Suvel ilmuvad enamiku suurte poodide lähedusse köögi-, aed- ja puuviljade ning marjade müügipunktid. Samal ajal kui kilo Eesti tomateid maksab mõnes supermarketis vahel üle 12 euro, võib turgudelt ja tänavamüügilettidelt sarnast toodangut sageli märgatavalt odavamalt leida. Kas hooajalised müüjad suudavad tõepoolest jaekettidega hindade osas konkureerida ja mida on ostjal enne ostu sooritamist oluline teada, uuris MK-Estonia.
Kevade saabumisega ilmusid paljude supermarketite ette letid maasikate, tomatite, kirsid-murelite ja värske kartuliga. Kuigi poe usteni on kirjaosalt vaid mõned meetrid, erinevad hinnad sageli ja mitte jaekettide kasuks.
“Mitte konkurendid, vaid osa ökosüsteemist” Üks populaarsemaid rahva seas levivaid oletusi on, et köögi- ja puuviljakioskid kuuluvad jaekettidele endile ja viimased teenivad nii lisatulu. Nagu selgus, see nii ei ole.
Paljudel juhtudel pole poodide juures asuvatel hooajalistel köögi- ja puuvilelettidel kauplustega üldse mingit seost ja nad tegutsevad iseseisvalt. Vahel renditakse pinda hoone omanikult, vahel linnalt, kui tegemist on munitsipaalmaaga.
Jaeketid Rimi, Selver ja teised kinnitavad: poodide ette püstitatud hooajalised müügipunktid ei ole nende juhtimise all. Enamgi veel, seal ei peeta lettide omanikke otsesteks konkurentideks, vaid pigem tajutakse neid kui “osa toidukaubanduse laiemast ökosüsteemist”, märgib Rimi Eesti ostudirektor Marta Palm.
“Sageli need müügikanalid täiendavad teineteist: näiteks võib ostja hankida värskeid marju või köögivilju ukse ees asuvast hooajalisest letist, kuid ülejäänud igapäevased ostud teha juba poest,” leiab ta.
Miks on hinnad lettidel vahel madalamad kui poodides ja toodang erineb kvaliteedi poolest? Jaefirmade esindajad selgitavad seda asjaoluga, et supermarket on kohustatud hoidma oma sortimenti aastaringselt. Igal hooajal peab kõigis keti kauplustes olema tagatud ühesugune kvaliteeditase, täidetud märgistamise nõuded ning organiseeritud toodangu tarned, hoiustamine ja jaotamine.
Iga tomatikilo taga on laod, külmikud, transport, töötajad ja terve kontrollisüsteem.
“Supermarketite kettidel on reeglina pikad logistikaahelad ja toodang võib müügile jõuda tuhandete kilomeetrite kauguselt. Seetõttu eelistatakse sageli sorte, mis taluvad hästi transporti ja mida saab pikalt säilitada. Näiteks tomatite puhul valitakse tihti tihedama struktuuri, ühtlase välimuse ja kõrge transpordikindlusega sorthinde,” selgitab Maxima Eesti puu- ja köögiviljaosakonna juhataja Kätlin Suuder.
Ostja peab teadma, et leiab täna, nädala ja kuu pärast riiulilt umbes samasuguse kauba.
“Meil on vaja tagada stabiilsed tarned, toodangu värskus ja efektiivne logistika üle kogu Eesti,” märgib Selveri esindaja Mariann Järvela.
Hooajalisel müüjal on manööverdamisruumi rohkem. Sisuliselt meenutab tänavaglett miniturgu: täna tõi müüja ühe partii kaupa, homme teise.
“Tänavakaubanduses on paindlikkust tunduvalt rohkem,” lisab Marta Palm. “Seal realiseeritakse sageli väiketootjate või kohalike talunike toodangut, ning sortimendis võib olla nišitooteid ja haruldasemaid sorte. Teatud määral võib selliseid hooajalisi lette võrrelda turuga, kus ostja saab personaalsemat teenindust, võib kauba ise välja valida ja müüjaga suhelda.”
Turgudel ja lettidel, märgib Suuder, pakutakse peamiselt hooajalisi tooteid, “kusjuures nerile jõuavad need ostjani peaaegu otse põllult”.
Eesti või Poola oma? Igal suvel puhkevad ostjate seas vaidlused: kas hinnasiltidel olevaid kirju saab usaldada ja kas tõesti on Eesti omana märgitud maasikad või tomatid kasvanud just Eestis?
Põllumajandus- ja Toiduamet (PTA) soovitab köögi- ja puuviljade ostmisel pöörata tähelepanu toodangu värskusele, selle välimusele ja märgistusele.
Köögi-, puu- ja köögiviljade ning marjade päritolu on üks punktidest, mida PTA inspektorid kontrollivad turgudel, tänavaslettidel ja ajutistes müügikohtades regulaarselt: nii plaanilises korras kui ka laekuvate vihjete alusel.
Kontrollide eesmärk on veenduda, et ettevõtjad täidavad toiduohutuse nõudeid ning tarbijani jõudvad tooted on nõuetekohase kvaliteediga ja õigesti märgistatud.
Nagu selgitab toiduohutuse valdkonna juht Triinu Allika, peavad kauba juures olema kindlasti märgitud vähemalt selle nimetus ja päritoluriik. Teatud liiki toodangu puhul tuleb tähistada ka kvaliteediklass.
Kuid silt ise ei ole veel tõend.
“Vajadusel peab müüja oskama kauba päritolu dokumentidega tõendada. Selleks sobivad näiteks ostuarved, saatelehed, tarnija andmed või muud dokumendid, mis näitavad, kust kaup pärineb ja kuidas see müüjani jõudis,” märgib Allika.
Tema sõnul peab müüjal vastavalt toiduseadusele olema süsteem, mis võimaldab kauba teekonda kogu tarneahela ulatuses jälgida.
PTA andmetel fikseerivad ameti inspektorid toodangu päritoluriigi ebakorrektset või puudulikku märkimist igal aastal, eriti marjahooajal, kuid need puudused ei moodusta põhiosa kontrollide käigus avastatud rikkumistest.
“Samuti esineb juhtumeid, kus toodangut hoiustatakse nõuetest kõrvale kaldudes või see pole piisavalt kaitstud saastumise eest. Aeg-ajalt avastame ka kauba päritolu eksitava märkimise juhtumeid,” ütleb Allika.
Kui ostjal tekib toodangu osas kahtlusi, on tal õigus esitada müüjale lisaküsimusi.
“Näiteks võib küsida, kust kaup pärineb või kes selle kasvatas. Päritolu tõendavaid dokumente kontrollib PTA ametliku järelevalve raames, kuid ka müüja peab oskama ostjale selgitada, mida täpselt ta müüb,” märgib Allika.
Ametis soovitatakse eelistada usaldusväärseid müüjaid. Kui tarbijale tundub, et märgistus on vale või toode pole ohutu, soovitab PTA teatada sellest vihjetelefonil 605 1710 või ameti kodulehel oleva vormi kaudu.
Marja- ja köögiviljareid Turgudel on praegu käimas tõeline põllumajandustoodete paraad — letid nõretavad maasikatest, murelitest, värskest kartulist, esimestest arbuusidest ja muudest hooajalistest hõrgutistest.
Eriti märgatavat kõikumist on näha tomatite, maasikate ja värske kartuli hindades.
Kõige odavama marja leidsime Keskturult, kus väikest maasikat müüdi hinnaga 1.90 eurot kilo. Kuid suur valitud maasikas maksis sealsamas juba 5.80 eurot, ning üksikutel tänavalettidel ulatus Poola maasika hind kuni 15 euroni kilo eest.
Türgi omana märgitud murelid näevad välja sellised, nagu oleks need spetsiaalselt reklaamifoto jaoks välja valitud, kuid ka hind on vastav — 15 eurot. Hispaania omad, pisemad, on 8.50 eurot. Keskturu territooriumi sissepääsu juures müüakse mureleid hinnaga 7.90 kilo — ja leti taha tekkis kohe järjekord.
Tõeliseks rekordimeheks hinnakõikumise osas osutus värske kartul. Kui eramüüjate juures ulatub selle hind kuni 4 euroni, siis Lidli poodidest saab seda osta vaid 66 sendiga kilo.
Tomateid on turul palju — ja need näevad üsna efektsed välja. Kõige taskukohasemad Vaarika-tomatid leiti turgudelt — Keskturult ja Pae turult: alates 2.50 eurot kg. Suured Leedu tomatid, nn lihatomatite sordid, maksavad peaaegu kaks korda rohkem.
Lettidele on ilmunud juba arbuusid. Hind kõigub 2.50 kuni 3.90 euro vahel kilo eest. Peab märkima, et poodidest saab neid osta odavamalt.
Balti Jaama Turg on juba ammu muutunud pigem mainekohaks kui turuks selle klassikalises mõistes. Siia ei tulda mitte niivõrd toiduainete, vaid õhkkonna pärast. Pole üllatav, et paljud hinnasildid on siin veidi kõrgemad kui teistel turgudel.
Eriti puudutab see kohalikku toodangut. Pärnumaa kollaste tomatite eest tuleb välja käia peaaegu 8 eurot. Põltsamaa kurkide, samuti Pärnumaal kasvatatud pipra eest — umbes 7 eurot kilo. Tõsi, kallid pole mitte ainult kohalikud, vaid ka Poola köögiviljad.
Huvitaval kombel on maitseroheline Balti Jaama Turul odavam: koriander või petersell maksavad 10 eurot kilo, samas kui Keskturul on nende hind 15.
Müügipunktid Kõiki hooajalisi lette on võimatu läbi sõita — suvel ilmuvad need praktiliselt iga suurema poe juurde. Teatud seaduspärasus on siiski märgatav.
Tallinna tihedalt asustatud rajoonides — Lasnamäel, Mustamäel — on hinnad reeglina mõõdukamad. Konkurents on siin tihedam, ostjaid palju, mistõttu müüjad peavad sellega arvestama.
Kuid linna äärealadel ja eeslinnades on olukord sageli teistsugune: mida kaugemale keskusest, seda sagedamini kohtab hinnasilte, mis võivad ebameeldivalt üllatada.
Meie vaatluste kohaselt osutusid tänavatest köögiviljalettidest kõige kõrgemad hinnad olevat Selveri poodide läheduses.
Üldiselt osutusid just poodide juures asuvad tänavamüügipunktid kõige ettearvamatumaks kaubandusformaadiks. Kui turgudel on üldised hinnatrendid veel jälgitavad, siis siin määrab toodangu maksumuse suuresti konkreetne asukoht ja müüja hinnapoliitika.
