhuvalud.
• Pingetunne, pearinglus, südamekloppimine.
• Uneprobleemid, unerütmi häirumine, unisus ja loidus päeval.
• Söögiisu kadumine või muutused söögiisus.
• Kehakaalu oluline muutumine (kaalulangus või -tõus).
Kui vastus kolmele või enamale küsimusele on „jah“, pöörduge kindlasti perearsti , psühhiaatri või kliinilise psühholoogi poole, et oma seisundit täpsustada.
Ainult spetsialist saab seisundit täpselt hinnata ja sobiva abi valida.
Allikas: www.peaasi.ee
