Hiljuti toimus Päikesel tugevaim purse alates selle aasta aprillist! Teadlased nimetasid musta plahvatust meie tähel lausa „vau-efektiks“. Sellest kirjutab “MK-Latvija”.
Toimunud purskest tekkinud plasmapeatus „kattis“ Maa alates 4. juuni õhtust, põhjustades üsna tugeva magnettormi. Eestis on selle järelkajasid tunda veel isegi 7. juuni õhtul.
„Täpselt kell 10:00 toimunud purse rebis kroonis puruks ja paiskas laiali neutraalse vesiniku pilve. Tulemusena heideti Päikese eredale pinnale justkui must tekk…“ kirjutasid teadlased kolmapäeval, 3. juunil oma sotsiaalmeedias.
Samuti teatasid nad, et osa väljapaiskunud ainest jõuab ööl vastu reedet Maani ning „tungib osaliselt atmosfääri, jahtub, ladestub kivimites ja ookeanides ning imendub taimedesse…“.
Kuid mis laadi purse see oli, kui hästi prognoositav see on ja kust tuli „must loor“?
„See ei olnud üks, vaid mitu purset,“ selgitab teadlane Sergei Bogatšov. „Sama Maa poole suunatud Päikese piirkond tekitas kolmapäeval kolm tugevat purset järjest. Esimene, kategooria M9.3, toimus kell 4.36, teine – M7.7 – registreeriti täpselt kell 10.00 ja kolmas – X1.0 tase – kell 14.28. Ehk siis Päike suutis kolmandal katsel moodustada kõrgeima ehk X-klassi purske, mida pole juhtunud alates aprillist. Nendest kolmest purskest just keskmine – M7.7 – tekitas selle sama musta pilve. Meie arusaama kohaselt koosnes see külmast vesinikust, mis ei lase kiirgust läbi.“
Ta lisab: „Me usume, et vesinik pärines protuberantsist. Päikese piltidel paistavad protuberantsid mustade kiududena, mis on ereda päikesepinna taustal hästi eristatavad. Sisuliselt on need tohutud külma „tumeda“ vesiniku reservuaarid, mida hoiavad kompaktsena Päikese tugevad magnetväljad. Kui see magnetiline „lõks“ nõrgeneb või puruneb (näiteks purske tagajärjel), võib protuberants planeetidevahelisse ruumi paiskuda. Reeglina rebenevad sellised protuberantsid Päikesest lahti ja lagunevad alles sellest kaugel plasmapilvedeks.“
Need pilved võivad hiljem jõuda Maani. Antud juhul otsustas purse seda protsessi „kiirendada“ ja rebis protuberantsi tükkideks, muutes selle otse Päikese pinna lähedal vormituks tumedaks pilveks. Seda protsessi jäädvustasidki kosmoseteleskoobid kosmosest observatooriumist SDO, mis jälgivad Päikest pidevalt.
„Päikese suurus on umbes 1,5 miljonit kilomeetrit. Pilve pikkus oli umbes kolmandik Päikese kettast. Meie hinnangul oli see 500 tuhat kilomeetrit – tohutu vahemaa, mis ületab Maa ja Kuu vahelise vahemaa,“ toob teadlane numbreid välja. „Paljud küsivad, millal oli viimati sarnane „musta looriga“ purse? See ei ole päris tüüpiline stsenaarium, kuigi muidugi mitte ka unikaalne. Minu mälestust mööda vaadeldi sarnase suurusega tumedat pilve (mis oli otse Päikese kroonis toimunud protuberantsi rebenemise tulemus) umbes aasta tagasi.“
Kui tugev on aga nendest pursetest tingitud magnettorm? Sergei Bogatšov selgitab: „Matemaatilised mudelid prognoosivad selle aasta tugevuselt teist või kolmandat magnettormi. Oodata on, et see ulatub üsna tugeva G3-kategooriani. Viimati täheldati sellise tugevusega sündmust 21. märtsil. Selle aasta jaanuaris oli samuti G4-taseme torm (see on juba erakordselt tugev torm). Kuid tõenäoliselt seda taset seekord ei saavutata.“
Viimane kõige võimsam, G5-taseme magnettorm toimus kaks aastat tagasi, 2024. aasta mais. See oli tollal viimase 20 aasta tugevaim.
