Koti viskamine naabermaja konteinerisse on sekundite küsimus. Kuid selle äravedamise eest peavad maksma need, kellele see konteiner kuulub. Selgus, et viimasel ajal on mitmete korteriühistute elanike seas üsna levinud praktika visata prügi möödaminnes mitte oma, vaid võõra maja konteinerisse. Kas rikkujat saab panema maksma, uuris «MK-Estonia».
«Meil korteriühistu esimees ei taha mitte mingil juhul prügimaja püstitada,» avaldab pahameelt ühe pealinna maja elanik Nikolai (55). «Tulemusena viskavad meie konteineritesse – aga maja seisab ühistranspordipeatuse lähedal – prügi kõik, kes elavad naabermajades. On juba harjumuseks saanud, et bussile minnes võetakse oma prügi kaasa ja visatakse möödaminnes meie konteinerisse. Ei pea minema oma prügimajja, mis asub trepikojast umbes 200 meetri kaugusel, tegema ringi. Ja hoiavad kokku ka oma prügiveo pealt. Mugav! Aga meie maksame!»
Lisaks muutus küsimus, kui palju ja mille eest elanikud maksavad, eriti tundlikuks pärast märgatavat prügiveo kallinemist, mis toimus 1. juulil. Ja Nikolai ei ole oma probleemiga kahjuks üldse üksi.
Isegi kui korteriühistu püüab kulusid kontrollida ja elanikud sorteerivad jäätmeid kohusetundlikult, jääb tegur, mida nad ei saa alati mõjutada – võõras prügi.
Kaugeltki mitte igal majal ei ole suletud prügimaja või piiratud juurdepääsuga konteinereid. Kui plats on avatud, saab seda faktiliselt kasutada kes tahes: naabermaja elanik, juhuslik mööduja või autojuht, kellel on lihtsalt mugavam kott teel olles ära visata. Mõnikord jäetakse võõraste konteinerite juurde vana mööblit, ehitus- ja muud suurprügi. Maksma peavad aga selle maja elanikud, mille juurde see kõik visati.
Võõras kott
Üks naabermaja konteinerisse visatud kott tundub esmapilgul tühise asjana. Kuid korteriühistule võib see kaasa tuua täiesti reaalsed kulud. Eriti kui võõras inimene ei täida võõrast konteinerit mitte lihtsalt oma jäätmetega, vaid rikub sorteerimist, mida maja elanikud kohusetundlikult järgivad.
Eesti Keskkonnateenuste transpordiosakonna juhi Oksana Romanova sõnul puutub vedaja selliste olukordadega kokku regulaarselt. Eriti sageli ilmuvad võõrad jäätmed avatud konteineriplatsidele: sinna tuuakse prügi teistest kohtadest, mille tõttu mahutid täituvad kiiremini, ning nende kõrvale jäetakse kotte, mööblit ja muud.
Prügi ära vedava firma jaoks jääb kliendiks seejuures korteriühistu, kes vastutab konteineri ja selle ümbruse korra eest. Kui tekib vajadus täiendava tühjendamise või kõrvale jäetud jäätmete äraveo järele, tähendab see reeglina korteriühistule lisakulusid.
«See ongi kõige ebaõiglasem aspekt: tulemusena võivad ühe inimese tegude eest maksta kõik maja elanikud,» ütleb Romanova.
Veelgi ebameeldivam on olukord, kui võõras inimene rikub sorteerimist. Näiteks koguvad elanikud õigesti pakendeid, kuid keegi viskab selleks ette nähtud konteinerisse koti segaolmejäätmetega.
Vedaja saab hindada konteineri sisu, kuid määrata kindlaks, kes täpselt panid sinna ebasobivad esemed, on reeglina võimatu. Kui eraldi kogutud prügi hulgas on näha ilmselt sellele jäätmeliigile mittevastavaid jäätmeid (mustad läbipaistmatud kotid, orgaanika ja muu taoline), fikseerib vedaja reeglitele mittevastavuse.
Edasised tagajärjed sõltuvad konkreetse omavalitsuse reeglitest ja teenuse tingimustest. Romanova sõnul võidakse konteinerit mitte tühjendada nagu eraldi kogutud jäätmete jaoks ette nähtud, vaid rakendada segaolmejäätmete käitlemise tariifi või muud hinnakirjaga ette nähtud tasu.
«Üks vale konteinerisse visatud kott võib halvimal juhul mõjutada kogu selle sisu edasist käitlemist. Jäätmekäitlusettevõtte jaoks on oluline materjali kvaliteet: mida rohkem võõriseid sisaldub eraldi kogutud jäätmetes, seda keerulisem ja kallim on neid ümber töödelda,» selgitab ta.
Sarnase olukorraga puutub kokku ka Tallinna Jäätmete Taaskasutuskeskus. Selle esindaja Jelena Filimonova märgib: konteineri sisu järgi saab tavaliselt hinnata, kas tegemist on üksiku veaga või ulatuslikuma vale sorteerimisega. Üks-kaks ebasobivat kotti võivad tõesti olla toodud võõra inimese poolt. Arve esitamiseks ei muuda see aga põhimõtteliselt midagi.
«Prügi äravedava firma esindaja näeb tühjendamisel ainult konteineri sisu, kuid ei saa kindlaks teha, kas konkreetse koti pani maja elanik või võõras inimene,» selgitab ta. Kui valesid jäätmeid ei koristatud enne prügiauto saabumist ja nende tõttu ei ole võimalik konteinerit vastavalt nõuetele tühjendada, ei saa vedaja lihtsalt ise ebasobivat kotti välja võtta: selliste jäätmete käsitsi väljavõtmist keelavad töötajatelt tööohutuse nõuded.
Tulemusena esitatakse kliendile arve «tühisõidu» eest ja teatatakse, millised jäätmed tuleb konteinerist eemaldada.
Kusjuures võõras prügi võib elanike rahakoti pihta lüüa ka ilma sorteerimisprobleemideta. Filimonova sõnul tuleb praktikas ette ületäidetud konteinereid ja selle kõrvale jäetud kotte, mööblit või muid jäätmeid. Põhjuseks võib olla nii valesti valitud konteineri maht või äraveo graafik kui ka võõrad kasutajad. Viimane juhtub sagedamini tihedalt asustatud elamurajoonides, kus juurdepääs konteineritele ei ole piiratud aia, luku või prügimajaga.
Kui ületäitumise tõttu tuleb tellida tihedam äravedu või kasutada suuremat konteinerit, kannab kulusid taas korteriühistu. Ja kui konteinerite kõrvale jättis keegi suurjäätmeid ning ühistu peab tellima nende äraveo, kajastub ka see teenus maja kuludes.
Luku taga
Kuna pärast seda, kui võõras kott on juba konteinerisse sattunud, on selle päritolu tõestada keeruline, tundub kõige ilmselgema lahendusena lihtsalt mitte lasta võõraid oma prügi juurde. Vastutus selle eest pannakse aga eelkõige korteriühistule.
Tallinna Strateegiakeskuse ringmajanduse osakonna juhataja Rita Jürmann selgitab: korteriühistu ülesanne on korraldada jäätmete üleandmine oma territooriumil, tagada kord ja puhtus konteinerite ümber ning mitte lasta nende juurde võõraid. Seetõttu soovitame paigutada konteinerid piiratud alale, varjualuse alla või suletud prügiruumi.
Kui on kahtlus, et neid kasutavad võõrad inimesed, saab paigaldada konteineritele lukud või piirata juurdepääsu prügimajja. Seejuures soovitab linn võimalusel läbi ajada ilma tavapäraste võtmeteta, kasutades näiteks elektroonilist või mehaanilist koodlukku. Kuid siin tekib uus paradoks: kaitse võõra prügi eest võib samuti raha maksta.
«Tuleb arvestada, et iga lukustatud konteiner või prügiruum piirab prügiauto juurdepääsu konteineritele ning muudab prügiveoteenuse aeglasemaks ja kallimaks,» märgib Jürmann.
Miks tavaline lukk võib probleemi tekitada, selgitab kujukalt Eesti Keskkonnateenuste esindaja Oksana Romanova. Tema sõnul võib liiga suur hulk erinevaid prügimajade võtmeid mõjutada teenuse kvaliteeti: prügiauto juhil tuleb tegemist teha peaaegu 300 erineva võtmega.
«Sellise võtmete hulga haldamine kujutab tema jaoks väga tõsist probleemi,» ütleb Romanova.
Seda probleemi saab vältida näiteks siis, kui konteineritele või prügimajadele on paigaldatud ühtset tüüpi lukud, mida pakub prügi äravedav firma. Siis ei tule juhil tegemist teha iga maja eraldi võtmega. Suurtes korterelamutes kasutatakse üha sagedamini ka elektroonilisi süsteeme, mille puhul saavad juurdepääsu ainult vastava kiibi omanikud.
Kuid sellistel lahendustel on teine puudus – paigaldus- ja hoolduskulud. Ja need võivad olla üsna tuntavad. Ettevõtte Prolux juhatuse liige Kristo Aroella räägib, et nende pakutav kõige väiksem standardne prügimaja suurusega 4×2 meetrit maksab 3200 eurot pluss käibemaks. Selle paigaldamine läheb maksma veel umbes 600 eurot pluss käibemaks. Baashinda kuulub standardne lukustussüsteem, mehaaniline koodlukk lisab aga veel 450 eurot.
Kõige nõutavamateks nimetab Aroella prügimaju suurusega 4×3 ja 4×5 meetrit. Elektrooniline lukk ei sobi alati: töökindla süsteemi jaoks on vaja elektrit, aga prügimajad asuvad sageli seal, kuhu seda on keeruline tuua. Seetõttu valivad kliendid praktikas tihti mehaanilise koodluku.
Kuid ka koodi tuleb kaitsta võõraste eest.
«Üks korteriühistu vahetab koodi igal kuul, et see ei leviks võõraste inimeste seas,» toob näite Aroella.
Tema sõnul toovad Harjumaal võõrad sageli oma jäätmeid korteriühistute konteineritesse ja see on tõsine probleem.
Tõsi, osa kuludest oma konteinerite kaitsmiseks ei pea Tallinna ühistud tingimata täielikult ise maksma. Rita Jürmann soovitab pöörata tähelepanu linna toetusmeetmele Roheline hoov: selle raames toetatakse muu hulgas prügikonteinerite ruumide ehitamist 50% ulatuses projekti maksumusest.
Vale prügikast
Mõned inimesed viskavad prügi ka bussipeatuse või tänavapärasest prügikasti. Võib tunduda, et midagi hullemat ei juhtunud – prügi sattus ju mitte maapinnale, vaid selleks ette nähtud prügikasti. Reeglid on aga seatud teisiti.
Rita Jürmann selgitab: avalikud prügikastid on ette nähtud jäätmete jaoks, mis tekivad inimestel avalikus ruumis viibimise ajal. Kodune prügi tuleb visata ära seal, kus see tekib, ja vastavalt kehtestatud nõuetele.
«Kui jäätmed tekivad kodus, kuid need visatakse avalikku prügikasti, on see rikkumine,» rõhutab ta.
Seejuures ei välistata linnas, et olmejäätmete veo maksumuse tõustes võib soov otsida selliseid viise «kokkuhoiuks» tugevneda.
KOMMENTAAR
Esme Kassak,
Tallinna Munitsipaalpolitsei esindaja
2024. aastal alustas Tallinna Munitsipaalpolitsei viis väärteomenetlust seoses jäätmete ebaseadusliku mahajätmisega, 2025. aastal – kaheksa ning 2026. aastal 31. juuli seisuga – juba 13.
Reeglina õnnestub rikkujad kindlaks teha. Keerulisemaks muutub see siis, kui mõned neist hoiduvad menetlustoimingutest kõrvale ega võta ametlikke teateid vastu.
Enamikul juhtudel on tegemist jäätmetega, mis tuleks viia jäätmejaama, näiteks suurjäätmetega – mööbli või kasutuskõlbmatu elektroonikaga. Seejuures saab teatud koguse suurjäätmeid mitu korda aastas viia jäätmejaamadesse täiesti tasuta. Mõnel juhul on rikkumise põhjuseks mitte niivõrd mugavus, kuivõrd reeglite mitteteadmine.
Kui korteriühistus avastati, et võõras inimene toob prügi selle konteinerite juurde, tasub see võimalusel jäädvustada fotole või videole, samuti transpordivahend ja selle registreerimisnumber.
Näiteks alles möödunud nädalal pöörduti MuPO poole seoses juhtumiga Lasnamäel: renditud kaubikuga toodi korterelamu prügiruumi juurde puidujäätmeid ja kasutuskõlbmatut mööblit. Naabrid jäädvustasid toimuva fotodele, sealhulgas pildistasid auto registreerimisnumbrit.
Number võib saada oluliseks tõendiks ja aidata kindlaks teha auto omaniku või kasutaja. Menetluse käigus hinnatakse aga kõiki tõendeid kogumis – videovalve salvestisi, tunnistajate ütlusi ja muid asjaolust.
Kõige sagedamini märkab ebaseaduslikult maha jäetud jäätmeid esimesena korteriühistu. Kõigepealt tasub välja selgitada, kas need ei kuulu kellelegi maja elanikest. Kui on alust kahtlustada, et prügi tõid võõrad, võib korteriühistu esitada avalduse, lisades olemasolevad tõendid.
Kui rikkuja õnnestub kindlaks teha, ei tähenda see veel, et korteriühistu kantud kulud hüvitatakse talle automaatselt. Kahju hüvitamise küsimus lahendatakse poolte vahel.
Kui kahju tekitanud inimene ei hüvita seda vabatahtlikult, on kannatanud poolel õigus pöörduda Harju Maakohtusse tsiviilkohtumenetluse korras.
KOMMENTAAR
Urmas Mardi,
Korteriühistute Liidu jurist
Korteriühistul on kõige mõistlikum mõelda majaümbruse jäätmekäitluse korraldus hoolikalt läbi ja seda vastavalt planeerida.
Selle aasta veebruaris viis Eesti Korteriühistute Liit läbi küsitluse jäätmekäitluse korraldamise teemal. Tõsiste probleemide seas nimetasid küsitluses osalenud muu hulgas prügi, mida möödujad viskavad korteriühistute konteineritesse.
Kõige parem lahendus on siiski suletud prügimaja, mis näeb lisaks esteetilisem välja kui konteinerite kogum.
MUUDE HULGAS
Prügi miljonite eest
Avalikud prügikastid ja tänavatele visatud pakendid viivad diskussiooni juba kaugele väljapoole konkreetse korteriühistu kulusid. Üks praegu arutatavatest küsimustest on – kes peab maksma sellise prügi koristamise eest.
Jutt on Euroopa SUP-direktiivi nõuete rakendamisest – teatud ühekordselt kasutatavate plasttoodete keskkonnamõju vähendamisest. Jäätmeseaduse plaanitavad muudatused näevad ette tootja laiendatud vastutuse laiendamist: ettevõtted, kes lasevad turule teatud kaupu ühekordselt kasutatavas plastpakendis, peavad osalema sellega seotud kulude katmises avalikus ruumis.
Jutt on eelkõige kahte liiki kuludest: avalike prügikastide hooldamisest, kuhu selline pakend satub, ja vastava prügi koristamisest, mis on sattunud vahetult tänavatele, parkidesse ja muudesse avalikesse kohtadesse.
Selle süsteemi tulevast maksumust on praegu veel raske täpselt hinnata. Nagu Kliimaministeerium varem teatas, ei ole omavalitsustel selliste kulude üle eraldi arvestust seni ollut ning praktika Eesti eri osades on erinev. Seetõttu hinnati võimalikke kulusid väga laias vahemikus – 2 kuni 10 miljonit eurot aastas. 2028. aastaks peavad omavalitsused sisse seadma vastava arvestuse. Just pakutav mudel tekitab Eesti Toiduainetööstuse Liidu teravat kriitikat.
Selle juht Sirje Potisepp peab põhimõtteliselt ebaõigeks võrdusmärgi panemist pakendatud toote turule lasknud ettevõtte ja inimese vahele, kes hiljem viskas pakendi ära seal, kus seda teha ei tohi. «Kui näiteks kiiruskaamera fikseerib kiiruse ületamise, siis trahv ei saadeta ju autosalongi, vaid konkreetsele rikkujale. Prügi mahaviskamise korral on reostajaks ikkagi see inimene, kes jätab selle selleks mitte ette nähtud kohta,» ütleb Potisepp.
Tema hinnangul ei kõrvalda pakutav süsteem probleemi põhjust, vaid jagab üksnes ümber kulud selle tagajärgedele. Seejuures võivad tootjate lisakulud osutuda lõpuks kaupade hinda sisse kirjutatuks.
«Eelnõu loogika seisneb selles, et sanktsioone rakendatakse valimatult kõigi tarbijate suhtes, sõltumata sellest, kas nende käitumine jäätmete suhtes on seadusekuulekas või õigusvastane,» väidab Potisepp.
Ta kardab ka seda, et uus mudel võib anda rikkujale vale signaali: kuna koristuskulud on juba toote hinda arvatud, võib inimene otsustada, et tal on õigus visata pakend ükskõik kuhu.
«Prügi mahaviskamine peaks olema ühiskondlikult hukkamõistetav käitumine. SUP-eelnõu vastupidi pigem soodustab prügi mahaviskamist ja vähendab õige jäätmekäitluse mõtet,» leiab Potisepp.
Tõhusamaks lahenduseks nimetab ta järelevalve tugevdamist, selgemat seadusandlust, ühiskondliku suhtumise järjestikust kujundamist prügi mahaviskamisse ja elanikkonna teadlikkuse tõstmist.
Seejuures peab Potisepp kulude hinnangut 2–10 miljonit eurot samuti väga ligikaudseks, kuna eraldi arvestust mahaviskatud prügi koristamise kulude üle praegu ei peeta. Teda teeb murelikuks ka see, kui läbipaistvaks osutub tulevane arvete moodustamise mehhanism, mida tootjatele esitama hakatakse.
«SUP-eelnõu on vaid üks lüli pikas hinnatõusu ahelas, mis lähiaastatel jõuab paratamatult tarbijani. Seetõttu saavad lõplikud kulud ja hinnatõus selgeks alles pärast seaduse jõustumist ning kahjuks ei ole üllatused välistatud,» ütleb Potisepp.
