Toapeenrad ei ole juba ammu enam eksootika. Tänapäeval on see nii viis raha kokku hoida kui ka võimalus tuua linnakodusse killuke loodust. Isegi tavalisel aknalaual saab kasvatada maitserohelist ning rõdul korjata väikese köögiviljasaagi. Peamine on mõista põhitõdesid ja mitte karta katsetada. Rohkem kui 20-aastase kogemusega aednik, loodusgiid ja Tallinna kogukonnaaedade lektor Olga Solopova rääkis MK-Estoniale, millised kultuurid sobivad korteris kasvatamiseks ja kuidas nende eest hoolitseda.
– Hiljuti pidasite loengu kodusest aiandusest. Kas see teema on tõesti nii aktuaalne?
– Praegu on see väga moekas trend! Eriti maailma sündmuste ja majandusliku olukorra taustal on muutunud oluliseks kasvatada midagi ise. Kõigil ei ole suvilat, kõigil ei ole võimalust loodusesse minna ja isegi kogukonnaaias tegutsemine linnakeskkonnas ei ole nii lihtne – järjekorrad on pikad.
Seetõttu saab kasutada rõdu või isegi aknalauda. Kui teil on terrass, siis veel parem.
– Millal ja millest sai alguse teie huvi aia ja aiapidamise vastu?
– Juba varasest lapsepõlvest – tänu vanaemale ja vanaisale. Nad on mul Peipsi äärest pärit ning seal oli omal ajal kõik suurelt ette võetud: kasvuhooned, sibulapõllud. Sealt see kõik alguse saigi.
– Kas kodune aed ja peenar on aastaringne teema?
– Aknalaud kindlasti. Muidugi ei saa aknalaual kõike kasvatada nii nagu rõdul, terrassil või suvilas. Kuid maitsetaimede jaoks sobib see ideaalselt.
Kui teil on terrass, ei pea piirduma ainult rohelise ja kirsstomatitega, vaid võib proovida ka midagi suuremat ja kõrgemat. Tavalisi tomateid – näiteks ploomtomateid või suuremaid sorte. Loomulikult ei saa sama tulemust nagu kasvuhoones, kuid proovida tasub. Isegi hernest ja suvikõrvitsat saab kasvatada.
Suurtel terrassidel katsetatakse vahel ka arbuusidega, kuid mina neid siiski ei soovitaks – nad vajavad palju ruumi. Sama kehtib kõrvitsa kohta.
Üldiselt võib enamikku tavalisi aiakultuure proovida kasvatada kodus rõdul või terrassil – palju sõltub tingimustest ja soovist katsetada.
Esimesed sammud saagini
– Millest peaks algaja alustama?
– Kõige lihtsamast: jogurtitops, sibul ja vesi. Rohkem polegi vaja.
Nagu lasteaias, mäletate, panime sibula purki või veeklaasi? See ongi see esimene kogemus, mis on olnud paljudel.
Edasi tulevad basiilik ja münt. Neid ei pea tingimata seemnest kasvatama: võib võtta tuttavatelt pistiku või osta poest või aianduskeskusest taime ja istutada selle suuremasse potti. Teha väikese kompositsiooni.
Kui soovite siiski seemneid külvata, on parem osta need poest. Võib muidugi võtta ka tuttavatelt – tean, et inimesed jagavad seemneid sotsiaalmeedia aiandusgruppides –, kuid see on alati risk.
Euroopa Liidus läbivad seemned kontrolli. Seetõttu, kui ostate need usaldusväärselt müüjalt, kuid taimed ei tärka, saab pöörduda müüja või tootja poole – võimalik, et probleem oli konkreetses partiis või säilitustingimustes. Selliseid juhtumeid jälgitakse.
Kui seemned on aga saadud n-ö käest kätte ja need ei idane, siis garantiid ei ole.
– Aga kui koguda seemneid ise sellest, mis on kasvanud?
– Kui võtate seemneid oma tomatitelt või paprikatelt, on parem lasta neil vähemalt üks hooaeg „seista“. Neid ei tasu külvata kohe järgmisel aastal pärast kogumist.
Seemned peavad läbima puhkeperioodi. Aasta pärast idanevad nad paremini ja annavad stabiilsema tulemuse.
– Kas toidupoest ostetud potirohelist võib kasutada koduse peenra taimematerjalina?
– Peaaegu kogu poest ostetud maitserohelise saab istutada suuremasse potti või amplisse – eriti juhul, kui plaanite tihedamat istutust. Basiilik talub hästi tagasilõikust ja hakkab seejärel puhmastuma.
– Minul näiteks koriander kasvama ei läinud…
– Tuleb arvestada, et poerohelist kasvatatakse kasvuhoonetingimustes – lisavalgusega ja tööstuslikus mahus. Kui sellised taimed satuvad tavalisse korterisse, jääb neil valgusest puudu ja nad võivad hukkuda. Seda ei oska kahjuks ette ennustada.
Seemnest kasvatamine on alati kindlam. Kevadel võib aga täiesti osta basiiliku, rosmariini, mündi või salati taimi. Mõnel õnnestub neid lõigata ja neile teine elu anda.
– Kui tuua metsast taim ja istutada see kodus, näiteks kanarbik, kas see läheb kasvama?
– Mina ei poolda seda, et metsikust loodusest midagi koju tuuakse – olgu see kanarbik või meie metsikud orhideed.
Esiteks ei tea kõik, et osa taimestikust on seaduse kaitse all ning neid taimi ei tohi välja kaevata ega korjata.
Oksa murdmine on lubatav, kuid välja kaevata ja ümber istutada ei tohi. Pealegi sellised taimed üldjuhul ei juurdu: aia ja rõdu tingimused on hoopis teistsugused.
Seetõttu on palju mõistlikum kasvatada ise või osta taim.
– Kuidas tulla toime lühikese valguspäevaga, eriti talvel? Kas lamp on vajalik?
– Jah, olemas on spetsiaalsed taimelambid. Võib kasutada ka tavalist laualampi – kasvõi ühe poti jaoks, näiteks rosmariini või mündiga.
Või panna pott lõunapoolsele aknale – isegi talvel kasvab seal midagi. Mitte nii kiiresti, aga siiski. Tuleb veidi kohaneda, kuid see on täiesti võimalik.
Olemas on ka mugavad kinnitustega süsteemid – neid saab paigaldada otse akna juurde: kinnitada konksud, riputada valgusti ja korraldada lisavalgus.
Kunstvalgust tasub kasutada mõõdukalt. Hommikul sisse, õhtul välja. Ööpäev läbi ei tasu lampi põlema jätta: taimedel pole seda vaja ja ka kulud annavad tunda.
Kõik peenrale!
– Mida võib kevadel avatud rõdule istutada?
– Mina ei soovitaks kiirustada, parem on oodata, kuni päris soojaks läheb.
Dekoratiivtaimedest sobivad varakevadel rõdule võõrasemad – need on väga vähenõudlikud. Muide, neid saab kasutada ka toiduks, kui olete need ise kasvatanud ja olete kindel, et neid ei ole väetistega üle toidetud.
Mai alguses võib juba istutada münti, rosmariini ja tasapisi lisada teisi kultuure.
– Aga tomatid ja kurgid? Paljud hobiaednikud kurdavad, et terved taimed hakkavad mingil hetkel närbuma. Miks?
– Võimalik, et neil jääb mullamahtu väheks. Oluline on valida õige pott. Ei saa eeldada, et nii münt kui ka tomatid tunnevad end kaheliitristes anumates hästi.
Aga ärge kiirustage ostma kalleid ja dekoratiivseid variante. On arusaadav, et tahetakse esteetikat, kuid esimeses etapis on parem võtta kõige lihtsamad anumad. Mina näiteks kasutan tavalisi plastämbreid: teete põhja vee äravooluks augud – ja valmis. See on soodne ja mugav.
Kui kasvatate ainult basiilikut või ainult münti, piisab paarist sellisest anumast. Võib ka kombineerida: näiteks istutada ühte potti tomat ja basiilik – nad sobivad hästi kokku, täiendavad teineteist ja kasutavad toitaineid ilma omavahel konkureerimata.
Kirsstomatite jaoks on optimaalne maht umbes 8–10 liitrit, madalatele rõdusortidele sellest piisab. Lehtsalatite jaoks võiks võtta umbes 3-liitrise poti.
Kurk vajab rohkem – 8–15 liitrit, sõltuvalt sordist. On kompaktseid põõsasvorme, millele piisab väiksemast mahust, kuid tavalised vajavad pikakasvulised sordid ruumikamat potti.
Lisaks on tähtis õigeaegne väetamine ja kastmine.
Aga tuleb meeles pidada: igal köögiviljal on oma eluiga. Kurki näiteks ei õnnestu väga kaua kasvatada – ta elab ikkagi oma aja ära. Tšillipipar võib aga vastu pidada isegi mitu aastat järjest: ajaga tema vars puitub ja ta muutub väikeseks põõsaks, peaaegu puukeseks.
– Milliseid lilli te soovitate?
– Parem on valida söödavad. Näiteks pelargoon, saialill, peiulill.
Peiulilledest saab muide teha nn safranit – kuivatada ja jahvatada. See pole muidugi päris safran, mida saadakse krookustest, kuid lihamaitseainena sobib samuti suurepäraselt.
Või mungalill – ka see on dekoratiivtaim, mida saab kasvatada nii ilu pärast kui ka toiduks.
Muld, muld
– Kas poest ostetud mullast piisab? Ja kas seda peaks segama näiteks metsa- või põllumullaga?
– Ei tasu. Ja eriti ei tasu kaevata mulda sealt, kus on palju mutimullahunnikuid – nii on suurem oht tuua kaasa nii kahjureid kui ka haigustekitajaid.
Enamasti sobib universaalne muld – see ei ole ideaalne, kuid rõdu või aknalaua jaoks üheks hooajaks täiesti piisav. Pealegi on valik praegu üsna hea ning kohalike tootjate toodang on korraliku kvaliteediga.
Mina näiteks valin sellised mullad, mille struktuur on ühtlasem. On mullasegusid, kus leidub suuri tükke ja puidujääke – mulle need ei meeldi ja ma neid ei võta. Aga see on juba isikliku kogemuse ja eelistuste küsimus.
Rõdu ja terrassi jaoks on mugav kasutada valmissegusid – neis on juba toitained sees ja need sobivad potis kasvatamiseks. Sellised mullad on tavaliselt kohevad, ilma suurte tükkideta ning taimed tunnevad end neis hästi.
On ka erinevaid lisandeid. Näiteks seramist kasutatakse sagedamini dekoratiivsete „kodudžunglite“ jaoks. Köögiviljade ja maitserohelise puhul ma seda tavaliselt ei soovita.
Perliit ja vermikuliit on samuti väga kasulikud. Neid võiks lisada umbes 10 protsenti mullamahust. Need aitavad niiskust hoida, mis on eriti mugav, kui te ei saa alati regulaarselt kasta – näiteks sõidate mõneks päevaks ära.
Drenaažiks kasutatakse keramsiiti – see ei lase veel seisma jääda ja aitab ennetada juurte mädanemist. Parem on võtta jämedam fraktsioon, et vesi saaks vabalt läbi liikuda.
Lisatakse ka kookoslaaste või männikoort – need parandavad mulla struktuuri, muudavad selle kobedamaks ja õhulisemaks.
Kookossubstraat hoiab näiteks väga hästi niiskust, mistõttu ei tasu seda liiga palju lisada – muidu muutub muld liigniiskeks.
Kui jutt käib toataimedest, võib neid kasvatada isegi täielikult kookossubstraadis: see on kerge, lõhnatu ja juured arenevad selles hästi.
Ka ümberistutamisel on see mugav – juurestik jääb terveks, sest substraat on kohev ega pressi kokku. Kuid sel juhul tuleb mõista, et see ei ole täisväärtuslik muld: toitaineid tuleb eraldi juurde anda.
Üldiselt võib kombineerida erinevaid komponente: perliiti, vermikuliiti, sütt ja muid lisandeid. Kuid oluline on tasakaal: umbes 70 protsenti peaks olema põhimuld ja umbes 30 protsenti kobestavad ning abistavad lisandid.
– Kas poest ostetud mullaga võib kaasa tulla kahjureid või on see garanteeritult puhas muld? Mulle on räägitud, kuidas poest ostetud mullast leiti sipelgaid.
– Juhtub igasuguseid asju. Üldiselt võib iga kahjur sattuda potti koos mullaga, selle eest ei ole keegi kaitstud.
– Kas mulda saab kuidagi desinfitseerida?
– Mulda võib kuumutada ahjus, ettevaatlikult mikrolaineahjus või valada üle keeva veega. Kuid tuleb mõista, et nii hävitate mitte ainult kahjurid, vaid ka kasulikud mikroorganismid. Siis tuleb neid hiljem eraldi juurde anda, näiteks kasuliku mikroflooraga preparaatide abil.
Kutsumata külalised
– Paljude koduste oaaside armastajate mure on kedriklest. Mida te selle vastu soovitate?
– Kedriklest ei esine ainult kurkidel, tomatitel ja paprikatel – ta ilmub sageli ka toataimedele. Peamine abinõu tema vastu on kõrgem õhuniiskus – seda tuleb kindlasti luua. Kui kasvuhoones või toas on kuiv ja tolmune, ilmub see kahjur suure tõenäosusega sinna.
Toalilledega on lihtsam: neid saab loputada ja pritsida. Kasvuhoonetega on keerulisem.
Aga see on loodus – sellest ei pääse kuhugi. Näib, et kõik liigub selles suunas, et kahjuritega võitlemine muutub ka tavalisel suvilakrundil üha raskemaks.
– Hispaania teeteo näitel on seda juba märgata.
– Jah, neid on juba peaaegu kõikjal. Kuigi on ka kohti, kus nälkjaid veel ei ole: tean, et mõned aednikud, isegi tööstuslikus mahus tegutsevad, ei ole nendega kokku puutunud.
– Mis nuhtlus on jahukaste?
– See on seenhaigus, mis tekib kõrgema õhuniiskuse ja madalama temperatuuri koosmõjul. Tavaliselt kõrgema temperatuuri korral seen ei arene. Kuid suve lõpus, kui enam nii palav ei ole, samuti vihmastel hooaegadel tekivad sellised tingimused kergesti. Kui rõdu on avatud, on end täielikult kaitsta keeruline.
Võib proovida taimi pritsida nõrga soodalahusega, kuid üldiselt on ka see haigus osa loomulikust tsüklist.
– Sageli on probleemiks ka väikesed kärbsed. Kuidas nendega võidelda?
– Enamasti tekivad nad ülekastmise tõttu. Kui muld on pidevalt niiske, hakkavad seal arenema vastsed. Te kastate uuesti – ja tsükkel kordub. Peamine on lasta mullal korralikult kuivada.
Aitavad ka kollased liimpüünised – samasuguseid kasutatakse kasvuhoonetes, kuid on olemas ka toataimedele mõeldud variandid. Need püünised toimivad üsna tõhusalt.
Valgus, vesi ja natuke intuitsiooni
– Kuidas oma kodust aeda õigesti kasta – nii, et ei uputaks ega kuivataks läbi?
– Esiteks kasutage õiget substraati koos kobestavate lisanditega ja tehke pottidesse kindlasti drenaažiavad.
Teiseks sõltub kastmissagedus ka tingimustest. Näiteks lõunapoolsel küljel võib muld kuivada kiiremini ja seal tuleb sagedamini kasta.
Samuti on oluline õppida oma taimi tunnetama. Vahel tundub, et pealt on muld kuiv, kuid seest on see endiselt niiske – ja siis kannatavad kastmisel juured.
Muide, tomatite ja kurkide puhul on ülekastmine kiiresti näha: võrsed näevad närtsinud välja.
Kui kogemust veel ei ole, võib kasutada läbipaistvaid potte, nagu orhideede puhul. Nende kaudu on lihtsam jälgida mulla ja juurte seisundit.
Aga üldiselt on olemas vana lihtne viis – kontrollida mulda sõrmega. Pistke sõrm mulda kahe-kolme sentimeetri sügavusele. Ülemine kiht peaks olema kuiv. Siis võib uuesti kasta.
Lisaks on oluline poti värv. Tumedad, eriti mustad potid kuumenevad päikese käes tugevalt ja taime juured võivad kannatada.
Päikesepoolsetel klaasitud rõdudel on see eriti märgatav – seal on temperatuur kõrgem. Sellisel juhul tasub valida heledad anumad.
– Mis puudutab väetamist – kas kõiki väetisi võib kasutada? Ja millised on paremad?
– Esimesed 3–4 nädalat pärast istutamist ei vaja taimed tavaliselt väetamist – neil piisab mullas olevatest toitainetest.
Kui istutasite ümber poest ostetud taime, ei tasu kohe väetist anda – on oht juuri kõrvetada. Parem on anda talle aega kohaneda.
Võib kasutada juurekasvu ergutajaid – need aitavad taimel kiiremini juurduda.
Samuti on oluline mõista erinevust orgaaniliste ja sünteetiliste ehk mineraalväetiste vahel. Mineraalväetistes on kõik ained juba tasakaalus. Kui neid õigesti lahjendada ja kasutada juhendi järgi, on ületoitmise risk minimaalne.
Orgaaniliste looduslike väetistega – näiteks kanasõnniku või sõnnikuga – tuleb olla ettevaatlikum. Need võivad olla isegi ohtlikumad kui sünteetiliste väetiste liig.
On ka valmis orgaanilisi koostisi, näiteks vetikate baasil. Need on pehmemad ja säästvamad.
Ja peamine – ärge pingutage üle! Ärge väetage iga päev ja järgige juhendit.
Minul, ausalt öeldes, kasvab kõik peaaegu ilma väetiseta.
