Tänavu on meil eelnõusid märgatavalt rohkem. See kõlab võimsalt – umbes nagu tehase aruanne toodangu mahu kasvu kohta. On vaid üks probleem: seadused ei ole poldid ega tellised ning mida rohkem neid toodetakse, ei tähenda see sugugi seda, et nendel, kelle jaoks see seadusandlik konveier töötab, oleks parem elada, kirjutab ajakirjanik, projekti «Reaalne Baltimaa» autor Andrei Demenkov.
Kokkuvõtteid esimesest poolaastast tehes teatas EV valitsus rahuloluga, et on töötempot märgatavalt tõstnud. Üheks tõendiks said numbrid: kuue kuuga esitas ta Riigikogule 77 eelnõud möödunud aasta sama perioodi 47 ja 2024. aasta 36 vastu. Parlament jõudis vastu võtta 100 eelnõud – peaaegu poole rohkem kui aasta varem. Inimesed töötavad, vaidlust pole.
Ainult et seaduste hulgaga on üks väike probleem. Ei ole päris aru saada, miks mida rohkem neid on, seda parem.
Kui tehas laskis välja 47 pingi asemel 77, võib juhtkond täiesti õigustatult teatada edust. Kui ehitusfirma ehitas 47 maja asemel 77, on samuti millega laielda, kui majad kokku ei varise. Kuid seadus on kogutoodangu võistluse jaoks üsna kummaline toodang. Riik ei ole normatiivaktide tehas ning kodanikel ei ole sellest, et seadusandlik konveier pöörleb kiiremini, iseenesest ei sooja ega külma.
Hea seadus ongi hea selle poolest, et pärast selle vastuvõtmist võib selle pikaks ajaks unustada. Reeglid on kehtestatud, inimesed on nendega harjunud, äri on teinud plaanid, ametnikud on õppinud neid reegleid kohaldama – ja kõik toimib.
Seadusandlik stahhaanovlane
Venemaal tekkis aastaid tagasi Riigiduuma jaoks suurepärane hüüdnimi – «hullunud printer». Eriti populaarseks sai see 2010. aastate alguses, kui saadikud hakkasid üksteise järel štampima seaduseid nii energiliselt, et seadusloome kiirus ise sai naerualuseks. Näiteks 2013. aasta kevadistungjärgul võttis Duuma vastu 268 seadust eelmise aasta 154 vastu.
Muidugi oleks Eesti parlamenti Venemaa Riigiduumaga võrrelda sisuliselt absurdne. Meil on teine poliitiline süsteem, institutsioonide teine kvaliteet, otsuste vastuvõtmise teine protseduur. Kuid lähenemine «vaadake, kui palju seaduseid me vastu võtsime!» on ebameeldivalt tuttav just seepärast, et viga on universaalne. Seadusandlik masin hakkab oma kasulikkust mõõtma enda toodetud toodangu hulgaga.
Võib vastu võtta kümme seadust ja lihtsustada oluliselt inimeste elu. A saab vastu võtta sada, millest osa kehtestab uusi kohustusi, osa parandab varasemate otsuste tagajärgi ning veel üks osa muudab reegleid, millega äri alles jõudis kohaneda.
Seda kummalisem on kuulda selliseid kiitusi praegu, kui võimud räägivad samal ajal bürokraatia vähendamisest. Kristen Michal teatas juuli alguses, et valitsus vähendab energiliselt bürokraatlikku koormust, ja tõi kohe tõendina sellest, et koalitsioonis mingit vaikelu ei ole, teise näitaja: vaid viimase töönädalaga võttis Riigikogu vastu üle 20 seaduse.
Võib-olla olid need kõik hädavajalikud. Kuid tühja siis tulekski rääkida just sellest. Mida lihtsustati? Mida tühistati? Millised mittevajalikud nõuded kadusid? Kui palju aega ja raha hoiab ettevõte nüüd kokku? Vaat need on tulemused. Aga 20 seadust nädalas on praegu lihtsalt 20 seadust nädalas.
Mõnikord on parem mitte midagi puutuda
Riigil on üldse suur armastus näitajate vastu, mida on lihtne kokku lugeda. Peeti nii palju istungeid, valmistati ette nii palju dokumente, täideti 80% programmi punktidest, võeti vastu nii palju normatiivakte. Kõik näeb välja muljetavaldav: tabelid, protsendid, rohelised linnukesed. Mida rohkem linnukesi, seda justkui edukam on masin.
Kuid inimest ei huvita liigutuste hulk masina sees. Teda huvitab see, mis tuli välja väljapoole.
Eriti hästi mõistab seda äri. Ettevõtjale ei ole sugugi vaja, et riik tema kallal hommikust õhtuni vaeva näeks. Mõnikord on tema jaoks parim kingitus riigi poolt jätta ta mõneks ajaks rahule. Mitte muuta makse, mitte teha ümber aruandlust, mitte kehtestada uusi nõudeid, mitte selgitada kevadel, et alates jaanuarist on kõik veidi teisiti, ning sügisel – et jaanuarikuine versioon on juba vananenud.
Reeglite stabiilsusel endast on majanduslik väärtus. Iga tõsine muudatus tähendab uusi arvutusi, konsultatsioone raamatupidajate ja juristidega, protsesside ümberkorraldamist, mõnikord – uusi kulusid.
See ei tähenda, et seaduseid ei tohiks üldse muuta. Maailm muutub, vanad normid vananevad, avastatakse vigu, mõnikord on riigil vaja tegutseda kiiresti. Kuid seadusandlus on see harv juhtum, kui kiirus ja maht ise endast töö kohta midagi head ei ütle. Siin on olulisem see, kui palju probleeme on lahendatud ja kui palju uusi pole seejuures tekitatud.
Seetõttu peaks valitsus näitajat «me esitasime peaaegu poole rohkem eelnõusid» kasutama ettevaatlikumalt. Seepärast et järgmine loogiline küsimus ei kõla enam nii pidulikult: aga miks neid oli vaja peaaegu poole rohkem?
Riik ei ole tehas ning seadus ei ole traktor. Siin ei mõõdeta tootlikkust sellega, kui palju paberit käis Riigikogust läbi. Ideaalis peaks hea seadusandja mõnikord oskama hoobelda ka teise saavutusega: me vaatasime toimivaid reegleid, mõtlesime – ja otsustasime mitte midagi puutuda. Sest see töötab niigi.
