Rootsi leidis ebatavalise viisi ülelaiutatud vanglate probleemi lahendamiseks. Eesti – ebatavalise viisi raha teenimiseks. Kuid see teenistus pole mitte ainult ebatavaline, vaid sellega kaasnevad ka ebameeldivad tagajärjed, kirjutab ajakirjanik ja projekti „Realnaja Baltija“ autor Andrei Demenkov.
Üsna pea peavad Tartusse saabuma esimesed Rootsi vangid. Viieks aastaks. Hää raha eest. Tundub, et kõik on rahul.
Tehing näeb välja täiesti ratsionaalne. Vangla on ehitatud. Kambrid on olemas. Nende ülalpidamine maksab niikuinii raha. Kui olemasolevat infrastruktuuri saab koormata ja saada selle eest kümneid miljoneid eurosid, kõlab see täiesti mõistlikult. Eriti praegu, kui riik otsib meeleheitlikult raha sõna otseses mõttes iga kivi alt.
Lõuna-Eesti jaoks ei ole kolmsada uut töötajat mingi rida Justiitsministeeriumi aruandes. Need on pered. Palgad. Maksud. Inimesed, kes jäävad piirkonda elama, mitte ei sõida tööotsingutele Tallinna või Soome.
Pärast arvukaid jutte kärbitest saab riik korraga suureks tööandjaks. Nõustuge, see kõlab palju meeldivamalt.
Sõltujad on haavatavad
Kuid juba selles etapis tekkisid esimesed küsimused. Politsei ja päästjad hakkasid avalikult rääkima sellest, et riik tekitab tegelikult uue konkurendi kaadritele. Kui Rootsi vangide jaoks pakutakse vanglaametnikele atraktiivsemaid tingimusi kui neile, kes püüavad kurjategijaid või kustutavad tulekahjusid, tähendab see, et eksporditav teenus hakkab muutma juba mitte ainult vanglat. See hakkab muutma kogu tööturgu sisejulgeolekusüsteemi sees.
Kui kuulete sõnaühendit „viieaastane leping“, tekib tunne millestki ajutisest. Proovisime – ei meeldinud – lõpetasime. Elus ei juhtu nii peaaegu kunagi.
Kujutagem ette, et möödub viis aastat. Selle projekti jaoks võeti tööle üle kolmesaja inimese. Inimesed võtsid kodulaenu. Keegi kolis Tartusse. Keegi lahkus politseist. Keegi tuli süsteemi üldse ainult sellepärast, et tekkisid uued vabad töökohad.
Viie aastaga jõuab iga ajutine lugu saada täiesti harjumuspäraseks. Ja harjumus, nagu teada, on kõige kallim asi maailmas.
Ja ennäe, leping lõpeb. Mis edasi? Koondada kolmsada inimest? Selgitada piirkonnale, et töökohad olid ajutised? Või on siiski lihtsam kirjutada alla uus leping?
Võib-olla mitte enam ainult Rootsiga. Või ebasoodsamate tingimustega. Sõltujad on haavatavad.
Süsteem, mis on kord loodud välise tuluallika jaoks, hakkab peaaegu alati võitlema selle säilitamise eest.
Soome lugu
Eesti on juba midagi sarnast läbi teinud. Kunagi ammu ei öelnud keegi, et Soome turistid võiksid saada probleemiks. Vastupidi. Nad tõid raha. Tänu neile kasvasid kauplused, restoranid, baarid, hotellid. Vanalinn elas paljuski Helsingi külaliste arvelt ning mõned Tallinna linnaosad orienteeruvad eelkõige neile ka praegu.
Aegamööda tulid koos Soome rahaga ka Soome hinnad. Ei kohe. Ei igal pool. Kuid piisavalt märgatavalt, et paljud Eesti pealinna elanikud hakkaksid tundma end mõnes restoranis, baaris ja kaupluses pigem turistide kui püsiklientidena.
Keegi ei tõrjunud kohalikke elanikke spetsiaalselt välja. Lihtsalt turg tegi seda, mida ta teeb alati: hakkas orienteeruma maksejõulisemale ostjale. Kuid loobuda Soome turistidest me enam ei saa: see on meie majanduse tohutu osa.
Vanglaga võib mehhanism osutuda väga sarnaseks. Täna me kasutame vabu kambritest. Mõne aasta pärast kasutavad vabad kambrid juba meid. Sest nende ümber tekivad töökohad, palgad, huvid, eelarveootused. Tekib terve rühm inimesi, kelle jaoks välismaised vangid lakkavad olemast ajutine projekt ja saavad tavaliseks tööks. Ja siis osutub uuest lepingust loobumine palju raskemaks kui esimesele alla kirjutamine.
Hea tehingu hind
Ma ei arva sugugi, et Eesti paneb toime mingi moraalse katastroofi. Riigid ekspordivad juba ammu kõige erinevamaid teenuseid. Keegi remondib laevu. Keegi ravib välismaalasi. Keegi õpetab sissesõitnud üliõpilasi. Miks mitte kasutada ka vanglasüsteemi vabu võimsusi?
Kuid just sellepärast, et idee näeb välja nii mõistlik, nõuab see ka erilist ettevaatust.
Küsimus ei ole täna selles, kas mitusada Rootsi vangi saabuvad.
Küsimus on selles, milliseks saab Eesti, kui viie aasta pärast selgub, et mitusada Eesti töökohta sõltub juba sellest, kui palju kurjategijaid ei mahu Rootsi vanglatesse?
Ja kui ühel päeval Rootsi kuritegevus hakkab järsku vähenema, kas ei selgu siis, et Eestis rõõmustatakse selle üle vähem kui Rootsis endas?
Raha ei ole halb. Halb on harjumus elada mis tahes välise tuluallika arvelt, märkamata, kuidas see allikas hakkab sind ennast vähehaaval muutma. Just sellised sõltuvused tekivad vaikselt, näevad välja väga ratsionaalsed ja toovad üsna head raha. Ja neist lahtisaamine osutub hiljem palju keerulisemaks kui esimese miljoni teenimine.
