Varsti on mitmele eriarstile saatekirja saamiseks vaja kohustuslikku eelnevat e-konsultatsiooni. Riik loodab sel viisil piiratud tervishoiuressursse tõhusamalt kasutada, kuid paljudel tekivad küsimused: kas ooteajad ei pikene, kes vastutab võimalike vigade eest ja kas eakad suudavad uues süsteemis orienteeruda? Reformi plusside ja karide tagamaid uuris «MK-Estonia».
Valitsus kiitis heaks seaduseelnõu, mis laiendab oluliselt e-konsultatsioonide kasutamist patsientide suunamisel eriarstide juurde. Kui praegu kasutatakse seda vahendit suhteliselt harva, siis lähiaastatel muutub see mitme eriala puhul kohustuslikuks etapiks.
Esmajärjekorras puudutab reform psühhiaatriat, kardioloogiat, neuroloogiat, gastroenteroloogiat, hematoloogiat, endokrinoloogiat, allergoloogiat, neurokirurgiat ja sisehaigusi.
Riigi kavandatava plaani kohaselt tutvub eriarst esmalt patsiendi andmetega distantsilt ja alles pärast seda otsustab, kas on vaja kohapealset vastuvõttu. Võimud loodavad, et selline lähenemine võimaldab arstide aega ratsionaalsemalt kasutada ja järjekordi lühendada.
Kuid lisaks toetajatele on uuel reformil juba tekkinud ka kriitikud. Kui toetajad usuvad, et see aitab kiiremini õige spetsialistini jõuda, siis kriitikud pelgavad, et patsiendi ja arsti vahele tekib täiendav barjäär ning vastutus õigeaegse diagnoosimise eest muutub vähem selgeks.
Süsteemi mitte ära eksida
Eesti Patsientide Liidu tegevjuht Annika Oja leiab, et uue süsteemi edukas toimimise üheks võtmetingimuseks on patsiendi suhtes tehtud otsuste arusaadav selgitamine.
«Patsient peab mõistma, mis põhjustel see või teine otsus tehti, miks antud etapis ei ole eriarsti visiit vajalik ja kuidas tal edasi toimida,» rõhutab Oja.
Rääkides inimese õigusest mitte nõustuda e-konsultatsiooni tulemusel tehtud järeldustega, märgib ta, et süsteemis peab kindlasti olema mehhanism selliste otsuste ümbervaatamiseks.
«Eriti siis, kui inimese tervislik seisund muutub, sümptomid tugevnevad või patsient tunneb, et tema probleemist ei saadud aru ega pööratud sellele piisavalt tähelepanu,» ütleb ta.
Oja sõnul on oluline mitte ainult sellise võimaluse olemasolu, vaid ka see, kuidas seda praktikas rakendatakse.
«See protsess peab olema patsiendile lihtne ja arusaadav ning ei tohiks tekitada arsti või õe poolt rahulolematust – mille üle kahjuks paljud kurdavad,» märgib ta.
Erilist tähelepanu pöörab Oja probleemile, millest Liidule regulaarselt räägitakse. Jutt ei käi enam reeglitest või protseduuridest, vaid inimlikust suhtumisest arstiabi otsimisel.
«Juhtub, et isegi kui inimesel õnnestub vastuvõtule pääseda, kohtab ta spetsialisti, kes suhtub talle üleolevalt, naeruvääristab probleemi või käitub muul viisil ebameeldivalt. Tulemusena hakkab patsient tervishoiusüsteemi vältima ja langeb väga kergesti pseudomeditsiini ohvriks. Tema probleemid aga samal ajal süvenevad,» tõdeb ta.
Rääkides usalduse tugevdamisest reformi vastu, rõhutab Oja tervishoiutöötaja ja patsiendi vahelise sisulise dialoogi olulisust.
«On oluline, et selgelt selgitataks erinevate ravimeetodite plussid ja miinused ning pakutaks võimalust saada vajadusel teine arvamus,» leiab ta.
Lisaks on Oja arvates vaja reformi tagajärgi pidevalt jälgida, et märgata võimalikke probleeme õigeaegselt ja süsteemi vajadusel korrigeerida.
«Tuleb koguda tagasisidet, uurida muutusi ooteaegades, hinnata ravitulemusi ja analüüsida, ega mõni patsientide rühm ei jää ebaõiglaselt süsteemist välja,» ütleb ta.
Erilist muret valmistab patsientide esindajatele kõige haavatavamate elanikkonnarühmade olukord. Oja sõnul sõltuvad just nemad kõige sagedamini tervishoiusüsteemi tõrgeteta ja arusaadavast toimimisest.
«Kõige tähtsam on, et patsiendid – olgu need krooniliste haigustega inimesed, eakad või muud haavatavad rühmad – ei jääks süsteemiga üksi, ei kaotaks juurdepääsu vajalikule ravile ega kaotaks usaldust tervishoiusüsteemi vastu,» ütleb ta.
Kõik polegi nii lihtne
Reformi toetajad on veendunud: kohustuslikud e-konsultatsioonid aitavad patsiendid kiiremini suunata just nende spetsialistide juurde, keda nad tõesti vajavad.
Põhja-Eesti Regionaalhaigla sisehaiguste kliiniku juhataja Pille Muki sõnul on selline süsteem tegelikult toiminud juba aastaid ja on oma tõhusust praktikas juba tõestanud.
Mukk märgib, et e-konsultatsioonide peamine eesmärk on tagada patsiendi jõudmine õige spetsialisti juurde õigel ajal. Ta rõhutab, et erinevad haigused nõuavad erinevat reageerimiskiirust ning praegune süsteem, kus patsiendid otsivad iseseisvalt vabu aegu ja konkureerivad üksteisega järjekorras olevate kohtade pärast, ei ole alati õiglane.
Muki sõnul satuvad patsiendid tavalise suunamise puhul – sõltumata probleemi tõsidusest – sageli samasse järjekorda. Tulemusena mängib olulist rolli see, kui kiiresti inimene suutis registratuuri helistada või kui hästi ta orienteerub digiteenustes.
«Alati on probleeme, mille puhul on vaja spetsialistiga ühendust võtta mõne päeva jooksul, kuid on ka ennetavaid läbivaatusi, mis võivad oodata mitu nädalat,» märgib ta.
Mukk lisab, et andmete eelnev uurimine võimaldab spetsialistil tutvuda haiguslooga juba enne vastuvõttu ja selleks valmistuda. Lisaks saab osa vajalikest uuringutest teha juba enne patsiendi visiiti, tänu millele õnnestub mõnikord vältida täiendavat arstikülastust.
Tema sõnul saab spetsialist juhul, kui tal jääb otsuse tegemiseks infot väheks, küsida täiendavaid andmeid suunanud arstilt.
Kuid mitte kõik arstid ei jaga reformi toetajate entusiasmi.
Professor, endokrinoloog ja Lääne-Tallinna Keskhaigla juhatuse liige Vallo Volke tuletab meelde, et paljude endokriinsete haiguste puhul ei piisa diagnoosi panemiseks dokumentide ja analüüside tulemuste uurimisest – arstile on oluline ka patsienti isiklikult näha, temaga rääkida ja läbivaatus läbi viia.
«E-konsultatsioonid on juba täna toimiv süsteem ja ratsionaalsel kasutamisel on need väga mõistlikud ja kasulikud kõigile osapooltele. Mulle jääb arusaamatuks, millist probleemi täpselt üritatakse lahendada, muutes need kohustuslikuks,» ütleb ta.
Ta märgib, et praegune süsteem võimaldab perearstidel juba praegu suunata patsiendi e-konsultatsioonile siis, kui see on tõesti vajalik, ning spetsialistid saavad tõsisemate probleemidega inimesi kiiresti vastuvõtule kutsuda.
Samas hoiatab Volke ka küsimuse teise poole eest.
«Tuleb arvestada, et iga e-konsultatsioon nõuab spetsialisti aega, mida muidu saaks kasutada patsiendi kohapealseks vastuvõtuks. Kui aga inimese seisundit hinnati esialgu valesti, võib see viia ka äärmiselt tõsiste arstlike vigadeni,» ütleb Volke.
Dokument või patsient?
Üks reformi toetajate peamisi argumente on see, et spetsialist saab patsiendi haiguslooga eelnevalt tutvuda ja edasise ravi kohta kiiremini otsuse teha. Arstid tuletavad aga meelde, et sellise otsuse kvaliteet sõltub otseselt sellest, kui täielikku teavet nad saavad.
Lääne-Tallinna Keskhaigla kardioloogiaosakonna juhataja Mihhail Zemtsovski märgib, et täna ei sisalda kaugeltki kõik saatekirjad piisavalt teavet patsiendi seisundi objektiivseks hindamiseks.
Tema sõnul ei lisata e-konsultatsioonile sageli vajalikke uuringuid ja patsiendi seisundi kirjeldus on liiga lühike.
«Kui infot on liiga vähe või uuringuid pole tehtud, on patsiendi seisundit e-konsultatsiooni raames adekvaatselt hinnata võimatu,» rõhutab spetsialist.
Zemtsovski selgitab, et otsuse tegemiseks vajab kardioloog mitte ainult patsiendi kaebusi, vaid ka uuringute tulemusi, EKG andmeid, analüüse, infot tehtava ravi kohta ja konkreetset küsimust, millele spetsialist peab vastama.
«Süsteem hakkab tööle siis, kui perearstid suudavad patsiendi spetsialisti konsultatsiooniks nõuetekohaselt ette valmistada,» leiab ta.
Kardioloogi sõnul on viimasel ajal tema juurde saatekirjaga korduvalt ilmunud patsiendid, kes pole mitu aastat perearsti külastanud, vajalikke uuringuid pole tehtud ja raviskeem on jäänud selgusetuks.
Sarnast probleemi märgib ka Lääne-Tallinna Keskhaigla neuroloogia- ja psühhiaatriakliiniku juhataja Katrin Gross-Paju. Ta räägib, et paljudel juhtudel on juba saatekirja põhjal aru saada, kui kiire on olukord.
Tema sõnul kirjeldavad perearstid tavaliselt üsna üksikasjalikult sümptomite algust ja nende arengu kiirust, mis aitab tuvastada patsiendid, kes vajavad viivitamatult uuringuid ja ravi.
Kuid neuroloogial on oma spetsiifika.
«Reeglina on väga raske anda ravisoovitusi ilma patsienti isiklikult nägemata,» märgib Gross-Paju.
Samas rõhutab ta, et just e-konsultatsioonid võimaldavad kiiremini tuvastada inimesi, kes vajavad kiiret abi.
«Probleemide ja haiguse kulu väga selge kirjeldus võimaldab mõnel juhul korraldada patsiendi isegi erakorralise hospitaliseerimise – kas kohe või mõne päeva jooksul,» ütleb spetsialist.
Ka Tartu Ülikooli Kliinikumis leitakse, et süsteemi edu sõltub suuresti alginfo kvaliteedist.
Kliinikumi ravijuhi Liis Salumäe sõnul on eriti oluline, et perearstid ja spetsialistid lepiksid kokku ühtsetes nõuetes saatekirjade sisule.
Ta märgib, et kui infot on ebapiisavalt, võib spetsialist e-konsultatsioonist keelduda või teha otsuse olemasolevate andmete põhjal, mis ei ole alati ideaalne variant.
Usalduse territoorium
Kui kardioloogia või endokrinoloogia puhul tähendab e-konsultatsioon suuresti analüüside ja uuringutulemuste vahetamist, siis psühhiaatrias on olukord märgatavalt keerulisem.
Just see eriala on ainus, kus uus reegel hakkab kehtima kohe kogu Eestis.
Perearst ja Eesti Perearstide Seltsi juhatuse liige Vanda Kristjan tõdeb: e-konsultatsioonide laiem kasutamine näib loogilise sammuna, kuid just psühhiaatria tekitab arstides kõige rohkem küsimusi.
Tema sõnul ei pääse paljud inimesed praegu kuude kaupa psühhiaatri juurde, ning digiregistratuuri vabad ajad kaovad sageli sõna otseses mõttes vaid loetud minutitega. Samas ei tähenda kohustuslik e-konsultatsioon iseenesest veel seda, et abi kättesaadavus automaatselt paraneb.
Kristjan tuletab meelde, et Perearstide Seltsi esindajad on Sotsiaalministeeriumile juba saatnud oma ettepanekud psühhiaatrilise abi süsteemi reformimiseks, kuid praegu pole kindlust, et kõik vajalikud muudatused jõutakse enne reformi jõustumist ellu viia.
«Sisulisi muutusi ei toimu, kui olemasolevad probleemid lihtsalt tõstetakse süsteemi ühest osast teise,» hoiatab ta.
Doktori sõnul antakse perearstidele pidevalt uusi kohustusi, kuid ressursse nende täitmiseks juurde ei tule. Eriti puudutab see vaimset tervist, kus ainuüksi spetsialisti juurde suunamisest sageli ei piisa.
«Vaimse tervise probleemid nõuavad aega, usaldust ja järjepidevust. See ei ole ühekordne sekkumine, vaid sageli pikaajaline protsess,» rõhutab Kristjan.
Ta märgib samuti, et täisväärtuslik abi pole võimalik ilma psühholoogide, psühhoterapeutide, vaimse tervise õdede ja teiste spetsialistide osalemiseta, kuid sellist tõeliselt integreeritud süsteemi Eestis praegu veel ei ole.
Samal ajal leiavad psühhiaatrite kogukonna esindajad, et osa hirme võib olla liialdatud.
Psühhiaater, Eesti Psühhiaatrite Seltsi esimees Anu Arold märgib, et praktikas ei ole tegemist täiesti uue süsteemiga. Tema sõnul jõuavad patsiendid juba mitme aasta jooksul psühhiaatri juurde peamiselt e-konsultatsiooni kaudu.
Ta selgitab, et e-konsultatsioonide juurutamine on aidanud patsientidel kiiremini asjakohast ravi saada. Kiiremini pääsevad arsti vastuvõtule tema sõnul need patsiendid, kelle seisund nõuab juhtimist terve psühhiaatrite meeskonna poolt.
«Ligemate vaimse tervise probleemide korral on perearst kompetentne patsiendi seisundit hindama ja ravi alustama, – rõhutab Arold. – Kui aga perearstil jääb sellise patsiendi juhtimiseks teadmistest puudu või määratud ravi ei anna oodatud tulemust, saab ta psühhiaatriga konsulteerida e-konsultatsiooni süsteemi kaudu.»
Ta selgitab: «Eestis juurutatakse astmelise abi mudelit, kus iga järgmine tase pakub sõltuvalt patsiendi seisundist intensiivsemat tuge. Psühhiaatri vastuvõtt on kõrgema taseme eriarstiabi, kus diagnoositakse ja ravitakse keerulisemaid psühhiatrilisi häireid.»
Arold rõhutab, et otsuste tegemisel on suur tähtsus patsiendi kohta käiva info täielikkusel. Kui osa olulisest infost on varjatud või moonutatud, võivad raviotsused – nii perearsti kui ka psühhiaatri poolt – osutuda ekslikeks või ebapiisavalt tõhusateks.
Seejuures saab e-konsultatsiooni läbiviiv psühhiaater tema sõnul paluda perearstil andmeid täpsustada ja näidata, millist infot on vaja täiendada. Selline suhtlus arendab Aroldi arvates perearsti ja psühhiaatri vahelist koostööd.
Ta märgib samuti, et e-konsultatsioon võib aidata vaimse tervise probleemidega inimesel kiiremini asjakohast abi saada: patsient ei pea ise psühhiaatri vastuvõttu otsima, kuna perearst saab küsida spetsialisti konsultatsiooni.
Kui dokumentatsioonis on piisavalt asjakohaseid andmeid ja psühhiaater jõuab järeldusele, et patsiendi seisund vajab täiendavat hindamist, kutsutakse ta vastuvõtule.
«Seda, et psühhiaatritest on puudus, e-konsultatsioonile suunamisega kahjuks ei lahenda,» tõdeb Arold.
Tema sõnul on psühhiatriliste häirete diagnoosimine ja sobiva raviskeemi valik sageli pikaajaline protsess.
Arold lisab: «Mõnikord on vaja oodata ja hinnata, kuidas perearsti määratud ravi toimib, seega ei ole alati mõistlik tormata patsiendi vastuvõtule kutsumisega. Samas saab vaimse tervise erakorraliste probleemide korral pöörduda psühhiaatriakliiniku erakorralisse vastuvõttu, ning vahetu suitsiidiohu või ägeda seisundi kahtluse korral on erakorraline abi kättesaadav ööpäevaringselt.»
Kui psühhiaatreid on vähe
Kui psühhiaatritest on riigis puudus, kes võtab endale osa tööst patsientidega? Ühe võtmerolli eraldavad spetsialistid vaimse tervise õdedele.
Vaimse tervise õde Laura Oisalu, Eesti Õdede Liidu juhatuse liige, rõhutab: selliste spetsialistide võimalused on palju laiemad, kui paljud on harjunud arvama.
Tema sõnul töötavad vaimse tervise õed nii psühhiaatriakliinikutes kui ka perearstikeskustes. Nad hindavad patsientide seisundit, jälgivad neid, nõustavad, osutavad vajalikku abi ja kaasavad vajadusel lähedasi või teisi spetsialiste.
«Eriarstiabis suunatakse vaimse tervise õe vastuvõtule patsiendid, kellel on vaja diagnoosi täpsustada, näiteks – isiksusehäire, AKV (ATH) või psühhoosi kahtluse korral. Lisaks osaleme töös patsientidega, kes kannatavad raskete psühhiatriliste häirete all, samuti inimestega, kelle seisund halveneb vaatamata ravile,» loetleb Oisalu.
Erilist rolli mängivad sellised spetsialistid kriisiolukordades.
«Vaimse tervise õed aitavad inimesi, kes kogevad leina, trauma või vägivalla tagajärgi, on kokku puutunud lähedase enesetapuga, samuti – sõltuvuse või psühhoaktiivsete ainete kuritarvitamise kahtlusega patsiente,» ütleb ta.
Samas tõdeb Oisalu, et spetsialistidest on endiselt puudus.
Tema sõnul oli juuni alguse seisuga Eestis 245 vaimse tervise õde ja 228 psühhiaatriaõde. Nende arv kasvab järk-järgult, kuid olukord on piirkonniti märgatavalt erinev. «Vaimse tervise õed on tõesti võimelised võtma endale suurema rolli esmatasandi abi osutamisel vaimse tervise probleemidega inimestele. Kuid selleks on vaja piisavat spetsialistide arvu, pidevat kvalifikatsiooni tõstmist ja hästi toimivat koostööd psühhiaatritega,» rõhutab Oisalu.
Rääkides võimalikest riskidest, märgib ta, et targalt korraldatud süsteem ei tohiks viia viivitusteni abi osutamisel.
Oisalu tuletab meelde, et vaimse tervise õe üks võtmekompetentse on patsiendi seisundi esmane hindamine ja riskifaktorite tuvastamine.
«Kui süsteem on hästi korraldatud, kui on olemas selged reeglid patsientide suunamiseks, ei tähenda vaimse tervise õe vastuvõtt ravi viibimist. Vastupidi, inimene võib saada vajalikku abi kiiremini kui psühhiaatri vastuvõttu oodates,» leiab ta.
Eraldi puudutab Oisalu eakate küsimust, kellest paljud on harjunud pidama arsti peamiseks ja ainsaks spetsialistiks, kes suudab vaimse tervise probleemide korral aidata.
Tema tähelepanekute kohaselt on see olukord järk-järgult muutumas.
«Eriti suurlinnades registreeruvad eakad juba ise vaimse tervise õdede vastuvõtule. Kui patsient mõistab, et tema seisundit hindab vastava väljaõppega spetsialist ning vajadusel lülitub töösse psühhiaater, tunneb ta end palju rahulikulmalt ja kindlamalt,» märgib Oisalu.
Ta lisab, et praktikas hindavad patsiendid sageli kõrgelt võimalust saada rohkem aega oma probleemide arutamiseks ja spetsialisti tähelepanelikku suhtumist.
Mitte lihtsalt järjekord
Reformi üks peamisi eesmärke on muuta patsiendi eriarsti juurde jõudmise põhimõtet ennast. Praegu satuvad paljud inimesed ühisesse järjekorda – sõltumata sellest, kui kiiresti nad abi vajavad.
Sotsiaalministeeriumi eriarstiabi poliitika juht Mariken Ross selgitab, et e-konsultatsioon võimaldab spetsialistil olukorda hinnata veel enne kohapealset vastuvõttu ja määrata, kui kiiresti inimene ravi vajab.
«Patsient ei satu lihtsalt järjekorda. Need, kes vajavad abi kiiremini, saavad spetsialisti juurde varem – mõnikord juba mõne päeva jooksul,» märgib Ross.
Ta rõhutab, et iga haiguse ja iga patsiendi puhul võivad tähtajad olla erinevad, mistõttu ei saa tuua näidet, kui palju võib ooteaeg keskmiselt olla.
Samal ajal näitab statistika, et e-konsultatsioonid võimaldavad juba praegu vältida osa mittevajalikke visiite spetsialistide juurde ja suunata patsiendid kiiremini sinna, kus nad tõesti abi vajavad.
«2025. aastal väljastati üle 811 tuhande saatekirja spetsialistide juurde. Neist ligi 145 tuhat moodustasid saatekirjad e-konsultatsioonidele. Umbes 33% juhtudest piisas spetsialistile sellest, et anda perearstile soovitused patsiendi edasiseks raviks,» räägib Ross.
Pärast e-konsultatsiooni läbiviimist suunati 1% patsientidest statsionaarsele ravile, 4% said spetsialisti vastuvõtu nädala jooksul, veel 32% – 8–42 päeva jooksul.
Terviseameti tervishoiuteenuste osakonna juhataja Külli Friedemann tõdeb: mis tahes muudatused tervishoiu korralduses on seotud teatud riskidega.
Tema sõnul on üksikutel juhtudel tõesti olemas diagnoosi või ravi viibimise tõenäosus.
«Kuid see risk ei ole seotud e-konsultatsiooni kui sellisega, vaid eelkõige sellega, kui täielikult hinnati patsiendi seisundit, kas saatekiri sisaldas kogu vajalikku kliinilist infot ja kas inimese edasine jälgimine oli tagatud,» rõhutab Friedemann.
Ta kommenteerib ka vastutuse küsimust võimaliku vea korral: «Kui e-konsultatsiooni järgselt tehtud otsuse tagajärjel tekitati patsiendile ennetatav tervisekahju, võib selline juhtum potentsiaalselt kuuluda patsiendikindlustuse süsteemi alla. Kuid iga juhtumit vaadatakse eraldi.»
Kolm küsimust sotsiaalminister Karmen Jollerile
Kui täna pöörduks teie lähedane arsti poole murettekitavate, kuid esialgu ebaselgete sümptomitega, kas te suhtuksite rahulikult sellesse, et otsus spetsialisti vastuvõtu vajalikkuse kohta tehakse esmalt distantsilt, dokumentide põhjal?
Jah, rahulikult. Paljud perearstid kasutavad juba aktiivselt e-konsultatsioone, ja mina ise, töötades perearstina, suunasi patsiendid spetsialisti juurde praktiliselt alati just sel viisil. See võimaldas kiiremini saada profiiliarsti soovitusi ja valida õige ravi. Minu patsiendid olid väga rahul. On oluline mõista, et tegemist ei ole raviga eranditult dokumentide põhjal. Perearst vaatab patsiendi esmalt läbi, teeb vajalikud esmased uuringud ja alles pärast seda edastab info spetsialistile. Nende andmete põhjal teeb spetsialist otsuse edasiste sammude kohta.
Kas te ei karda, et osa inimesi tajub kohustuslikku e-konsultatsiooni mitte mugavusena, vaid täiendava barjäärina teel arsti juurde?
Ma mõistan neid muresid. Kui inimene muretseb oma tervise pärast, soovib ta võimalikult kiiresti spetsialisti juurde pääseda. Kuid praeguse süsteemi probleem on just selles, et patsient on sunnitud iseseisvalt vaba vastuvõtuaega otsima. Paremalt saavad hakkama need, kes orienteeruvad süsteemis hästi, oskavad kasutada digiteenuseid või on nõus kulutama aega vaba aja otsimisele. Raskemas seisundis inimesed on sageli vähem soodsas olukorras. Praegu on ühes järjekorras nii need, kes vajavad tõesti kiiresti spetsialisti, kui ka need, keda saab täielikult aidata perearst. E-konsultatsioon võimaldab neid eraldada.
Milliste kriteeriumide alusel hindate mõne aasta pärast reformi edu?
Selliseid muudatusi ei tehta süsteemi enese pärast. Just seepärast on üleminek järkjärguline. Me analüüsime kindlasti tulemusi pärast reformi juurutamist. Kuid e-konsultatsioonidest loobuda me ei plaani. See ei ole uus idee – sellist lähenemist on pikalt kasutatud Põhjamaades ja see on oma tõhusust tõestanud. Minu jaoks on peamine edunäitaja väga lihtne: patsient, kes tõesti vajab spetsialisti, peab jõudma tema juurde õigeaegselt.
KOMMENTAAR
Kaido Beljajev, Synlab Eesti juhatuse liige
Tänase päeva seisuga ei näe me alust arvata, et kohustuslike e-konsultatsioonide laiem kasutamine tooks kaasa laboratoorsete uuringute järsu kasvu enne spetsialisti juurde suunamist. Juba praegu määravad perearstid analüüse lähtudes kliinilisest vajadusest. Isegi kui uuringute maht mõnevõrra suureneb, suudavad laborid piisavalt kiiresti täiendava koormusega kohaneda. Samal ajal on olemasoleva laboristatistika põhjal võimatu kindlaks teha, millised analüüsid määrati just seoses spetsialisti juurde suunamisega, mistõttu ei saa reformi mõju uuringute arvule veel otseselt hinnata. Oleme valmis osalema professionaalsetes aruteludes ja aitama määrata optimaalseid analüüside komplekte diagnoosimiseks enne e-konsultatsiooni. On oluline, et laboriuuringud tooksid maksimaalset kasu nii patsientidele kui ka arstidele, kes teevad otsuseid edasise ravi kohta.
KOMMENTAAR
Kelli Suvi, Tervise ja Heaolu Infosüsteemide Keskuse (TEHIK) esindaja
Tehnilisest vaatepunktist on tervishoiusüsteem e-konsultatsioonide arvu kasvuks valmis. Meie jaoks ei ole see uus teenus: e-konsultatsioonide maht on juba mitu aastat kasvanud. E-konsultatsiooni kvaliteet sõltub suuresti sellest, kui täielikult ja täpselt on saatekiri täidetud. Just see info on spetsialisti otsuse aluseks. Kui andmeid on vähe, peab arst küsima täiendavaid andmeid, mis võib protsessi aeglustada. Juba täna näeb patsient Terviseportaalis nii saatekirja kui ka spetsialisti vastust sellele. Seetõttu ei ole e-konsultatsioon protsess, mis on patsiendi eest täielikult varjatud. Seejuures on oluline mõista, et e-konsultatsioon ei nõua inimeselt erilisi digioskusi. Põhiline töö toimub tervishoiutöötajate vahel, ning patsient saab vajaliku info endiselt arsti või tervishoiuasutuse kaudu.
KOMMENTAAR
Ago Kokser, Eesti Pensionäride Ühenduste Liidu (EPÜL) juhatuse esimees
On risk, et osa eakaid patsiente võib uues süsteemis raskustega kokku puutuda. Paljud eakad kasutavad digilahendusi, kuid märkimisväärne osa ei kasuta regulaarselt patsiendiportaale, mobiilirakendusi või e-posti. Täiendavateks takistusteks võivad saada nägemis-, kuulmis- või mälumisprobleemid (mäluprobleemid). Kui kogu infot edastatakse valdavalt digikanalite kaudu, võib osa eakaid jääda ilma õigeaegsete andmeteta oma ravi, uuringute või vastuvõtuaja kohta. Seetõttu peavad koos digilahendustega säilima ka traditsioonilised suhtlusviisid – telefoniside, kirjalikud teavitused ja võimalus saada selgitusi otse tervishoiutöötajalt. Kui reform aitab lühendada järjekordi ja lihtsustada perearstide ja spetsialistide vahelist suhtlust, võib olukord parandada. Kui aga suureneb bürokraatia maht või sõltuvus digilahendustest ilma patsientidele mõeldud piisava toetuse olemasoluta, võivad praegused probleemid ainult süveneda. Teavitamine peab olema lihtne, arusaadav ja toimuma mitme kanali kaudu üheaegselt. Eakatele on vaja selgitada, miks e-konsultatsiooni läbi viiakse, millal võib oodata vastust, kes teeb edasised otsused, kas on vaja spetsialisti vastuvõttu ja kelle poole saab küsimuste tekkimisel pöörduda. Lisaks tuleks ette näha võimalus, et patsiendi nõusolekul saaksid vajalikku infot tema sugulased või eestkostjad. Tervishoiu korraldamisel peab patsient tundma, et ta on protsessi kaasatud ja mõistab, mis temaga toimub. Riik peab garanteerima, et ükski inimene ei jääks arstiabita vanuse, digioskuste puudumise või tervisliku seisundi tõttu. Selleks on vaja säilitada võimalus suhelda tervishoiusüsteemiga telefoni teel ja kohapealse vastuvõtu kaudu, pakkuda eakatele tuge digitaalsete terviseteenuste kasutamisel, jälgida regulaarselt reformi mõju vanemaealistele patsientidele, kaasata pensionäride organisatsioone muudatuste hindamisse ja tagada kiire juurdepääs spetsialistidele keeruliste terviseprobleemidega inimestele.
