Meie mõõtmetelt väikeses majanduses on väikeettevõtlusel suur roll. Edasi opereerime numbritega, kuid ka ilma nendeta näeb näiteks iga tallinlane, et endiste suurtehaste kohale on paigutunud niinimetatud avalikud ruumid, kirjutab majandusteaduste doktor Vladimir Vaingort.
Tehaste „Volta“, Kalinini-nimelise elavhõbealaldite tehase, „Põhjala“ ja „Dvigatel“ tsehhides rahvas nüüd „puhkab kultuurselt“.
Või pole tsehhe enam olemaski, ning nende kohal on elamud, büroohooned jms.
Mida räägivad numbrid?
Väike- ja keskmise suurusega ettevõtlus Euroopa Liidu riikides tagab keskmiselt 64% kogu lisandväärtusest. Nendes sektorites on EL-i keskmisena hõivatud 65% kogu töötavast elanikkonnast.
Eesti on siin üks absoluutseid liidreid.
Väike- ja keskmise suurusega ettevõtete rolli poolest on esikohal Malta, kus 99,8% ärikeskkonnast moodustavad just need samad ettevõtted, nendes hõivatute osakaal on 80% kõigist töötajatest ja osakaal lisandväärtuses peaaegu 78%.
Teisel kohal on Küpros. Ja kolmandad oleme meie! Kujutage ette. Meil on 81% kõigist töötajatest väikeäris. Ning selle osakaal lisandväärtuses on üle 70%.
Tunduks nagu, et vaat kus on õnne võti. Väikeettevõtluse soodustamises.
Aga mida kujutab endast meie väikeäri uusimate teadmiste ja tehnoloogiate rakendamise seisukohalt? Siin on Eesti andmed võrdluses teiste EL-i riikidega ootamatud.
Ühelt poolt on Eesti digiriigi sümbol. Selle elanikkonnal on kõrged digioskused. Meie väikeettevõtete digitaliseeritus on aga märgatavalt alla EL-i keskmise taseme. See jääb maha kõigi uusimate näitajate poolest: tehisintellekti rakendamises, suurandmete analüütikas, kaasaegsetes digitaalsetes äriprotsessides.
Selles mõttes on Eesti liidrite hulgas suurte innovaatiliste struktuuride poolest. Eesti suured infotehnoloogia- ja sideettevõtted kuuluvad gruppi „Strong innovators“. Tarkvara, digiteenuste, finantstehnoloogia ja idufirmade osas.
Kuid väikeäri „digitaalse küpsuse“ näitaja poolest oleme me mitte lihtsalt alla EL-i keskmise, vaid viimases, lõpetavas viisikus. See näitaja peegeldab vähemalt nelja kaheteistkümnest kaasaegsest digitehnoloogiast kasutamist väikeettevõtete poolt.
Meil domineerivad väikeettevõtluse traditsioonilised liigid: teenindussfäär, põllumajandussaaduste töötlemine, käsitöö ülekaaluga traditsioonilised tootmisliigid.
Kuidas arendada väikeäri?
Euroopa Komisjoni dokumentides tõdetakse, et Eesti, saavutades silmapaistvaid tulemusi e-valitsemise valdkonnas ja võimsa idufirmade ökosüsteemi loomisel, ei suutnud aidata väikeäril lülituda kaasaegsete digitehnoloogiate juurutamise loovasse süsteemi ning liigub selles suunas aeglasemalt, kui võiks riigi digimainest lähtuvalt oodata.
Miks? Sest noored loovad spetsialistid ei jää kodupesasse paigale. Kujunenud olukorrast järeldub, et väikeäri tuleb igati aidata neis tegevusalades, mis on talle praegu oomased.
Võtame näiteks sellise Eesti jaoks traditsioonilise tegevusala nagu toitlustus (kohvikud, baarid jms). Elanikkonna tänapäevase motoriseerituse juures sõltub nende kohtade edu auto parkimiskohtade olemasolust nende lähedal.
Kui Tallinnas vahetus hiljuti võim, olid ootused suured, et linnakeskuses parkimisvõimaluste kaotamise poliitika muutub kaubanduse ja toitlustuse kasuks. Kui enne kohalikke valimisi löödi endise „Fanerka“ klubi kohviku ette kaks rida torusid, hävitades sellega parkimisplatsi, pani huumorimeelega müügikoha omanik välja stendi tekstiga: „Toruinstallatsioon. Autor – linnavalitsuse transpordiamet“.
Kuid tuli uus võim, aga installatsioon säilis, tuues ärile kahjumit. Näiteid sellest, kus kohviku või baari juures piisaks täiesti 4–5 auto parkimiskohast, kuid parkimine on keelatud, on palju.
Ebaselgeks jääb ka see, miks seal, kus parkida on lubatud, läheb selle lõbu eest makstav tasu erafirmadele. Samal ajal kui paljudes „vana Euroopa“ linnades on sellised parklad kohviku või kaupluse kontrolli all (kontrollivormi luuakse ise, tagades klientidele tasuta parkimise).
Pöörame tähelepanu sellele, et meist eespool on kõigi näitajate poolest kaks traditsioonilise turismiväikeäri riiki: Malta ja Küpros, kelle võimud on vähemal määrall kui Eesti viinud turismi majanduskategooriast poliitilisse. Selle poolest erineme me mitte ainult kahest liidririigist, vaid ka paljudest teistest Euroopa Liidu riikidest.
Kuid ka paljude teiste parameetrite poolest on riik meil kõige vähem sõbralik.
Või võtame sellise varem väga aktiivse väikeäri liigi nagu kasutatud autode müük. Automaks (mis tabas kohe paljusid äriliike) praktiliselt likvideeris selle ettevõtlusliigi.
Või veel üks näide: enamikus Euroopa Liidu riikides leevendati bensiini hinnatõusu aktsiisimäärade vähendamisega. Meie valitsus reageeris omamoodi: lükkas edasi aktsiisikoormuse tõstmise sisseviimise. Mis, nõustuge, pole kaugeltki üks ja seesama.
Nii ta elabki, meie väikeäri. Raskelt.
