Olümpia-80 muutis meie pealinna igaveseks. Regatt kinkis pealinnale sümbolhooned ning disainerid šrifti ja tänavalaternad. Kuidas see kõik toimus – räägib näituse kuraator Grete Tiigiste, kirjutab ajakirjanik Marina Andrejeva.
20. juulil avati Eesti Arhitektuurimuuseumis näitus “Tallinn purjede all. Linna muutnud olümpiaehitus”. Et paremini mõista, millise jälje jättis olümpia Tallinna linnapilti, kohtusime näituse kuraatori Grete Tiigistega.
Koos temaga jalutasime läbi saalide, kus Grete jagas vähetuntud fakte legendaarsete hoonete püstitamisest, projektide taga seisnud inimestest ja sellest, kuidas olümpia muutis pealinna ilmet. See ei ole lihtsalt lugu arhitektuurist, see on lugu ambitsioonidest, lootusest ja julgusest unistada isegi raudse eesriide taga.
Kuidas lõputööst sai näitus
Neli aastat tagasi asus Tartu Ülikooli tudeng Grete Tiigiste oma kandidaaditöö raames uurima olümpiaehitust Tallinnas ja avastas endalegi ootamatult: tema ees ei ole mitte lihtsalt peatükk arhitektuuriajaloost, vaid tõeline kultuurikood. Siis tekkiski idee näitusest, mis sel kevadel lõpuks pealinnas avati, sümboolse kuupäeva – 1980. aasta olümpiapurjeregati 45. aastapäeva eel.
“Kõik teavad, et olümpia kinkis Tallinnale Linnahalli, hotell Olümpia, teletorni… Aga kui mastaapne see kõik oli – selgus alles arhiivides,” räägib Grete.
Ta sattus hiiglaslikele linnaplaani kaartidele märkega “Linnaehituslikud meetmed 1980. aastaks Tallinnas”. Dokumente uurides mõistis Grete: pealinn ei valmistunud mitte ainult regatiks, vaid totaalseks ümbersünniks. Mastaabid olid vapustavad: projektis oli kirjas 256 objekti – uued hooned, kapitaalrekonstruktsioonid, infrastruktuuri uuendamine…
“Ja kuigi NSV Liidu Ministrite Nõukogu kiitis heaks vaid 124 – poole kavandatud objektidest, ja lõpuks valmis neist veelgi vähem – umbes 50, sai 1970. aastate lõpu olümpiaehitusest suurim projekt Tallinna 20. sajandi ajaloos,” nendib näituse kuraator.
Olümpia kui ettekääne muutusteks
Tallinna tee olümpiale algas juba 1970. aastatel, kui NSV Liit sai mängude korraldamise õiguse.
Regatt – sümboolne, rahvusvaheline, staatust näitav sündmus, nõudis vastavat ümbrust. Ja Tallinn, tagasihoidlik Balti linn, pidi muutuma kogu nõukogude lääneranniku “esindusaknaks”.
Selle ülesande täitmiseks töötati välja mastaapne plaan: uued elumajad, haldushooned, kultuuriasutused, transpordisõlmed ja muidugi olümpiaobjektid.
1980. aasta regatt osutus justkui aknaks teise maailma. Jah, väljaspool oli raudne eesriie, kuid uute hoonete sees – vitraažid, avatud fuajeed, modernistlik mööbel, uute lahenduste värske õhk. Projekteerijate kavatsuse kohaselt pidi linn muutuma mugavaks mitte ainult külalistele, vaid ka oma elanikele.
“See oli, olgugi et lühike, aga väga oluline hetk,” ütleb kuraator. “Vabaduse suvi – nii mäletavad paljud seda aega. Pärast läks kõik jälle lukku, kuid need hooned jäid alles. Need on unistuse jälg.”
Ehitasid, lammutasid ja… päästsid
Lisaks märgilisete hoonete nimekirjale eksisteeris ka lammutamisele kuuluvate majade nimekiri, milles oli umbes 200 vana puitmaja.
Nii nägi Narva ja Tartu maantee laiendamise projekt ette neljarajalisi magistraale läbi kesklinna ja ajalooliste piirkondade.
Samuti plaaniti lagunenud hoonetest puhastada ala Balti jaama kõrval Kalamajas ühe kolmest hotellist ehitamiseks. Päästis… aja ja raha puudus ning Lääne boikott olümpiamängudele.
Kui paradoksaalne see ka poleks, just see võimaldas säilitada ainulaadse Tallinna puitarhitektuuri, mille analooge pole ei Soomes ega Rootsis. Olümpiamängude boikoti ja sellest tuleneva külaliste arvu vähenemise tõttu ehitati kavandatud kolme hotelli asemel vaid üks.
Tänu hotell Olümpia ehitamisele Liivalaia tänaval püstitati veel mitu “olümpiaehitist”: polnud mõeldav, et hotelli kõrval näeksid välismaalased räämas puithooneid.
Nii ehitati näiteks vanade puitmajade asemele elumaja aadressil Liivalaia 40. See ehitati eriprojekti järgi, kuid selle taga asusid juba tüüpprojekti paneelmajad.
Huvitav on see, et hoone ülemistele korrustele olid algselt kavandatud ateljeed – spetsiaalsed ruumid kunstnikele. Selle maja korterid on väga avarad, mis oli tolle aja kohta haruldus.
Kaks eriprojektiga elumaja olid kavandatud ka Narva maanteele: Narva mnt 19/21/23 ja Narva mnt 31.
Tallinn – see pole teile mingi Boston!
Üks eredamaid näiteid olümpiaehitusest Tallinnas on Postimaja hoone. Selle projekteerimist alustati juba enne olümpiat, kuid rahastus leiti alles tänu regatile.
Räägitakse, et arhitekt Raine Karp sai hoone projekteerimisel inspiratsiooni Bostoni linnavalitsuse hoonest, mida ta oli veidi aega varem oma Ameerika-reisi ajal näinud, ja mõtles välja selle sama “betoonkasti”, mis tekitas veel kaua tuliseid vaidlusi tema kolleegide-arhitektide seas. Tõsi, Karp ise selliseid oletusi ei kommenteerinud.
Hiljem andis arhitekt projekti üle oma kolleegidele – Mati Raignale ja Kristi Laanemale, ning asus ise tegelema Linnahalliga.
Postimaja ehitati valmis, kuid tänaseks on sellest alles vaid siluett: hoone on peaaegu täielikult ümber ehitatud.
Kirik NSV Liidus – on see üldse võimalik?
Pirita purjespordikeskus – olümpia lipulaev, mis hõlmas kõike: olümpiaküla, basseini, pressikeskust ja… kirikut.
Jah, see ehitati Olümpiaharta nõudmisel, kuigi Moskvale tuli pärast kaua selgitusi jagada.
Kirik on säilinud ja täna tegutseb seal vabakogudus Valguse Tee.
Muide, see on ainus sakraalhoone, mis Eestis nõukogude ajal ehitati.
Linnakujundus. Olümpia
Just 1980. aasta olümpiamängude ettevalmistuste käigus hakati Eestis, ja ka NSV Liidus tervikuna, esmakordselt tõsiselt tegelema linnakujundusega.
Tallinnas loodi linnakujunduse grupp, kuhu kuulusid noored disainerid, kes olid äsja lõpetanud Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi. Nad sõitsid renditud väikebussiga mööda Tallinna ja märkisid üles “inetud” nurgad: kooruvad fassaadid, igavad pargipingid, roostes prügikastid. Nende ülesanne ei olnud lihtsalt vana “maskeerida”, vaid linna ilme ümber mõtestada.
Nende töö tulemuseks olid sajad projektid: uued pingid, originaalsed laternad, dekoratiivsed võred, navigatsiooniviidad, konteinerid, seinamaalingud ja isegi ajutised arhitektuuriobjektid, nn “arhitektoonid“, kerged konstruktsioonid – skulptuurid, mis kaunistasid linnaruume.
Paljud ideed jäid paberile, kuid umbes 40 neist siiski teostati ja neist sai osa linnamaastikust.
Mõned elemendid on säilinud tänaseni ja te võite neid näha, isegi teadmata, et teie ees on olümpiaajastu disainiobjekt.
Eesti aktsendiga tüpograafika
Palju aastaid arvati, et originaalšrift, mille disainer Tiit Jürna spetsiaalselt Regatt-80 jaoks lõi, on igaveseks kadunud. Kuid näituse ettevalmistamise ajal ilmusid materjalid ootamatult kellegi erakogust välja.
See oli tõeline aare: originaaljoonised, visandid, dokumentatsioon.
“Saime loa neid kasutada ja siis pöördusin disainerite Andre Paat ja Aimur Takk poole palvega šrift digitaliseerida ja tänapäevasemaks kohandada. Nad viisid läbi kolossaalse töö ja nüüd on see ajalooline šrift arvutis kasutamiseks saadaval,” jagab näituse kuraator. “Olen kindel: olümpiapurjeregatt oli suurim ja kõige koordineeritum linnaehitusprojekt linna ajaloos. Kuue aastaga muutus Tallinn rohkem kui aastakümnetega. Ja paljusid muutusi tunneme me siiani.”
Näitus „Tallinn täispurjes. Linna muutev olümpiaehitus” on avatud kuni 28. septembrini 2025. aastal aadressil: Ahtri tn 2, Tallinn.
