Pidev hajevil olek, emotsionaalsed sööstud, raskused suhtlemises või tunne, et ümbritsevad elavad mingite arusaamatute reeglite järgi, – paljud peavad neid aastate viisi iseloomu puudusteks. Kuid vahel peituvad selle taga ATH (aktiivsus- ja tähelepanuhäire) või ASH (autismispektri häired). Miks täiskasvanud saavad selliseid diagnoose üha sagedamini, milliste stereotüüpidega neuroeripäradega inimesed igapäevaselt kokku puutuvad ja kuidas teadlikkus oma eripäradest aitab elumuutust tuua, selgitas «MK-Estonia».
Tuhanded inimesed ei kahtlusta aastate viisi isegi seda, et eripäradel, mida nad pidasid iseloomu puudusteks, on täiesti konkreetne selgitus.
Ühed nimetavad end kogu elu hajevil olevateks, teised – liiga emotsionaalseteks, kolmandad ei mõista, miks nad suhtlemisest nii kiiresti väsivad.
Ühtede jaoks saab õige diagnoos rabanduseks, teiste jaoks – kauaoodatud vastuseks küsimusele, mis vaevas neid aastakümneid: «Miks ma pole selline nagu kõik?» Just sellest hetkest algab paljude jaoks hoopis teistsugune elu.
«Ma mõtlesin, et olen lihtsalt mingi lollike»
Marina (55) oli pikki aastaid veendunud, et erineb lihtsalt ümbritsevatest. Ta segas pidevalt vahele vestluskaaslastele, lülitus kiiresti ühelt mõttelt teisele, haaras korraga mitmest asjast kinni ega mõistnud, miks tal on nii raske keskenduda. Märkused nagu «ära sega vahele», «kuula lõpuni» või «sa oled kasvatamatu» saatsid teda praktiliselt kogu elu.
«Kui sul on ATH, ei mõista sa, et sinuga on midagi valesti, sest sulle tundub, et kõik inimesed on sellised. Sa mõtled, et kõik inimesed mõtlevad kahekümne viiest asjast korraga, segavad üksteisele vahele ja lülituvad sama kiiresti ühelt mõttelt teisele,» jutustab ta.
Tema sõnul hakkab inimene aja jooksul neid eripärasid taju ma omaenda iseloomu puudustena.
«Mulle tundus alati, et olen lihtsalt mingi lollike ja sellega tuleb leppida. Noh, olingi selline, midagi pole teha,» ütleb Marina.
Tagasi vaadates tunnistab ta, että esimesed ohumärgid ilmusid juba nooruses. Umbes 24-aastaselt algas tal tugev ärevushäire. Ta kahtlustas endal pidevalt raskeid haigusi, aga ärevus muutus iga aastaga üha tugevamaks.
«Praegu saan aru, et see oli üks ATH tunnuseid. Seda ei ole kõigil, kuid minu puhul oli see just nii,» ütleb ta.
Pärast laste sündi tugevnes ärevus niivõrd, et naine lakkas lendamast lennukitega ja loobust praktiliselt reisimisest.
«Mina ei käinud üldse kuskil. Ja alles nüüd saan aru, kui tugevalt see halvendas minu elukvaliteeti,» märgib Marina.
Kuid tõsiselt mõtlema sellele, et põhjus võib olla palju sügavamal, pani teda mäluprobleemid. Magistriõppe ajal, kuhu naine astus 48-aastaselt, hakkas ta ootamatult unustama kõige tavalisemaid asju ja ehmatas, et tal algab Alzheimeri tõbi.
«Minu tütar pakkus esimesena välja, et asi ei pruugi üldse olla Alzheimeris. Ja tegi ettepaneku teha ATH testid ning seejärel soovitas insistentsemalt pöörduda arsti poole, – ütleb Marina. – Alguses lükkasin selle mõtte tagasi. Mind hirmutas juba mõte ravist. Ma lugesin ravimite kohta ja mõtlesin: «Ei, ei. Ei lähe. Need on ju mingid narkootilised ained». Arvatavasti hoidis mind, nagu paljusid teisigi, tagasi stigma.»
Kuid kui mäluprobleemid hakkasid segama õppimist ja igapäevaelu, pani naine end siiski kirja psühhiaatri vastuvõtule. Alguses pakkus spetsialist välja teha spetsiaalsed testid, a seejärel küsitles teda üksikasjalikult elu ja enesetunde kohta.
Marina sõnul diagnoos teda ei hirmutanud – vastupidi, tõi tohutu kergenduse.
«Lõpuks sai palju selgeks. Ma sain aru, et asi pole selles, et ma olen kuidagi valesti tehtud. Need on minu peaaju eripärad, mis tähendab – on võimalik mõista, kuidas nendega elada ja kuidas nendega töötada,» naeratab naine.
Eripära, mitte puudus
Saanud diagnoosi, hakkas Marina vaatama teisiti ka omaenda eripäradele. Kui varem tundusid need talle eranditult puudustena, siis nüüd püüab ta kasutada neid tugevate külgedena.
Näiteks hüperfookus – võime süveneda täielikult huvitavasse teemasse – aitab teda töös.
«Kui mulle on tõesti huvitav, võin tegeleda ühe asjaga kaksteist tundi järjest. Tähendab, saan töötada seal, kus mul on huvitav, ja kaevata teemat palju sügavamale kui paljud teised. Miks mitte muuta see eripära eeliseks?» ütleb ta.
Samaaegselt ei kadunud mõned ATH avaldumisvormid kuhugi. Marina tunnistab, et õpib seniajani toime tulema liigse jutukuse ja harjumusega segada vahele vestluskaaslastele.
Tema sõnul hoiatab ta lähedasi ette, et võib vestlusesse sisse elada, aga tähtsatel kohtumistel hõivab spetsiaalselt käed – näiteks näpib käevõru, et mitte astuda üleliigselt vestlusesse.
«Mõistan suurepäraselt, et inimestele vahele segada ei ole hea. Seepärast tuleb välja mõelda erinevaid viise enda peatamiseks,» ütleb naine.
Pärast ravi algust muutus ka palju muud. Marina sõnul muutus tal palju kergemaks keskenduda, viia asju lõpuni ja organiseerida oma päeva.
«Ilma tablettideta võin minna panema pesu pesumasinasse ja teel unustada, mida ma üldse teha kavatsesin. Või alustada ühte asja, lülituda teisele, siis kolmandale – ja tulemusena mitte midagi lõpetada,» ohkab naine.
On veel üks eripära, mille kallal naine seniajani töötab, – impulsiivsed ostlemised.
Tema sõnul võis ta varem väljuda poest mitme ühesuguse šampooni, salvrätikupaki või täiesti mittevajalike asjadega.
Nüüd aitab tal oma mõtlemise eripäradega arvestada isegi tehisintellekt.
«Kui palun ChatGPT-l koostada mulle tööplaani, kirjutan kohe: «Lähtu sellest, et mul on ATH». Kuid isegi siis ta vahel noomib mind: «Leppisime ju kokku teha kolm ülesannet, aga sina tegid juba viis ja ei saa kuidagi pidama»,» naerab Marina.
Kui autism seletas kõik
Ootamatult muutis diagnoos mitte ainult Marina enda elu, vaid ka tema suhteid tütrega.
Neiu sai ASH diagnoosi juba täiskasvanueas, kui pere vajas meditsiinilist tõendit ülikooli astumiseks Iirimaal.
Marina sõnul oli alguses jutt vaid formaalsusest, kuid läbivaatuse ajal selgus, et eripäradel, mida ümbritsevad märkasid juba lapsepõlvest, on tõesti olemas selgitus.
«Me lihtsalt tulime tõendi järele. A psühhiauter ütles, et asi pole üldse ainult selles. Pärast vaatasime lapsepõlve videosid, tuletasime meelde, milline ta oli väikesena, ja palju sai kohe selgeks,» jutustab Marina.
Marina tuletab meelde, et tütar elas alati raskelt üle olukordi, mis teistele tundusid täiesti tavapärastena. Näiteks oli tal raske olla kaua inimeste seltskonnas, isegi kui need olid sõbrad.
«Alguses tuleb ta õnnelikuna: «Ema, mul on nii palju uusi sõpru!» A nädala pärast küsib: «Kuidas sa arvad, kui ma nädal aega kellelegi sõnumitele ei vasta, kas see on normaalne?» Ta lihtsalt väsib suhtlemisest väga kiiresti,» ütleb naine.
Marina sõnul tajuvad ümbritsevad sellist käitumist sageli kui ülbeust või mittesoovi suhelda, kuigi põhjus on hoopis mujal.
Neiu näiteks sai kohe aru, et ei suuda elada ühiselamus.
«Ta ütles: «Ma ei saa. Seal on ju pidevalt keegi kõrval, keegi räägib. Ma ei taha olla kogu aeg inimeste seas»,» jutustab Marina.
Veel üheks keerukuseks said ühised reisid. Varem lõppesid need sageli tülidega, sest tütar elas raskelt üle mis tahes muudatusi eelnevalt koostatud plaanis.
«Läheme jalutama ja ütleme: «Läheme täna teisele poole». Ja kõik – hüsteerika. A pärast saime aru, et asi pole üldse jonnimises. Lihtsalt temale on väga tähtis teada ette, mis ja kuidas saab toimuma,» rõhutab naine.
Nüüd suhtub pere sellesse rahulikult. «Ütleme: «Olgu, mine sina oma marsruuti pidi, aga meie istume senikaua kohvikus». Ja keegi ei tüli enam,» naeratab Marina.
Mitte õigustus, vaid kasutusjuhend iseendale
Sellele, et raskused, millega ta kokku puutus kogu elu, võivad olla seotud just ATH-ga, hakkas koolitaja ja mentor täiskasvanud ATH-ga inimestele Andres Ingerman tõsiselt mõtlema alles pärast kolmekümnendat eluaastat.
«Varem ma lihtsalt mõtlesin, et kõigil on nii, – tuletab ta meelde. – Võtmemarkeriks sai mittevastavus intellekti taseme ja selle vahel, millise hinnaga tulid saavutused. Mitte et ma oleks elus vähe saavutanud, pigem vastupidi: oli nii edusamme poliitikas, kümme aastat äris kui ka magistriõpe kiitusega. Kuid see kõik maksis mulle märgatavalt suuremaid pingutusi kui neurotüüpsetel inimestel. See on omamoodi lisaraskus, millega jooksed elupikkust maratoni.»
Ingermani sõnul tuli tal varastest aastatest alates pidevalt mobiliseerida kõik jõud, et mitte jääda ümbritsevatest maha.
«See nõudis enesedistsipliini ja pidevat kontrolli emotsioonide ja tähelepanu üle. Alles elukogemuse ja tähelepanelikkusega hakkad mõistma, kuivõrd erinev oled enamikust,» ütleb ta.
Üheks valusamaks mälestuseks on seniajani juhtum kooliaastatest.
«Gümnaasiumis sain ma esse ees Riigikohtu preemia, – jutustab Ingerman. – Korraldajad otsustasid trükkida parimad tööd juubelikogumikus, aga mina saatsin eksikombel trükikotta trükivigadega mustandi. See avaldatigi. Oli väga valus. See kogumik seisab mul seniajani riiulil kui meeldetuletus samaaegselt edust ja tähelepanematuse hinnast.»
Pärast seda, tunnistab ta, sai dokumentide ülekontrollimise harjumusest igapäevaelu osa.
«Võin lugeda ühte kirja üle kuus-seitse korda enne saatmist, – ütleb Ingerman. – See on gümnaasiumis üsna levinud lugu minu tuttavate seas diagnoositud ATH-ga, kes on üles ehitanud edukat äri või korporatiivse karjääri. Suurenenud ärevus võimaliku vea tõttu saab elust lahutamatuks osaks ja tasakaalustab paljuski selle seisundi tugevaid külgi.»
Andres Ingermani sõnul peavad ümbritsevad ATH eripärasid sageli laiskuseks, vastutustundetuseks või tahtejõu puudumiseks.
«ATH-ga inimesel eksisteerib kahte tüüpi aega: «praegu» ja «mitte praegu», – selgitab ta. – Ja kui see on «mitte praegu», kaob see lihtsalt tähelepanuväljast. See pole meelega: meie närvisüsteem tõesti töö igatpidi teisiti, ning igavad, rutiinsed ülesanded tulevad meil väga raskelt.»
Sealjuures termin «tähelepanupuudulikkus» ise, leiab ta, ei ole täiesti täpne. «Tähelepanu on meil ülejäägiga, lihtsalt see on kontsentreeritud sellele, mis meid köidab, mis on tõesti huvitav. Siit ka hüperfookus, milles nädalase töömahu saab täita mõne tunniga. Õiges keskkonnas, mis avab need omadused, näitavad ATH-ga inimesed fenomenaalseid tulemusi,» märgib Ingerman.
Tema tähelepanekute kohaselt võivad paljud ATH-ga inimeste eripärad tõesti saada eeliseks – eriti ettevõtluses, loometöös ja töös нестандартsete ülesannetega.
«Mulle meeldib võrdlus, et neurotüüpsed inimesed on iseloomult pigem talunikud, aga neurodivergendid – kütid-korilased, – ütleb ta. – Meile ei ole huvitav monotoonne, paikne tegevus, meile on huvitav teada saada, mis on seal horisondi taga. Vabadusetunne, janu uudse ja seikluste järele – see kõik on meist. Neurodivergentne mõtlemine võimaldab näha seoseid seal, kus teised neid ei märka, ja ühendada mitteilmselget. See aitab leida hõivamata ärinišše ja ebastandardseid lahendusi kõige keerulisemates olukordades.»
Eraldi toob ta välja töö kriisiolukordades.
«Siin tunnevad ATH-ga inimesed end sageli nagu kala vees, – jutustab Ingerman. – Kõrge tempo, kiiresti muutuv keskkond, vajadus võtta vastu otsuseid määramatuse tingimustes – just sellest meie stimulatsiooni nõudev psüühika otseselt puhkeb õitsele. Pole juhuslik, et nende seas, kes näitavad end hästi erakorralises meditsiinis ja teistes kriisikutsetes, on pole vähe ATH-ga inimesi.»
Sealjuures rõhutab ta: kõik need omadused saavad eeliseks vaid siis, kui inimene õpib neid juhtima.
«On suur kiusatus anda end loovale kaosele, – tunnistab Ingerman. – Kuid parem on vaadata sellele kui juhitavale põlemisele: kui mitte suunata energiat, on see lihtsalt sähvatus, mis hajub igasse külge minimaalse efektiga. Kuid kui ehitada düüs ja suunata see kolossaalne energia ühte külge, saavad kättesaadavaks tähed.»
Mitte hiline diagnoos, vaid hiline selgitus
Kui alles mõned aastad tagasi seostati aktiivsus- ja tähelepanuhäiret ning autismispektri häireid eelkõige lastega, siis täna saavad selliseid diagnoose üha sagedamini esimest korda täiskasvanud. Psühhiaatri, PhD, kliiniku DocuMental asutaja Eduard Maroni sõnul ei tähenda see sugugi seda, et selliseid inimesi oleks saanud märgatavalt rohkem.
«Ma ei arva, et viimaste kümnendite jooksul ilmus äkitselt märgatavalt rohkem ATH või autismispektri häiretega inimesi. Pigem paranes oluliselt nende seisundite mõistmine arstide ja ühiskonna seas,» ütleb spetsialist.
Tema sõnul pöörati varem tähelepanu peamiselt väljendunud avaldumisvormidega lastele. Kui inimene õppis hästi, töötas edukalt või lihtsalt õppis kohanema, jäid tema eripärad sageli märkamata. Täna aga, ütleb psühhiaater, mõistavad arstid palju paremini, et neuroarengulised häired säilivad kogu elu jooksul.
Just seepärast saavad üha enam täiskasvanuid esimest korda selgituse neile raskustele, mis saatsid neid lapsepõlvest alates.
Sealjuures, rõhutab psühhiauter, kogenud spetsialist ei pane kunagi diagnoosi ühe tunnuse põhjal. Näiteks jutustab inimene, et oli lapsepõlvest alates väga võimekas, kuid unustas pidevalt tähtsaid asju, ei suutnud end organiseerida, lükkas lõputult edasi asju, vahetas sageli tööd või tundis tõsiseid probleeme tähtaegadest kinnipidamisega hoolimata kõrgest intellektist ja motivatsioonist.
Autismispektri häirete puhul kõlab Maroni sõnul lugu tavaliselt teisiti.
«Inimene ütleb, et tundis end kogu elu «mitte sellisena», ei mõistnud suhtlemise kirjutamata reegleid, väsis kiiresti sotsiaalsetest kontaktidest, eelistas selget korda ja ettenähtavust, aga pärast tihedat suhtlemist vajas ta palju aega taastumiseks,» jutustab psühhiauter.
Kuid ta rõhutab, et sarnaseid eripärasid võib esineda ka teiste seisundite puhul.
«Seepärast põhineb diagnoos alati üksikasjalikul kliinilisel vestlusel, arengu analüüsil lapsepõlvest alates ja teiste võimalike põhjuste välistamisel,» selgitab spetsialist.
Veel üks põhjus, miks diagnoos ilmub sageli alles täiskasvanueas, – paljude inimeste võime kompenseerida oma eripärasid aastate viisi.
«Paljud inimesed töötavad aastate viisi välja omaenda kompensatsioonistrateegiaid. Nad peavad päevikuid, panevad kümneid meeldetuletusi, töötavad märgatavalt rohkem kui ümbritsevad, harjutavad vestlusi ette või väldivad olukordi, mis tekitavad raskusi,» ütleb Maron.
Kuid neile, kes selliseid lugusid lugedes tunnevad neis ära enda, soovitab psühhiaater mitte rutata järeldustega.
«Täna on internetis palju infot, ja mõned kirjeldused võivad tõesti tunduda väga tuttavatena. Kuid sarnaseid sümptomeid esineb ärevushäirete, depressiooni, kroonilise stressi, unehäirete, läbipõlemise tagajärgede ja reas teiste seisundite puhul,» tuletab ta meelde.
Kui aga inimene tunneb, et sarnased eripärad mõjutavad oluliselt tema elu, tasub pöörduda spetsialisti poole, kes tegeleb täiskasvanute neuroarengu häirete diagnoosimisega.
Töötavad lahendused
Tegevusterapeudi poole pöördutakse reeglina siis, kui igapäevaelu muutub märgatavalt keerulisemaks, aga tavapärased viisid raskustega toimetulekuks enam ei tööta.
Kuidas selgitab tegevusterapeut ja sensoorse integratsiooni spetsialist Talvi Toom, aitab tegevusteraapia inimesel iseseisvalt tulla toime igapäevaeluga.
Pöördumise põhjused, märgib spetsialist, võivad olla kõige erinevamad. Ühtedel on raske planeerida aega, alustada ja lõpetada asju, organiseerida igapäevaelu, käsutada eelarvet või hoida tasakaalu töö ja isikliku elu vahel.
Teised tunnevad raskusi sellega, et leida aega puhkuseks ja jõu taastamiseks.
Mitte harva pöörduvad inimesed sensoorsete eripärade tõttu – näiteks suurenenud tundlikkus müra, valguse, lõhnade või erinevate tekstuuride suhtes, samuti liigutuslike eripärade tõttu.
Pöördumise põhjuseks võivad saada ka raskused tähelepanu kontsentreerimisega, impulsiivsusega, oma tegevuse organiseerimisega või kohanemisega muudatustega.
«Sageli saab suurimaks probleemiks mitte neuroeripära iseendast, vaid aastatepikkused katsed kohaneda keskkonnaga, mis ei arvesta inimese eripärasid ja tema reaalseid vajadusi,» ütleb Toom.
Tema sõnul ei eksisteeri just seepärast tegevusteraapias universaalseid lahendusi. Lähenemine ehitatakse alati üles arvestades konkreetse inimese vajadusi, soove ja eripärasid.
Need võivad olla visuaalsed juhendid ja meeldetuletused, ülesannete jaotamine väiksemateks ja arusaadavamateks sammudeks, tervist toetavate harjumuste kujundamine, taimerite ja teiste aja planeerimise vahendite kasutamine, samuti ümbritseva keskkonna kohandamine selliselt, et inimesel oleks kergem osaleda temale tähtsates igapäevastes asjades.
«Ühele inimesele saab tohutuks abiks mürasummutavad kõrvaklapid, teisele – regulaarsed liikumispausid või eelnevalt planeeritud aeg taastumiseks. Kellelegi aitab erinevate sotsiaalsete olukordade läbitöötamine, et leida viise nendega toimetulekuks, varjamata pidevalt oma loomulikke vajadusi, reaktsioone või oma identiteeti,» selgitab spetsialist.
Neile, kes alles alustavad kahtlustamist, et tema raskused võivad olla seotud ATH või autismiga, soovitab spetsialist eelkõige alustada enda jälgimist ilma enesekriitikata.
Ta soovitab pöörata tähelepanu sellele, millised olukorrad annavad energiat, a millised, vastupidi, võtavad seda, millistel hetkedel tekib ülekoormus ja millised seaduspärasused korduvad.
Igapäevaelus, Toomi sõnul, võivad aidata ülesannete jaotamine väikesteks sammudeks, ühe asja tegemine korraga, harjumus kirjutada tähtsad mõtted kohe üles, realistlikud kokkulepped iseendaga ja eelnevalt planeeritud pausid taastumiseks.
Spetsialist rõhutab, et neuroeripärad – see ei ole see, mida on vaja või saab parandada.
«Tegevusteraapia ei püüa teha inimest neurotüüpseks – see on võimatu ja seda pole vaja. See aitab leida tasakaalu inimese, tema igapäevase tegevuse ja ümbritseva keskkonna vahel.
Kõige sagedamini ei vaja inimene rohkem pingutusi – temale on vaja sobivamaid tingimusi ja strateegiaid. Kui inimene mõistab oma vajadusi ega karda neist rääkida, väheneb ülekoormus, aga võimalusi elada täidetud ja mõtestatud elu muutub rohkem,» ütleb Talvi Toom.
Miks sekkus õiguskantsler?
See, et diagnoosi täiskasvanutele pannakse täna üha sagedamini, mõjutas mitte ainult meditsiinilist praktikat, vaid ka seadusandlust.
Alles 2022. aastal pööras õiguskantsler Ülle Madise tähelepanu ATH ravimite hüvitamise korrale.
Põhjuseks sai pöördumine, milles osutati, et täiskasvanud, kes said diagnoosi pärast 20. eluaastat, ei saa arvestada ravimite soodusttagamisega, isegi kui häire ise tekkis juba lapsepõlves.
Pärast kontrolli jõudis õiguskantsler järeldusele, et kehtinud reegleid on vaja muuta.
«Õiguskantsler tuvastas, et suhtuti erinevalt inimestesse, kellel ATH tekkis enne 20-aastast vanust, kuid diagnoos pandi hiljem, ja neisse, kellele see jõuti panna enne 20. eluaastat. Teisisõnu, erinevus sõltus mitte haiguse enda eripäradest, vaid eranditult diagnoosi paneku ajast,» selgitab õiguskantsleri büroo esindaja Janar Filippov.
Seda seisukohta väljendati üksikasjalikult ka siis ettevalmistatud õiguslikus analüüsis.
Dokumendis märgitakse, et paljud inimesed said diagnoosi alles täiskasvanueas neist mittesõltuvatel põhjustel: ühiskonna ebapiisava teadlikkuse, psühhiaatrilise abi piiratud kättesaadavuse, sümptomite sarnasuse tõttu teiste seisunditega või seepärast, et alles hiljuti peeti ATH-d ekslikult häireks, millest laps aja jooksul «välja kasvab».
Seetõttu, jõudis õiguskantsler järeldusele, ei tohi inimest ilma jätta õigusest soodusravile ainult seepärast, et diagnoos pandi temale hiljem.
Autism või kunst olla «nagu kõik»
Paljud autistlikud inimesed jäävad lapsepõlves ja nooruses diagnoosita. Eesti Autismiühingu esinaise Marianne Kuzemtšenko sõnul, hoolimata sellest, et varajase avastamise tähtsusest räägitakse juba palju aastaid, jäävad praktikas arengueripärad endiselt mitte harva märkamata.
«Vahel vanemad ei märka mingeid eripärasid või loodavad, et aja jooksul möödub kõik ise. Juhtub ka nii, et nad ei taha kuulda lasteaia kasvatajate märkusi lapse raskuste kohta suhtlemises või igapäevaelus. Lisaks peavad paljud psühhiaatri juurde minekut seniajani millekski häbiväärseks,» ütleb ta.
Kuzemtšenko sõnul muutuvad probleemid mitte harva eriti märgatavaks juba algkoolis, kui muutub harjumuspärane keskkond, tekib rohkem nõudmisi iseseisvusele ja suhtlemisele. Ehkki haridussüsteem peab pakkuma tuge igale lapsele, on praktikas seda saada märgatavalt lihtsam, kui diagnoos on juba teada.
Veel üks probleem – tee esmase diagnoosimiseni.
«Vahel perearst ei suuna last e-konsultatsioonilegi, öeldes, et järjekorrad on ikkagi liiga pikad ja spetsialisti juurde pääseda ei õnnestu. Selle asemel soovitatakse vanematele pöörduda kohe tasulisse kliinikusse,» jutustab Autismiühingu esinaine.
Üha enam inimesi saab teada oma diagnoosist juba täiskasvanueas. Kuzemtšenko sõnul kohanevad nad aastaid edukalt kooli, ülikooli või töö nõudmistega, kuni harjumuspärane struktuur kaob.
«Õppimise ajal on elu tavaliselt üsna selgelt organiseeritud. Kuid pärast hariduse omandamist tekib vajadus võtta iseseisvalt vastu otsuseid, ehitada üles oma elu, tulla toime määramatusega. Just siis hakkavad varasemad raskused avalduma palju tugevamini,» selgitab ta.
Mitte harva tugevnevad just sel etapil ärevus ja stress, tekivad probleemid suhetes, a vahel areneb depressioon. Siis hakkab inimene esimest korda otsima vastust küsimusele, miks ta tundis end kogu elu teistsugusena.
Eriti sagedasti saavad hilise diagnoosi naised.
«Tüdrukud on tavaliselt palju paindlikumad ja kohanevad paremini erinevate olukordadega. Nad õpivad varasest vanusest peitma oma eripärasid,» ütleb spetsialist
. Tema sõnul on jutt úgyne itselt maskeerimisest – teadlikust või teadvustamata püüdlusest näida «nagu kõik», kuna omaenda eripärasid tajutakse kui mittesoovitavaid.
Lisaks avaldub naistel autism mitte harva teisiti kui meestel.
«Vahel näevad sümptomid välja mittetüüpilised, seepärast peetakse neid hoopis teiste seisundite avaldumisvormideks,» selgitab Kuzemtšenko.
Ehkki teadmisi autismist jääb rohkemaks, jäävad paljud stereotüübid püsima.
«Autism – see ei ole intellektuaalne puue. See ei ole haigus, mida saab välja ravida. See ei ole vaktsineerimise tagajärg. Ja autistlikud inimesed ei ole oma loomult agressiivsed,» lükkab ta ümber kõige levinumad müüdid.
Neile, kes tundsid end või oma lähedasi kirjelduses esimest korda ära, soovitab spetsialist eelkõige mõelda, kuivõrd need eripärad tõesti mõjutavad igapäevaelu.
«Meil kõigil on jooni, mis on iseloomulikud autismile. Kuid kui need eripärad hakkavad segama igapäevaelu, võib arusaamine sellest, millega inimene täpselt kokku puutub, osutuda tähtsaks nii temale endale kui ka tema lähedastele,» lõpetab Marianne Kuzemtšenko.
Et mitte otsida vastust kümnendeid
Täiskasvanute lood, kes alles kümnete aastate pärast saavad diagnoosi ja leiavad lõpuks selgituse oma raskustele, panevad mõtlema: kas oli võimalik märgata neid eripärasid varem? Spetsialistide sõnul on täna varajase avastamise võimalusi saanud rohkem, kuid mitte vähem tähtis on eristada neuroarengu eripärasid tavalistest individuaalsetest erinevustest laste vahel.
«Kõige tähtsam – pöörata tähelepanu mitte mingile eraldiseisvale sümptomile, vaid sellele, kuidas laps tuleb toime igapäevaeluga, – selgitab üks Tallinna Lastehaigla Laste Vaimse Tervise Keskuse juhtidest Ere Vasli. – Kõik lapsed on erinevad: üks on liikuvam, teine unistavam, kolmas tundlikum või sulgunum. Erinevused temperamendis või iseloomus iseendast ei tähenda veel häire olemasolu.»
Tema sõnul tekib põhjus konsultatsioonile pöördumiseks siis, kui raskused säilivad pikka aega, avalduvad erinevates olukordades – näiteks nii kodus kui ka koolis – ja hakkavad mõjutama õppimist, suhteid eakaaslastega, igapäevaelu või lapse emotsionaalset heaolu.
ATH puhul võivad need olla püsivad probleemid tähelepanu kontsentreerimisega, impulsiivsus, raskused planeerimise ja asjade lõpetamisega või väljendunud rahutus. Sealjuures võib ATH avalduda mitte ainult hüperaktiivsuses, vaid eelkõige hajevil olekus, seepärast jääb see vahel märkamata.
Autismi puhul, Ere Vasli sõnul, tasub pöörata tähelepanu raskustele sotsiaalsete olukordade mõistmisel, sõprussuhete loomisel ja hoidmisel, kohanemisel muudatustega, samuti väga kitsastele huvidele, väljendunud vajadusele harjumuspärase korra järele ja suurenenud tundlikkusele helide, valguse, puudutuste ja teiste sensoorsete ärritajate suhtes.
Rajaleidja keskuse spetsialistid puutuvad mitte harva kokku veel ühe olukorraga.
«Lapse uuringu ajal hakkavad vanemad vahel märkama sarnaseid eripärasid ka endal. Arvestades ATH pärilikku komponenti, pole see üllatav. Mõnel juhul saab just lapse uuring vanemale põhjuseks ise pöörduda konsultatsioonile või läbida hindamine,» ütleb keskuse juht Raul Kadaste.
Sealjuures, rõhutab ta, kõige tähtsam – mitte diagnoos, vaid lapse vajaduste õigeaegne mõistmine ja võimalus osutada temale vajalikku tuge. Just seepärast aitab varajane avastamine mitte ainult paremini mõista arengueripärasid, vaid ka valida õigeaegselt abi, mis võimaldab lapsel edukamalt tulla toime igapäevaeluga ja tulevikus vältida paljusid raskusi.
KOMMENTAAR
Vanda Kristjan,
perearst, Eesti Perearstide Seltsi juhatuse liige, vaimse tervise töörühma juht
Viimaste aastate jooksul on ATH teemat hakatud arutama palju sagedamini, ja see on hästi märgatav perearstide töös. Inimesed on hakanud paremini orienteeruma vaimse tervise küsimustes ja pöörduvad meie poole üha sagedamini esmaseks konsultatsiooniks.
Sealjuures kaugeleki mitte alati ei tule inimene mõttega, et tal võib olla just ATH. Sagedamini kaebab ta pidevale väsimusele, raskustele tähelepanu kontsentreerimisega, ärevusele, meeleolukõikumistele või sõltuvuskäitumise erinevatele vormidele.
Oluline on mõista, et perearst ei pane ATH diagnoosi ega määra medikamentoorset ravi. Meie ülesanne – hinnata olukorda, märgata sellele seisundile iseloomulikke tunnuseid, välistada kaebuste teised võimalikud põhjused ja vajadusel suunata inimene psühhiaatri poole.
Kahjuks on sellel teel ka keerukusi. Kõige sagedamini on need seotud spetsialistide ja profiilteenuste piiratud kättesaadavusega, mille tõttu pikeneb ooteaeg diagnoosimiseks ja ravi alguseks. Just seepärast on nii oluline, et perearstid, vaimse tervise spetsialistid ja tugiteenistused töötaksid sidusalt.
Ja kõige tähtsam: ei tasu panna endale diagnoosi iseseisvalt. Kui tunnete, et vaimse tervise probleemid tõesti segavad teil elada, on kõige õigem esimene samm pöördumine oma perearstikeskusesse.
ABI – ETAPPIDE KAUPA
Lähiaastatel plaanitakse Eestis rakendada astmeline abisüsteem vaimse tervise probleemidega inimestele. Selle põhimõte seisneb selles, et inimene saab tuge järk-järgult – kõige lihtsamatest abivormidest spetsialiseeritumatani, kui eelmine etapp ei andnud tulemust. Sealjuures toimub üleminek järgmisele tasemele alles pärast inimese seisundi hindamist.
«Mitte iga vaimse tervise probleem ei nõua kohe psühholoogi või psühhiaatri konsultatsiooni. Kui sümptomid on väljendunud tühiselt, võib abi alguse saada usaldusväärsest infost, seisundi enesehindamisest ja teaduslikult põhjendatud struktureeritud eneseabiprogrammidest, mida inimene saab kasutada iseseisvalt,» selgitab Sotsiaalministeeriumi esindaja Karin Väljamäe.
Kui sümptomid säilivad, saavad järgmiseks etapiks madalointensiivsed psühholoogilised sekkumised (VIPS), mis toimuvad spetsialisti juhendamisel. Need aitavad inimesel omandada praktilisi oskusi ärevuse, alandatud meeleolu ületamiseks ja õppida paremini reguleerima oma mõtteid ja emotsioone.
«Kui inimese seisund on raskem või eelnevast abist osutus väheks, liigub ta tervishoiusüsteemi. Perearst hindab patsiendi seisundit, võib alustada ravi või suunata tema psühholoogi või psühhiaatri poole. Vajadusel on kättesaadavad ka intensiivsemad psühholoogilised ja psühhiaatrilised ravimeetodid,» ütleb Väljamäe.
Ministeeriumi esindaja lisab: «Me töötame välja ka digitaalset marsruuti, mis võimaldab inimesel hinnata oma seisundit, valida sobiva abiliigi ja saada juurdepääsu esimese astme teenustele sõltumatult ajast ja kohast.»
KOMMENTAAR
Veronika Tarkiainen,
Töötukassa tööandjate konsultant
Oma töös kohtume igapäevaselt kõige erinevamate inimestega, ja ei saa öelda, et just ATH või autism kuidagi eriliselt eristuksid teiste põhjuste seas, millega meie kliendid pöörduvad.
Sealjuures on oluline mõista, et näiteks täiskasvanud autistlikke inimesi ei saa vaadelda ühe grupina. Nende elu- ja töötee võib olla täiesti erinev, seepärast uuringud pigem kinnitavad vajadust individuaalse lähenemise järele igale inimesele.
Viimaste aastate jooksul näeme me ka seda, et tööandjad on hakanud palju paremini mõistma neuroeripäradega seotud küsimusi, ja üldiselt on saanud teadlikumaks terviseküsimustes.
Nendele tööandjatele, kelle kollektiivis töötab ATH või autismiga inimene, soovitaksin ma eelkõige mitte ehitada oletusi, vaid lihtsalt küsida töötajalt endalt, mis aitab temal teha tööd maksimaalselt hästi. Oluline on sõnastada selgelt eesmärgid ja sammud nende saavutamiseks, rääkida lihtsas ja arusaadavas keeles ning kindlasti märkida ära inimese tugevad küljed.
MÄRKMIKUSSE
Mis muutus ATH ravis?
Alates 1. juulist 2026 muutusid ATH ravimite hüvitamise tingimused. Peamine muudatus seisneb selles, et enne lisdeksamfetamiini määramist ei nõuta enam atomoksetiini kohustuslikku kasutamist.
Nüüd on kohustuslik etapp atomoksetiiniga tühistatud, kuid nõue eelneva ravi kohta metüülfenidaadiga säilib.
Lisdeksamfetamiini võib endiselt määrata psühhiaater või lastepsühhiaater vaid sel juhul, kui ravi metüülfenidaadiga adekvaatses doosis kuuenädalase perioodi jooksul osutus ebapiisavalt tõhusaks, põhjustas kõrvaltoimeid, mille tõttu patsient oli sunnitud teraapia katkestama, või kui selle ravimi kasutamine on meditsiinilistel põhjustel vastunäidustatud. Analoogsed tingimused kehtivad ka deksamfetamiini sisaldavate ravimite puhul.
2025. aastal sai Eestis ATH ravi 17 292 patsienti. Neist 84% võttis metüülfenidaati, 15% – atomoksetiini, aga 20% – lisdeksamfetamiini.
Tervisekassa esindajad märgivad: nad ei oota, et need muudatused toovad kaasa täiendavaid kulusid, kuna atomoksetiini ja lisdeksamfetamiini maksumus on täna võrreldav. Sealjuures võib kaudne efekt osutuda positiivseks: patsiendid saavad kiiremini kätte neile kõige sobivama ravi, aga korduvate visiitide arv eriarstide juurde võib väheneda.
Lisaks vaatavad nad praegu läbi psühhiaatrite ettepanekuid ravimite määramise tingimuste ülevaatamiseks alla 19-aastastele patsientidele. Selle töö eesmärk – teha reeglid arusaadavamaks kõigile raviprotsessi osalistele, sealhulgas määrata selgelt kindlaks, millised spetsialistid peavad osalema teraapia määramise otsuse tegemisel.
EI KASVA VÄLJA, VAID ÕPIVAD TOIME TULEMA
Saidil Peaasi.ee ilmus podkasti Pearaadio osa «ATH: olemus, diagnoosimine ja ravi» («ATH olemus, diagnoosimine ja ravi»).
Spetsialistid tuletasid meelde, et ATH – see ei ole lihtsalt tähelepanematus või liigne liikuvus. Sellele seisundile on iseloomulikud kolm peamist avaldumisrühma: raskused tähelepanu kontsentreerimisega, impulsiivsus ja hüperaktiivsus. Sealjuures on need igal inimesel väljendunud erinevalt: ühtedel avalduvad tugevamini raskused tähelepanuga, teistel – impulsiivsus või liigutuslik aktiivsus.
Vanusega sümptomid samuti muutuvad. Kui lapsepõlves ja teismeliseeas on tavaliselt rohkem märgatavad hüperaktiivsus ja impulsiivsus, siis täiskasvanueas tõusevad esiplaanile neranditult probleemid tähelepanu kontsentreerimisega ja enesekorraldusega.
Tähtsat rolli mängib ka ümbritsev keskkond. Selge struktuur, arusaadav päevakava, liigsete segavate tegurite puudumine ja omaenda korraldusstrateegiad aitavad paljudel inimestel edukalt hüvitada oma eripärasid. Just seepärast tulevad mõned lapsed koolis hästi toime, aga täiskasvanud – tööl, ja diagnoos jääb pikalt märkamata.
Sealjuures rõhutavad spetsialistid: ATH ei teki ootamatult 30- või 40-aastaselt. See on arengu neurobioloogiline eripära, mis saab alguse lapsepõlves, isegi kui diagnoosi siis ei pandud.
Veel üks tähtis moment – pärilikkus. ATH kuulub kõrge geneetilise soodumusega seisundite hulka. Sealjuures ei ole häiret võimalik «kasvatada» valede meetoditega.
«On täiesti võimatu kasvatada kelleski ATH-d. Seepärast on väide, et häire on põhjustatud kasvatusest, vale,» rõhutavad spetsialistid.
Link podkastile (eesti keeles): https://peaasi.ee/kuula-pearaadio-podcastid/
