Kevad on väga paljude meie riigi elanike lemmikaastaaeg. Tõepoolest, hinges tärkab otsekui tõeline pidupäevatunne, kui puud kattuvad õrna lehestikuga ja maapind esimese rohelusega. Rõõm on märgata, kuidas ärganud putukad kevadlillede ümber asjalikult sumisevad. Looduse ärkamine pikast ja külmast talvest on kauaoodatud aeg, kirjutab Eesti Loodusmuuseumi bioloog Katerina Pesotski.
Kalendri järgi algab kevad märtsis ehkki viimasel ajal on seda kuud meie maal raske päris õigeks kevadkuuks nimetada. Märtsi esimeses pooles on maapind enamasti veel lumehangedesse mattunud ja tundub, et talv ei kavatsegi taanduda.
Kliima soojenemisega on aastaaegade fenoloogilised piirid – talve taandumine ja kevade saabumine – nihkunud. Kõiki neid märke võime leida “elusa looduse raamatu lehekülgedelt”.
Mõningaid kevade märke on lihtne märgata, teised aga on pilgu eest varjatud ja oskuslikult maskeerunud.
Seened ja lilled
Seeneriigi esindajatest võib märgata traditsioonilisi kevadisi kortsulise kübara omanikke. Aprillikuises männimetsas jalutades võib sageli kohtuda seentega, mille kübar meenutab oma kujult aju – need on kevadkogritsad.
Ehkki Eesti välimäärajates peetakse seda seent pärast mitmekordset kupatamist ja keeduvee äravalamist söödavaks, on see liik mitme teise riigi määrajates tunnistatud mürgiseks.
Tegelikult on parem sellega mitte riskida. Vale valmistamise korral võib see põhjustada tõsise mürgistuse, kuna sisaldab güromitriini.
Leidub ka kogritsatega sarnaseid, kuid ohutuid ja söödavaid liike.
Näiteks kurrel, mis ilmub aprillis niisketesse haavikutesse, samuti ümarmürkel, mis näitab oma nägusat meekollast kübarat koduaedades, puisniitudel ja metsaservades.
Erinevalt kogritsatest ei nõua need seened pikka kupatamist ega vee äravalamist. Siiski tuleks vältida alkoholi ja mürklite samaaegset tarbimist, kuna see võib põhjustada mürgistust.
Kogu Euroopas hinnatakse mürkleid kõrgelt nende erakordselt hõrgu ja meeldiva maitse tõttu ning peetakse tõeliseks delikatessiks. Väärtuslikud kevadised leiud ei kaunista mitte ainult seenelise korvi, vaid pakuvad fotograafilegi rõõmu õnnestunud kaadri näol.
Kuigi traditsioonilisteks kevadseenteks peetakse kõige sagedamini mürkleid ja kogritsaid, võib kevade alguse tõeliselt eredaks sümboliks nimetada hoopis harilikku karikseent. See on seene ametlik nimetus, kuigi alternatiivne – „verev liudik“ – kõlab märksa poeetilisemalt.
Selle seene viljakeha meenutab tõepoolest väikest, kuni 5-sentimeetrise läbimõõduga alustassi. Eesti keeles nimetatakse seda „põdra tassiks“.
Varakevadel kontrollin ma sageli kahepaiksete olemasolu Merimetsas, endise Hipodroomi lähedal asuvates tiikides, ja märkan seal tihti ka selle seene viljakehi.
Paljud inimesed, kes linnaalleedel jalutades karikseent märkavad, ei tunne neis kohe ära seeneriigi esindajaid ning küsivad endalt: “Mis see on? Kui need on seened, siis kas need on söödavad?“
Karikseen ei kuulu söögiseente hulka. Selle viljakehal puudub toiteväärtus: viljaliha on vesine, ilma selgelt väljendunud maitse ja lõhnata. Seega on seen küll mittesöödav, kuid see-eest väga fotogeeniline.
Varakevadiste lillede – hariliku sinilille, hariliku lõokannuse ja muidugi hariliku lumikellukese – taustal näevad need erksad punakad „alustassid“ eriti efektsed välja.
Muide, korjates kimbu jaoks varakevadisi lilli, tasub meeles pidada, et paljud neist on kergelt mürgised, kuna sisaldavad alkaloide. Seda on eriti oluline arvestada kergesti ärrituva ja tundliku nahaga inimestel, väikelaste vanematel ja lemmikloomaomanikel.
Linnud ja roomajad
Rääkides esimestest rändlindudest, kes soojade ilmade saabudes Eestisse jõuavad, meenuvad paljudele kuldnokad. Nad tõepoolest naasevad meie juurde märtsis. Rändlindude seas on aga ka neid, kes saabuvad veel varem, näiteks künnivaresed.
Need heleda ja palja nokatüvega mustad linnud hakkavad juba veebruaris aktiivselt toitu otsima ning pesitsuskohti valima. Künnivares armastab liigikaaslaste seltsi ja tema kolooniad võivad olla üsna suured. Mina nimetaksin künnivarest kevadekuulutajaks!
Madusid ja konni on traditsioonilises mõttes keeruline kevadekuulutajateks nimetada, kuid minu jaoks pakuvad just nemad talveunest ärkavas looduses kõige suuremat huvi. Nii metsas kui ka linnakeskkonnas liikudes tasub olla eriti tähelepanelik.
Isegi märtsi alguses võib ilm üllatada ning maapinnal, kus lebavad veel mullused lehed või paistavad silma niisked kännud, võib ootamatult märgata end soojendavat rästikut. Varakevadel on maod vähem liikuva loomuga ega pruugi inimese lähenemisele kohe reageerida.
Massilisemalt ilmuvad rästikud välja esimese kevadekuu lõpuks. Soojematel aastatel olen neid aga täheldanud juba ka märtsi alguses. Pärast talvitumispaikadest lahkumist ei siirdu nad esialgu kaugele ning jäävad madalate õhutemperatuuride juures väheliikuvaks.
Meil on vedanud, et elame riigis, kus kõik neli aastaaega on selgelt eristatavad. Tõsi küll, kliimamuutuste tõttu muutuvad aastaaegade piirid üha hägusemaks. Vahel on kalendri järgi juba kevad, kuid loodus alles tukub. Siiski on olemas kindlad märgid, mis annavad meile eksimatult teada: uus tsükkel on alanud.
