Valitsus kiitis heaks nõusolekuseaduse eelnõu, mis muudab vägistamise mõistet: edaspidi on karistatav igasugune seksuaalkontakt ilma selge “jah”-sõnata – olgu see siis suuline, kehaline või muu kinnitus. Eelnõu autorid usuvad, et uus lähenemine kaitseb ohvreid ja viib Eesti seadusandluse vastavusse Euroopa normidega. Ent juristid hoiatavad tõendamisraskuste ja võimalike kuritarvituste eest. Kas riik läheb liiga kaugele, püüdes reguleerida nii intiimset valdkonda, ja kuidas mõjutab uuendus peresid, politseid ja kohtuid – seda uuris MK-Estonia.
Suvel esitles Justiitsministeerium nõusoleku seaduse eelnõu projekti, mis tekitas koheselt tuliseid debatte. Selle olemus seisneb üleminekus niinimetatud jah-mudelile: iga suguakt ilma aktiivse ja selgelt väljendatud nõusolekuta loetakse vägistamiseks.
Justiits- ja digiminister Liisa-Li Pakosta rõhutab, et seaduse eesmärk ei ole reguleerida intiimsuhteid vaid võidelda seksuaalvägivallaga.
“Me ei roni kellegi magamistuppa ega hakka kellelegi kuidagi ette kirjutama, mida konsensuslikult koos teha võib. Kuid kui olukord pole üheselt selge, peab nõusolekut küsima ja saama kinnitava vastuse,” selgitab minister.
“Ühiskond on muudatuseks valmis”
Liisa-Ly Pakosta rõhutab, et töö üleminekuks nn jah-mudelile on Eestis käinud juba aastaid.
“Juba 2018. aastal jõustus Eestis naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Istanbuli konventsioon,” meenutab ta. “Sellele järgnes järgmistel aastatel koostöö GREVIOGA (Euroopa Nõukogu naistevastase vägivallaga ja perevägivallaga võitlemise eksperdirühm) – hindamisküsimustik, olukorra hindamine, hindamisvisiit Eestis, nende soovitused jne. 2024. aastal valmis õiguslik analüüs, mis uuris vajadust Eesti karistusseadustikku muuta. Analüüsist selgus ka, et muutus on vajalik.”
Tema sõnul sai 2025. aasta alguses selgeks, et enamik professionaalseid organisatsioone ja huvigruppe pooldasid nõusolekuseaduse eelistusena jah-mudelit.
Ministeeriumis alustas seejärel eelnõu ettevalmistamisega. Tänavu augustis saadeti eelnõu kooskõlastusringile ning 18. septembril kiitis valitsus eelnõu heaks. Nüüd liigub see Riigikokku,” selgitab minister.
Pakosta leiab, et Eesti ühiskond on muudatuseks valmis. Ta viitab värsketele uuringutele Eestis, mille kohaselt üheksa inimest kümnest toetavad väidet, et seksuaaltegevustes peaksid mõlemad osapooled veenduma, et partner on selle tegevusega nõus.
“65% vastanute arvates peab nõusolekus veenduma ja selleks peaks partneri käest nõusolekut küsima, 26% vastanutest leiab, et nõusolekus peab veenduma, kuid selle tajub üldjuhul ära, nõusolekut küsida pole vaja. Vaid 3% vastanute arvates ei pea nõusolekus veenduma ning seni kuni partner pole öelnud, et ta ei ole nõus, saab nõusolekut eeldada,” toob minister välja uuringute andmed.
Kommenteerides hirme võimaliku valesüüdistuste kasvu pärast, kinnitab Pakosta, et õiguslikud tagatised säilivad: “Nii nagu praegu, ei hakata ka edaspidi ainuüksi kellegi kuriteoteate alusel ühtegi inimest süüdi mõistma, vaid kõiki kaebusi käsitletakse ülima põhjalikkusega. Õigusriigis on isiku süüdimõistmise aluseks tõendid. Tõendite usaldusväärsust hindab kohus.”
Minister rõhutab, et süütuse presumptsioon ja õigus mitte tunnistada iseenda vastu jäävad puutumatuks: “Kahtlustataval on õigus ütlusi mitte anda ja kedagi ei tohi kohustada oma süütust tõendama. Süüdistus peab tõestama nõusoleku puudumist.”
Reformi olemusest rääkides märgib Pakosta, et seadusega minnakse “seksuaalkuritegude puhul jõu- ja sunnipõhiselt käsitluselt üle nõusolekupõhisele käsitlusele.” Kui varem peeti vägistamiseks ainult juhtumeid, kus inimest sunnitakse seksile vägivallaga või kus ta ei suuda vastupanu osutada ega toimunut mõista, siis nüüd kaasneb kriminaalvastutus ka käitumisega, mis ei ole seotud jõu või sunniga, kuid mille puhul konsensus puudub.
“Muudatused toetavad seega inimõiguste, inimese vaba tahte ja seksuaalse enesemääramise õiguse austamist,” ütleb minister. “Põhiline küsimus ei ole selles, kas kannatanu oli võimeline vastupanu osutama, vaid selles, kas ta andis oma nõusoleku ja kas see nõusolek oli vaba.”
“Perekond” ei tähenda, et on “lubatud”
Vaatamata sellele, et valitsus on seaduseelnõu juba heaks kiitnud, on professionaalsel kogukonnal endiselt kahtlusi ja hirme. Vandeadvokaat Jevgeni Tverdohlebov rõhutab, et karistusõiguse norm üksinda ei suuda lahendada seksuaalvägivalla sügavamat probleemi ja jätab paratamatult õhku palju küsimusi.
“Seks ilma nõusolekuta on kuritegu. Ja see, et inimene on abielus, ei tähenda, et ta on alati nõus,” ütleb ta.
“Teoreetiliselt võib jõuda absurdse variandini – pidada kodus päevikut, kuhu mõlemad abikaasad kirjutavad alla, et teatud päeval ja kellaajal on nad vahekorraga nõus.”
Spetsialist rõhutab: “Kuid kõiki meie elu küsimusi ei saa lahendada juriidiliselt. Võib-olla on lihtsam kasvatada inimesi nii, et kui nad ei taha, siis nad ütlevad selle selgelt ja ühemõtteliselt välja. Et nad arvestaksid ja mõistaksid, kas teine tahab või mitte.
Nõusolekut või mittenõusolekut väljendavad inimesed ju mitte ainult allkirjastatud dokumendiga, vaid ka muul viisil – ja sellest on täiesti võimalik aru saada.”
Ta juhib tähelepanu keerulistele olukordadele, kus inimene ei taha partnerit solvata või sõltub temast juhib tähelepanu keerulistele olukordadele, kus inimene ei taha partnerit solvata või on temast sõltuv – rahaliselt, emotsionaalselt või muudel põhjustel – ja võib seetõttu teeselda, et on intiimlähedusega nõus, kuigi tegelikult seda ei soovi. Hiljem, olles juba toimunut soovimatuna teadvustanud, teatab selline inimene, et ta nõusolekut ei andnud.
“Siin ei ole selget piiri selleks, et inimesi kohe niimoodi vangi panna,” rõhutab Tverdohlebov. “Sarnastes olukordades jääb alati alles kuritarvitamise oht: üks partner võib olukorra ebamäärasust ära kasutada ja süüdistada teist juba tagantjärele, kui tegelikku tahteavaldust on praktiliselt võimatu tõestada.”
Tema hinnangul tuleb ilmselged vägivallajuhtumid, mis on seotud peksmise ja ähvardustega, kahtlemata lõpetada. Kuid probleemi ei tuleks lahendada ainult vanglaga, vaid ennekõike haridusega – alustades koolist, õpetades inimesi mõistma oma soove, oskama neid sõnadega väljendada ja teist kuulama.
Tverdohlebov tuletab meelde, et kriminaalõigus on oluline – see annab õigusliku piiri, kinnistab sümboolselt käitumise vastuvõetamatust, pakub karistus- ja kaitsevahendeid. Kuid see iseenesest ei kujunda massiharjumusi, kokkuleppimisoskust ega vägivalla ennetamise oskusi.
Advokatuur hoiatab riskide eest
Eesti Advokatuuri esindajad saatsid justiitsminister Liisa-Ly Pakostale ametliku kirja jah-mudelit ette nägeva karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu analüüsiga.
Dokumendis rõhutatakse, et reformi enda vajalikkus on endiselt veenvalt põhjendamata.
“Ei ole üheselt selge, miks on kehtiv vägistamiskoosseis seaduses ebapiisav või praktikas ületamatuid rakendamisprobleeme tekitav. On tõenäoline, et Eesti kohtupraktika juba täidab Istanbuli konventsiooni nõudeid,” seisab Advokatuuri kommentaaris.
Organisatsioonis lisatakse, et karistusõiguse normid tuleb määratletuse põhimõttest tulenevalt sõnastada selgelt viisil, mis võimaldavad igaühel ette näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav ning milline karistus selle eest ähvardab, et isikul oleks võimalik oma käitumist kujundada.
Eelnõuga kavandatavad normid sellele põhimõttele täiel määral ei vasta, kuna sisaldavad üldsõnalisi, ebamääraseid või lahtisi loetelusid (nt „muul viisil väljendanud“, „muu võrreldav põhjus“). Advokatuuri esindajate arvates ei ole seaduseelnõu valmis ning vajab veel tööd nende ebaselguste kõrvaldamiseks.
Vandeadvokaat Kaire Hänilene, kelle detailne seisukoht on kirja lisatud, nõustub nende muredega.
Ta kirjutab, et tegelikus elus tekib juba praeguse regulatsiooni puhul sageli vaieldavaid “sõna-sõna vastu” kaasusi, kuid uus redaktsioon paneb seksuaalkuritegude menetluses tõendamiskoormise tegelikult kahtlusalusele.
“Inimeselt hakatakse nõudma sõnadega, käitumisega või „muul viisil väljendatud“ suguühtesse asumise nõusoleku tõendamist, mis on suure tõenäosusega eluliselt võimatu.” Järelikult on suur oht, et praktikas kujuneb tõendamisskeem: kuriteokaebus – kahtlusaluse vastuväited – kahtlustatava kohustus tõendada nõusoleku olemasolu – nõusolekut kinnitavate tõendite esitamise võimetuse korral süüditunnistamine ja vangistus,” hoiatab Hänilene.
Advokaat juhib tähelepanu ka seisundite loetelule – teadvushäire, haigus, puue, hirm toimepanija ees, tardumine, mürgistus, võimupositsiooni kuritarvitamine toimepanija poolt – mille puhul nõusolek automaatselt kehtetuks tunnistatakse.
“Faktiliselt tähendab see, et haiged ja puudega inimesed ei saagi legitiimset nõusolekut seksuaalvahekorraks anda ning partner, kes teadis haigusest või puudest, ongi pannud eelduslikult toime vägistamise,” rõhutab jurist.
Tema sõnul jääb sellisel juhul arusaamatuks, kuidas selliste haiguste või puuetega inimese partner peaks puude täpsemat iseloomu teadma ning saama ette näha, et just need asjaolud tunnistatakse hiljem seadusliku nõusoleku andmise takistuseks.
Lisaks märgib jurist, et seksuaalvahekorrani viivad olukorrad ei ole sageli kaalutlevad ja ratsionaalsed, vaid dünaamilised ja mõlema poole jaoks ärevad, rõhuasetus ei ole õigusliku aluse kujundamisel, vaid kirel ja instinktidel”.
Sellistes olukordades, rõhutab ta, on võimatu ette kujutada, et inimesed peaksid hakkama läbi viima vahekorra läbirääkimisi või joobe- ja tardumisteste, või et partnerid peaksid olema kogu vahekorra aja tähelepanelikud ja pinges, et kontrollida ega partner ei ole poole vahekorra pealt näiteks tardunud või saavutanud algsest suurema joobeastme, mida hiljem võidakse tõlgendada kui nõusoleku puudumist.
Hänilene juhib tähelepanu ka nõusolekust loobumise teemale, tuletades meelde, et igaühel on olemas õigus vastumeelseks muutunud vahekord mistahes faasis lõpetada.
Kuid tema arvates peaks sellises olukorras peaks olema seaduse tasandil selgesõnaliselt välja toodud, et loobumissoovist tuleb samuti „sõnaliselt, käitumisega või muul viisil selgelt väljendatult“ märku anda.
Tahtevastaselt
Eesti kriisiabikeskuste andmetel paneb seksuaalvägivalda kõige sagedamini toime inimese praegune või endine partner.
Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi seksuaalvägivalla ohvrite teenuste juht Annika Silde rõhutab: “Meie andmetel nimetavad üle 25-aastased inimesed kõige sagedamini, et vägivallatsejaks oli nende partner. Inimene, kes kannatab lähisuhtevägivalla all, on ohver. Turvalised suhted põhinevad vastastikusel soovide ja arvamuste austamisel. See tähendab, et seksuaaltegevused toimuvad mõlema soove arvestades, mitte nii, et üks rahuldab teise vajadusi. Nõusoleku tegevuseks võib igal hetkel tagasi võtta, isegi protsessi käigus, ja sellega tuleb arvestada. Kui seda ei juhtu, on tegemist vägivaldse tegevusega.”
Pöördumiste arv kriisiabikeskustesse kasvab stabiilselt: 43-lt juhtumilt 2016. aastal 241-le 2024. aastal.
„Eeldame, et seadusemuudatuse mõju on seotud pöördumiste arvu kasvuga, mis mõjutab kahtlemata kriisiabikeskuste tööd. Eelkõige töökorralduslikust seisukohast,” ütleb Annika Silde.
Tema prognooside kohaselt suureneb pärast seaduse jõustumist pöördumiste arv veelgi, eriti suure koormusega piirkondades, näiteks Põhja-Eestis.
“Lisaks otseste kulude kasvule tuleb arvestada ka vajadusega koolitada keskuste töötajaid, ohvriabiteenuse töötajaid (sealhulgas kriisitelefon), traumajärgset psühholoogilist abi osutavaid spetsialiste, samuti on vaja teavitada avalikkust seaduse sisust ja tagajärgedest,” loetleb spetsialist.
Kulude kasv võib hõlmata täiendavaid tasusid valvearstidele, meditsiinitöötajate ja ämmaemandate tasuliste väljakutsete arvu suurenemist, töövahendite soetamist ja ka võimalikku uute töökohtade loomist.
Kuidas fikseeritakse nõusoleku puudumine?
Kriisiabikeskused kasutavad juba täna üksikasjalikke protokolle rünnaku asjaolude ja võimaliku nõusoleku puudumise dokumenteerimiseks.
Günekoloog ja seksuaalvägivalla ekspert Kai Part selgitab: “Me kasutame standardiseeritud protokolli, mille järgi fikseerime juhtunu asjaolud ja osutame tuge. Me selgitame põhjalikult välja, mis võis mõjutada nõusoleku andmise võimet: võimalik uimastamine, alkohol, narkootikumid, haiguse või intellektipuude olemasolu, uni rünnaku ajal, mälukaotused. Samuti fikseerime, kas esines hirmutamist, ähvardusi, psühholoogilist või füüsilist vägivalda.”
Eraldi märgivad spetsialistid toonuseta liikumatuse e. tardumuse seisundit, mida esineb paljudel ohvritel.
“Teaduslikud uuringud näitavad, et selline seisund tekib ligikaudu seitsmel juhul kümnest. Ja see selgitab, miks vägistamisohvrid tavaliselt vastupanu ei osuta ega läbirääkimistesse ei astu – aju lihtsalt ei luba seda teha,” rõhutab Kai Part.
Annika Silde lisab: “Nõusoleku puudumist fikseerime me juba praegu, näiteks ohvri seisundit kirjeldades. Meil on juba loodud koostöövormid seksuaalkuritegusid uurivate organite ja Eesti Kohtuekspertiisi Instituudiga, et kriisiabikeskustes kogutud tõendid saaksid olla ohvrile kasulikud, kui ta otsustab politseisse pöörduda.”
Meditsiiniline ja psühholoogiline abi
Ohvrite abistamine ei piirdu tõendite kogumisega.
Kai Part kirjeldab üksikasjalikult, mida kriisiabikeskused pakuvad: “Me räägime inimesele kättesaadavast abist: keha ja suguelundite läbivaatus vigastuste suhtes, DNA proovide kogumine (sperma, naharakud, sülg), alkoholi ja narkootikumide olemasolu analüüsid, infektsioonide testid, HIV-i ennetus, erakorraline kontratseptsioon. See kõik on tasuta, isegi kindlustuseta inimestele. Väga oluline on see, et inimene ise otsustab, millist abi vastu võtta – me ei sunni kunagi. See aitab taastada kontrollitunnet oma keha üle.”
Annika Silde lisab, et keskuste töötajad läbivad regulaarselt koolitusi, et abi püsiks kvaliteetne: “Koolitused kriisiabikeskuste töötajatele ja iga-aastased seminarid, kus saame töötajaid seadusest tulenevate muudatuste osas koolitada, toimuvad meil kord 1–2 aasta jooksul. Vajadusel saame luua ka muid vorme – koolitused teiste riikide kogemuste põhjal, vastavate juhendite täiendamine jne, kuid muidugi nõuab see kõik ressursse.”
Koostöö politseiga mängib samuti olulist rolli.
“Üle poole ohvritest pöörduvad esmalt just kriisiabikeskusesse, mitte politseisse. On oluline, et inimesel oleks koht, kuhu ta saab tulla kohe pärast rünnakut – keskused töötavad ööpäevaringselt. Isegi kui otsus politseisse pöörduda tekib hiljem, on abi juba osutatud ja olulised tõendid kogutud,” selgitab Kai Part.
Sellest hoolimata on nii Annika Silde kui ka Kai Part ühel meelel, et ainuüksi seadus ühiskondlikke hoiakuid ei muuda.
“Kahtlemata on vajalik läbimõeldud teavitustöö, üks seadus iseenesest ei muuda inimeste suhtumist. Seadus ja valgustustöö peavad käima käsikäes,” ütleb Silde.
Ta usub, et teavitamine algab igast inimesest: “Me küsime alati nõusolekut: “Kas ma tohin sinu raamatu võtta?”, “Kas sa tahad minuga kinno minna?”, “Kas ma tohin sinu võileiva ära süüa?” Kui inimene ei vasta või ütleb: “Täna ma ei annaks…” – siis te ju ei võta tema raamatut, ei vea teda vägisi kinno ega söö tema võileiba? Sama kehtib ka seksuaalse tegevuse puhul.”
Kommentaar
Jane Pajus, Lõuna ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör
Tõendamisraskused saadavad meid juba praegu iga päev. Enamasti ei ole seksuaalkuritegudel pealtnägijaid ja nii tekivad sõna sõna vastu olukorrad, kus kohus peab otsustama, kumma ütlused on usaldusväärsemad. Kohus saab usaldusväärust hinnata muu hulgas osaliste käitumise ja meeleolu oleku põhjal enne ja pärast juhtunut.
Samuti arvestatakse usaldusväärsust hinnates, kellele ja mida nad on juhtunu kohta avaldanud, kas jutt on olnud ühetaoline.
Kuldreegel on see: mida kiiremini ohver juhtunust teada annab, seda rohkem ja paremaid tõendeid on võimalik koguda. Saab võtta kannatanu kehalt ekspertiisimaterjali, turvakaamerate salvestusi vaadata jms ning ohvril on detailid paremini meeles.
Nõusoleku puudumine tuleb tõendada ja tuleb ka süüdistusse kirja panna, milles see seisnes. Ka jah-mudeli rakendamise järel tuleb nõusoleku puudumist või selle muutumist vahekorra ajal tõendada.
Süüdistusse peavad jõudma detailid, kas ja kuidas nõusolekut väljendati ning kuidas vastaspool tahteväljendusele reageeris.
Seksuaalkuriteos süüdistatav saab omakorda kohtule selgitada, millest ta järeldas, et ohver oli nõus, kui süüdistataval jäi nõusolek otsesõnu küsimata.
Toonilise liikumatuse ära tundmine ja tuvastamine algab juba esmatasandil tõendite kogumisest. Ühe versioonina peaks kontrollima, kas suguühe sai võimalikuks selle tõttu, et ohvri tegeliku tahte väljendamist või aktiivse vastupanu osutamist pärssis tardumus.
Uus seadus suunab rohkem suhtlevale, üksteisest lugupidavale ja teineteise tahtmisi arvestavale seksuaalkäitumisele. Sellest hälbimine pole enam pelgalt moraalselt lubamatu, edaspidi on see kuritegu.
Kohtupraktika, kuhu täpsemalt punane joon tuleb, on meie kujundada. Kindel on see, et tegevus, mis oli enne kuritegu, on seda ka edaspidi.
Tuleb meeles pidada ka seda, et ka kriminaalmenetluses osalemine ei ole kannatanutele kerge katsumus. Kõigepealt tuleb juhtunust rääkida uurijale, võimalik, et isegi mitmel ülekuulamisel, Seksuaalvägivalla kriisiabikeskuses (SAK) läbivaatusel peab arst saama ülevaate, et teada, milliseid proove võtta ja kust võib leida kuriteo jälgi.
Lühimenetluses ja kokkuleppemenetluses saab kohus tugineda uurija juures antud ütlustele ja kannatanut uuesti küsitleda vaja ei ole. Kuid asja arutamisel üldmenetluses tuleb kohtuistungil juhtunust veelkord rääkida ristküsitlusel. Kannatanu võib endale julgustuseks kaasa võtta tugiisiku. Turvatunde andmiseks ja vahetu kokkupuute vältimiseks lubab seadus kasutada kannatanut süüdistatava eest varjavat vaheseina, võimalik on kannatanut küsitleda veebiühenduses.
Kui tegemist on alla 14-aastase lapsega, kõne-, meele-, vaimupuude või psüühikahäirega inimesega, võib kohus jätta ta kohale kutsumata ja tõendina kasutada kohtueelset videoülekuulamist. Vajadusel võib kohus kaasata protsessi psühholoogi, õpetaja, sotsiaaltöötaja või lastekaitsetöötaja.
Seksuaalkuritegude menetlemisega tegelevaid politseinikke ja prokuröre koolitatakse, kuidas kannatanuid taasohvristamisest säästa.
