40 aastat tagasi, 26. aprillil 1986, toimus Tšernobõli tuumaelektrijaamas avarii – suurim katastroof tuumaenergeetika ajaloos. Radioaktiivne saaste kattis suure osa Euroopast, kannatada said miljonid inimesed, kuid peamise löögi võtsid enda peale need, keda hiljem hakati nimetama likvideerijateks. Üks nendest on Arkadi Pavlovitš Bassov.
Ametlike andmete järgi hukkus kohe pärast katastroofi 31 inimest ning umbes 600 000 likvideerijat, kes osalesid tulekahjude kustutamisel ja puhastustöödel, said suuri kiirgusdoose.
Valik puudus
– Arkadi Pavlovitš, kuidas möödus teie jaoks Tšernobõli katastroofi 40. aastapäev?
– Teate, kui mind sinna viidi, olin 39-aastane. Praegu olen 79. Selles vanuses selliseid tähistatakse tähtpäevi juba teistmoodi – rohkem hingeliselt. Saame sõpradega kokku, meenutame harva, sest midagi meeldivat selles loos ei ole.
Ühtede lohakus viib teiste kangelaslikkuseni – just nii võiks Tšernobõli kohta öelda. Arvan, et riigil ei jagunud vahendeid sellise võimsusega eraldiseisva katsereaktori jaoks. Seetõttu viidi kõik katsetused sellistel reaktoritel läbi seisakute ajal – kui võrk lülitati välja ja koormus eemaldati.
Turbiini pöörete vähendamise ajal eksperimendid toimusidki. Kõik oleks ehk võinud lõppeda tagajärgedeta, kui poleks olnud inimlikku faktorit. Seal pidanuks olema automaatne kaitsesüsteem, mis välistab personali valed tegevused. Kuid see lülitati teadmata põhjusel välja.
Toimus soojusplahvatus, reaktori katus lendas pealt. Avanes tohutu temperatuuriga tsoon ning mitme tuhande kraadini kuumenenud gaasid koos tuha, grafiidi ja tolmuga paiskusid sambana üles.
Edasi kandsid tuuled selle kõik üle maailma laiali.
Miks ei võtnud keegi vastutust kaitsesüsteemi töökindluse ekspertiisi eest? Vastutusele oleks tulnud võtta inimene, kes sellele projektile alla kirjutas.
– Mitmendal päeval pärast avariid te keelutsooni jõudsite?
– Peaaegu kaks kuud hiljem – 23. juunil 1986.
– Kas teil oli valikut – minna või mitte?
– Ei, ei olnud. Kutsuti nagu kõik teisedki.
Tegelikult ei oleks ma pidanud üldse Tšernobõli minema. Kui kaadriohvitser, kes pidanuks sinna sõitma, poleks endal veene läbi lõiganud ja haiglasse sattunud, poleks mind kogunemisele kutsutud.
Mina, tsiviilisik, töötasin põlevkivi teadusliku uurimise instituudis, tegelesin metroloogia ja tootmise automatiseerimisega. Elasin oma elu.
Ja korraga tuleb kaadriosakonna juhataja ja ütleb: sõjakomissariaadi kaudu kutsutakse kokku kõik reservohvitserid vastavalt nende sõjaväelisele erialale.
Hakkasin uurima, miks. Minu eriala oli raadiotehnika, lõpetasin Tallinna Polütehnilise Instituudi. Seal oli sõjaline kateeder, kus valmistati ette Kaitseministeeriumi vastava eriala sõjaväeinsenere.
Mind saadeti koos polguga avariijärgsetele taastamistöödele.
18. juunil asusime ešeloniga Jõhvist teele. Vedasime ehitusmaterjale – killustikku, liiva, tehnikat ja välikööki. Sõit kestis viis ööpäeva.
Rühmakomandörina pidanuks mul koosseisu järgi olema 24 inimest. Mina aga vedasin 72 inimest, ühes kaubavagunis. Ei pinke, voodikohti ega tualetti – mitte midagi. Magasime sinelitel, seljakottidel – millel juhtus.
Alguses sõime seda, mis endal kaasas oli. Viiendal päeval jõudsime kogunemispiirkonda. Seal pandi meid bussidesse ja viidi väeossa.
– Kas oli hirm?
– Hirmu ei olnud, sest meil polnud piisavalt infot, et korralikult ära ehmatada. Psühholoogiliselt oli aga raske näha, et kõik põgenevad sealt, kuhu meie sõidame – nägime inimestega täidetud busside kolonne lahkumas.
– Kas teile öeldi, kui kauaks te sinna lähete?
– Seda aktsiooni nimetati „Erakorraliseks sõjaväeliseks õppekogunemiseks“ kestusega kuni 180 ööpäeva.
Kui kauaks täpselt me jääme – seda ei teadnud keegi. Kuid täpselt 180 päeva mina seal viibisingi.
Kummituslinn
– Kas teile selgitati, mis teie ülesannete hulka kuulus?
– Mitte midagi ei selgitatud. Tšernobõl oli täielik põrgu ja totaalne kaos. Keegi ei teadnud täpselt, mida teha, keegi polnud valmis tegutsema.
Kaitseministeeriumis muidugi mõistis avarii ulatust, kuid kust võtta inimesed? Nii me sinna sattusimegi.
Minu rühmas olid mehed üle kogu Eesti – Ida-Virumaalt kuni Võruni, sealhulgas Tallinnast.
Jõhudsime kohale, aga keegi meid vastu ei võta. Õhtu, peaaegu öö, midagi pole aru saada ja kedagi pole. Sest töö käis hommikust õhtuni. Tolm, kuumus, radioaktiivne mustus. Inimesed olid surmväsinud: sõid õhtusöögi ja kukkusid kohe magama.
Mina kui vanem läksin korrapidaja juurde küsima, kuhu meid paigutatakse. Tema vastas: „Minge sauna.“ Mitte ülekantud tähenduses – päriselt sauna.
Seal oli telk, kus isikkoosseis end pärast tööpäeva pesi. Kui me saabusime, olid nemad juba saunas käinud, õhtust söönud ja magama läinud. Ja meie seadsime end sisse selles märjas telgis.
Hommikul anti süüa ja räägiti ülesannetest.
Esimene asi, mida pidime tegema – ehitama endale elamud. Selleks kaevasime radioaktiivse pinnase eemaldamiseks süvendeid, vooderdasime liivased seinad laudadega ja tõmbasime telgid peale.
Mina sattusin oma rühmaga tuletõrjekompaniisse – meil oli kaksteist paakautot. Sisuliselt kõige ohtlikum teenistus.Tulekahjud polnud ju ainult jaamas – ka ümberringi. Suvi, kuumus, metsad põlevad. Meie seda kõike kustutasimegi.
Alles septembris läks natuke kergemaks – ilmad muutusid jahedamaks.
20. oktoobril sisenes polk esimest korda Prõpjatisse – energeetikute linna, umbes kahe kilomeetri kaugusel jaamast. Moodne, ilus, uus linn. Polikliinik oli nagu eraldi linnak – kõik tingimused olid seal olemas…
– Kas siis oli Prõpjatis veel inimesi?
– Ei, kõik olid lahkunud. Linnas levis laguneva orgaanika raske lehk. Tee vasakul pool istus kari koeri, paremal kassid. Inimesed olid nad hüljanud ja nüüd püüdsid nad ise ellu jääda.
Linn oli piiratud okastraadiga, miilits valvas. Iga objekt võeti enne tööde algust valve alt maha, sest kõik mõistsid – võimalik on rüüstamine.
Mina panin komandörina välja oma mehed, miilits enda omad. Et kõik jälgiksid üksteist ja hiljem ei saaks keegi süüd teiste kaela ajada.
Teadsin, et oli juhtumeid, kus miilitsad lavastasid sõduritele rikkumisi ja said selle eest puhkust või plusspunkte teenistuses. See oli ebaõiglane. Seepärast jälgisime olukorda rangelt.
Minu kompaniis juhtus kord selline lugu. Üks sõdur märkas rõdul avamata šampanjapudelit ja otsustas: miks ära visata, kui võib ära juua. Võttis pudeli, pistis põue, aga pudelikael jäi paistma.
Miilits märkas ja kandis ette. Poiss – ta oli Tapalt pärit – mõisteti süüdi. Temalt võeti ära kõik soodustused, mis Tšernobõli likvideerijatele ette olid nähtud. Noormees oli aga suurepärane puusepp, aitas meil kasarmuid ehitada.
Sisyphose töö
– Milles teie töö linnas seisnes?
– Prõpjatis pesime ja puhastasime me peamiselt katuseid. Seal lebasid radioaktiivse grafiidi killud ja tolm, mis paiskusid plahvatuse ajal reaktorist välja.
Minu ülesanne oli minna koos luuregrupiga üles, mõõta radiatsioonitaset ja kõik fikseerida. Pidada protokolli – kes töötas, kui kaua.
Nii see meie kiirgusdoos koguneski – see, mida nende tööde jooksul saime.
Tõime tuletõrjeautod kohale, tõmbasime voolikud ülemistele korrustele. Kujutage ette näiteks 12-korruselist maja – kui palju voolikuid sinna vaja läheb. Ja need olid rasked presentvoolikud. Kuivatada polnud aega – kui rebenevad, siis jookseb vesi tühja…
Rabasime tööd ennastunustavalt, kuid tegime seda hästi. Miks ma selles kindel olen? Sest meie tööd filmiti helikopterilt kaameraga. Ning juba 1986. aastal tunnistati meie üksus polgu üheks parimaks, 1986. aastal avaldati tänu polgu käskkirjaga.
Meid kontrolliti pidevalt. Balti sõjaväeringkonnast, Riiast saabusid spetsialistid ja eksperdid – igaüks kontrollis oma valdkonda.
Septembris aga hakkasime ehitama maju – et neisse saaks majutada vähemalt sada inimest. Kõige olulisem oli see, et need olid köetavad. Sest telgis võis küll ahju kütta, kuid kahekümne minuti pärast oli jälle külm.
Kujutage ette sellist pilti: pärast sauna läheme märgade peadega magama. Öösel on miinuskraadid. Hommikul ärkad – juuksed on jäätunud, vesi on ära külmunud.
Kui aga valmisid köetavad kasarmud, läks elu kergemaks. Ohvitseridele ehitati eraldi ühiselamu.
– Miks oli katuste pesemine oluline?
– Tolmu pärast. Tuleb hommikul, mõõdad kiirgustaset – näidud on laes. Pesime katuse puhtaks, mõõtsime uuesti – tase langes. Järgmisel päeval tuled tagasi ja kiirgustase on taas sama kõrge. Sest radioaktiivseid heitmeid paiskus õhku iga päev.
Hiljem saabusid Moskvast, tsiviilkaitse instituudist spetsialistid, kes tegelesid pindaktiivsete ainetega. Selgus, et tavalise veega seda tolmu maha pesta ei saa. Katused olid betoonist ja kaetud spetsiaalse kihiga. Ülipeen tolm tungis pooridesse.
Lisaks sadas vihma. Vesi kogunes katustele ning tekkisid omamoodi radioaktiivsed „basseinid“. Need tuli tühjendada ja kõik ära puhastada.
Majade ümber, kuhu see saastunud vesi voolas, töötasid juba teised üksused. Pinnas kaevati labidatega üles, laeti KAMAZ-veokitele ja viidi niinimetatud matmispaikadesse. Need olid umbes viiekümne meetri pikkused ja 20–25 meetri laiused süvendid, mis vooderdati kilega, et vesi pinnasesse ei imbuks. Sinna kogu see saastunud pinnas kallatigi.
Kõrvus kumises
– Kas te teadvustasite ohu ulatust?
– Tunne lähenevast katastroofist ei jätnud meid hetkekski: iga hetk võis toimuda tuumaplahvatus. Närvid olid pidevalt pingul – see oligi peamine stressiallikas.
Mõtlesin: mina olen tsiviilisik, kõrval on kaadriohvitserid – järelikult professionaalid, kes teavad, mida teevad. Aga tegelikult puudus ka neil kogemus.
Polgukomandörid vahetusid iga kahe-kolme kuu tagant, aga poliitjuhid peaaegu iga kuu. Meie aga teenisime pool aastat järjest ilma vahetuseta. See vahe oli inimestele hästi tajutav.
Räägiti: poliitohvitser teenib kaks nädalat ja saab juba teenistusaja kirja, aga meie anname siin oma tervise. Ning pääsu polnud kuskile.
Juhtus, et mõned said suure doosi, siis anti neile valged riided – et oleks kohe näha: neid enam tsooni saata ei tohi. Kuid koju neid ikkagi ei lastud.
Tööriided ei olnud selliste tingimuste jaoks mõeldud. Meile anti mingisuguse ainega immutatud vormiriietus – arvati, et see ei lase radioaktiivset tolmu läbi. Näo ees olid respiraatorid.
Pärast vahetust tulles vaatasid aga filtritele – sinna olid tekkinud kollakas-punased plekid. See tähendas, et õhk oli saastunud.
Lisaks töötasime kuumuses. Päikese käes tõusis temperatuur 45–50 kraadini. Jalga olid antud kirsasaapad, seljas riided, mis ei lase niiskust läbi. Kujutage ette: seestpoolt kõik läbimärg, higistad lakkamatult ja janu piinab pidevalt.
Saunas pesed kõik maha – aga järgmisel päeval tõmbad selga needsamad riided. Korralikult kuivatada ei saa, uusi ei anta. Ja hommikul jälle tööle.
Mõnel algasid nahaprobleemid. Õnneks arste jätkus. Kuid nemadki kandsid samu riideid ja töötasid samades tingimustes.
Alguses inimestest eriti ei hoolitud. Näiteks kui töötasime Prõpjatis, puhastasime majade rõdusid kõigest, mis sinna oli jäänud. Inimesed põgenesid kiirustades – maha jäeti mitte ainult asjad ja toit, vaid ka loomad. Nad lasti rõdudele ja seal nad nälja ja janu kätte surid…
Meil tuli nad sealt kõrgustest lihtsalt alla visata. Kindaid ei antud – kõike tehti paljaste kätega. Lõunat sõime otse tsoonis, töökohal… Ehk siis lisaks kiirgusele oli ka risk nakatuda ka mõnda infektsiooni.
– Kuidas nägi välja teie teenistuspäev?
– Äratus oli kell 6:30, seejärel hommikusöök, rivistus ja tööde jaotamine. Peamiselt tegelesime desaktiveerimisega – majade, kaevude, erinevate asutuste, eriti lasteasutuste, toidutööstusettevõtete puhastamisega – kogu 30-kilomeetrises ohutustsoonis.
Söök oli kesine. Köögiviljad olid kohalikud ja ma arvan, et keegi ei kontrollinud nende kiirgustaset.
Ja stress. Kujutage ette – kui reaktor oli avatud, nägime, kuidas helikopterid lendasid madalalt edasi-tagasi, vedasid koormaid. Kõrvus kumises sellest mürast.
Röntgen iga päev
– Kas te mõistsite, et saate samuti kiirgusdoosi?
– Muidugi, kuidas siis muidu? Tänu oma haridusele oli mul ettekujutus sellest, mis toimub.
Niikaua kui neutronite hulk ei kasvanud laviinilaadselt, püsis kõik enam-vähem stabiilses režiimis.
Aga kui midagi oleks valesti läinud, oleks järgnenud juba tuumaplahvatus. Ja kolmesaja kilomeetri raadiuses oleksid meist järele jäänud ainult molekulid ja mälestused. Me mõistsime seda.
See oli inimeste pealt ka näha. Need, kellel närvid tugevamad – pidasid vastu. Kuid oli ka neid, kes murdusid.
Meil oli üks 25-aastane noormees Saaremaalt. Tema kaotas kõnevõime. Algul saadeti ta Žõtomõri haiglasse, kuid sellest polnud abi. Hiljem saadeti koju ja vabastati teenistusest.
Paljudel langes kiirguse tõttu immuunsus: haavad paranesid halvasti ning isegi väike lõikehaav võis muutuda tõsiseks probleemiks.
Põhiline kiirgus tuli maapinnalt, seetõttu said jalad kõige suurema doosi.
Gammakiirgus on nagu röntgen. Ainult et see ei olnud ühekordne ülesvõte nagu haiglas – me elasime selles ööpäevaringselt.
Noored poisid elasid seda väga raskelt üle. Meiega ei töötanud ju ainult reservväelased. Olid ka ajateenijad – 18–19-aastased. Neid toodi Gruusiast, Kasahstanist ja mujalt.
Või teine näide. Minu allüksuses oli üks gruusia noormees nimega Timur, Kutaisist. Pärines tuletõrjujate perekonnast ja kutsuti teenistusse koos oma tuletõrjeautoga. Ühel hetkel tulid talle külla vanemad. Isal oli vanust umbes 65 aastat, ema aga üsna noor, veidi üle kolmekümne. Ausalt öeldes arvasin, et nad hakkavad paluma, et poega tsooni ei saadetaks.
Midagi sellist aga ei juhtunud. Isa ei öelnud selle kohta sõnagi. Selline kultuur ja mehelik kasvatus – au oli kõige tähtsam.
Enne lahkumist küsis Timuri isa kõigilt meie kohtumisel osalenutelt väliposti aadresse. Küsin: milleks?
Tema vastas: tahan teile tänukirja saata. Ja kujutage ette – mõne aja pärast saabusid väeossa pakid Gruusiast – neli puidust kasti metspähklitega.
Aja möödudes me isegi unustasime, et ümberringi on kiirgus. Meile tulid isegi artistid külla – näiteks ansambel Apelsin. Olin tol päeval just polgu korrapidaja ja võtsin neid vastu.
Sõitsid kohale, auto uks avaneb – aga keegi välja ei tule. Küsin: mis lahti? Nemad vastu: kas võib? Vastasin: vaadake, mina ju seisan siin – ja pole viga midagi, täitsa elus.
Hiljem selgus, et kui neile tehti ettepanek meile esinema tulla, et inimesi toetada, keeldusid nad alguses. Siis öeldi neile: kui ei tule, saadetakse teid endid siia pooleks aastaks teenima. Siis olid kohe nõus.
95 protsenti oli puhas vale
– Kas üldiselt elati sõbralikult?
– Kaklusi ei olnud. Oli sabotaaži- ja protestikatseid: inimesed ei teinud tööd nii, nagu komandörid nõudsid. Sellest rääkisid muide ka välismaised raadiojaamad.
Meie ju kuulasime, mida meiega seoses räägitakse. Meil olid raadiovastuvõtjad ja me püüdsime salaja välismaa saateid. Kuulasime ja saime aru – meist räägitakse.
Kuid tahan öelda, et umbes 95 protsenti oli vale. Olen selles täiesti veendunud. Tšernobõli kohta mõeldi palju välja, kuid ma ei usu, et seda tehti pahatahtlikult – pigem puudus neil täpne info.
Või teine juhtum. Kui ilmad külmaks läksid, anti meile ülesanne ehitada kuu ajaga tuletõrjetorn ja depoo kahele tuletõrjeautole, et vajadusel saaks kohe väljakutsele sõita.
Mina ütlen: meil on teenistus, valvekorrad ja töö tsoonis. Millal me ehitama peaksime? Vastati: see on sinu probleem, komandör. Planeeri nii, et kõik toimiks.
Ehituse ajal kontrollisid meid Balti sõjaväeringkonna kindralid. Polgukomandöril polnud õigust kedagi enne tähtaega koju lasta. Kontrolli ajal küsis üks kindral, kas kellelgi on küsimusi või palveid. Otsustasin rääkida.
Ütlesin: teate, mul on polgus kaheksa kriminaalset minevikku omavat meest. Sõjakomissariaadid saatsid selliseid Tšernobõli sisuliselt selleks, et nad seal hukkuksid. Kuid siin kehtestavad need inimesed oma reegleid, hirmutavad nooremaid, võtavad neilt asju ja toitu ära. Faktiliselt hoiavad kõiki hirmus. Ja töötavad halvasti.
Ja küsisinn: kas nendest võiks moodustada eraldi brigaadi, et nad ehitaksid depoo valmis ja saaksid siis preemiaks enne tähtaega koju?
Kindral vastas: „Proovime. Ma lahendan selle küsimuse.“
Kutsusin need kaheksa kokku ja ütlesin: „Poisid, tahate enne tähtaega koju? See on teie võimalus. Kui ehitate kuu ajaga köetava depoo valmis, saan teid enne tähtaega koju saata.“
Nad mõtlesid hommikuni ja nõustusid.
Kui selliseid inimesi motiveerida – rügavad nad peatumata. Päeval ja ööl. Lülitasid öösel tuletõrjeauto prožektorid sisse ja ehitati edasi, samal ajal kui ülejäänud magasid.
Ajalehe Krasnaja Zvezda korrespondent tuli kord küsima: „Kuidas teil niimoodi õnnestub, et mujal mehed magavad, aga teie omad töötavad?“
Aga vastust teadsime ainult mina ja see kindral, kes selle loa andis.
Lõpuks ehitatigi depoo valmis. Töötajad vabastati edasisest teenistusest ja saadeti tänuavaldustega koju. Niipea kui nad lahkusid, muutus olukord polgus kohe rahulikumaks.
Seista enda ja teiste eest
– Mis juhtus pärast koju naasmist?
– Kõik muu ma toona küll “seljatasin”, kuid oma isiklikust stressist jagu ei saanud. Varem oli mul hea isu. Ent pärast naasmist kadus see nagu noaga lõigatult. Süüa ei taha, juua ei taha – elujanu oli täielikult kadunud.
Läksin arstide juurde.
Nemad ütlesid: kõik on selge, saadame su Pärnu, sanatooriumisse – pead taastuma. Stress, traumajärgne seisund.
Tšernobõllaste seas esines ju palju enesetappe – lahkusid need, kelle psüühika vastu ei pidanud. Inimesed murdusid pereprobleemide, tervise ja töö kaotuse tõttu. Seda kõike elati väga raskelt üle.
Kahe-kolme kuu pärast hakkas mul tasapisi huvi elu vastu tagasi tulema.
Siis aga möödus viis-kuus aastat. Meile ju lubati sinna saates hulgaliselt soodustusi. Hakkasime asutuste poole pöörduma, kuid meile näidati ust – öeldi, et teiesuguseid käib siin palju.
Siis mõistsin, et me ei pidanud end kaitsma mitte ainult kiirguse eest, vaid seisma ka iseenda eest. Nii lõimegi Ida-Virumaa Tšernobõli fondi. Algas hoopis teistsugune töö.
Selgus, et noor Eesti riik polnud sellisteks probleemideks valmis. Inimene jääb pärast Tšernobõli haigeks, läheb arsti juurde – alguses lubatakse haiguslehele, siis aga öeldakse: sellist töötajat pole meile vaja. ga töö kaotusega kadus ka ravikindlustus.
Hakkasin suhtlema Sotsiaalministeeriumiga. Mitte üksinda, muidugi – kaasvõitlejad toetasid. Lõpuks saavutasime muudatused, mis aitasid tšernobõllasi.
Esiteks lahendati ravikindlustuse küsimus.
Paljudel hakkasid pärast Tšernobõli hambad välja kukkuma, kuid me saavutasime tasuta ravi võimaluse.
Teiseks anti meile õigus minna pensionile viis aastat varem. Mõistate, kui matad üksteise järel kaaslasi, hakkad mõtlema: kas ma üldse elan selle ajani?
Praegu makstakse vähemalt kord aastas toetust. Fond eksisteeris aastatel 1992–2012 – oma ülesanded me täitsime ja sulgesime organisatsiooni.
– Kas te teate, kui palju tšernobõllasi on Eestis veel alles?
– Ei. Ausalt öeldes tegi riik kõik selleks, et me seda ei teaks.
Kui alles hakkasin fondiga tegelema, kutsuti mind Kaitsepolitseisse.
Öeldi: sa ei tohi fondi liikmete kohta infot koguda – see on seadusega kaitstud. Küsiti, kellega ma töötan, keda aitan. Otsiti tagamõtet – äkki aitan ainult venelasi.
Minul olid aga nii venelased kui ka eestlased. Me teenisime seal koos – mis vahet sellel on?
Oli ka selliseid juhtumeid. Helistatakse omavalitsusest: ärge aidake seda inimest – ta joob ja laamendab.
Mina vastan: mina aitan tšernobõllast. See aga, mis tema perekonnas toimub – on juba tema isiklik asi. Tema jättis oma tervise teenistusse.
Seda seisukohta kaitsesin ka Sotsiaalministeeriumis. Tutvusin paljude ametnike, ministrite, arstide ja haiglajuhtidega, samuti Riigikogu komisjoniga – suhtlesin väga paljudega.
– Kuidas teie tervis praegu on?
– Keskmiselt elavad mehed Eestis 73–74-aastaseks. Mina aga olen 79. Seega oleks patt kurta. Ma töötan siiani.
– Kas teie arvates on Eestile tuumajaama vaja?
– Ütlen nii: kui Eesti oleks neutraalne riik, siis võiks ju ehitada, majanduslikult oleks see tasuv. Kuid risk jääb igal juhul alati.
Ent praeguse sõjaretoorika taustal – millistest tuumaelektrijaamadest saab üldse rääkida? Kui pomm peaks seda tabama, muutub tuumajaam probleemiks, millega pole võimalik toime tulla.
