Eestis pensioniga tõuseb, mis tähendab, et inimestel tuleb töötada järjest kauem. Kuid mida teha inimesel, kes kaotab 60+ vanuses töö ega leia kuude kaupa uut? Või kui tervis ei võimalda enam töötada nagu varem, aga elada on millestki vaja? Tuhanded riigi elanikud on juba kasutanud võimalust minna pensionile enne tähtaega, kuid sellisel otsusel on oma hind: igakuine väljamakse väheneb, kusjuures mitte ainult pensionieani jõudmiseni, vaid kogu ülejäänud eluks. Kui reaalne on praegu leida tööd pärast 60. eluaastat, kas vanus segab tööotsijaid ja kui palju võib maksma minna sunnitud ennetähtaegne teenitud puhkusele minek – seda uuris «MK-Estonia».
Ljudmilale on 62 aastat. Suurema osa oma elust on ta töötanud raamatupidajana ega mõelnud kuni viimase ajani sellele, et võiks tööta jääda. Kuid umbes aasta tagasi läks firma, kus ta viimastel aastatel töötas, pankrotti.
«Alguses ma ei muretsenud üldse. Mõtlesin: mul on tohutu kogemus, raamatupidajaid on alati vaja, puhkan paar kuud ja kindlasti leian midagi,» jutustab daam. «Kuid möödas on juba üle poole aasta, aga tööd ikka ei ole.»
Selle aja jooksul on naine saatnud kümneid CV-sid. Mõnele ei vastatud üldse, mitu korda kutsuti vestlusele, kuid lõpuks valiti teine kandidaat.
«Muidugi ei ütle keegi otse: «Te olete meie jaoks liiga vana». Alati leitakse teisi põhjuseid või lihtsalt kirjutatakse, et valiti sobivam inimene. Kuid kui sulle öeldakse uuesti ja uuesti ära, hakkad mõtlema: äkki on asi ikkagi vanuses?» ütleb ta.
Seejuures ei saa Ljudmila olla ilma püsiva sissetulekuta veel mitu aastat – tal tuleb veel kolm aastat maksta korterilaenu. Ja elada on samuti millestki vaja. Seetõttu mõtleb ta viimasel ajal järjest tihedamini võimalusele minna pensionile enne tähtaega.
«Varem ma ei kaalunudki sellist varianti. Tahtsin töötada nii kaua kui suudan. Kuid praegu mõtlen: äkki vormistaks juba pensioni ära ja vähemalt teaks, et iga kuu on mul mingi stabiilne sissetulek? Kuid saan aru, et siis on pension väiksem. Ja tekib kummaline valik: tööd ei leia, aga kui lähed varem pensionile, siis maksad selle eest ise kogu ülejäänud elu,» arutleb naine.
Vähe on sellest, et elada pensionini
Nagu teatavaks tegi möödunud nädalal ERR, on tuhanded Eesti elanikud sunnitud varem pensionile minema tõttu, et ei suuda tööd leida. Andmete kohaselt ligi 9000 paindliku pensioni saaja kohta alates 2021. aastast läks 85% neist pensionile ennetähtaegselt. Kuid kas tõesti kõik need arvud näitavad, et põhjus on just töö puudumine?
Täpselt kindlaks teha, kui palju inimesi seisab samasuguse valiku ees nagu Ljudmila, ei ole lihtne. Kuid Sotsiaalministeeriumis tunnistatakse: pensioniea tõustes on reaalne risk, et inimene langeb mõni aasta enne selle saabumist tööturult välja ja jääb ilma stabiilse teenistuseta.
«Pensioniea tõstmise eesmärk ei saa olla lihtsalt pensionile mineku kuupäeva edasilükkamine. Inimestel peavad olema ka reaalsed võimalused töötada selle eani ja saada sissetulekut,» rõhutab Sotsiaalministeerium pensionipoliitika juht Merle Sumil-Laanemaa.
Tema sõnul ei tähenda pensioniea tõstmine, et kõik inimesed on võimelised võrdselt kaua tegema ühte ja sama tööd. Tervislik seisund, töö iseloom ja võimalused on kõigil erinevad. Eriti raske võib olla neil, kes on aastaid teinud rasket füüsilist tööd: jätkata töötamist kõrge eani on neil raskem, aga töökoha kaotuse korral vanemas eas võib uue vabade kohtade otsing võtta rohkem aega.
Seejuures eakate hõimatus Eestis, märgib Sumil-Laanemaa, püsib kõrge võrreldes teiste Euroopa riikidega: paljud jätkavad töötamist ka pärast pensioniikka jõudmist. Seetõttu tuleb ministeeriumi seisukoha kohaselt selle tõstmise küsimust vaadelda arvestades inimeste tervislikku seisundit ja olukorda tööturul.
«Pikem tööelu ei pea tähendama, et inimene 65- või 70-aastaselt teeb täpselt samasugust tööd ja samas mahus nagu 40-aastaselt,» ütleb Sumil-Laanemaa.
Pikema tööelu jaoks on tema sõnul vajalikud võimalused kvalifikatsiooni tõstmiseks ja ümberõppeks, vajadusel eriala vahetamiseks, töö paindlikumaks korraldamiseks ja töökohtade kohandamiseks.
Oluliseks ülesandeks jääb ka võitlus vanuselise diskrimineerimisega, mis võib mõjutada inimese võimalusi tööturul juba enne pensionieale lähenemist.
Olukorda, kus inimene 61–62-aastaselt jääb tööta ja seisab valiku ees stabiilse sissetuleku puudumise ja ennetähtaegse pensioni vahel, nimetatakse ministeeriumis reaalseks riskiks, mida tuleb arvestada pensionipoliitika ja tööturupoliitika kujundamisel.
Kui inimene tegelikult tahaks jätkata töötamist, oleks ametkonna esindajate arvates eelistatum lahendus säilitada võimalus töötada – sealhulgas teisel ametikohal või väiksema koormusega, mitte minna pensionile enne tähtaega.
Foto: magnific.com
Inimesi ei jätku, tööd – samuti
Kuid võimalus töötada kauem ei sõltu ainult inimese soovist või riigi pensionipoliitikast. Peab leiduma ettevõte, kes on valmis teda tööle võtma.
Ja siin tekib esmapilgul paradoksaalne olukord: Eestis räägitakse regulaarselt tööjõupuudusest, kuid töötute hulgas on tuhandeid vanema ea inimesi.
Eesti Tööandjate Keskliidu volikogu liige ja tööturu töörühma juht Ain Käpp selgitab: töötajate defitsiit ja töötus võivad täiesti eksisteerida üheaegselt.
«Ettevõtetel ei ole puudus lihtsalt inimestest, vaid vajalike teadmiste ja oskustega töötajatest. Näiteks OSKA (Eesti tööjõu ja oskuste vajaduse prognoosisüsteem – toim.) andmetel on Eesti tööturul igal aastal puudu umbes 2100 tippspetsialisti ja oskustöötajat, kelle vajadust Eesti haridussüsteemi lõpetajad ei suuda katta. Samal ajal teistes valdkondades võib töökohti jääda vähemaks või töö sisu oluliselt muutuda,» märgib spetsialist.
Tema sõnul ei saa vanemate tööotsijate raskusi selgitada eranditult tööandjate suhtumisega. Üheks takistuseks võib saada tervis: jätkata senist tööd, eriti füüsiliselt raskest, ei ole inimene alati enam võimeline, aga teise valdkonda üleminek nõuab uusi teadmisi. Peale selle on aastate jooksul ühel erialal töötades turu nõuded võinud märgatavalt muutuda.
«Seejuures vanus ise,» rõhutab Käpp, «ei ütle midagi inimese töövõime, oskuste, motivatsiooni või tootlikkuse kohta ega tohi saada kriteeriumiks töölevõtmisel. Kui kaks kandidaati on võrdsed oma oskustelt, võimetelt ja motivatsioonilt, ei tohi vanus mõjutada valikut. Praktikas muidugi on kaks kandidaati harva täielikult võrdsed. Tööandja hindab konkreetse töö jaoks vajalikke oskusi ja kogemusi, valmisolekut õppida ja kohaneda muutustega, samuti – vastavust konkreetsele ametikohale. Vanema töötaja tugevateks külgedeks võivad seejuures olla just mitmeaastane kogemus, kutsealased teadmised ja harjumus töötada.»
Üheks viisiks inimesi kauem tööturul hoida võiks olla paindlikum hõive. Kuid otsesele küsimusele «MK-Estoniale», mis segab pakkumast rohkem kohti 0,5 või 0,75 koormusega, Tööandjate Keskliidus konkreetseid takistusi ei nimetatud.
Käpp märgib, et osalist tööaega kasutatakse juba seal, kus seda võimaldab töö iseloom, aga Tööandjate Keskliit seisab juba aastaid võimaluse eest kokku leppida paindlikumalt tööajas ja töö mahus.
«See ei pea tingimata tähendama ainult 0,5 või 0,75 koormusega töökohti. On oluline, et töötaja ja tööandja saaksid kokku leppida töökoormuses ja töökorralduses, mis sobivad mõlemale poolele,» lisab Käpp.
Tema sõnul lasub vastutus pikema tööelu eest mitte ainult ühel poolel.
Töötajal on vaja hoolitseda tervise eest ja hoida oma oskused ajakohases seisus.
Tööandja saab luua tervislikuma töökeskkonna, koolitada töötajaid ja võimalusel muuta koormust, graafikut või kohustusi.
Aga riik – tagada ravi kättesaadavus, profülaktika, ümberõppe ja töökohtade kohandamise meetmed.
«Kui pensioniiga tõstetakse, aga tervena elatud aastate arv samasuguse tempoga ei kasva, ei lahenda pensioniea tõstmine iseenesest probleemi,» rõhutab Käpp.
Kui jõudu enam ei jätku
Üks viis kauem tööturule jääda – vähendada koormust või minna üle kergemale tööle. Kuid kas inimene, kellel tervisliku seisundi tõttu hakkab raske töötada täistööajaga, saab nõuda tööandjalt enda üleviimist näiteks poolele kohale?
Tööinspektsiooni juhtiv nõustamisjurist Vladimir Logatšov selgitab: «Üldist õigust ühepoolselt üle minna osalisele tööajale ainult seetõttu, et senine koormus muutus liiga raskeks, töötajal ei ole. Kuid ta võib paluda muuta töötingimusi, sealhulgas – vähendada koormust või tööaja kestust.»
Spetsialist lisab, et tööandja ei saa lihtsalt ignoreerida sellist palvet.
«Ta peab kaaluma, kuivõrd see on kokkusobiv ettevõtte huvide ja töökorraldusega. Keeldumise korral peab tööandja 14 kalendripäeva jooksul esitama põhjenduse vormis, mis võimaldab selle kirjalikku taasesitamist,» selgitab Logatšov.
Kui probleem on seotud tervisega, võib töötaja pöörduda arsti või töötervishoiuarsti poole. Otsuses võib märkida, milline töö või millised tingimused on inimesele vastunäidustatud, seejuures teatada tööandjale diagnoosi või kogu haiguslugu ei ole vaja.
Saades sellise otsuse, peab tööandja võimalusel kaaluma teisi variante. See võib olla sealhulgas töö, mis ei vasta senisele erialale, täiendkoolitus, töökoha kohandamine või tingimuste muutmine.
Kuid tööandja kohustused ei ole samuti piiritud.
«Tööandja ei ole kohustatud kunstlikult looma uut töökohta ega läbi viima ebaproportsionaalselt kalleid või ebamõistlikke ümberkorraldusi, arvestades ettevõtte suurust ja selle töökorraldust. Kui pärast võimaluste reaalset kaalumist sobivat tööd või mõistlikku kohandamist leida ei õnnestu, võib töölepingu seaduses ettenähtud tingimuste täitmisel lõpetada erakorraliselt töötaja töövõime vähenemise tõttu,» ütleb jurist.
Praktikas, märgib Logatšov, tuleb ette ka olukordi, kui tööandja tahab töösuhteid lõpetada ja pakub töötajale kirjutada lahkumisavalduse. Sellisel juhul soovitavad Tööinspektsioonis mitte nõustuda, kui vallandamine ei vasta inimese enda soovidele.
«Vabatahtlik avaldus peab peegeldama töötaja vaba ja tegelikku tahet. Inimesele ei tohi avaldada survet, et tema avalduse abil tööandja hoiaks kõrvale seaduses ettenähtud kohustustest,» rõhutab jurist.
Tema sõnul seisneb üks tüüpilisi probleeme selles, et töötajad ei tea oma õigusi ja surve all vallandavad end ise või nõustuvad töösuhete lõpetamisega, selgitamata eelnevalt välja, kas neile olnuks võimalik pakkuda sobivat tööd.
Seetõttu on tööandja ettepanekud ja selgitused parem küsida kirjalikult ja säilitada kirjavahetus.
Pensioniea tõustes võib probleem muutuda eriti märgatavaks inimeste seas, kes on veel võimelised töötama, kuid ei tule enam toime senise koormusega.
«Selline risk on kindlasti olemas. Eriti raske on füüsilise tööga seotud kutsealadel, kus kohustusi on raske ümber jaotada või tööandjal lihtsalt ei ole kergemat tööd. Inimene võib olla võimeline töötama, kuid mitte enam senisel tasemel,» märgib Logatšov.
Tervis vanuse vastu?
Mida kõrgemaks muutub pensioniiga, seda seaduspärasem on küsimus: kas tervis tõesti võimaldab inimestel töötada kauem?
Sotsiaalministeeriumis rõhutatakse, et siin on oluline eristada kahte näitajat. Viimasel ajal arutati Statistikaameti poolt fikseeritud sünnihetkel oodatava tervena elatud aastate arvu lühenemist. Kuid nende andmete põhjal ei saa otsustada inimeste tervise üle, kes juba lähenevad pensionieale.
«Tervena elatud eluea üldise statistilise näitaja langus on seotud eelkõige oma tervise hinnangu halvenemisega nooremate inimeste seas ja pikaajaliste terviseprobleemide tihenemisega nooremates vanuserühmades, eriti kuni 35-aastaste inimeste hulgas,» selgitab Sotsiaalministeerium pensionipoliitika juht Merle Sumil-Laanemaa.
Kui aga vaadata vahetult pensioni- ja eelpensionieas inimesi, on pilt teistsugune.
Sotsiaalministeeriumi andmetel oli 2016. aastal 65–69-aastastel meestel keskmiselt jäänud 5,4 tervena elatud aastat, naistel – 6,9 aastat.
2025. aastal tõusid näitajad vastavalt 6,6 ja 8,4 aastani. Keskmiselt kogu vanuserühma 65–69 jaoks tõusis näitaja 6,3-lt 7,6 aastani.
Neid andmeid arvestatakse ka pensioniea määramisel. Alates 2027. aastast sõltub selle tõstmine pensionieas inimeste oodatava eluea muutustest. Arvutustes kasutatakse näitajat 65–69-aastaste jaoks, mitte sünnihetkel oodatavat tervena elatud aastate arvu.
Seejuures keskmise tervena elatud eluea kasv ei tähenda sugugi, et iga konkreetne inimene saab probleemideta töötada kauem. Nagu rõhutatakse ministeeriumis, tervis, eriala ja töötingimused on inimestel väga erinevad.
Seetõttu võivad keskmiste näitajate taga peituda täiesti erinevad olukorrad – alates inimesest, kes on võimeline jätkama töötamist ka pärast pensioniikka jõudmist, kuni selliseni, kellel juba enne seda tekivad raskused senise erialaga toimetulekul.
Allikas: Eesti Sotsiaalkindlustusamet
Allikas: Eesti Sotsiaalkindlustusamet
KOMMENTAAR
Ksenia Repson-Deforge,
Sotsiaalkindlustusameti esindaja
Kokku on alates 2021. aastast paindlik pension määratud 8841 inimesele. Neist 7522 inimest ehk 85% kasutasid võimalust minna pensionile varem, aga 1319 inimest ehk 15% valisid hilisema pensionile mineku.
Seejuures Sotsiaalkindlustusametil ei ole andmeid põhjustest, miks inimesed valivad ennetähtaegse pensioni, seetõttu olemasoleva statistika põhjal ei ole võimalik kindlaks teha, kui palju inimesi võttis sellise otsuse vastu tööotsingu raskuste tõttu.
Põhjuste väljaselgitamiseks oleks vaja eraldi uuringut, kasutades Sotsiaalkindlustusameti, Maksu- ja Tolliameti, Töötukassa, Tervisekassa ja teiste asutuste andmeid.
Peale selle ei tähenda paindliku pensioni ennetähtaegne vormistamine iseenesest inimese lahkumist tööturult.
2026. aasta juunis sai paindlikku pensioni 8484 inimest, millest 32% jätkas töötamist.
Võrdluseks: kõigi 334 146 pensionisaaja hulgas samal kuul töötas 17%.
Hinnata, kui hästi inimesed mõistavad ennetähtaegse pensionile mineku pikaajalisi tagajärgi, ei ole samuti võimalik, kuna selliseid andmeid ei koguta. Paindliku pensioni valimisel selgitatakse igale inimesele üksikasjalikult, kuidas varasem minek mõjutab tema pensioni suurust.
ARVUTUS KONKREETSEL NÄITEL
Kui palju väheneb pension?
Ljudmilale on 62 aastat. Oletame, et pensioniikka jõudmisel pensionile minnes määrataks talle summaks 900 eurot kuus.
1. Kui minna kolm aastat varem.
Kui ta otsustab vormistada paindliku pensioni ja minna kolm aastat varem, siis 2026. aasta keskmise koefitsiendi järgi väheneb selle suurus 19,88%.
Nõnda saab Ljudmila 900 euro asemel umbes 721 eurot kuus. Ehk siis – umbes 179 eurot vähem iga kuu ehk 2147 eurot vähem aastas.
Kusjuures pärast tavalise pensioniea saabumist need 19,88% tagasi ei tule: pensioni määramisel rakendatud koefitsient säilib.
2. Kui minna viis aastat varem
Nende samade tinglike 900 euro tulevase pensioni ja viis aastat varem mineku korral moodustab vähenemine 2026. aastal keskmiselt juba 30,67%.
Nõnda saab Ljudmila 900 euro asemel umbes 624 eurot kuus. Ehk siis vahe moodustab umbes 276 eurot igakuiselt ehk 3312 eurot aastas.
Oluline: need on illustratiivsed arvutused 2026. aasta keskmiste koefitsientide põhjal. Iga inimese jaoks arvutatakse paindliku pensioni suurus individuaalselt, arvestades sünnikuupäeva ja pensioni määramise kuupäeva.
KOMMENTAAR
Kristofer Seema,
Töötukassa esindaja
Viimase kolme aasta jooksul on 60-aastaste ja vanemate inimeste arv, kes registreerusid töötutena seoses koondamisega, püsima suhteliselt stabiilne, aga viimastel aastatel pigem näitas langustrendi.
Nagu ka teiste vanuserühmade puhul, sõltub eakate inimeste töölesaamise kiirus mitmest tegurist. Olulist rolli mängivad inimese motivatsioon, olemasolevad teadmised ja oskused, samuti – valmisolek omandada uusi oskusi või kohaneda tööturu muutunud vajadustega.
Eakate inimeste puhul tuleb samuti nerde tervislikust seisundist tulenevate piirangutega arvestada, mis võivad mõjutada nii sobiva töö otsingut kui ka töötingimuste valikut.
Inimesed vanuses 60 aastat ja vanemad, kes on registreeritud töötutena, saavad kasutada kõiki neid samasid teenuseid ja tööturu toetusmeetmeid, mida teisedki registreeritud töötud. Need on näiteks karjäärinõustamine, töövahendus, koolitus tööturu jaoks, tööpraktika ja teised teenused, mis aitavad leida tööd ja jääda tööturule.
Töölesaamist mõjutab ka tööandjate valmisolek võtta tööle vanema ea inimesi. Positiivne trend seisneb selles, et tööandjad hindavad kogenud töötajate teadmisi ja tööoskusi.
Samal ajal ikka veel tuleb ette olukordi, kui vanus võib mõjutada tööandja otsuseid töölevõtmisel. Seetõttu on oluline nii aidata eakatel inimestel arendada oma oskusi kui ka tõsta teadlikkust tööjõu vanuselise mitmekesisuse eelistest.
Vanus ise ei ole alati otsustav tegur tööturule tagasipöördumisel. Edukale töölesaamisele aitavad eelkõige kaasa inimese enda aktiivsus ja tema valmisolek kohaneda tööturu muutuvate vajadustega.
KOMMENTAAR
Kristjan Veske,
võrdse kohtlemise volinik
Meie töös korduvad regulaarselt kolme tüüpi olukorrad.
Esiteks, inimesed pööravad tähelepanu potentsiaalselt diskrimineerivatele sõnastustele tööpakkumiskuulutustes.
Teiseks, inimest ei valita tööle ja ta kahtlustab, et põhjuseks võis saada tema vanus.
Kolmandaks, inimene vallandatakse ja tal tekib kahtlus, et see on seotud vanusega.
2025. aastal laekus meile 15 pöördumist, mis olid seotud võimaliku vanuselise diskrimineerimisega, neist 11 puudutasid tööturgu.
2024. aastal oli 17 pöördumist, mis olid seotud vanusega. Seejuures need arvud käivad vanuselise diskrimineerimise kohta üldiselt, mitte eraldi üle 55- või 60-aastaste inimeste kohta.
Pöördumiste arv ei näita samuti probleemi tegelikku ulatus: inimesed ei pruugi diskrimineerimist ära tunda või ei tea, kuhu pöörduda abi saamiseks.
Vanuselist diskrimineerimist töölevõtmisel võib olla raske tuvastada, kuna tööandja ütleb kandidaadile harva otse, et keeldumise põhjuseks sai tema vanus. Võimalikule diskrimineerimisele võivad viidata märkused vanuse või läheneva pensioni kohta töövestluse ajal, vanusega seotud sõnastused tööpakkumiskuulutuses, samuti – olukord, kui kandidaadil tekib mulje, et tema oskusi ja kogemust tegelikult ei võetud arvesse.
Kui tekib põhjendatud kahtlus diskrimineerimises, tasub paluda tööandjalt tagasisidet ja säilitada tööpakkumiskuulutus, kirjavahetus ja muu asjassepuutuv informatsioon. Võib pöörduda ka võrdse kohtlemise voliniku poole.
Seejuures ei ole inimene kohustatud iseseisvalt eelnevalt omama kõiki tõendeid diskrimineerimisest. Kui pöördumises on esitatud faktid, mille alusel võib eeldada diskrimineerimist, läheb tõendamiskoormus üle tööandjale: ta peab näitama, et tema otsusel oli objektiivne ja seaduslik alus.
Vanus ise ei võimalda reeglina teha järeldusi inimese töövõime, tema oskuste, õppimisvõime või tervisliku seisundi kohta. Kui konkreetse töö jaoks on tõesti vajalikud teatud füüsilised võimed, tuleb hinnata konkreetset kandidaati ja tema vastavust selle töö nõuetele, mitte kasutada sellise hindamise asemel vanust. Erinev kohtlemine vanuse alusel on lubatud ainult erandjuhtudel, mis on ette nähtud seadusega.
Vanuseline diskrimineerimine tööturul on oluline probleem, kuid selle ulatuse hindamiseks oleks meil vaja sügavamaid uuringuid.
