Eestis arutatakse kõigi maismaapiiripunktide sulgemist Venemaaga. Otsus on radikaalne. Tagajärjed tuhandetele inimestele – täiesti reaalsed. Kuid seoses selgitustega selle vajalikkuse kohta tekib seni omajagu küsimusi, kirjutab Eesti elanik Margarita Golubeva.

Laupäeva öösel leidis aset rünnakukatse kaitsetööstusettevõtte Threod Systems vastu. Kaheksa kahtlusalust, Läti kodanikud ja mittekodanikud, tungisid ettevõtte territooriumile, kahjustasid aknaid ja eeluurimise versiooni kohaselt üritasid korraldada süütamist. Nad peeti kinni ning Kaitsepolitsei (Kapo) peadirektor Margo Palloson teatas pühapäeval rünnaku seosest Vene sõjaväeluurega – GRU-ga.
Samal päeval teatas USAs viibinud peaminister Kristen Michal, et nad arutavad sel nädalal reedel küsimust piiri täielikust sulgemisest Venemaaga.
Ja just siin tekib soov esitada mõned küsimused.
Näiteks, mil moel hoiab jalakäijate ülekäigu sulgemine Narva ja Jaanilinna vahel ära sellise rünnaku kordumise?
Kui homme üritab keegi korraldada samasugust rünnakut Läti, Leedu või mõne muu riigi kaudu, mis muutub pärast Venemaa piiri sulgemist?
Kui diversantidega õnnestus nii kiiresti toime tulla, miks on nüüd vaja sulgeda piir tavaliste inimeste jaoks?
Kui riik kavatseb piirata tuhandete inimeste liikumisvabadust, ei piisa pelgalt sõna „turvalisus“ ütlemisest. Tuleb selgitada, mil moel konkreetne piirang aitab seda tagada.
Vastasel juhul tekib tunne, et meie ees pole niivõrd läbimõeldud kaitsemeede, kuivõrd katse demonstreerida otsusekindlust. Näidata, et võimud on võimelised langetama rasket otsust. Ainult et otsusekindluse demonstreerimine ja turvalisuse reaalne suurendamine – see on hoopis midagi muud.
Ent selle demonstratsiooni eest ei maksa oletatavad diversandid ja veel vähem Putin. Maksavad tavalised inimesed.
Inimesed ja saatused
Minu vanaema on 88-aastane. Ta elab Krasnodaris. Täiesti üksi.
Minu vanemad on mõlemad pärit Krasnodarist. Nad tutvusid Leningradis, kus isa õppis merekoolis, ja kui ta pärast suunamist sai tööd Eestis, kolis meie pere Tallinnasse. Mina olin üheaastane.
Lapsepõlves käisin ma igal suvel vanaema juures. Siis oli tema ümber suur pere. Kuid aastad läksid, sugulased lahkusid elust. Surid ka minu vanemad, kes elasid Eestis. Nüüd on vanaemal jäänud vaid meie – mina ja minu lapsed, tema lapselapselapsed.
Püüan teda külastada nii tihti kui võimalik. Ja olen korduvalt pakkunud, et ta koliks minu juurde. Kuid neilt, kes soovitavad: „Ah, tooge sugulased enda juurde ja asi ants!“, tahaks küsida: kas te kujutate ette, mida tähendab kolimine 88-aastaselt?
Seal on tema kodu, arstid, harjumuspärased tänavad, kogu tema elu. Seal on kõik, mis meenutab inimesi, keda enam pole. On ka bürokraatlikke ja rahalisi takistusi. Aga peamine – ta ise ei taha ära minna.
Kui vanaema kuulis võimalikust piiri sulgemisest, nuttis ta telefoni otsas: ta kartis, et ei näe mind ja lapselapselapsi enam kunagi.
Teate, mis tunne on kuulata eaka inimese nuttu, kes pole kellelegi midagi halba teinud, kuid kardab äkki, et veedab oma ülejäänud aastad kõige lähedasemateta? Ja mõista, et sa ei saa kindlalt öelda: „Vanaema, ära muretse, ma tulen kindlasti“?
Pole teada, kas jõuan…
Ja minu lugu pole kaugeltki ainus. Ja kindlasti mitte kõige keerulisem.
Keegi elab Narvas, aga tema lähedane inimene – Jaanilinnas. Mitte tuhandete kilomeetrite kaugusel – üle jõe. Kujutage ette: tütar on 70-aastane, ema 90. Täna saab tütar minna üle silla, tuua toitu, ravimeid, aidata kodutöödes, kallistada. Aga homme on see juba võimatu.
Just seepärast rabavad kommentaarid uudiste all: „Sõitke teiste riikide kaudu“, „Tooge sugulased ära“, „Pole midagi sõita Venemaale“.
Mis kolmandad riigid? Mis lennukid? Aga kui ema kukkus, jäi haigeks, ootab abi mitte nädala pärast, vaid täna?
Kui kerge on korraldada võõrast elu, kui jutt ei käi sinu lähedastest.
Aga mõned rõõmustavad avalikult võõraste pisarate üle. Kust küll nii palju kahjurõõmu?
Mis ajast peab armastust Eesti vastu tõestama omaenda vanematest lahtiütlemisega? Miks peab inimene, kes elab siin, töötab, kasvatab lapsi ja peab seda riiki koduks, õigustama soovi näha oma eakat ema?
Ja veel tahaks küsida neilt, kes rõõmustavad võõraste pisarate üle: kas te tõesti arvate, et teete Eestit tugevamaks? Et riik muutub turvalisemaks, kui selle elanikud hakkavad tajuma naabrite valu kui põhjust juubeldamiseks?
Läbimatu müür
Ma saan aru, miks inimesed toetavad rangeid turvameetmeid. Riik on kohustatud oma elanikke kaitsma.
Võimudelt oodatakse mitte lohutust ja mitte soovitusi otsida ümbersõiduteid, vaid selget selgitust: miks on vajalik just see meede, mida see annab ja kuidas aidatakse neid, kes satuvad väljapääsmatusse olukorda?
Miks ei saa ette näha rangelt kontrollitavaid humanitaarerandeid? Raskelt haigete laste jaoks. Nende jaoks, kes hooldavad eakaid vanemaid. Inimeste jaoks, kellel on vaja jätta hüvasti sureva lähedasega.
Vahel tekib tunne, et ametniku ja tavalise inimese vahel seisab läbimatu müür ametlikest sõnastustest. Ühel pool – õiged sõnad hoolivusest ja turvalisusest. Teisel pool – inimesed, kellel pole vaja sõnu, vaid õigeid otsuseid.
Tähtis on mitte ainult meeles pidada turvalisust. Tähtis on ka mitte unustada, kelle jaoks see olemas on.





