Keskerakonna esimees Mihhail Kõlvart, kes on nendel kohalikel valimistel kogutud häälte arvu absoluutne rekordiomanik (tema isiklik tulemus – 26 531 häält), andis esmaspäeva hommikul, 20. oktoobril intervjuu SUPER Raadio hommikuprogrammi „Täiskäik edasi!“ saatejuhtidele Tanja Svetlajale ja Oleg Fjodorovile.
— Te olete Tallinnas võitnud erakonna (41,7% häältest) juht ja maksimaalse häälte arvu kogunud isik. Öelge, kas olete sellise tulemusega rahul?
— Keskerakond ei võitnud valimisi ainult Tallinnas, vaid ka üle Eesti. Keskerakond on tänaseks kõige populaarsem erakond. Kuid kahjuks poliitikas sellest ei piisa, et võimule tulla. Praegu on Tallinnas üsna pingeline olukord, sest me teame, et neli erakonda, kes kokku kogusid rohkem hääli, on valmis looma koalitsiooni keskerakondlaste vastu. Aga ennekõike tahan ma tänada meie valijaid. See ei ole lihtsalt kodanikukohus, see oli üksmeelne tegutsemine. Me tundsime seda – inimeste toetust, inimeste lootust, ja me tunneme, kui suur vastutuskoorem meil on iga saadud hääle eest. Ka mina isiklikult tunnen vastutust Tallinna elanike, Lasnamäe elanike ees, kes minu poolt hääletasid. Loomulikult tahaks naasta linnavalitsusse, et käised üles käärida ja hakata parandama seda, mille praegused võimud on pooleteise aastaga ära rikkunud, kuid praegu meil selles täit kindlust veel ei ole.
— Milline pilt Tallinnas valimistulemuste põhjal nüüd kujuneb?
— Saime 79-st kohast 37. See tähendab, et ülejäänud neli erakonda said kokku rohkem. Absoluutsest enamusest jäi meil lõpuks puudu kolm mandaati. Mõistlik oleks eeldada, et nüüd, olles nende valimiste veenev võitja, võiks Keskerakond pakkuda igale partnerile, igale erakonnale koalitsiooni. Kuid alati ei lähe nii. Keskerakonna ajaloos on olnud piisavalt juhtumeid, kus me oleme võitnud ja kõik teised on meie vastu ühinenud. Me teame, et see protsess on käimas.
— Kellega te soovite koostööd teha?
— See on üsna keeruline küsimus. Sest ideoloogiliselt, teatud kontseptuaalsetes küsimustes, peaksid meile kõige lähemal olema sotsiaaldemokraadid. Kuid mind hämmastas see, et nad hakkasid nendel valimistel parempoolsetest ja konservatiivsetest aktiivsemalt kasutama „vene kaarti“, valijaid hirmutama. Rahvuslik aspekt, mida nad kogu valimiskampaania vältel õhutasid, jõudis valimiste lõpuks teatud hüsteeriani. Ma ei mõista, mis toimub inimeste peades, kes nimetavad end sotsiaaldemokraatideks ja peaksid idee poolest kaitsma vähemuste, sealhulgas rahvusvähemuste esindajaid. Me isegi ei räägi sellest, et inimesed kuuluvad ühte või teise gruppi, me räägime inimestest. Järjekordselt käivitati Keskerakonna vastu üsna aktiivne kampaania, mis kindlasti mõjutas valimistulemusi. Kuid valimised on nagu võistlused. Ma arvan, et ennast austav sportlane ei tohiks lõpuks kurta selle üle, et keegi kasutab dopingut või reeglitevastaseid võtteid, tuleb ise parem olla!
— Kas on poliitilisi jõude, kellega te ei tahaks tegemist teha? Sotside liider Ossinovski ütles, et ta teiega sõbraks ei hakka.
— Poliitikas ei ole sõprust. Poliitikas ei ole isegi seltsimehi. Parimal juhul on ajutised kaaslased. Koalitsiooni puhul on see pragmaatiline liit, milles erakonnad määravad kindlaks, mida nad saavad koos teha ja mida mitte. Kuid mitte ainult see. Erakonnad mõtlevad, milliseid positsioone nad ühes või teises liidus saavad, kuidas see mõjutab nüüd juba järgmisi Riigikogu valimisi. Väga sageli ei jää elanike otsesed huvid esikohale, need nihkuvad teisele, kolmandale positsioonile. Mulle tundub, et see on ühiskonnas suur probleem, kui võim ei pea näitama sisulisi tulemusi, sest teab, et võib võita vastandumise arvelt, sisevaenlase kuju loomise arvelt, rahvusikul pinnal pingete tekitamise arvelt, et just see kõik annab võimaluse valimised võita. Siis tekib küsimus, milleks siis eriti pingutada, pakkuda projekte ja lahendusi? See on põhimõtteliselt ühiskonnale ohtlik.
— Nagu te ise varem ütlesite, on Tallinnas segadus. Millised linna juhtimise valdkonnad on kõige halvemas seisus?
— See on kommunaalvaldkond, transpordivaldkond, sotsiaalvaldkond – see on lihtsalt katastroof. Järgmise talve lumekoristuse küsimus. Septembris kuulutati välja hanked koristuspartneri leidmiseks. Viimane oli välja kuulutatud 24. septembril. Aga talveperiood algab 1. oktoobril. Kõik hanked kukkusid läbi. Need vaidlustatakse. Linnavalitsus läks seda teed, et hakkas olemasolevaid lepinguid täiendama. Kuid see on seaduserikkumine. Sest riigihangete seaduse kohaselt võib olemasolevat lepingut muuta 10 protsendi ulatuses. Aga lisamaht, mille praegune linnavalitsus võtab, on praktiliselt 100 protsenti. Praegu teenindatakse 650 tuhat m², juurde otsustati võtta veel 400 tuhat m². See ei ole kuidagi kümme protsenti. See tähendab, et seda lepingut saab vaidlustada, puudub igasugune selgus, kuidas see kõik toimuma hakkab. Tõenäoliselt mäletavad kõik, mis toimus eelmisel talvel – jõulukaunistuste osas. Selle pärast, mida me nägime, oli lihtsalt häbi. Käes on juba oktoober, aga linnavõimud pole selle küsimusega isegi tegelema hakanud. Meid ootab ees veel kurvem jõuluaeg, sest lihtsalt ei jõua enam… Sotsiaalvaldkonnas – aeti laiali lastekaitse spetsialistid. Nüüd ootavad inimesed kuude kaupa sotsiaalosakondade tagasisidet, et saada tugiisikut või kutsuda spetsialisti koolide ümarlaudadesse. Oodatakse nädalaid, kuid. Ühesõnaga – probleeme on väga palju praktiliselt kõigis valdkondades. Meil oli lootus, et saame kohe pärast valimisi nende probleemidega tegelema hakata, kuid täna on olukord kahjuks ebaselge.
— Kuidas te hindate praegust poliitilist atmosfääri Eestis?
— Me elame praegu justkui valimisjärgses päevas, kuid samas juba kohe järgmiste valimiste ootuses. Juba aasta ja nelja kuu pärast toimuvad järgmised valimised, mis määravad, kuidas riik järgmised neli aastat elab. Enamik inimeste ootusi on seotud sellega, et nad arvavad, et muutub riigi poliitika, maksu-, sotsiaal-, majanduspoliitika jne. See võitlus on juba ammu alanud. Võitlus kohalikel valimistel mõjutab seda, mis hakkab toimuma Riigikogu valimistel.
Seda, kuidas koalitsioon Tallinnas kujuneb, vaatleb enamik erakondi samuti eelseisvate Riigikogu valimiste kontekstis. Üldine olukord on praegu kaugel optimistlikust. Mulle tundub, et paljud inimesed vaatavad praegu tulevikku ilma erilise entusiasmita, sest majanduskriis on puudutanud suurt hulka inimesi. See on puudutanud eelkõige neid, kellel on väike ja keskmine sissetulek. Kõige lihtsam näide – minna ükskõik millisesse toidupoodi ja veenduda, et hinnad on viimase aasta jooksul hüppeliselt tõusnud. Paljude jaoks on see suur ja tõsine probleem. Seetõttu me mõistame: mida iganes meile ka ei lubataks, olulist majanduskasvu lähiajal ei toimu. Kui poliitikat riiklikul tasandil ei muudeta, siis ma ei näe arenguks suuri väljavaateid.
— Milliseid arengusuundi peate Eesti jaoks prioriteetseteks?
— Kõigepealt tuleb riigis normaliseerida maksupoliitika, sest majanduskriisi ajal on maksude tõstmine sama, mis tulekahju bensiiniga kustutamine. Maksud ajavad majanduse veelgi rohkem ummikusse. Inflatsioon kiireneb veelgi. Inimesed kaotavad ostujõudu. Nad kulutavad vähem raha. Majandus saab vähem ressursse. Selle arvelt toimub veelgi suurem majanduslangus. Ja selle asemel, et pakkuda teisi meetmeid, tõstab praegune valitsus veel makse. Nõiaring.
Keskerakond on mitmeid kordi rääkinud sellest, et juba kolm aastat tagasi oleks tulnud kehtestada pangamaks. See oleks saanud alternatiiviks automaksule ja tulumaksu tõusule. Kõrgenenud euribori perioodil oleks saanud pankadelt (lisakasumilt) aastas koguda 500 miljonit eurot. Seda teed läks Leedu, seda teed läks Läti. Nad viisid läbi reformid ja maksustasid pangad lisamaksuga. Midagi halba majandusega seal ei juhtunud. Võib-olla mõni pank tahtis oma kontoriga teise riiki kolida, kuid varasid ei hakanud keegi välja viima. Ja see on arusaadav, sest pangad teenivad kasumit. Ja ülisuur kasum tekkis tänu kõrgenenud euriborile. Viimane riik, kes hiljuti hakkas rääkima pangamaksu kehtestamise vajalikkusest, oli Poola. Siis ütles peaminister suurepärase lause: „Me vajame ressursse, kuid me ei võta seda raha peredelt, inimestelt.” Võib-olla kõlab see osalt populismina, kuid teisest küljest on selles mitte ainult õiglusepüüdlus, vaid ka majanduslik loogika. Kui võtad raha sealt, kus seda on, ja suunad selle uuesti majandusse, siis sellest majandus kasvab. Aga kui võtad raha lihtsa maksumaksja käest, kes kulutab vähem, ehk tagastab majandusse vähem, siis sellest majandus kannatab. On suur vahe selles, milliseid otsuseid tehakse. Loomulikult ei saa meil kunagi olema odavat elektrienergiat, kui me loodame, et kogu elektrienergia on taastuv ja roheline. Ei tule odavat elektrienergiat, ei tule kunagi majanduskasvu. See on lihtsalt võimatu. Sest kui me loodame tootmisele, kui me loodame kõrgtehnoloogiale, siis kõik on ikkagi seotud elektriga. Ja kõik on seotud energiaga.
— Teie Tallinna linnapeana töötamise kogemus oli üsna pikk. Milliseid õppetunde sellest perioodist peate oma praeguse rolli (erakonna juht, kõige populaarsem poliitik jne) jaoks kõige väärtuslikumaks?
— Erakonna juhtimine on kohati isegi keerulisem kui linna juhtimine, sest linna juhtimine on üles ehitatud teatud loogikale, aga poliitikas loogika väga sageli puudub. Suurem tähtsus on poliittehnoloogiatel, kommunikatsioonil, ja see kõik ei ole väga sageli seotud terve mõistusega. See on võimuvõitlus. Aga linna juhtides näed eesmärke, arenguteid, näed, kuhu linn võiks areneda ja kuidas sellesse saaks panustada. Planeerimise, mõistmise ja mis kõige tähtsam – sisemise rahulolu seisukohast on see palju arusaadavam ja meeldivam protsess kui poliitilised intriigid.
— Niisiis, ikkagi Minsk või Kopenhaagen?
— Tallinn! Tallinn! Ainult Tallinn! Tahate, ma räägin teile Kopenhaagenist? Kopenhaagen on üks Euroopa kalleimaid pealinnu. Taanis on, nagu teada, käibemaks, sealhulgas toiduainetele, 25%. Meil 24%. Eesti ja Taani on ainsad riigid, kus puudub alandatud käibemaks toiduainetele. Kopenhaagenis on linnaosad, mis on muutunud getodeks. Kopenhaagenis on suur probleem kuritegevusega, sealhulgas suure hulga immigrantidega seotud kuritegevusega. Kopenhaagenis likvideeriti aastaid tagasi kõik trammiliinid ja trammid seal ei sõida. Seetõttu oli minu jaoks kummaline, et sotsiaaldemokraadid otsustasid selle linna meile eeskujuks tuua.
Kuid ei ole halbu ja häid linnu. On halbu ja häid valitsejaid, kes saavad või ei saa oma ülesannetega hakkama. Aga meil on oma unikaalne linn ja ma ei taha, et see oleks sarnane mõne teise linnaga, ja see ei saagi olla sarnane. Vastupidi, tahaks, et hoopis meist eeskuju võetaks.
— Mida tahaksite öelda oma valijatele ja neile, kes teie poolt ei hääletanud?
— Veel kord suur tänu neile, kes tulid valima. See on oluline! Ühiskond lakkab arenemast, kui inimesed kaotavad usu sellesse, et neist midagi sõltub. Seetõttu, olenemata sellest, kelle poolt te hääletasite, minu suur tänu, et te tulite ja sellest osa võtsite. Keskerakonna toetajatele minu sügav kummardus! Te sisendasite meisse usu, et meil on jõudu võidelda teie huvide eest. Me ei tea, kas meil õnnestub Tallinnas võimule tulla, kuid me ei lase mingil juhul käsi rüppe. Selles spordialas, kus mina oma spordikogemuse sain, on kombeks minna viimasesse raundi ka siis, kui esimesed on kaotatud.
* * * * * * * * *
Link intervjuule Keskerakonna esimehe Mihhail Kõlvarti ning SUPER Raadio hommikuprogrammi „Täiskäik edasi!“ saatejuhtide Tanja Svetlaja ja Oleg Fjodoroviga:
