Riigikogu sotsiaalkomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse „Laste kehalise aktiivsuse tõstmine vaimse ja füüsilise tervise parandamiseks“ arutelul rõhutati neljapäeval, et laste ja noorte kehaline aktiivsus on nende vaimse ja füüsilise tervise seisukohalt väga oluline, teatab BNS.
Arutelul esinesid ettekannetega sotsiaalkomisjoni liige Mihkel Lees, Tartu Ülikooli sporditeaduste ja füsioteraapia instituudi liikumislabori esindaja Merike Kull, Kaitseressursside Ameti peadirektor Anu Rannaveski ja Eesti Olümpiakomitee asepresident Gerd Kanter.
Komisjoni liige Mihkel Lees alustas ettekannet tõdemusega, et lapsed liiguvad liiga vähe. „Maailma Terviseorganisatsioon soovitab lastel liikuda vähemasti 60 minutit päevas. Eestis täidab selle soovituse vähem kui pool lastest,“ sõnas ta. „Sellel on tagajärjed. Ligikaudu 78 protsenti kooliõpilastest kogeb iganädalasi tervisekaebusi. Juba esimeses klassis on ülekaalulisi või rasvunud lapsi rohkem kui iga neljas ja neljandaks klassiks on selliseid lapsi juba iga kolmas. Samal ajal ei suuda ligi 70 protsenti noortest ajateenistuse alguses täita Kaitseväe füüsilise testi miinimumnõudeid,“ loetles ta ja nentis, et need arvud ei räägi ainult laste ja noorte kehalisest võimekusest, need räägivad laste tervisest ja tulevikuväljavaadetest.
Lees tõi esile, et on teaduslikult tõestatud, et regulaarne liikumine parandab keskendumisvõimet, õpitulemusi ja vaimset heaolu. Füüsiliselt aktiivsetel lastel esineb vähem ärevust ja depressiooni sümptomeid ning nad tulevad paremini toime igapäevaste pingetega. „Liikumine ei ole üksnes sportlik tegevus, see on üks tõhusamaid vaimse tervise murede ennetusmeetmeid, mis meil üldse olemas on. Sama kehtib ka füüsilise tervise kohta. Regulaarne liikumine vähendab ülekaalu, südame-veresoonkonna haiguste, teise tüübi diabeedi ja paljude teiste krooniliste haiguste riski,“ rääkis ta.
Sotsiaalkomisjoni liige kirjeldas juba töös olevaid liikumisaktiivsuse tegevuskava, liikumisõpetuse reformi koolides, Tartu Ülikooli liikumislabori eestvedamisel toimuvast „Liikuma kutsuva kooli“ programmi ja Eesti Olümpiakomitee loodud programmi „Sport koolis“. Lees pani ette, et nende programmide laiendamist kõikidesse Eesti koolidesse, samuti laste kehalise aktiivsuse monitoorimise vajadust ning vajadust pöörata senisest rohkem fookust ka lasteaialaste kehalise aktiivsuse suurendamisele. Ühtlasi tuleb Leesi sõnul keskvalitsusel ja omavalitsustel jätkata investeeringuid liikumist toetavasse avalikku ruumi.
Samuti tõi Lees esile, et praegu panustab riik nimetatud programmidesse kokku vähem kui miljon eurot aastas. „Samal ajal arvutused näitavad, et nende programmide täiemahuline rakendamine nõuaks suurusjärgus 13 miljoni euro suurust investeeringut aastas. Ma näen, et mõnel kolleegil läksid silmad päris suureks. Te mõistate, et see ei ole väike summa. Siin tuleb appi võtta nii keskvalitsuse kui ka omavalitsuste rahakotid, siin tuleb usutavasti appi võtta ka Euroopa toetusraha. Ma tean, et seda ka Kultuuriministeerium näiteks „Sport koolis“ programmi tarbeks juba plaanimas on. Aga kui me teame seda, et iga ennetusse suunatud euro toob meile selle suurusjärgus 16 eurot tagasi, siis see raha on tegelikult ju mõistlikult kulutatud,“ rääkis ta.
Tartu Ülikooli sporditeaduste ja füsioteraapia instituudi liikumislabori esindaja Merike Kull rääkis oma ettekandes, et vähene liikumisaktiivsus ühiskonnale väga kulukas. „Meie naabrid soomlased on arvutanud välja selle kulu riigile. Seda on hinnatud ligi 3,2 miljardit eurot aastas, vähese liikumisaktiivsuse kulu riigile aastas. „Seetõttu ei ole vähene liikumisaktiivsus üksnes terviseprobleem, vaid ka majanduslik väljakutse.“
Kull märkis, et lapsevanemaid ei tohi jätta laste vähese liikumise probleemiga üksi, vaid lahendused peavad olema süsteemsed ning tegi ülevaate neljast valdkonnast, kus saab kõige süsteemsemalt mõjutada laste ja noorte liikumisaktiivsust. Nendeks on kool, organiseeritud sport, avalik ruum ja andmepõhine otsustamine.
Kull tõi esile, et just koolis on võimalik jõuda kõikide lasteni ja pika aja vältel. „Kui me tahame laste ja noorte liikumisaktiivsust süsteemselt parandada, siis peab liikumine olema loomulik osa iga lapse ja noore koolipäevast. „Liikuma kutsuv kool“ on üks tõenduspõhistest lahendustest, mis pakub terviklikku, süsteemset lähenemist kogu koolipäevale ja ka koolikeskkonnale, alates sellest, kuidas koolipäev on üles ehitatud, kas seal on liikumisvõimalusi, ja kõikide koolipäeva elementide kaupa liikumisvõimaluste loomist, sealhulgas koolitegevuse, huvitegevuse ja aktiivse kooliteeni välja,“ kirjeldas ta.
Kull lisas, et liikumine toetab ka vaimset tervist, õpilaste omavahelisi suhteid ja seeläbi ka üldist koolirõõmu ja motivatsiooni õppimiseks. „Seda kinnitab ka ulatuslik uuring, kus valimis on üle 100 000 lapse, et enam liikumisvõimalusi koolipäeva jooksul seostub paremate suhete ja suurema koolirõõmuga kõikides vanuseastmetes,“ lausus ta. „Seega, meie esimene ettepanek on, et kõik Eesti lapsed ja noored saavad õppida liikumist ja tervist toetavas koolis. Selleks peaks „Liikuma kutsuv kool“ jõudma enamikuni Eesti koolidest.“
Kulli sõnul on teine oluline suund, mis puudutab kõiki lapsi ja noori, liikumisõpetus. Eesti liikumisõpetuse ainekava on üks Euroopa tugevamais, kuid kavast üksi ei piisa. Ettekandja juhtis tähelepanu sellele, et kui algklassides on nädalas kolm liikumisõpetuse tundi, siis alates kuuendast klassist väheneb tundide maht kahele ja gümnaasiumis on keskmiselt alla ühe tunni nädalas. „Pole põhjust imestada, et kui gümnaasiuminoored lõpetavad gümnaasiumi, siis nad ei täida kehaliste võimete miinimumtesti,“ tõdes ta. „Kolmas kooliaste ja gümnaasium on eriti kriitiline, seal me vajame kiireid lahendusi. Seal ei ole selleks süsteemi tasandil tuge, et lapsed oleksid terved ja tugevad ja kehalised võimed areneksid.“
Kolmanda olulise suunana tõi Kull esile organiseeritud spordis osalemise. Ühelt poolt on probleem selles, et kõige vähem osalevad kõige keerukama majandusliku olukorraga perede lapsed. See näitab, et ligipääs huviharidusele Eestis ei ole kõigi laste jaoks võrdne. Teisalt jääb märkimisväärne osa lapsi sportimisest kõrvale, sest ei soovi osaleda saavutusspordis. Kulli sõnul peaks saavutusspordi ja harrastusspordi vahel liikumine olla sujuv ja võimalik.
Neljandana peaks Kulli sõnul avalik ruum toetama aktiivset liikumist ja sportimist kõikides vanuserühmades. „See tähendab turvalisi kooliteid, rattateid, koolihoove ning mitmekesiseid mängu- ja liikumisalasid, mis kutsuvad liikuma nii koolipäeva sees kui ka koolipäevajärgselt ja üksi ja ka koos perega. See on vastus ka sellele, kuidas saame toetada lapsevanemaid,“ märkis ta. Viimasena tõi Kull esile andmepõhise otsustamise tähtsust ehk vajadust käivitada üleriigiline laste ja noorte kehaliste võimete monitooring.
Kaitseressursside Ameti peadirektor Anu Rannaveski kinnitas, et riigikaitse ei ole ainult sõjaline võimekus, riigikaitse on ühiskonna vastupidavus. „See tähendab, et meie kaitsevõime sõltub oluliselt ja otseselt sellest, millises seisus on meie inimeste tervis, eriti aga noorte füüsiline valmisolek, vaimne vastupidavus ja soov panustada millessegi, mis on suurem kui üksikisik ise. Just noored on need, kelle ülesanne on edasi kanda meie reservarmee jätkusuutlikkust,“ rääkis ta.
Rannaveski tegi ülevaate ajateenijate seas läbi viidavast kompleksuuringust ning nentis, et vaid veerand ajateenijatest suudab teenistuse alguses täita füüsilise võimekuse normid, mida Kaitsevägi neilt ootab. “Kuigi teenistuse lõpuks suudab seda ligi kaks kolmandikku, tähendab ka see puudujääk olulist järeleandmist reaalse kaitsevõime tagamises,“ märkis ta.
Rannaveski tõi muu hulgas esile, et terviseseisundi hindamise põhjal tuleb igal aastal ligi 5000 noort meest jätta ajateenistusse kutsumata või anda neile ajapikendus mõne tervisehäire ravimiseks. Mõlemal juhul on selle peamine põhjus jätkuvalt psüühika- ja käitumishäired ning lihasluukonna haigused. Peale selle läbib igal aastal terviseseisundi hindamise ligikaudu 10 000 kutsealust. See tähendab, et viimasel kolmel aastal on iga viies hindamine lõppenud tulemusega, et kutsealune kas ajutiselt või püsivalt ei sobi ajateenistusse mõne vaimse tervise probleemi tõttu.
Kaitseressursside Ameti peadirektor nentis, et kõige enam tekitab muret noorte koondumine kahte äärmusse. „Ühel pool on noored, kelle elu on muutunud liiga mugavaks ja passiivseks, nad ei ole kehaliselt aktiivsed, neil puuduvad huvid, kohustused ja sotsiaalsed oskused, sest neilt ei nõuta midagi. Kutsealustena iseloomustab neid motivatsioonipuudus, ärevus, kohanemis- ja keskendumisraskused, vähene vastupidavus ning raskus pingutada. Teisel pool on noored, kellelt oodatakse kogu aeg maksimaalset sooritust – head hinded, pidev trenn, enesearendus, sotsiaalne edukus. Kutsealustena näeme nende puhul läbipõlemist, ärevust, uneprobleeme ja kohanemisraskusi. Nõrk psühholoogiline vastupidavus on see, mis ühendab mõlemat äärmust, sest osa ühiskonnast ei sea noortele erilisi nõudmisi, teine osa avaldab pidevat survet,“ kirjeldas ta.
„Tugev riik ei tähenda ainult hästi relvastatud riiki. Tugev riik tähendab ühiskonda, kes on valmis vastu pidama füüsiliselt, vaimselt ja ühises väärtusruumis. Me peaksime igaüks iseendalt ja üksteiselt üheskoos küsima, mida me teeme selleks, et järgmine põlvkond oleks tugevam kui eelmine. Noorte tervise, vaimse ja füüsilise vastupidavuse eest hoolitsemine on kogu ühine ühiskonna vastutus, nii nagu ka riigikaitse,“ rääkis Rannaveski.
Eesti Olümpiakomitee asepresident Gerd Kanter nentis, et Eesti seisab silmitsi vaikse kuid laastava kriisiga, mille lahendamiseks on vaja liikumisrevolutsiooni. Kanter tõi oma kõnes esile, et liikumine ei ole ainult lihastele, see on väga selge aju arengu kütus. „Dopamiini ja endorfiini, nende roll – need on aju looduslikud stressi leevendajad. Laps, kes ei liigu, on bioloogiliselt kaitsetu ärevuse ja depressiooni vastu,“ märkis ta.
Kanteri sõnul on lapsevanemate roll laste liikuma suunamisel unustatud ja alahinnatud. „Kui kodu ei väärtusta liikumist ja kui vanema ainus vaba aja veetmise viis on ekraan, ei suuda ükski koolireform last liikuma panna. Riik peab toetama ja koolitama ka peresid. Aktiivne eluviis ja värskes õhus viibimine peab olema pere ühine normaalsus, mitte karistus või kohustus,“ toonitas ta ning tõi esile vajadust digihügieeni järele. „Nutivaba koolipäev ei ole laste kiusamine, see on nende vaimse ja füüsilise tervise kaitsmine. Kui me võtame vahetunnist ära ekraani, tagastame me lastele nende loovuse, sotsiaalsuse ja füüsilise liikumisvajaduse. Piirates ekraane, me sunnime aju otsima uusi stiimuleid füüsilisest maailmast,“ rääkis ta ja kutsus üles nutipiirangute koolidesse toomist seaduse tasandil.
Samuti tunnustas Kanter „Liikuma kutsuva kooli“ kooli saavutusi, mille muudatused, tõstavad lapse igapäevast sammude arvu tuhandete võrra ilma igasuguse sunnita ja kutsus üles looma programmi „Liikuma kutsuv lasteaed“. Ühtlasi osutas ta programmi „Sport koolis“ panusele ja vajadusele tuua see esimesse kooliastmesse. „Esimeses kooliastmes programm „Sport koolis“ on meie parim relv ebavõrdsuse vastu. See tagab, et ka vähemkindlustatud või ääremaade lapsed saavad professionaalset liikumisõpetust ja harjumusi kogu eluks,“ sõnas ta.
Kanter toonitas, et üks liikumisharjumuse juurutamise võtmeküsimus on lastele turvalise koolitee tagamine. „Kui me soovime soodustada laste iseseisvat liikumisharjumust, siis keskkond ja taristu omavad selles väga suurt mõju. Laste autoga uksest ukseni sõidutamine, niinimetatud isiklik taksoteenus võtab neilt ära viimasegi igapäevase baasliikumise. Samas, aktiivne koolitee jalgsi või rattaga võib katta kuni poole lapse igapäevasest liikumisvajadusest,“ lausus ta ja toonitas vajadust korralike rattateede ja -parklate järele koolide ümbruses.
Läbirääkimistel võtsid sõna Jaanus Karilaid, Kristina Šmigun-Vähi, Tanel Kiik, Arvo Aller, samuti Tanel Tein, Timo Suslov, Anti Poolamets ja Jüri Jaanson.
