Veel maikuus teatas Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) kavatsusest anda sügisest eakate kukkumistega seotud väljakutsed üle teistele teenistustele. Sotsiaalministeeriumi analüüsi kohaselt tuleks selle asemel aga parandada olemasolevat süsteemi. Nüüd on politsei asunud ootele, kirjutab BNS viitega ajalehele Postimees.
Eelmisel aastal otsustas PPA lõpetada või märkimisväärselt vähendada selle aasta sügisest väljasõite sotsiaalse iseloomuga väljakutsetele, näiteks kodus kukkunud eakate abistamiseks.
PPA valmisoleku ja reageerimise büroo juht Mait Siigur ütles maikuus Postimehele, et politsei puutub igapäevaselt kokku olukordadega, mis tegelikult nende sekkumist ei vaja. Kui umbes seitse aastat tagasi sõitis politsei eakate kukkumistega seotud väljakutsetele välja ligikaudu 100 korral, siis eelmisel aastal ulatus see arv juba peaaegu 600-ni.
Siigur tegi kohalikele omavalitsustele (KOV) ettepaneku kaaluda sotsiaaltöötajate paindlikuma töögraafiku juurutamist, vabatahtlike kaasamist või vastava teenuse – näiteks sotsiaalkiirabi – sisseostmist.
Siseministeeriumi elanikkonnakaitse osakonna juhataja Hedi Arukase sõnul on probleem lihtne: relvastatud ja erakorralise meditsiinilise väljaõppeta politseinikud ei ole sellistele juhtumitele reageerimiseks kõige õigemad spetsialistid. Kuna abi on vaja tagada, palus siseministeerium sotsiaalministeeriumil olukorda analüüsida ja leida teistsugune lahendus, mis asendaks politseipatrullide väljasõite.
Eelmise kuu lõpus lõpetas sotsiaalministeerium siseministeeriumi tellitud analüüsi. Raportist selgub, et Politsei- ja Piirivalveamet ei saa neist kohustustest loobuda, kuna kukkumisjuhtumite arv ei õigusta uute ja kallite teenuste loomist ega sisseostmist.
Väljakutsete statistika ja korduvus
Analüüs keskendus väljakutsetele, millele reageeris ainult PPA – kokku 454 juhtumit. Häirekeskuse andmetel registreeriti eelmisel aastal kõige rohkem selliseid intsidente Tallinnas: keskmiselt umbes 15 korda kuus. Samal ajal pidid Pärnu, Narva ja Tartu politseinikud sarnastele väljakutsetele sõitma keskmiselt vaid kaks-kolm korda kuus.
Lisaks tõid andmed välja selge mustri: väljakutsed on sageli korduvad. Näiteks:
- Tapa vallas: 14 kukkumisjuhtumist 9 olid seotud ühe ja sama inimesega.
- Türi vallas: 13 juhtumist 9 langesid kolme korduva aadressi arvele.
- Narvas: 69 juhtumist 35 olid seotud 15 aadressiga.
„Kui üks ja seesama inimene või aadress satub korduvalt operatiivteenistuste vaatevälja, on oluline, et see info jõuaks kohaliku omavalitsuseni pikaajalise toe tagamiseks. See ei välista kõiki tulevasi kukkumisi, kuid võib vähendada olukordi, kus PPA, Päästeamet või kiirabi on pidevalt hõivatud samatüübiliste väljakutsetega samadel aadressidel,“ märgitakse analüüsis. Sotsiaalministeeriumi hinnangul on nüüd vaja kokku leppida, milliseid andmeid Häirekeskuse, operatiivteenistuste ja kohalike omavalitsuste vahel edastatakse ning kuidas see mehhanism toimima peaks. PPA-l on omavalitsustega suhtlemiseks infosüsteem juba olemas, kuid infovahetus ei ole veel käivitunud. Kiirabil ja Päästeametil sellised süsteemid aga puuduvad.
Kulude võrdlus
Kolme ametkonna vahelise andmevahetussüsteemi loomine maksaks esialgsete hinnangute kohaselt 630 000 eurot (ilma käibemaksuta).
Võrdluseks: kui politsei koormuse vähendamiseks loodaks kõigis 78 omavalitsuses ööpäevaringne abiteenus kukkunud inimestele, ulatuksid aastased kulud umbes 37 miljoni euroni. Analüüsi läbiviinud ministeeriumi hinnangul on see summa reaalsust arvestades põhjendamatult suur.
Nagu juba öeldud, ei saa politsei analüüsi kohaselt seda ülesannet n-ö endalt maha raputada. Kas võib seega väita, et Sotsiaalministeerium ei pea politsei koormust ülemäära suureks? Ministeeriumi hoolekande korralduse poliitika osakonna juhataja Gerda Kiipli-Hiir selgitas, et kuigi juhtumite üldarv on suur, on need koondunud vaid üksikutesse linnadesse.
„Analüüs tõepoolest näitab, et enne uute ja väga ressursimahukate mehhanismide loomist tuleb süsteemselt korda saada eelkõige infovahetus, mis on tegelikult juba ka kehtivas seaduses ette nähtud.“
Kuna PPA teatas veel hiljuti, et lõpetab sügisest kõigile sellistele väljakutsetele reageerimise, siis kas politsei on analüüsi järelduste ja pakutud lahendustega rahul? Siigur märkis, et neil seisab dokumendiga tutvumine alles ees. Mida see paari kuu pärast täpselt kaasa toob, on praegu veel raske öelda.
„Kindlasti jätkame arutelusid, et leida kukkunute seisukohalt parim lahendus. Üks on selge: keegi abita ei jää,“ kinnitas Siigur.
Siseministeeriumi vaade ja abivajaduse olemus
Siseministeerium ei ole samuti analüüsiga veel põhjalikult tutvunud, kuid Arukase sõnul ollakse ministeeriumis endiselt veendunud, et praegune olukord – kus kukkumistega tegelemiseks kasutatakse operatiivressurssi – ei ole pikas perspektiivis jätkusuutlik ega taga inimesele kogu vajalikku abi.
„Kukkunud inimese abivajadus võib olla väga tõsine ja kiireloomuline. Sageli pole tegemist ühekordse juhtumiga, vaid inimene võib vajada süsteemset ja terviklikku tuge, mitte ainult seda, et ta n-ö püsti aidatakse ja tagasi voodisse tõstetakse.“
Küsimusele, millal võiks analüüsist mingeid tulemusi oodata, vastas Kiipli-Hiir, et arutelud ja lõplike otsuste tegemine seisavad alles ees.
