Eesti koolilapsed osutusid taas Euroopa parimateks loodusteadustes ja matemaatikas ning teiseks lugemises. Rõõmustamiseks on tõesti põhjust. 527 punkti loodusteadustes, 508 matemaatikas ja 499 lugemises on väga tugev tulemus. Ainult et igal edetabelil on üks ebameeldiv omadus: koht näitab seda, kuidas sa paistad silma teiste taustal, kuid mitte tingimata seda, mis toimub sinu endaga, kirjutab ajakirjanik ja projekti „Reaalne Baltimaa“ (Реальная Балтия) autor Andrei Demenkov.
Kuid meiega toimub midagi vähem pidulikku. Võrreldes PISA‑2022 tulemustega püsivad loodusteadused paigal, matemaatika kaotas kaks punkti ja lugemine tervelt kaksteist. Matemaatika ja lugemise tulemused on juba märgatavalt madalamad kui 2015. ja 2018. aastal. Lõhe kõige tugevamate ja nõrgemate õpilaste vahel matemaatikas on suurenenud ning nende osakaal, kes ei saavutanud matemaatikas ja lugemises baastaset, on kümne aastaga kasvanud kuus protsendipunkti. Ehk siis Eesti jääb Euroopa meistriks, kuid meister täidab omaenese normatiive järjekindlalt üha kehvemini. Õigluse huvides tuleb öelda: taset ei kaota ainult Eesti. Arendatud riikides on PISA tulemused viimastel aastatel langenud, eriti lugemises, kusjuures see trend algas juba enne pandeemiat, mis täiesti mõistetavatel põhjustel andis haridussüsteemile hoobi. Meie lihtsalt hoiame end enamikust märgatavalt paremini vee peal.
Sealt tekibki ohtlik illusioon. Kui kõik jooksevad tagasi ja sina taganed teistest aeglasemalt, on väga lihtne leida end esikohalt ja otsustada, et kõik on suurepärane. Medal on käes, hümn mängib – mida veel tahta?
Aga vahel tuleb ennast võrrelda mitte ainult naabritega, vaid ka iseendaga kümne aasta tagusest ajast. Muidu riskib esikoht muutuda suurepäraseks valuvaigistiks: probleemid on juba olemas, kuid praegu ei tekitata need veel nii tugevat valu, sest teistel on asjad veel hullemad.
Närtsinud Soome ime
Eriti huvitav on siinkohal vaadata Soomet. See riik istus aastaid PISA tipus ning kogu maailm uuris tema kogemust. Ka meil vaadati arusaadava huviga Soome haridusuuenduste otsa. Õpilase suurem iseseisvus, paindlikud õpiruumid, aktiivne digitaliseerimine, vähem range tundide korraldus – kõik nägi välja kaasaegne, humaanne ja väga veenev.
Nüüd on Soome Eestist taga pool. Ja järk-järgult selgub ebameeldiv tõsiasi: mõnedel lahendustel, mida peeti peaaegu et tulevikukooli eeskujuks, on täiesti maapealsed puudused. Soome uuring avatud ja paindlike õpiruumide kohta näitas, et õpetajad kannatavad neis rohkem segavate tegurite käes, hindavad ruumikorraldust kehvemini ning peaaegu kolmandik leiab, et selline keskkond ise ei toeta neid õpetamismeetodeid, mida nad sooviksid kasutada. Kusjuures asi polegi tingimata müras – ümberringi lihtsalt pidevalt midagi toimub ja inimmõistusel, sel mittekaasaegsel elundil, on halb harjumus sellele reageerida.
Veelgi huvitavam on lugu iseseisvusega. PISA‑2025 uuringus teatas vaid 41% Soome koolilastest, et nad hakkavad rohkem pingutama, kui ülesanne muutub raskeks. See on kõigi osalenud riikide seas madalaim näitaja, kui OECD keskmine on 60%. Ning ulatuslik Soome e-õppe uuring ligi 30 000 koolilapse seas näitas teravat lõhet: hea eneseregulatsiooniga lapsed kasutasid antud vabadust suurepäraselt, samal ajal kui kõige nõrgema eneseregulatsiooniga rühmas teatas pool, et nad ei õppinud praktiliselt mitte midagi. Tulemuseks on üsna huvitav konstruktsioon. Hästi motiveeritud õpilane saab lisavõimalusi. Kuid see, kes vajab välist distsipliini, selget struktuuri ja õpetajat, kes paneb teda raske ülesande lõpule viima, saab lisavõimaluse kõike seda mitte teha. Eesrindlik pedagoogika põrkub ootamatult banaalse teismelisega.
Ja siiski on reforme vaja
Sellest ei tulene aga sugugi teine mugav järeldus: kuna meie kool on Euroopas esimene, ei ole vaja midagi puutuda. Veel kuidas on vaja! Kooliharidus vajab üldse juba ammu põhjalikku ümberkorraldamist ning alanud tehisintellekti revolutsioon on teinud sellest küsimusest juba mitte teoreetilise. Kui ChatGPT kirjutab mõne sekundiga referaadi, lahendab tüüpülesande ja koostab konspekti, on mõttetu teha nägu, nagu saaks veel kakskümmend aastat õpetada ja teadmisi kontrollida nii nagu varem. Muidu hindab kool peagi mitte õpilase teadmisi, vaid tema viipaja (prompti) kvaliteeti. Kuid ka siin on Soome õppetund kasulik. Sellest, et vana mudel vananeb, ei tulene sugugi, et õige vastus on anda lapsele veelgi rohkem vabadust, veelgi vähem struktuuri ja veelgi rohkem ekraane. Võimalik, et tehisintellekti ajastul hea õpetaja roll mõnes mõttes isegi kasvab. Sest nüüd on eriti oluline õpetada last iseseisvalt mõtlema, vaidlema, masina vastuseid kontrollima, põhjus-tagajärg seoseid nägema, veenvat õigest eristama ja, mis samuti oluline, mitte tööd pooleli jätma pärast esimest raskust.
Eesti ei vaja ei mineviku alalhoitud kooli ega kümne aasta taguse Soome „tulevikukooli“ koopiat. Vaja on oma mudelit maailma jaoks, mis muutub praegu meie silme all. Stardipositsioon on meil luksuslik: reformida ei tule mitte lagunenud süsteemi, vaid üht Euroopa parimat. Ainult et PISA esikoht peaks andma meile mitte põhjust rahunemiseks, vaid aega selleks, et mitte uusi rumalusi teha.
