Alates 1. aprillist on miinimumpalk meil 946 eurot (täistööaja korral). Varem oli see 886 eurot. Tõus on märkimisväärne. Samas on miinimumpalga saajate netosumma (pärast kõiki kohustuslikke mahaarvamisi) nüüd 848,50 eurot, varem 812,30 eurot. 36 eurot lisatulu on „ka raha“. Üheksa kuuga teeb see üle 320 euro. Töötajatele selge võit. Hea, kuid väike, kirjutab doktorikraadiga majandusteadlane Vladimir Vainhort.
Ka riik ei jää kaotajaks: maksulaekumised kasvavad, eriti arvestades 33-protsendilist sotsiaalmaksu brutopalgalt. Kuid kelle arvelt see võit tuleb?
Kes maksab „peo“ kinni?
Ilmselgelt ettevõtjad (ja teised tööandjad). Ühe töötaja kogukulu pärast 1. aprilli on umbes 1280 eurot kuus (koos maksude ja kohustuslike maksetega). Varem oli see ligikaudu 1200 eurot.
Seega umbes 80-eurone tööjõukulu kasv töötaja kohta on märkimisväärne koormus omahinnale. Eriti tugevalt tabab see väikeettevõtteid, kus on palju madalapalgalisi töökohti.
Suurettevõtetes või IT-sektoris on palgatasemed teised. Kuid väikestes kohvikutes, kus töötab viis inimest, saavad peaaegu kõik miinimumpalka. Lisakulu võib ulatuda ligi 4000 euroni üheksa kuu jooksul — see võib olla piisav põhjus, et loobuda vähekasumlikust ärist.
Lisaks on maksukoormus ja muud „uuendused“ viinud selleni, et isegi peamistel magistraalidel on üha rohkem tühje vaateaknaid. Väikeettevõtlust survestatakse kahelt poolt: kasvavad maksud ja langev ostujõud.
Statistika järgi elab ligi 22% leibkondadest suhtelises vaesuses ning üle 3% absoluutses vaesuses. See tähendab, et iga neljas pere saab endale lubada vaid esmaseid eluvajadusi.
Turismi vähenemine süvendab olukorda veelgi — tühjad vaateaknad ei peaks üllatama ning sellele järgneb töökohtade vähenemine, eriti madala kvalifikatsiooniga töökohtade seas.
Aprillis toimunud miinimumpalga tõus ei suurendanud oluliselt tarbimisvõimet. Samuti mõjutas olukorda kuu lõpu kütusehindade tõus. Seega ei olnud miinimumpalga tõusul majandusele otsustavat mõju.
Probleemi otsitakse valest kohast
Meie majanduse probleem on selle väheses sotsiaalses suunitluses. Erinevalt enamikust nn vanast Euroopast.
Ajalooliselt oli Eesti 1990. aastate lõpus ja 2000. aastate alguses kasutusel olev ühtlane tulumaksusüsteem põhjendatud: oli vaja kiiresti kujundada sisemiste investorite kiht ning soodustada ettevõtlust. Samal ajal vähendati ettevõtlus- ja välismajandustegevuse piiranguid.
Veerand sajandit hiljem on riiklik majanduspoliitika muutunud: see on muutunud poliitilisemaks ning suunatud eelkõige kõrgete ja ülisuure sissetulekuga inimeste huvidele.
Ka varasem piiratud maksuerisus (kus suurema sissetuleku korral kadus maksuvaba miinimumi kasutamise õigus) on kaotatud. Nüüd saavad ka 10–15 tuhande euro suuruse kuusissetuleku saajad maksueelise läbi maksuvaba miinimumi — pigem sümboolse žestina.
Selline maksusüsteem ei toeta enam tootliku majanduse arengut. Suurimad sissetulekud tulevad finantsinstrumentidest ja krüptovaradest ning ei mõjuta oluliselt sisetarbimist — sageli tarbitakse väljaspool riiki.
Samuti ei toimi täielikult solidaarsusprintsiip sotsiaalkindlustuses: dividendid ei ole sotsiaalmaksuga maksustatud, kuigi mitmes EL riigis on see teisiti lahendatud.
Nii langeb maksukoormus peamiselt madalama ja keskmise sissetulekuga inimestele.
Paljudes EL riikides kompenseeritakse kütusehindade tõusu aktsiiside vähendamisega. Meil piirduti vaid sellega, et nende tõusu ei rakendatud.
Samal ajal ei arutatud isegi ettepanekut alandada toiduainete käibemaksu, kuid autode maksustamine ja miinimumpalga tõstmine viiakse ellu probleemideta.
Ja nii see „armastus“ toimibki.
