See, kes on ise läbinud tee sõltuvusest sõltumatuseni, teab väga hästi, mida tähendab kaotada alkoholi tõttu kõik ning kui palju pingutust nõuab hävitavast kirest jagusaamine. Pavel ei ole alkoholi tarvitanud juba viis aastat. Nüüd pakub ta vaimulike, psühholoogide, arstide ja juristi toel inimestele eluaset, toitu, tööd ja võimalust uuesti alustada. Ühel päikeselisel maikuu päeval külastas MK-Estonia paika, kus iga sõltuvusega inimene võib saada teise võimaluse.
Keskus „Tee kainuse ja uue elu juurde“ MTÜ UUSTEE tegutseb Loksa Kroonlinna Püha Õiglase Joanni kiriku juures, 60 kilomeetrit Tallinnast ida pool. Lähiümbruses on palju vaatamisväärsusi, kaunid järved ja männimets – alevik asub Lahemaa rahvuspargi territooriumil.
Siin on vaikne ja inimesi peaaegu ei ole. Just sellist paika on keskuse eestvedaja Pavel Smirnovi sõnul vaja selleks, et inimene saaks peatuda ja mõista, mida ta oma eluga teeb, ning proovida uuesti alustada.
„Keda te tahate aidata? Ainult alkoholisõltlasi?“ küsime teel pealinnast Loksale.
„Mitte ainult. Alkohoolikuid, narkosõltlasi, mängusõltlasi – kõiki, kes tahavad selle lõpetada. Peamine on, et inimene ise tahaks. Vägisi ei hoita meil kedagi kinni,“ vastab ta. „Pakume inimestele eluaset, kolm korda päevas süüa ja tööteraapiat. Et inimene oleks hõivatud, saaks tähelepanu alkoholilt, narkootikumidelt või mängudelt mujale.“
Pavel räägib, et otsustas sellega tegeleda, sest on ise kogu selle tee läbi käinud. Narkootikumid teda ei köitnud, peamine oli alkohol, mille tõttu veeres täiesti korras ja muretu elu allamäge. Abi sai ta Venemaalt, kust võttis üle ka metoodika, kuidas inimesi normaalse elu juurde tagasi tuua.
„Seal on sellised töömajad: eluase, toit, töö, õhtul palve, range päevakava, distsipliin. See aitas, olemasolu hakkas omandama mõtet,“ räägib ta. „Kui Eestisse tagasi tulin, olid mul suured võlad ja probleemid dokumentidega. Üks jurist aitas, hakkasin taastuma, läksin tehasesse tööle, töötan tõstukijuhina. Juba viis aastat ei joo. Ja mõistan: vahel vajab inimene tõuget ning keegi peab talle käe ulatama. Tekkis missioonitunne – ma tean, kuidas, ja ma saan aidata.“
Jõuame Loksale – vaikne, hubane, päikesest üle ujutatud linnake. Poe juures ristmikul on posti otsas kurepesa.
Kogu pere haigus
Sõidame kiriku territooriumile. Meid võtab vastu Kroonlinna Püha Õiglase Joanni kiriku eestseisja isa Vladimir. Ta on töötanud narkosõltlastega üle 17 aasta. Loksa kiriku juures tegutsev rehabilitatsioonikeskus tugineb sellele pikaajalisele kogemusele.
„Kirik tegutseb siin alates 2000. aastast ja juba 2001. aastal registreerisime ametlikult narkomaaniaga võitlemise organisatsiooni. Meil oli rehabilitatsioonikeskus, mis töötas 17 aastat: kontor asus Tallinnas, statsionaar aga siin, Loksal,“ räägib isa Vladimir. „Kõik, mida te siin näete – katusest aedade ja tänavakivideni –, tegid hoolealused ise. Paljud tulid ilma oskusteta, kuid õppisid tasapisi. Kes omandas köögitööd, kes ehitustööd. Keskus oli täielikult isemajandav: ise tegime süüa, ise remontisime, ise hoidsime majapidamist korras.“
Astume majja. Õhkkond meenutab veidi täiskasvanute pioneerilaagrit – siin on puhas, värske remont, midagi liigset ei ole, kuid kõik eluks vajalik on olemas.
Valged toad vooditega, sealhulgas ka erivajadustega inimestele. Köök. Puhkeruum õhuhoki ja treeningseadmetega – need kinkisid omal ajal keskusele heategijad. Ruum, kus saab koguneda, rääkida ja asju arutada. Olemas on ka suurepärane saun.
„Oi kui hea on siin pärast tööd end pesta ja kasevihtadega vihelda ja leili võtta,“ ütleb vaimulik.
Ta räägib, et kui keskus töötas narkosõltlastega, sai siin korraga vastu võtta 8–9 inimest. Need olid täiskasvanud alates 17. eluaastast kuni üle 60-aastasteni, kuid üldjuhul 20–25-aastased.
Aluseks olid tööteraapia, õigeusu elukorraldus ja regulaarne suhtlus psühholoogiga. Keskuses toimusid ka kunstiteraapia ja liivateraapia – tunnid olid kord nädalas. Eraldi töötati peredega.
„Te töötasite mitte ainult sõltlaste, vaid ka nende lähedastega?“ täpsustame.
Isa Vladimir selgitab, et selline töö on vältimatu, sest sõltuvus ei puuduta ainult ühte inimest – see on kogu pere haigus.
Kui inimene, keda aidatakse, naaseb pärast rehabilitatsiooni koju, kuid kodus ei ole midagi muutunud – samad harjumused, sama eluviis, näiteks pannakse pidupäeval endiselt pudelid lauale ja jalgpalli vaadatakse tingimata õllega –, on tagasilanguse risk väga suur. Seetõttu pakuti keskuses nõustamist ka sugulastele.
Spetsialistide teenuste eest tuleb aga maksta. Kui raha ei ole, saavad nad käia vaid aeg-ajalt vabatahtlikena. Kahjuks oli keskus rahapuuduse tõttu – ja oma rolli mängis muidugi ka koroona – sunnitud mõne aasta eest tegevuse lõpetama.
Uus hingamine
„Kui Pavel eelmisel aastal oma algatusega lagedale tuli, andis see põhjust järele mõelda: võib-olla tasuks sellist tegevust taasalustada, olgugi et leebemas vormis. Varem oli meil palju rangem kord: näiteks polnud lubatud territooriumilt vabalt lahkuda,” räägib isa Vladimir. “Praegu võivad tingimused olla paindlikumad, kuid vundament jääb samaks – töö, distsipliin ja tugi.”
Kuid millisel hetkel saab selgeks, et inimene liigub tõepoolest paranemise suunas?
Isa Vladimir selgitab, et läbida tuleb laias laastus kolm etappi: kolm päeva, kolm nädalat ja kolm kuud.
„Esimestel päevadel tuleb inimene lihtsalt toibuma, näiteks pärast joomasööstu, ja paljud lahkuvad just selles etapis, sest tegelikult ei olnud nad valmis oma elus midagi muutma. Sellele, kes jääb kauemaks, hakkab kolme nädala möödudes tunduma, et ta on juba hakkama saanud,“ loetleb ta. „ Kuid tegelikud muutused ilmnevad alles kolme kuu pärast. Ent isegi siis lahkuvad paljud liiga vara ja murduvad. Mõned on uuesti tagasi tulnud – ja me oleme nad taas vastu võtnud. Mõnikord muutub inimene päriselt alles teisel või kolmandal katsel.“
Isa Vladimir usub, et selline töö püsib rangel vaeval, inimeste abil ja ülaltpoolt tuleval toel. Rahast on alati puudus olnud ning ellu on jäädud tänu vabatahtlikele annetustele: kes on toonud materjale, kes aidanud tehnikaga, kes toiduainetega. Ja väga sageli on abi saabunud ootamatult, justkui oleks sekkunud kõrgem vägi.
„Alustasime mingi tööga – ja kohe ilmus inimene, kes oskas just seda,“ räägib ta. „Otsustasime ehitada – tuleb müürsepp ja ütleb: „Ma oskan plokke laduda.“ On vaja midagi puidust teha – leidub puusepp. Tekib ülesanne – ja tuleb vastavate oskustega inimene. Oli aegu, mil raha polnud üldse, isegi toidu jaoks mitte. Ja just siis tõid kohalikud naised oma hoidiseid ning keegi tõi toiduaineid.”
Kiriku eestseisja ütleb: „ Minu jaoks on ilmselge: ilma Jumala abita poleks see olnud võimalik. Me lihtsalt poleks ellu jäänud.“
Mürgid väljuvad, eneseväärikus taastub
Rääkides tööteraapiast kui väga olulisest osast kogu enesearengu programmis, kõneleb Pavel eri võimalustest, kus saab käed külge panna ja tuua reaalset kasu. Inimese jaoks on ju oluline näha oma töö tulemust.
„Abi on vaja taludes – aeda parandada, peenraid kaevata ja muid majapidamistöid teha. On tuttavaid ehitusettevõtetes, kes on valmis meile abitöid usaldama,“ loetleb ta. „Lisaks tahame arendada oma majapidamist: küülikud, kodulinnud, aed, kasvuhooned. Ideaalis tahaks leida mahajäetud talu või vanad kasvuhooned, võtta need rendile ja oma jõududega taastada.“
Füüsilisel koormusel on muide kahekordne tähendus: mitte ainult vajalikkuse tunde ja eneseaustuse taastamine. Higiga väljuvad kehast mürgid ja keha puhastub, mis omakorda toob tervenemise lähemale.
„Tuleb ise aru saada: aitab“
Deniss, kes on praegu Loksa keskuse ainus hoolealune, elab siin alates veebruarist ja abistab majapidamistöödel.
Palvele rääkida oma suhetest alkoholiga vastab ta veidi kohmetult: „Ega siin midagi uut ei ole. Võtad ja jood. Ma ei ütleks, et oleksin kuskil purjus peaga vedelenud. Seda mitte. Jõin vähehaaval, aga pidevalt. Olen kolm korda kodeerimas käinud, kuid seda ei vajanud mina, vaid abikaasa ja ämm. Mind ennast toona ilmselt kõik rahuldas. Olen üle kahekümne aasta ehitusel töötanud. Aega juua oli – nädalavahetused, puhkus. Naine oli muidugi rahulolematu.“
Lõpuks jättis naine paari aasta eest Denissi sootuks maha.
Kuid nüüd on otsus oma elu muuta juba tema enda oma. Ilma keemia ja süstideta.
„Arvan, et kodeerimine on täielik jama: sulle tehakse kuum süst, sa annad raha ära ja ongi kõik,” räägib ta. “Kui seda vajab keegi teine, aga mitte sa ise, siis pole asjast kasu.”
Deniss ei saanud kohe aru, et nüüd on kõik, aitab. Ta liikus selleni pikka aega.
„Siis tuli Pavel ja pakkus: on olemas võimalus, on reaalne abi. Olin kohe nõus ja esimesel võimalusel tulin siia. Sellest ajast saati elangi siin,“ räägib ta. „Siis oli lund üle põlve. Rookisin kõik labidaga puhtaks. Üldiselt ei suuda ma niisama istuda, leian endale alati tegevust. Töötan hoovis, lõhun puid, meisterdasin pesakaste, neid jagati inimestele. Praegu teen küülikutele puure.“
Deniss ütleb, et võõrutamine ei olnud eriti raske. Soov juua kadus kuidagi iseenesest: „Praegu enam isu ei ole. Mõtlen nii: niipalju kui vaja oli, olen juba ära joonud. Siin on vaikne, rahulik, linnakära pole. Ärkan hommikul üles ja teen hoovis midagi kasulikku. Mul on siin hea olla. Ja toetus on samuti olemas. Pavel on kõrval.“
Mees tunnistab, et püüab jumalateenistusi mitte vahele jätta, kuid ühe – kogu siinviibimise aja jooksul – jättis siiski vahele, sedagi päris alguses ja lihtsalt teadmatuses: „Olen elus olnud sellest kultuurist kaugel: teadsin küll midagi pinnapealselt, aga seesmiselt polnud ma asjaga kursis. Siin on omad reeglid. Nendega harjub ära.“
Ta leiab, et sõltuvusega kimpus olevad inimesed vajavad tuge just sellises vormis. Ent inimene peab seda ise tahtma.
„Kui tuleb keegi pärast joomasööstu ja ütleb: „Kõik, aitab“, saab teda moraalselt toetada, aidata tal tegevust leida, tähelepanu mujale viia. Tööteraapia aitab. Kui oled tegevuses, töötab pea teistmoodi,“ selgitab ta. „Tunnen ise, et olen muutunud, tunnen end siin normaalselt. Rahulikult. Juua ei taha.“
„Mida te ütleksite inimesele, kes praegu joob ja ütleb: „Mul on kõik kontrolli all“?“ küsime.
„Kuni ta ise aru ei saa, ei jäta keegi tema eest joomist maha. Naise, ämma või kellegi teise pärast – see on kasutu. Tuleb ise jõuda arusaamani, et kõik, nüüd aitab. Alles siis on abil mõtet,“ vastab mees tõsiselt.
„Deniss võiks meie keskuses saada mentoriks – “vanemaks vennaks” teistele hoolealustele,“ liitub vestlusega Pavel.
„Deniss, kas te olete selleks valmis?“ küsime.
„Püüan anda endast parima. Mõistan ju isegi, mida see tähendab,“ vastab ta. „ Oskan toetada, nõu anda ja inimesele tegevust leida.“
Astume majast välja ja vaatame ringi majapidamises ning kirikuõuel: siin on aiamaa, mõned sõstrapõõsad ja viljapuud. Silma hakkab ilus lehtla ja grill – seal on mõnus õhtuid veeta. Isegi palli mängimiseks on piisavalt ruumi.
Kõrvalhoones on erinevad tööriistad, sealsamas seisavad puurid, kus istuvad pikk-kõrvad. Puurid meisterdas neile Deniss.
Pavel ütleb poolihääli: „Tema peale saab loota, ma tean. Deniss oskab palju oma kätega teha. Selle, mis võtaks mul kaua aega, teeb tema ära kiiresti. Ta ei ütle abist ära ja armastab väga oma tütart. Selliseid inimesi nagu tema tuleb aidata.“
Tee rajamine
Küsime Pavelilt, kas keskus on valmis selleks, et pärast artikli ilmumist hakkavad nende poole pöörduma sõltlaste sugulased – emad, abikaasad. Ta vastab, et on valmis, kuid hoiatab kohe: kui inimene ise ei taha muutuda, ei ole võimalik teda kinni hoida.
„Inimene võib tulla, jääda nädalaks, rääkida minu, Denissi, vaimuliku ja psühholoogiga – edasi jääb valik tema teha,“ ütleb Pavel. „Meie ülesanne on aidata teha esimene samm.“
Kui jutt läheb rahastamisele, selgub, et projekt püsib praegu peaaegu täielikult isiklikel vahenditel. Pavel töötab tehases ja paigutab vaba raha projekti. Selles osaleb ka jurist Margarita Koivistoinen, kes võtab enda kanda töö dokumentidega ning panustab samuti rahaliselt.
Üheskoos tasuvad nad kommunaalkulusid, otsivad lisateenimise võimalusi, kaasavad vabatahtlikke ja sponsoreid ning pöörduvad toetuse saamiseks erinevate organisatsioonide poole.
„Kas hoolealused peavad keskuses viibimise eest maksma?“ uurime.
„Kui inimene saab endale seda lubada, siis igasugune annetus on teretulnud, sest elekter, vesi ja küte maksavad raha. Kuid kui inimene maksta ei suuda, ei ole see probleem. Ta võib töötada, tuues keskusele tulu, ja ka enda jaoks pisut kõrvale panna. Praegu,“ tunnistab Pavel, „ on meil eriti puudu vahenditest koka ja töötajate palkamiseks, kes saaksid pidevalt hoolealuste kõrval viibida.“
Ta tuletab meelde, et alkoholisõltuvus on sama hävitav kui mis tahes muu sõltuvus. Seetõttu on äärmiselt väärtuslik, et hoolealustega töötades pakuvad vaimulikku tuge isad Andrei, Pavel ja Vladimir.
Soovi korral võib inimene osaleda kirikus toimuvatel jumalateenistustel. Seejuures rõhutab meie vestluskaaslane, et keskuses ei jagata kedagi usu ega rahvuse järgi – ent kui raskesse olukorda sattunud inimene vajab tugipunkti, siis selle ta ka saab.
„Kas projektis on ette nähtud ka meditsiiniline tugi?“ küsime. Haige inimesega võib ju kõike juhtuda.
Pavel selgitab, et vajadusel kaasatakse erialaspetsialiste, kes saavad aidata joomasööstust välja tulla, kaasata narkoloogi ja korraldada edasist tugiteenust. Töös on valmis osalema ka psühholoogid.
„Oluline,“ ütleb ta, „ei ole lihtsalt inimene üles korjata ja sooja viia, vaid rajada talle arusaadav edasine tee.“
Loksalt lahkudes mõistame: siin ei lubata imesid. Siin antakse aega, tööd ja võimalus. Edasise üle otsustab aga inimene tõepoolest ise.
