Esimeseks klassiks hakkavad paljud vanemad oma võsukesi aegsasti ette valmistama. Mõned palkavad lapsele eraõpetajad peaaegu et varasest east ning aasta enne kooli ilmub tunniplaani peaaegu paratamatult ka „eelkool“. Vanemate jututubades ja sotsiaalmeedias arutatakse võidu, milline peab olema tulevane koolilaps. Eriti ettenägelike emade kohustuslikus programmis on vähemalt kaks keelt ja matemaatika. „MK-Estonia“ uuris haridusvaldkonna ekspertidelt, mida laps tõesti peab enne tõsise õppetöö algust omandama ja mida tähendab koolivalmidus praktikas.
Hiljuti rääkis üks ema lastepeol, et tema poeg käib peaaegu iga päev tundides: eesti keel, inglise keel, lugemine, arendavad ringid ja muidugi sport. „Praegu on nii palju võimalusi, tuleb kasutada – õppimises saab kergem olema,“ selgitas ta. Ja sellise lähenemise juhtumeid jääb iga päevaga järjest rohkemaks. Koolide üleminek eesti õppekeelele võimendas vanemate ärevust. Tundub, et esimesel septembril peab laps klassi tulema juba praktiliselt valmis õpilasena. Kuid kas kool ootab tõesti just seda?
Raske õppustel…
Nagu selgitatakse Haridus- ja Teadusministeeriumis, ei taandu kooliks ettevalmistamine ainult akadeemiliste teadmiste saamisele.
„Eelkõige on see võime alustada uut eluetappi mitte ainult intellektuaalselt, vaid ka sotsiaalselt, emotsionaalselt ja füüsiliselt. Sotsiaalne ja emotsionaalne valmidus eeldab, et laps oskab oodata oma järjekorda, suhelda teiste laste ja täiskasvanutega, leida sõpru, pidada kinni kehtestatud reeglitest ja tegeleda mõnda aega keskendunult ühe tegevusega,“ loetleb Haridus- ja Teadusministeeriumi alushariduse ja üldhariduse osakonna peaekspert Hele Liiv-Tellmann.
Ta märgib eraldi ära psühholoogilise valmiduse, mis väljendub selles, et tulevane koolilaps oskab kuulata, on võimeline koondama tähelepanu umbes 15–20 minutiks ning ilmutab huvi uute teadmiste vastu.
„Tema kõne on ümbritsevatele arusaadav, ta räägib täislausetega, oskab edasi jutustada ja oma mõtteid väljendada. Lisaks on ta võimeline võrdlema esemeid ja märkama lihtsaid seoseid,“ lisab Liiv-Tellmann.
Mitte vähem oluline pole ka teine omadus – oskus tulla toime ebaõnnestumiste ja pettumustega. Rääkides füüsilisest arengust, ei pea spetsialistid sugugi silmas spordisaavutusi. Jutt käib lihtsatest, kuid olulistest oskustest, mis aitavad lapsel tunda end enesekindlalt ja iseseisvalt juba esimestest õppepäevadest alates.
„See tähendab, et laps on arenenud vastavalt oma vanusele, on võimeline läbima tee koolini ja vajadusel kandma väikest koolikotti. Tal on samuti piisavalt arenenud peenmotoorika: ta oskab kasutada kääre, hoida õigesti pliiatsit ja teha kätega lihtsaid toiminguid. Igapäevaelus saab ta endaga iseseisvalt hakkama: riietub, sööb, kinnitab nööpe ja tõmblukke,“ loetleb ministeeriumi esindaja.
See on – baas!
Tallinna Haridusametis rõhutatakse, et lapse ettevalmistamine kooliks kujuneb järk-järgult ja kestab kogu koolieelse perioodi vältel. Lasteaedades hinnatakse tema valmidusastet kompleksselt – arvestatakse mitte ainult teadmisi ja oskusi, vaid ka arengut tervikuna.
„Praktikas tähendab see, et lisaks näiteks tähtede ja numbrite tundmisele 12 piires oskab laps ohutult käituda liikluses, arvestada ümbritsevatega, eristada aktsepteeritavat käitumist mitteaktsepteeritavast, mõista, milleks on vaja raha, ning omab rida teisi baasoskusi,“ selgitab Tallinna Haridusameti hariduse korraldamise osakonna juhataja Krista Keedus.
Ja selles mõttes soovitab ta kooliks ettevalmistamisega alustada aegsasti.
„Kuna lapsed õpivad kõige paremini läbi mängu, on suve jooksul kasulik läbi mängida erinevaid elulisi olukordi ja tegevusi, mis on seotud kooliga. See aitab lapsel koguda kogemusi ja tunda enesekindlust. Kui ta hiljem satub enda jaoks uude koolikeskkonda, on tal kergem muutustega kohaneda,“ selgitab Keedus.
Spetsialist soovitab aegsasti koos tulevase esimese klassi õpilasega läbi mõelda kogu koolipäev ning võimalusel harjutada: läbida teekond kooli ja tagasi, arutada, mis saab pärast tunde, õppida kiiresti riietuma ja iseseisvalt koolikotti pakkima.
Mitte vähem olulised on harjumused, mis mõjutavad otseselt enesetunnet. Keeduse arvates annavad täisväärtuslik uni ja kasulik hommikusöök õppepäevaks vajalikku energiat ning aitavad koormust kergemini taluda.
Veel üks soovitus puudutab päevarežiimi: Hele Liiv-Tellmann soovitab juba suvel järk-järgult lähendada seda koolirežiimile – panna tulevane esimese klassi õpilane varem magama ja tõsta hommikuti varem üles, et kohanemine uue korraga mööduks võimalikult rahulikult.
Ta pöörab tähelepanu ka veel ühele iseseisvuse aspektile – oskusele orienteeruda ümbritsevas keskkonnas ja tegutseda ettenägematutes olukordades – näiteks teada, kelle poole pöörduda abi saamiseks.
„On oluline, et laps teaks oma ees- ja perekonnanime, kodust aadressi, vanemate nimesid, nende telefoninumbreid, samuti päästeteenistuse numbrit 112,“ ütleb ekspert.
Rahu, ainult rahu
Eraldi tähelepanu soovitab Hele Liiv-Tellmann pöörata sellele, milliste sõnadega vanemad koolist räägivad. Tema arvates kujundab just täiskasvanute suhtumine suuresti lapse esmamulje eelseisvast õppetööst.
„Kõige suurem viga on hirmutada last kooliga. Kui sellest räägitakse kui kohast, kus „enam ei tohi eksida“, „õpetaja saab kurjaks“ või „nüüd algab päris elu“, võib laps tulla kooli ärevuse ja hirmuga,“ märgib ta.
Ei soovita ta ka tulevasele esimese klassi õpilasele ülemääraseid ootusi seada. Liiv-Tellmanni sõnul on see alles õppimise algus, seetõttu on vaja aega, et harjuda uue keskkonna, nõuete ja õppeprotsessiga. Kõige tähtsam, leiab ekspert, on anda lapsele mõista, et vead on õppimise loomulik osa, ning vanemad hindavad mitte ainult tulemust, vaid ka tema pingutusi.
„Reeglina ei teki lastel õppimise alustamisega raskusi, kui täiskasvanud ei tekitaks neid kunstlikult,“ lisab Krista Keedus. „Kooli minek on arengus loomulik etapp, mida ei tasu ülemäära dramatiseerida, kuid selleks tuleb rahulikult valmistuda.“
Mõnedele protsessidele on vaja anda aega, leiab spetsialist.
„Sestap palve vanematele: ülemäärane stress ei tule kasuks ei teile ega teie lapsele. Oluline on luua usalduslikud suhted lapse, õpetajate ja pere vahel, ning siin ei teeks kõigile osapooltele paha avatus ja positiivne häälestatus,“ soovitab Krista Keedus.
Samuti kutsub ta vanemaid üles mitte tõttama järeldustega pärast esimesi õppepäevi või -nädalaid, sest muutustega harjumiseks on vaja aega.
Valupunkt
Paljude perede jaoks on eesti õppekeelega õppe algus eraldi murekoht.
Eksperdid ei soovita vanematel muuta suve viimaseid nädalaid intensiivseks keelekursuseks – palju kasulikum on lülitada eesti keel mittenaletungivalt lapse igapäevaelru.
„Kõige tähtsam on kujundada positiivne suhtumine eesti keelde ja eestikeelsesse õppesse,“ ütleb Hele Liiv-Tellmann. „Lapsed omandavad uut keelt kõige paremini siis, kui tunnevad, et see on huvitav, vajalik ning selle õppimine on turvaline ja mugav.“
Ta soovitab võimalusel luua iga päev olukordi, kus laps puutub keelega kokku: vaadata eestikeelseid multikaid, lugeda piltidega raamatuid, kuulata lastelaule või veeta aega eesti keelt kõnelevate eakaaslastega.
„Mitte ainult tulevastel esimese klassi õpilastel, vaid kõigil lastel, kelle jaoks eesti keel ei ole emakeel, võivad suve jooksul, kui nad suhtlevad pere ja sõpradega ainult oma keeles, eesti keele teadmised veidi nõrgeneda, kuigi eelmise õppeaasta jooksul kasutasid nad seda lasteaias või koolis iga päev,“ rahustab Krista Keedus.
Ja selleks, et värskendada kõne kuulmise ja lugemise oskusi, soovitab ta luua lapsele võimalusi mängida, suhelda ja tundma õppida uut eestikeelses keskkonnas.
„Kõige lihtsam on seda teha koos teiste lastega,“ ütleb Keedus. „Kooliks ette valmistuda aitavad ka eestikeelne raamat või lastefilm, eriti kui pärast neid koos arutada. Isegi keele passiivne kuulamine mängib olulist rolli selles, et laps hakkaks hiljem selles rääkima.“
Muide, spetsialisti sõnul muretsemiseks põhjust pole, isegi kui laps veel ei räägi eesti keeles.
„Pärast suvevaheaega alustavad nii lapsed kui ka õpetajad õppeaastat uue jõuga ning huvi ja soovi korral on kõik võimelised eestikeelse õppe edukalt omandama,“ märgib ta.
Seejuures tuletab Hele Liiv-Tellmann meelde, et ei tasu unustada ka emakeelt.
„Sest emakeele hea valdamine soodustab uue keele õppimist ja aitab kaasa üldisele arengule,“ selgitab ta. „Seetõttu tasub kodus jätkata lapsega võimalikult palju rääkimist, lugemist ja erinevate teemade arutamist just selles keeles, mida pere valdab kõige paremini.“
Spetsialistid on ühel meelel: positiivne häälestatus on peamine tugi.
„Kui kodus usutakse, et laps saab hakkama, tuntakse huvi tema koolielu vastu ja rõõmustatakse tema edusammude üle, annab see talle enesekindluse tunne ja motivatsiooni õppimiseks,“ võtab kokku ministeeriumi esindaja.
KOMMENTAAR
Olga Kobjakova,
algklasside õpetaja, hariduslike erivajadustega laste klassijuhataja, Lasnamäe Gümnaasium
Peamine on see, et laps oleks kooliks valmis mitte ainult teadmiste poolest. Väga oluline on oskus kuulata õpetajat, mõista ülesandeid, mitte karta midagi küsida, oskus end iseseisvalt organiseerida.
Kõige keerulisem praegu on minu meelest see, et õppetöö käib paljude laste jaoks mitteemakeeles. Tuleb lugeda ülesandeid ja lühikesi tekste praktiliselt kõigis ainetes. Seetõttu on väga oluline, et laps mõistaks juba eesti kõnet ja vähemalt natukene loeks eesti keeles.
Nendel, kellele keel tuleb raskelt, on tavaliselt ka õppida keerulisem. Arvan, et selle aasta esimese klassi õpilastel saab olema natuke kergem, sest nad on olnud lasteaias eesti keelekeskkonnas juba kaks aastat. Nendel, kes sattusid ülemineku esimesele aastale, oli märgatavalt raskem.
Järelejäänud aja jooksul ei hakkaks ma last intensiivselt „drilleerima“. Parem iga päev natukene lugeda, rääkida, mängida, arendada iseseisvust ja järk-järgult harjuda koolirežiimiga.
Mulle tundub, et lugemise või arvutamise pärast väga muretseda ei tasu. Muidugi on see oluline, kuid veelgi olulisem on see, et laps ei kartks kooli, oskaks suhelda, suudaks rahulikult tunni ära istuda ega kurvastaks, kui miski ei tulnud esimesel korral välja.
Ja tõenäoliselt tasub vanematel olla valmis esimestel aastatel last kodus aitama: tunda huvi, kas kõik on arusaadav, kas ülesanded on tehtud, kusagil ette öelda, toetada ja kiita pingutuste eest. Oluline on samuti pidevalt jälgida infot eKoolis.
KOMMENTAAR
Natalja Gorbunova,
psühholoog
Esimene september on eriline päev. Vaadates ärevusest täidetud, kimpuvaipadesse mähitud esimese klassi õpilasi, liigutab igaüks meist paratamatult sellest pildist. Meid külastavad mälestused omaenda koolielust.
Kellelegi oli kool avastuste ja tõelise sõpruse aeg, kellelegi – ärevuse, ebaõnnestumiste või üksinduse aeg. Tahaks, et meie laste koolilugu kujuneks õnnelikuks.
Kuidas siis teha nii, et praegused esimese klassi õpilased sulanduksid võimalikult kiiresti nende jaoks keerulisse ja uude tegevusse? Millisel viisil saavad vanemad aidata oma lapsel teha oma esimesi samme koolielus ilma õppimissoovi kaotamata?
Selleks on oluline mõista: koolivalmidus – see ei ole ainult oskus lugeda, arvutada või kirjutada.
Ettevalmistus kooliks algab kaua enne esimest kella. Ja asi pole ainult selles, kas laps oskab lugeda ja arvutada.
Psühholoogid räägivad koolivalmiduse kolmest olulisest komponendist: intellektuaalsest, emotsionaalsest ja sotsiaalsest. See tähendab, et tulevasele koolilapsele on oluline mitte ainult omada oma vanusele piisavat mõtlemise, kõne, mälu ja tähelepanu arengutaset. Mitte vähem oluline on oskus suhelda eakaaslastega, kokku leppida, reeglitest kinni pidada, oodata oma järjekorda, osutada tähelepanu teistele, paluda abi ja olla ise valmis aitama.
Suur tähendus on ka emotsionaalsel küpsusel. On hea, kui õppimise alguseks on teie pojal või tütrel juba vanematest lahku mineku kogemus ilma suure ärevuseta, oskus jääda rahulikult mõneks ajaks ilma nedeta, nad on käinud mitte ainult kodus, vaid ka poodides, muuseumides, ühistranspordis, lasteüritustel. Siis ei saa koolipäev lapsele esimeseks tõsiseks iseseisvuse katsumuseks, laps ei hakka teile järjest helistama, hajutades tähelepanu oma lasteasjadelt.
Väga oluline on see, millise häälestatusega laps kooli läheb.
On hea, kui vanemad räägivad sellest kui kohast, kus saab teada palju uut, leida sõpru, osaleda pidudel, reisimistel, huvitavates projektides. Üldse ei aita see, kui kooli kujutatakse ette kohana, kus karistatakse, tehakse lõputult märkusi ja pannakse halbu hindeid. Kus lapsele „tasutakse“ sõnakuulmatuse või nõuetele mittevastavuse eest.
Isegi kui teie enda mälestused koolist ei ole kõige meeldivamad, ei tasu neid lapsele edasi anda. Milline ka poleks teie enda koolikogemus, ärge koormake last negatiivsusega.
Lapsed märkavad suurepäraselt, kuidas vanemad suhtuvad kooli ja õpetajatesse. Kui täiskasvanud väljendavad austust, rahu ja valmisolekut kooliga koostööd teha, tunneb laps end palju enesekindlamalt.
Sest nii pere kui ka kool püüdlevad ühe eesmärgi poole – aidata tal kasvada, õppida ja areneda.
Tasub meeles pidada: stress õppimise alguses on paratamatu.
Lapsel seisab ees harjumine uue päevarežiimiga, nõuetega, õpetajaga, klassikaaslastega ja koolielu enda rütmiga.
Kõige tähtsam, mida vanemad sel perioodil teha saavad – mitte võimendada lapse ärevust enda ärevusega. Kui laps tunneb, et täiskasvanud on rahulikkud ja enesekindlad, on tal palju kergem tulla toime uute raskustega.
Kuid tasub küsida ka endalt. Kas te olete valmis selleks, et kõik ei tule kohe välja? Et laps võib eksida, saada märkusi, kurvastada, võrrelda end teistega? Kas suudate teda toetada, nõudmata võimatut?
Mõnikord on vanematel raskem nõustuda lapse eerimeste ebaõnnestumistega kui esimese klassi õpilasel endal. Kuid just täiskasvanute rahulik suhtumine vigadesse aitab lastel mitte karta uuesti proovida.
Sest enesekindlus ei sünni mitte pidevatest edusammudest, vaid raskuste ületamise kogemusest armastavate ja vastuvõtvate täiskasvanute kõrval.
On veel üks asi, millele vanemad pööravad sageli vähem tähelepanu kui hinnetele ja edasijõudmisele – kodune atmosfäär.
Just see peab saama selleks turvaliseks sadamaks, kus last oodatakse, tema üle rõõmustatakse ja temast hoolitakse.
See on koht, kus kõik tahavad koos olla, isegi kui on raskused.
Hoidke oma pere rahu ja vaikust. Kool õpetab lugema, arvutama, ülesandeid lahendama ja kirjandeid kirjutama. Kuid turvatunde, enesekindluse ja maailma usaldamise toob laps eelkõige kaasa perest.
Ja see on ehk – kõige väärtuslikum kingitus, mille vanemad saavad oma lapsele teha mis tahes vanuses, sest just sellest saab tema kõige usaldusväärsem tugi mitte ainult esimeses klassis, vaid ka kogu edaspidises elus.
Õnnelikku kooliteed!
KASULIKUD RESSURSID
Soovitused vanematele, kelle laps läheb esimesse klassi (eesti keeles): https://tarkvanem.ee/suhe-lapsega/soovitused-koolimineva-lapse-vanematele/ Taskuhääling (eesti keeles) https://opetajatemaja.ee/kasulikku/taskuhaaling/
