-
septembril toimus Narva Keskraamatukogus tuntud kirjandus- ja kunstiajaloolase, filoloogi ning Cambridge’i ülikooli professori Nikolai Jefremovitš Andreevi koduraamatukogu esitlus. „MK-Estonia“ rääkis tema tütre Jekaterina Andreevaga (abielunimega Drummond) – samuti professoriga, kuid Oxfordi ülikoolis – nende pere sidemetest Narva ja Eestiga, tema isast ja tema eluteest ning raamatukogust, mille Jekaterina Narva linnaraamatukogule kinkis.
Natalja Starostina, info@mke.ee
– Jekaterina, mida te tunnete praegu, teades, et teie isa raamatud antakse üle Narva raamatukogule – linna, kus ta kunagi alustas oma elu paguluses?
– Olen juba pikka aega mõelnud, mida teha oma venekeelse raamatukoguga, sest siin, Inglismaa raamatukogudes, on need raamatud kas juba olemas või pole nende jaoks ruumi. Lisaks tahetakse praegu peaaegu kõikjal raamatuid elektroonilisel kujul.
Ma ei taha neid ära visata – see on siiski suur kogu huvitavaid raamatuid.Ja ma tean, et paljudele inimestele pakuvad need huvi.
Mul on väga hea meel, et raamatud jõuavad kohta, kus inimesed saavad neid kasutada. Sest see on kõige tähtsam – et inimesed neid loeksid.
Lapsepõlve ja nooruse maa
– Teie isa sattus Narva alles lapsena, 1919. aastal. Mida te teate tema eluaastatest Narvas?
– Ta sündis Peterburi lähedal, tema vanemad olid kooliõpetajad, tegelesid alaealiste kurjategijate harimisega, elasid Rževkas ning kolisid 1916.aastal Gattšinasse.
1919. aastal sisenesid linna valgekaartlased ja valged ohvitserid majutati nende kooli. Kui valged taganesid, tuli minu vanaisa naaber tema juurde ja ütles, et nad peavad lahkuma. Vanaisa vastas, et ei taha. Kuid naaber ütles, et punased ei hakka küsima, kes sa oled: kõigepealt nad tulistavad ja alles siis selgitavad välja, kes see oli. Keegi ei mõelnud siis, et see jääb kauaks. Arvati, et see on kuu-paar ja siis pöörduvad kõik koju tagasi. Kõigepealt sõitis minu vanaisa üksi elamispinda otsima, seejärel lahkusid nad kogu perega Venemaalt koos Judenitši armeega ja sattusid Narva.Alguses oli väga raske. Vanaisa ja vanaema lahkusid kolme lapse – minu isa, tema noorema õe Tanja, venna Arkadiku – ning hoidjaga.
Arkadik jäi peaaegu kohe düsenteeriasse ja suri. Hiljem surid hoidja ja minu isa õde, seitsmeaastane Tanečka. Neil oli hispaania gripp. See juhtus juba Eesti territooriumil, Narva lähedal.
Kui nad minu tädi Tanečkat matsid,oli vanaisa väga murest murtud. Tema ja voorimees kandsid kirstu, ning kui nad tulid tagasi vankri juurde, kuhu olid jätnud koti dokumentide ja viimaste rahadega, selgus, et keegi oli selle varastanud. Nii et kui nad matustelt tagasi jõudsid,selgus, et neil pole raha ega dokumente.
Algusaeg oli neile väga raske. Mõne aja pärast jäid nad kõik tüüfusse, minu isa jutustas, et siis päästsid neid ameeriklased, kes abistasid põgenikke. Hiljem pandi isa Narvas vene pagulaslaste internaati,aga vanaisa ja vanaema sõitsid Tallinna, sest seal oli neile tööd.
Isa sõnul oli tal internaadis huvitav. Lähedasi sõpru polnud, kuid ühe kaaslasega jalutasid nad Narvas ja see poiss näitas talle vanu tunneleid vanalinna all.
Oma mälestustes kirjutab isa: „Tegin mitu põnevat jalutuskäiku ja vaimustusin Narvast erakordselt. Käisime maa all taskulampide ja köiega ning arvan, et riskisime: kui midagi oleks juhtunud, poleks keegi aimanud, et sel hetkel viibisime Narva all.“
Ta õppis aasta Narvas, seejärel kolis vanemate juurde Tallinna. Seal lõpetas ta Tallinna Vene Gümnaasiumi ja läks siis Prahasse õppima. Tšehhoslovakkias aitasid president Tomáš Garrigue Masaryk ja teised vene üliõpilastel õpinguid lõpetada ja haridust omandada. Praha Karli Ülikool, riigi vanim ja prestiižseim ülikool, võttis venelasi vastu.
Kuid hiljem pöördus isa muidugi veel Eestisse tagasi, sest siin elasid tema vanemad. Iga suve veetis ta kodus Tallinnas. 1928. aasta suvel hakkas ta Tallinnas välja andma ajakirja „Nov“ („Sööt“). See oli ajakiri noortele, kuid hiljem sai sellest üsna tõsine kirjandusväljaanne.
Aastatel 1937 ja 1938 tegi ta Praha Kondakovi Instituudi toel uurimisreise eesmärgiga uurida Pskovo-Petšerski kloostri ajalugu, mis tollal asus Eestis. Ta töötas arhiividega ja uuris ikoonimaali ajalugu. Kuid hiljem, Teise maailmasõja ja seejärel külma sõja tõttu, ei saanud ta Eestisse tagasi pöörduda, ehkki tahtis seda väga.
– Kas isa meenutas Eestit sageli pärast teistesse riikidesse kolimist?
– Eesti mängis tema elus alati suurt rolli, sest see oli tema lapsepõlve ja nooruse maa. Seal leidis ta head sõbrad: mõned jäid Eestisse, mõned sõitsid ära, kuid ta suhtles nendega kogu elu. Meile Cambridge’i tulid tema sõbrad tihti külla ja nad meenutasid vestlustes alati Eestit.
„Ta teadis, mis on elus tähtis“
– Teie isa käis läbi väga keerulise tee – pagulus, Praha, töö Kondakovi Instituudis, vahistamine Nõukogude võimude poolt, üle kahe aasta laagrites ja seejärel Cambridge. Kuidas need sündmused mõjutasid teda inimese ja teadlasena?
– Teise maailmasõja ajal juhtis minu isa Prahas Kondakovi Instituuti, mis oli spetsialiseerunud Venemaa ajaloole, arheoloogiale ja kultuurile. Nüüd peetakse Kondakovi Instituuti üheks edukamaks pagulasasutuseks. Ja Teise maailmasõja ajal tuli tal kaista instituudi iseseisvust, sest nii Saksa kui ka Tšehhi võimud tahtsid instituuti oma kontrolli alla võtta. Isal see õnnestus.
Kuid sõja lõpus sisenesid Prahasse kolm Nõukogude armeed. Isa rääkis, et kui väed sisse tulid, olid nad väga meeldivad ja ta pidas neile isegi loengu Praha ajaloost. Kuid kümne päeva pärast tuli SMERŠ, algasid juhtivate pagulaste vahistamised ja ka tema vahistati. Minu isa istus Nõukogude vangistuses üle kahe aasta.
Teda ei viidud Nõukogude Liitu. Ta ütles hiljem, et kui teda oleks viidud Nõukogude Liitu, poleks ta võib-olla kunagi tagasi tulnud. Kui ta vabastati, öeldi talle, et teda ei vahistatud, vaid ainult peeti kinni asjaolude selgitamiseks.
Pärast Dresdeni vangistusest vabanemist mõtles ta Prahasse tagasipöördumisele, kuid ei saanud seda teha, sest Saksamaa oli suletud tsoon. Ja ta sõitis Berliini, kus teda aitasid sõbrad. Mingil hetkel kutsusid teda tööle üks Ameerika ülikool ja Cambridge. Briti paberid tulid varem ja ta võttis vastu Cambridge’i pakkumise.
Ta ütles, et ei mõelnud kunagi elule Inglismaal või Ameerikas, sest ta ei osanud inglise keelt. Kuid saatus otsustas teisiti. Inglismaal, kui algas külm sõda, hakkas kaitseministeerium koolitama tõlke. Ja isa kutsuti vene keele intensiivkursuste õppejõuks. Ta ühildas seda tööd tööga ülikoolis.
Hiljem kohtas ta minu ema, inglast Jill Huddlestoni. Ema oli tema üliõpilane. Nad abiellusid ja isa jäi Cambridge’i.
– Kuidas te arvate, kuidas sellised rasked elusituatsioonid teda mõjutasid? Inimesena, teadlasena?
– Kord üks tema tuttav, keda kohtasin Ameerikas, märkis paguluse elust rääkides, et elu tuli täielikult ümber korraldada kaks või kolm korda. Mõne inimese jaoks oli see liiga raske ja see murdis neid. Kuid isa see ei murdnud.
Ta ütles isegi, et suutis teatud määral vangistusest psühholoogiliselt tervena välja tulla. Ta ütles, et tal veas, et ta polnud siis abielus ja ainus inimene,kelle pärast ta pidi mõtlema ja muretsema, oli tema ema. Kuigi ta mõistis, et ema on tark ja tark naine ning tema pärast pole vaja muretseda.
Arvan, et ta teadis, mis on elus tähtis, ja püüdis üldiselt pisiasjade pärast mitte liiga palju muretseda.Peamine on armastus, sõbrad, pere. Aga muretseda selle pärast, et teil pole piisavalt puhtaid sokke või midagi muud – see pole see, mille pärast tasub muretseda.
Ja veel oli ta lõbus inimene. Lušin hiljuti oma ristiema mälestusi ajast, mil ta oli üliõpilane. Ta kirjutas, et kui isa õpetas, võitles ta alati üliõpilaste nukrusega. Ta tahtis neid alati julgustada.
Ja üliõpilased ütlesid, et igakord tulid nad tema juurest ära tundega, et see, millega nad tegelevad, on neile huvitav. Tihti juhtub, et väitekirja kirjutades tundub, et kõik on tüüdanud. Aga minu isa julgustas neid, toetas, näitas, kuhu poole pürgida.
Ja ma arvan, et kogu tema elukogemus taanduski üldiselt sellele: tuleb olla positiivne ja tuleb õppida nägema elus parimat, mitte keskenduma sellele, mis teile ei meeldi.
Rääkis palju Eestist
– Milline oli ta kodus, pereringis? Millisena mäletate teda mitte professori ja ajaloolasena, vaid isana?
– Ta rääkis väga palju oma noorusest ja lapsepõlvest, elust Eestist. Ja ma ise käisin kord Tallinnas, vist 1994. või 1995. aastal, mul oli väga huvitav näha tema maja.
Leidsin selle kuurikesekese, kus elasid minu vanaisa ja vanaema. Nüüd seda enam ei ole,selle kohale ehitati midagi kaasaegset, kuid ma jõudsin näha seda kohta, kus nad kunagi elasid.
Isa rääkis palju minevikust ja hoidis sõpradega ühendust. Tal oli tohutu kirjavahetus kooli- ja ülikoolikaaslastega. Ma arvan, et Inglismaal elades tundis ta end vene pagulasmaailmast veidi isoleerituna.
– Nikolai Jefremovitš tundis huvi vene kirjanduse, ajaloo, religioosse ja poliitilise mõtte ning kunsti vastu. Mis oli teie arvates tema peamine intellektuaalne huviobjekt?
– Arvan, et vene kultuur. Ta teenis kogu oma elu Venemaad ja vene kultuuri. Noorena algas see minu arust sellest, et ta huvitus väga vene kirjandusest. Jaa, ta luges väga palju, kirjutas arvustusi ja nii edasi. Kuid hiljem omandas see laiema haarde: ta tegeles ajaloo, ikoonimaali ja kirjandusega. Kõik see puudutas vene kultuuri eri tahke.
See huvitas teda ja ta tahtis väga, et teda põletavaid küsimusi saaks teiste inimestega arutada ilma poliitilise tagapõhjata, mis tal ka väga sageli õnnestus.
Ilukirjandus ja teaduskirjandus
– Kuidas kujunes tema raamatukogu?
– Arvan, et sellele pandi alus pärast tema abiellumist 1954. aastal. Enne seda polnud tal raha.
Noorena sõltus ta ise väga raamatukogudest. Ta külastas neid tihti ja luges palju. Hiljem rääkis minu ema, et nooruses isa raamatuid ei kogunud, sest kinkis neid sageli sõpradele, et ka nemad saaksid lugeda.
Alles siis, kui ta abiellus ja tekkis alaline elukoht, hakkas ta raamatuid koguma. Osaliselt tulenes see sellest, et ta õpetas ja tal oli vaja erinevaid tekste.
Teate, mõnikord koguvad inimesed raamatuid sellepärast, et neid huvitavad esmatrükid. Temal seda ei olnud. Ta lihtsalt kogus seda, mis talle huvi pakkus. Tema kogus oli erinevaid, üsna haruldasi pagulasväljaandeid – emigratsioonis olid tiraažid ju väikesed. Samuti sai ta eri raamatutele arvustusi kirjutades eksemplare, mis jäid hiljem raamatukogusse.
Tuttavad kirjanikud kinkisid talle oma raamatuid. Mäletan, kuidas Aleksandr Solženitsõn käis meil Cambridge’is isaga rääkimas. Ja kui issi oli noor, oli ta üks esimesi kriitikuid, kes kirjutas artikli Nabokovist.
Kogu raamatud on erinevad, kuid neil kõigil on mingi isiklik kontekst.
– Tean, että kasutasite ka ise seda raamatukogu oma teadustöös Oxfordis. Seega mõjutas see ka teie teaduslikku käekäiku.
– Jaa. Pärast isa surma 1982. aastal pärisin tema raamatukogu ja kasutasin seda oma teadustöös Oxfordi Ülikoolis. Kui ma raamatud Eestisse saatsin, oli mul ühest küljest väga hea meel, et need jõuavad kohta, kus neid kasutatakse. Kuid teisest küljest oli mul kummaline tunne, nagu kaotaksin midagi, sest need raamatud olid mind saatnud kogu elu.
– Teistki sai teadlane ja töötasite pikka aega Oxfordi Ülikoolis. Kas võib öelda, et huvi vene ajaloo ja kultuuri vastu kandus teile üle isalt?
– Muidugi. Ja emalt samuti. Ema huvitus väga ajaloost ja aitas isa palju, sealhulgas tekstide inglise keelde tõlkimisel. Ta rääkis hästi vene keelt. Ning kuni isa surmani rääkisime me kodus vene keeles.
Kui ma polnud veel neljanegi, kolis meile Eestist vanaema, kes elas meiega 1958. aasta novembrist kuni 1961. aasta veebruarini. Tema õpetas mind vene keeles lugema ja kirjutama.
Inglismaalt Eestisse
– Teie isa jättis maha mälestused, mille kirjastasite Eestis 1996. aastal. Miks oli teile oluline säilitada ja avaldada just tema meenutused?
– Kui mu isa jäi pensionile, oli tal plaanis kirjutada mälestused, kuid tema nägemine halvenes tugevalt. Tal oli katarakt ehk hallkaat ja glaukoom. Kuigi hallkae operatsioon tehti ära, jäi nägemine glaukoomi tõttu väga halvaks. Asi läks nii kaugele, et ta ei saanud enam joonealuseid märkuseid lugeda. Teadlase jaoks on aga märkused üks tähtsamaid asju. Siis tuli mu emale pähe mõte diktofoniga. Ta võttis selle mu vennalt ja isa hakkas mälestusi lindile salvestama.
Eelkõige oli see muidugi jutt meile, tema lastele. Kuid üsna kiiresti kasvas see millekski enamaks – jutustuseks sellest, mida ta mäletas ja mida ei tahtnud unustada. Ajaloolasena oli tal põnev rääkida, kuidas ühed või teised sündmused toimusid, ning parandada valearusaamu.
Pärast tema surma hakkas ema otsima inimesi, kes oskaksid vene keeles trükkida. See oli üsna raske. Siis hakkasid alles ilmuma esimesed arvutid ja ema leidis naise, kes suutis teksti arvutisse sisestada.
Ja nii juhtus, et sel ajal kohtasin ma Irina Belobrovtsevat, kirjandusteadlast Eestist, kes oli tulnud Oxfordi Ida-Euroopa teadlasi toetava programmi raames. Ta oli minu kolledžis külaliseks ja tahtis minuga kohtuda. Irina Zahharovna huvitus vene emigratsioonist ning tema mehel oli trükikoda.
Ema oli selleks ajaks surnud ja ma ei teadnud, mida mälestustega edasi teha. Irina Zahharovna tulek oli ootamatu ja suurepärane sündmus. Samuti oli väga oluline see, et ta huvitus mälestuste väljaandmisest.
Ta lahkus koos tekstiga, mis ilmus peagi Eestis. Ja see tundus mulle väga õige – et mu isa surmajärgsed mälestused trükiti Eestis, kus ilmusid tema esimesed teadusartiklid.
Ja nüüd olen Irinale taas tänulik selle eest, et ta leidis koha, kuhu saab meie raamatud saata ja kus need on teistele inimestele kättesaadavad. See oli keeruline lugu, kuid kõik lahenes hästi.
Teadmiseks
Koduraamatukogu esitlusel näidati perefotosid
-
septembril toimus Narvas Nikolai Andrejevi koduraamatukogu esitlus, kus lugejatele tutvustati selle väikest osa. Tema tütar Jekaterina koos abikaasaga näitasid pildikogu perearhiivist ning rääkisid oma isast ja perest.
Nagu rääkis „MK-Estoniale“ Narva Keskraamatukogu direktori asetäitja Tatjana Krivolap, võtavad nad oma koduloolisse fondi vastu infot inimeste kohta, kes on kuidagi Narvaga seotud. Kuna Nikolai Jefremovitš Andrejev elas ja õppis aastate eest Narvas ning jättis oma mälestustesse infot linna ja narvalaste kohta, pidas raamatukogu oluliseks, et selle inimese raamatukogu jõuaks nende fondi.
Tatjana Krivolap: „Raamatukogu võtab oma koduloolisse fondi vastu infot inimeste kohta, kes on kuidagi Narvaga seotud. See ei ole esimene selline kogemus.“
Foto: Natalja Starostina
„See ei ole esimene selline kogemus. Meil on juba olemas tuntud eesti ja soome kirjanduse vene keelde tõlkija Gennadi Muravini koduraamatukogu. Selle andis meile üle Eesti Kirjanike Liit,“ ütleb Krivolap.
Tema sõnul on Nikolai Andrejevi kollektsioon väga suur ning sisaldab venekeelseid ja ingliskeelseid raamatuid. Seal on nii ilukirjandust kui ka tema teadustööga seotud raamatuid: kultuurist, kirjandusteadusest ja ajaloost.
