Pühapäeva öösel naasid koju Eesti päästjad, kes võitlesid Itaalia Sardiinia saarel metsa- ja maastikupõlengutega – iga päev tekkis saarel 30–40 eri ulatuses põlengut, teatab BNS.
Päästjad saabusid Sardiiniasse 1. augustil. Kahe nädala jooksul kustutasid nad metsa- ja maastikupõlenguid, tegid järelkustutustöid, patrullisid suurenenud tuleohuga piirkondades ning tegid tihedat koostööd Itaalia ja Prantsuse kolleegidega.
«Saarel põles midagi iga päev. Keskmiselt toimus päevas umbes 30–40 eri ulatuses põlengut. Kustutustöödeks kaasati üle kümne helikopteri, sealhulgas kaks Super Puma helikopterit, mis suruvad maha peamise leegi. Järelkustutust ja kontrolli tuleb aga ikkagi teha käsitsi,» kirjeldas kohalikke olusid meeskonna juht Kaarel Langemets.
Langemetsa sõnul on missiooni eesmärk aidata teisi riike suurte ja ulatuslike põlengute korral. «Tahame olla seal, kus meie abist on tõesti kasu. Samal ajal töötame sertifitseeritud meeskonna loomise nimel, mis saaks vajadusel osaleda päästeoperatsioonides Euroopa Liidu elanikkonnakaitse mehhanismi raames. Selleks tuleb läbida mitu aastat praktikat ja treeninguid, kuna selliselt meeskonnalt oodatakse iseseisvat tegutsemist kriisipiirkondades, kõrget valmisolekut ja väga kõrget professionaalset taset. Loodame, et saavutame selle juba lähitulevikus.»
Võrreldes varasemate missioonidega Hispaanias olid töövõtted Itaalias mõnevõrra erinevad. «Hispaanias töötasime palju rohkem käsitööriistadega ja kasutasime vähe vett, sest seda oli raske kätte saada. Itaalias aga tegime põhitöö veega,» rääkis Langemets.
Kohapeal tagati Eesti päästjatele maasturid, mis olid varustatud kustutussüsteemidega.
«Lisaks sai seekord osa meie meeskonnast reageerida sündmustele helikopteri pardalt. Helikopter toimetab meeskonna tulekahjust ette, et nad saaksid maapinnal korraldada vastutule, mis omakorda aitab peatada tule levikut,» selgitas Langemets.
Ilmastikutingimused kujunesid päästjatele tõsiseks katsumuseks: töötada tuli peaaegu 40-kraadises kuumuses ja kõrge õhuniiskusega. Esines ka vihma ja rahet, kuid need olid lühiajalised ja lokaalsed. Üldist kuivust see praktiliselt ei mõjutanud, kuna niiskus aurustus kohe.
Suvised metsapõlengud on viimastel aastatel saanud Lõuna-Euroopale suureks probleemiks. Need saavutavad hiiglasliku ulatuse ja toovad kaasa hävitavaid tagajärgi.
Ühelgi Euroopa riigil ei ole piisavalt ressursse, et üksinda selliste suurte katastroofidega toime tulla. Seetõttu kaasatakse abi teistest riikidest. Abi koordineerib Euroopa Liidu (EL) elanikkonnakaitse mehhanism.
Abi vajav riik saadab taotluse, milles loetleb, millist abi ta täpselt vajab (tehnika, inimesed, varustus jne). Seejärel teevad teised riigid oma pakkumised ning saaja-riik otsustab, mida pakutust vastu võtta. Reeglina taotletakse sertifitseeritud metsatulekahjude kustutusmeeskondi koos tehnikaga, samuti lennukeid ja helikoptereid, mida Eestil kahjuks pakkuda ei ole.
Eesti metsatulekahjude kustutusmeeskond alustas sertifitseerimisprotsessi EL-i elanikkonnakaitse mehhanismi raames, et ka riigil oleks tehnika, varustuse ja oskustega meeskond, mis on valmis reageerima abikutsetele.
Seekord tegutses Eesti meeskond EL-i elanikkonnakaitse mehhanismi välja töötatud tuletõrjemeeskondade eelpaigutusprogrammi raames. Programm on loodud abi osutamiseks lihtsustatud korras ja meeskondade paigutamiseks riskitsoonidesse enne põlengute tekkimist. Meeskonnad ei pea olema mehhanismi sertifitseeritud moodulid, kuid peavad koosnema vähemalt 20 päästjast. Programmi eesmärk ei ole mitte ainult abi osutamine, vaid ka eri riikide päästjate treenimine koolitatud reservi loomiseks vajaduse korraks. Eelneval kahel aastal osutasid Eesti päästjad abi Hispaanias.
