18. juunil tähistatakse rahvusvahelist vaenukõne vastu võitlemise päeva. Veel mõni aasta tagasi tajuti selliseid teemasid pigem sotsiaalmeedia või üksikute radikaalide probleemina. Täna aga kõlavad arutelud vaenuliku retoorika üle üha sagedamini poliitikas, meediaruumis ja igapäevaelus. Kas probleem on tõepoolest muutumas tõsisemaks, selgitas „MK-Estonia“.
Vaenukõne on mis tahes suhtlusakt, mis sisaldab agressiooni, alandamist või diskrimineerimist inimese või rühma suhtes nende identiteedi alusel. See hõlmab negatiivseid väljendeid ja visuaalset sisu, mida peetakse alandavaks eri rasside, etniliste, usuliste, sooliste või sotsiaalsete rühmade esindajate suhtes.
Vaenukõne avaldub väga erinevates vormides – nii igapäevaelus kui ka internetis. Mõnikord võib olla raske määratleda, kas üks või teine avaldus on selle ilming, eriti virtuaalses ruumis.
Katsed võidelda ilmselgelt vaenuliku sisuga võivad käia üle jõu. Eriti raske on vastu seista negatiivsele mõjule, kui vaenulikus võtmes võtavad sõna inimesed, kes esindavad teatud ühiskonnakihti, inimesed, kellele me oleme harjunud vaatama kui rahvamasside arvamuse väljendajatele – poliitikud, ajakirjanikud, ühiskonnategelased.
Rahvusvahelise vaenukõne vastu võitlemise päeva kontekstis on raske mitte meenutada Eestis laia vastukaja tekitanud ütlusi.
Näiteks tollase (2015. aastal) Kaitseliidu pressiesindaja Urmas Reitelmanni sõnad „300 000 Eestis parasiititsevast tblast“ ja põgenikest kui „Euroopasse kokku voolavast rämpsust“.
Või tollase Eesti siseministri Mart Helme avaldus intervjuus Saksa väljaandele Deutsche Welle 2020. aasta oktoobris, et homoseksuaalidel oleks parem kolida Eestist Rootsi.
Või tuntud Ukraina abistamise vabatahtliku Triinu Pelve foto särgis, millel oli kiri „Kill Rusnia“.
Samuti ei saa märkimata jätta erinevate vaadetega inimeste vastasseisu puhanguid sotsiaalmeedias, kus arutelude käigus on üha vähem neid, kes soovivad oma keelekasutust jälgida, ning kus pihta saavad paljud: usulise kuuluvuse, poliitiliste eelistuste, emakeele, päritolu- või viibimisriigi, seksuaalse sättumuse, laste olemasolu või puudumise, nahavärvi tõttu ja nii edasi lõputult.
Vaenust saab norm
Eesti Inimõiguste Keskuse sõnavabaduse ekspert Kelli Grosshal leiab, et vaenukõne on Eestis tõsine ja süvenev probleem. Ja seda mitte niivõrd üksikute eriti häälekate inimeste tõttu, vaid seepärast, et vaenulik suhtlemisviis on muutunud harjumuspäraseks normiks.
„Me näeme, et avaldused, mida varem peeti ilmselgelt lubamatuks, on täna saanud igapäevaseks asjaks nii mõnede poliitikute retoorikas kui ka sotsiaalmeedias,“ ütleb ta. „Mitte iga ebameeldiv või solvav arvamus ei ole automaatselt vaenukõne ja loomulikult on sõnavabadus demokraatia oluline osa. Samas on õiguslik kaitse seadusevastase vaenu õhutamise eest, mille keeld tuleneb meie põhiseadusest, jäänud paljudeks aastateks nõrgaks, et mitte öelda praktiliselt olematuks.“
Ekspert selgitab: praegu võimaldab karistusseadustik karistada seadusevastase vaenu õhutamise eest sisuliselt ainult siis, kui sõnad on tekitanud konkreetse ohu inimese elule, tervisele või varale. Ja see lävend on nii kõrge, et valdav enamik juhtumeid ei satu üldse politsei vaatevälja.
„Seetõttu on siin võtmesõnaks karistamatus,“ nendib Grosshal.
Inimõiguste Keskuse tehtavate sotsiaalmeedia seirete kohaselt satuvad kõige sagedamini vaenu objektiks seksuaalvähemused. Teisel kohal on nahavärv ehk vaenulikkus tumedanahaliste inimeste suhtes. Selline suhtumine puudutab sageli ka inimesi, keda eristatakse rahvuse või usutunnistuse alusel.
„On oluline mõista, et need rühmad ei satu märklauaks juhuslikult,“ märgib Grosshal. „Vaen koondub sinna, kus parajasti käib kõige teravam ühiskondlik vaidlus. Kahjuks seavad selliste arutelude suuna sageli meie endi valitud poliitikud, kellele ühiskondlikud vastuolud on lihtsalt kasulikud.“
Rääkides sellest, kuidas on ühiskondlikud meeleolud viimastel aastatel muutunud, märgib ekspert, et muutused toimuvad korraga kahes suunas.
„Ühest küljest on paljude inimeste sallivuse ja teadlikkuse tase tõusnud. Näiteks toetab täna valdav enamik meetmeid vaenukõne piiramiseks,“ selgitab ta. „Uuringufirma Turu-uuringute AS tehtud ja 2. juunil avaldatud avaliku arvamuse uuring näitas, et 73% vastanutest peab vajalikuks vaenukõne eest karistamist.“
Seda meelt on 70% inimestest, kelle peamine suhtluskeel on eesti keel, ja 80% riigi elanikest, kellel on mõni muu suhtluskeel.
„See on oluline signaal: suurem osa ühiskonnast ootab selgemaid reegleid ja nende rikkujate vastutusele võtmist,“ kommenteerib Grosshal. „Teisest küljest on vaated muutunud polariseerunumaks ning vähemuste vastu suunatud vaenukõne muutub üha julgemaks ja sisaldab üha sagedamini üleskutseid reaalsele vägivallale. Just see normaliseerumine tekitab kõige rohkem muret.“
Puuduvad kontrollimehhanismid
Grosshali sõnul on vaenukõne kõige levinum vorm veebisuhtlus: need on eelkõige postitused ja jagamised sotsiaalmeedias. Vaenulikkus vähemuste suhtes lahvatab tavaliselt teatud teemade ümber, näiteks Venemaa täiemõõduline sõda Ukraina vastu ja Ukraina põgenike olukord, samuti LGBT+ inimeste õigus turvalisele elule.
„Lisaks seadusevastasele vaenu õhutamisele tekitab muret ka täiesti seaduslik, kuid sellegipoolest meie kõigi turvatunnet vähendav dehumaniseeriv sõnavara, mis on varjatud alandavate naljade, seksismi, šovinismi, varjatud vihjete ja siltide kleepimise taha,“ märgib ekspert. „Kõik see loob vaenuliku õhkkonna isegi siis, kui keegi formaalselt seadust ei riku.“
Kelli Grosshal arvab, et kuna valdav enamik inimesi peab vajalikuks vaenukõne eest karistamist, on aeg luua seadusandluse norm, mida politsei ja kohtud saaksid reaalselt rakendada.
„On oluline, et Eestis tekiks lõpuks selline vaenukõnet reguleeriv õigusnorm, mida saaks kasutada juhtudel, kui vaenu õhutamine ohustab meie rahulikku kooselu ja vähemuste julgeolekut,“ ütleb ta. „Muidugi ei muuda ainuüksi seadused ja karistused inimesi üksteise suhtes austavamaks. Kuid kontrollimehhanismide täielik puudumine, nagu praegu, on ohtlik ja võib viia reaalse vägivallani.“
Universaalset lahendust siiski ei eksisteeri, tõdeb ekspert. Efekti annab mitme meetme kombinatsioon.
Koos seadusandlusega on sama oluline ennetustöö: meediakirjaoskuse, digipädevuse ja kriitilise mõtlemise õpetamine juba koolis, platvormide vastutus sisu modereerimise eest, samuti lihtsad ja turvalised kaebuste esitamise mehhanismid.
Suurt rolli mängib ka kõik see, mida teevad inimesed, kellel on platvorm sõnavõttudeks ja võimalus kujundada ühiskondlikku keskkonda – poliitikute ja avaliku arvamuse liidrite vastutus selle eest, et mitte normaliseerida vaenulikku retoorikat.
„Muidugi on oluline ka vaenu õhutamise reaalsete ohvrite toetamine, kuna vaenukõne tagajärjed on reaalsed isegi siis, kui asi ei jõua kohtuni,“ lisab Grosshal.
Õigus ei ole piiritu
Hoolimata arvukatest aruteludest vaenukõne üle, jõutakse Eestis kriminaalasja algatamiseni äärmiselt harva.
Põhja Ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör Priit Heinsoo rõhutab: „Sõnavabadus on üks demokraatliku ühiskonna alustaladest, kuid ükski õigus ei ole piiritu. Koos sõnavabadusega on vaja kaitsta ka teisi olulisi väärtusi, nagu inimeste turvalisus, avalik kord ja igaühe õigus elada ilma diskrimineerimise ja vägivalla ohuta. Seetõttu ei tähenda sõnavabadus, et lubatud on mis tahes avaldused.“
Heinsoo sõnul käsitleb karistusseadustik vaenu õhutamisena olukordi, kus avalikult kutsutakse üles vihkamisele, vägivallale või diskrimineerimisele inimese või inimeste rühma suhtes seoses rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste, varalise või sotsiaalse seisundiga, ja selline tegevus tekitab ohu inimese elule, tervisele või varale.
„Lihtsalt solvavad, jämedad või provokatiivsed avaldused ei kuulu reeglina selle kuriteokoosseisu alla,“ märgib ta. „Piiri hindamisel on alati vaja vaadata konkreetset juhtumit, selle konteksti ja võimalikke tagajärgi.“
Prokurör selgitab, et kriminaalvastutus võib tekkida näiteks juhul, kui avalikult kutsutakse üles kasutama vägivalda mõne inimrühma esindajate suhtes, ründama neid või tekitama neile kahju nende teatud tunnuste tõttu.
„On oluline mõista, et mitte iga avaldus, mis tekitab ühiskondlikku pahameelt või on tehtud teravas vormis, ei kuulu kriminaalseaduse mõjualasse,“ lisab Heinsoo. „Kriminaalvastutuse tekkimiseks peavad olema täidetud kõik seadusega ette nähtud kuriteokoosseisu tunnused.“
Miks peaaegu kedagi ei karistata?
Prokuröri sõnul registreeritakse vaenu õhutamisega seotud kuritegusid Eestis äärmiselt harva: näiteks eelmisel aastal ei registreeritud ühtegi.
„Kuna sellised asjad jõuavad kriminaalmenetluse etappi üliharva, on võimatu tuua mingit tüüpilist või iseloomulikku näidet,“ selgitab Heinsoo. „Iga juhtumit hinnatakse eraldi, lähtudes selle sisust, kontekstist ja võimalikest tagajärgedest.“
Samuti jõuavad vaenukõnega seotud avaldused väga harva kohtusse. Peamine põhjus seisneb selles, et karistusseadustiku artikkel vaenu õhutamise kohta on formuleeritud üsna kitsalt. Avaldus ei muutu kuriteoks pelgalt seetõttu, et see on solvav või vaenulik.
Kriminaalvastutuse tekkimiseks on vajalik avalik üleskutse vaenule, vägivallale või diskrimineerimisele, kusjuures see peab olema suuteline tekitama reaalset ohtu inimese elule, tervisele või varale.
Seetõttu ei muutu suur osa avaldustest, mida ühiskondlikus arutelus vaadeldakse vaenukõnena, kriminaalmenetluse objektiks ega jõua kohtusse.
„See ei tähenda, et sellised avaldused on tingimata vastuvõetavad, vaid ainult seda, et need ei pruugi ületada piiri, millest alates on vajalik kriminaalõiguse sekkumine,“ rõhutab Heinsoo.
Botid, trollid ja vaenuvabrikud
Õiguskantsler Ülle Madise, rääkides sellest, kui aktuaalne on vaenukõne probleem Eestis praegu, nendib: internetis, eriti sotsiaalmeedia ja valekontode kaudu, levivad solvangud, ühiskonnaliikmete üksteise vastu ülesässitamine ja vaenu õhutamine kõikjal.
„Eesti ei ole erand,“ rõhutab Madise. „Kusjuures mõnikord ei ole jämeduse taga üldse inimene, vaid programmeeritud masin. See, et kommentaare kirjutavad robotid ja niinimetatud trollivabrikud – õiguskantsleri büroos märgitakse sealhulgas väga intensiivset mõjutustegevust Venemaa ja Valgevene poolt –, on muutumas üha teravamaks probleemiks ja selle tulemused on näha iga päev. Nende eesmärk ei ole sisuline arutelu, vaid inimeste omavaheline tülli ajamine, äärmuslike maailmavaadete võimendamine, usalduse õõnestamine oma riigi vastu ja väljaspool Eestit kuvandi loomine „väikesest vastikust natsiriigist“.“
Õiguskantsleri büroos selgitatakse: tehnoloogia abil muutub vaenukõne intensiivsemaks, seda saab võimendada, see jõuab suurema hulga inimesteni. Tehisintellekti (TI) rakendused võivad muuta vaenukõne levitamise odavaks ja kiireks. Automaatsed kontod (botid) võivad aidata inimeste vaenukõnet kiiresti levitada, soovitusalgoritmid võivad inimeste vaenukõnet võimendada.
Näiteks saab tehisintellekti abil kiiresti ja lihtsalt luua inimesi alandavaid kujutisi (süvavõltsingud, sealhulgas alastifotod). Veebiplatvormid aga ei eemalda vaenulikke avaldusi piisavalt kiiresti ja tõhusalt ning inimesed tunnevad, et neid ei saa karistada, kui nad kirjutavad midagi internetis. Ohvritele on aga sellisel vaenukõnel runderõhuv ja hirmutav mõju.
„Eesti kontekstis on näide – kui Pride’i puudutavate postituste all oli väga palju vaenu ja ähvardusi täis kommentaare (stiilis „LGBT-ga seotutel tasuks end ära tappa“),“ ütleb Ülle Madise. „Identsed vaenulikud kommentaarid, sageli isegi sama sõnastusega, ilmusid peaaegu igal pool, kus Pride’i kajastati – nii meedias kui ka sotsiaalmeedias (sealhulgas saatkondade ja asutuste lehtedel, mida jälgivad ka välismaalased). Kui avada sellise kommenteerija konto, näeb sageli tühjust, ehk tegemist on valekonto, mitte päris inimesega. Ükski inimene ei jõua kammida läbi kümneid või sadu sotsiaalmeediakanaleid ja jätta igale poole ühte ja sama kommentaari. Aga robot jõuab. Mõista, et ei kirjuta päris inimene, aitab antud isiku võimetus vastata argumenteeritud vastuväidetele, eriti kui vastus on vaimukas, hästi argumenteeritud või mängib tähendustega. Kuid selleks hetkeks on töö juba tehtud ja vaidluse korjavad üles päris inimesed. Nii saab kunstlikult käivitatud konfliktist päris konflikt.“
Ohvriks võib sattuda igaüks
Õiguskantsleri poole pöördutakse diskrimineerimise, vaenulike avalduste või vaenukõnega seotud pöördumistega mitte just tihti. Viimasel aruandeaastal oli selliseid pöördumisi viis.
Näiteks küsis üks õpetaja nõu, mida teha noormehega, kes esitab antisemiitliku sisuga kodutöid.
Teised pöördumised puudutasid vaenu ja kurjust rahvuse või rassi alusel sotsiaalmeedias, luuletuses ja demonstratsioonil.
Ühel juhul väljendati ka arvamust, et Eesti ei vaja vaenukõne seadust.
Rääkides vaenukõne kasutamisest või levitamisest poliitikute ja ühiskonnategelaste poolt, märgib Madise: „Igaüks saab oma tegudega näidata, et ka meie ajal on võimalik jääda väärikaks ja heatahtlikuks inimeseks: armastada oma ligimest nagu iseennast ja mitte trampida teist inimest mudasse ainult seetõttu, et tal on teistsugune maailmavaade, ta kuulub seksuaalvähemusse või kuulub teise rahvusesse.“
Õiguskantsler ei too välja rühmi, kes langevad rünnakute ohvriks kõige sagedamini: „Ohvriks võib saada igaüks.“
Mis puutub tasakaalu sõnavabaduse ja inimeste kaitsmise vahel vaenukõne eest, siis õiguskantsleri arvates ei tohi ühtegi põhiõigust kuritarvitada – sellest räägib ka inimõiguste konventsioon.
Inimesele, kes on sattunud vaenulike avalduste objektiks, soovitab õiguskantsler: „Säilitage väärikus ja ärge võtke kõike südamesse. Kui rünnakud tekitasid siiski sügava hingehaava, tuleks otsida abi. Kui sõnalistele rünnakutele võivad järgneda teod, tuleb kindlasti pöörduda politseisse. See, kellel on piisavalt jõudu, võib püüda vihkajat naeruvääristada. Tavaliselt ründavad need, kellel endal on halb ja kes üritavad sel viisil varjata oma saamatust, nõrkust ja teadmatust. Tasakaalukas ja tark inimene ei ründa teisi nende veendumuste, rahvuse või eraelu tõttu.“
Õiguskantsleri büroos rõhutatakse: sõnavabadus ei tähenda vabadust õhutada vaenu, alandada või levitada laimu, ja sellest peaks meedia rääkima palju rohkem.
„Vaenu õhutamine ei ole sama mis kellegi avalduste või tegude terav kriitika. Mõnikord võib see olla ka lihtsalt väga ebaõnnestunud nali. Kuid vaenukõne on see, kui inimest või inimeste rühma rünnatakse, alandatakse või ähvardatakse selle tõttu, milliseks ta sündis ja mida ta ei saa muuta (näiteks rass või seksuaalne sättumus), või tema sotsiaalse seisundi tõttu (näiteks üksikema, paljulapseline pere),“ selgitab õiguskantsleri büroo esindaja Janar Filippov. „Praegu väidetakse kohati, et kui kedagi ei tohi enam avalikult solvata ja alandada, siis sõnavabadust justkui enam ei ole. Varem öeldi selle kohta: tavaliselt minnakse isiklikuks siis, kui argumendid otsa saavad.“
Arvud ja faktid
Viimase kahe aasta jooksul on märgata vaenukõnega seotud antisemiitlike vahejuhtumite arvu kasvu, eriti internetis. Allikas: aruanne valitsuse meetmetest antisemitismi vastu võitlemiseks ja juudi elulaadi toetamiseks Eestis (2025).
65% LGBTIQ+ õpilastest Eestis on kogenud kaasõpilaste või koolitöötajate poolset kiusamist selle tõttu, kes nad on. Allikas: LGBTIQ equality at a crossroads: progress and challenges, Euroopa Liidu Põhiõiguste Amet (2024).
Vaenukõne LGBT+ inimeste suhtes on tugevnenud nii Eestis teatavates ringkondades kui ka kogu Euroopas, eriti internetis. Allikas: Annual Review 2024, ILGA-Europe.
58% vastanutest möönis, et vaenukõne levik tekitab neis väga tõsist või pigem tõsist muret, kusjuures vaatlusasja jooksul on see näitaja kasvanud. Võrdluseks: töö või sissetuleku kaotamine tekitab stressi peaaegu samal hulgal inimestest – 60% vastanutest. Allikas: Riigikantselei tellitud avaliku arvamuse seire (september 2025).
33% uuringus osalejatest ei ole kunagi tundnud muret oma nahavärviga seotud solvangute ja halvustavate kommentaaride pärast; 44% tundis muret mõnikord; 14% – sageli ja 10% – pidevalt. Iga kümnes vastaja (9%) on kokku puutunud sellega, et internetis on tema aadressil jäetud solvavaid kommentaare või saadetud sõnumeid. Sotsiaalmeedia postitustes kasutatakse väljendeid nagu „faking immigrant“, „terrorist“, „ori“ ja muid sarnaseid. Allikas: Eesti rassilise diskrimineerimise küsimuste voliniku eriaruanne (2024).
KASULIKUD SOOVITUSED
Mida teha, kui puutute kokku vaenukõnega? Ühinenud Rahvaste Organisatsioon soovitab mitmeid lihtsaid viise vaenukõnele vastuseismiseks:
-
Tehkepaus. Ärge levitage solvavat või agressiivset sisu ega edastage teateid, mille usaldusväärsus tekitab kahtlust.
-
Kontrollige fakte. Enne info jagamist veenduge, et see pärineb usaldusväärsest allikast.
-
Ärge vaikige. Kui see on turvaline, astuge rahulikult ja argumenteeritult vaenukõne vastu ning lükake valeinfo faktidega ümber.
-
Toetage kannatanuid. Solidaarsus inimestega, kes on sattunud solvangute ja rünnakute objektiks, aitab seista vastu vaenu levikule.
-
Teavitage rikkumistest. Kasutage sotsiaalmeedia kaebuste tööriistu ning ähvarduste või vägivallale üleskutsete korral pöörduge õiguskaitseorganite poole.
-
Harige teisi. Arutage probleemi sõprade ja lähedastega, rääkige vaenukõne tagajärgedest ja austava suhtlemise olulisusest.
-
Osalege ühiskondlikes algatustes. Toetage organisatsioone ja projekte, mis tegelevad diskrimineerimise ja vaenukõne vastase võitlusega.
Allikas: Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni ametlik veebisait.
