Sellest, kuidas on narkoturg viimase 30 aastaga muutunud ja milliste probleemidega seisab silmitsi meie meie riigi abisüsteem, rääkis MK-Estoniale Tervisekeskuse Elulootus OÜ arst Nelli Kalikova.
– Kuidas on teie hinnangul olukord narkootikumidega muutunud?
– 30 aasta jooksul on olukord muutunud mitu korda – iga 4–5 aasta tagant, sest narkoturg on väga liikuv. See on lõputu jada: ühed ained kaovad, teised tulevad asemele. Ja tõtt öeldes pole uued sugugi paremad kui vanad.
Iga uue narkootikumiga kaasnes üledoosidest tingitud surmade arvu kasv. Seda seetõttu, et eelmistega harjusid inimesed aja jooksul ära ja õppisid valima doosi nii, et saada soovitud efekt ja mitte surra. Uue uimastiga muutub aga kõik taas katse-eksituse meetodiks – ning siin maksavad vead elu.
Kui aga rääkida üldisemalt, siis päris noorte massilist kaasamist praegu siiski ei toimu. See oli iseloomulik 90ndatele ja 2000ndate algusele, mil 12–14-aastased tarvitasid juba heroiini.
Praegu on narkosõltlase keskmine vanus tõusnud. Kuid ma räägin just nn rasketest narkootikumidest. Need on ohtlikud selle poolest, et erinevus soovitud tunnet pakkuva ja surmava doosi vahel on väga väike.
Massiline vaimustus kanepist ja marihuaanast on aga muidugi säilinud. Noored peavad seda sageli süütuks naljaks, kuid meie tähelepanekud räägivad vastupidist.
Esiteks pole see süütu juba seetõttu, et see on väravaga kuritegelikku keskkonda. Kriminaalmaailm on huvitatud ainult kasumist. Ja kui inimene on marihuaana külge juba „kinni jäänud“, on teda palju lihtsam edasi tõmmata – pakkuda tugevamaid aineid.
– Kes satub täna kõige sagedamini sõltuvusse?
– Lõksu võib langeda kes iganes. Ent kui vaadata meie patsiente, võib märgata teatud ühiseid jooni. Üldiselt on nende haridustase madal. Esineb ka kõrgelt haritud inimesi, kuid need on pigem üksikjuhtumid.
Valdavalt on need inimesed, kes ei leia elus oma kohta. Neil puuduvad erilised huvid, pole tõsiseid muresid. Enamasti elavad nad koos vanematega ega mõtle sellele, kuidas elatist teenida või end üleval pidada. Faktiliselt jääbki neile vaid üks ülesanne – leida raha narkootikumide jaoks.
Endiselt on enamik neist venekeelsed. Ehkki viimastel aastatel on lisandunud ka eestlasi. Kui varem oli neid sõna otseses mõttes vaid 5–10%, siis praeguseks juba umbes 15% ja rohkemgi.
Üldises plaanis on see halb näitaja, sest igasugune epideemia tuleb peatada eos.
Narkootikumid on tohutu kasumiga valdkond. See meelitab kuritegevusse suure hulga inimesi. Ja lõpuks jääb narkootikum peale.
Kui on nõudlust, kasvab ka pakkumine. Omal ajal toodi Afganistanist massiliselt heroiini. Praegu domineerib fentanüül. Lisaks levib üha enam nn keemilisi narkootikume. Fentanüüli modifikatsioon on karfentanüül. Ja iga järgmine narkootikum muutub järjest kangemaks.
Paralleelselt ilmuvad turule sellised ained nagu “soolad”. Nendega on olukord eriti keeruline: kui opiaadisõltuvuse puhul on olemas ravimid, mis võimaldavad seisundit reguleerida, näiteks metadoon, siis “soolade” puhul selliseid lahendusi pole – sisuliselt pole neid millegagi ravida.
Sõpradest konkurentideks
– Kas Eestis jagub ravivõimalusi sõltuvusest vabanemiseks?
– Varasemate aastatega võrreldes tundub esmapilgul, et kõik on hästi. Oli aeg, mil metadooniga ravile avaldati tugevat survet. Praegu pakub metadoonasendusravi juba peaaegu iga keskus.
Näiliselt on asjad paremaks läinud, “kuid õnne ei ole”. Toon ühe näite. Praegu saame narkosõltlaste asendusraviks riiklikku rahastust. Varem meil seda polnud ning meid aitasid välisfondid, eriti „Global Fund“, mis aastatel 2003–2005 olukorras tegelikult läbimurde saavutas – sundis meie poliitikuid tunnistama, et metadoonravi on seaduslik ning süstlavahetus on ainus viis, kuidas ohjeldada HIV-i levikut narkosõltlaste seas.
Kuid alates sellest aastast viidi kõik taoliste keeruliste probleemidega tegelevad organisatsioonid üle nn riigitellimusele ehk hankesüsteemile.
Mida see tähendab? Kui mitu asutust esitavad taotluse, valitakse välja need, kelle pakkumine on odavam. Mitte hinna ja kvaliteedi suhte järgi, vaid lihtsalt odavuse põhjal.
Selle tulemusena muutusid väikesed organisatsioonid, mis on aastaid raskusi trotsinud, üksteist toetanud ja kogemusi jaganud, ootamatult konkurentideks.
Nüüd hoiab igaüks oma kogemusi endale, kartes, et need napsatakse eest ära. See on lausa absurdne ja ebaõiglane.
Kõige valusamaks näiteks on Narva. Sealne olukord on alati olnud keeruline: just Narvas puhkes 90ndatel aastatel Eesti narkomaania- ja HIV-i epideemia, mille peamiseks põhjuseks oli piiri lähedus ja narkovedu.
Umbes 30 aastat tegutses seal Tatjana Magerova keskus (MTÜ Sind Ei Jäeta Üksi – toim.). Teda enam pole, kuid tööd jätkas tema tütar. See keskus püsis samamoodi nagu meiegi ja oli Narvas faktiliselt ainuke omataoline. Ent nad ei võitnud hanget. Keskus suleti.
Hanke võitis hoopis teine, väljastpoolt Narvat tulnud organisatsioon ehk n-ö kõrvalseisjad. Kohalik meeskond aga visati lihtsalt välja. Spetsialistid, kel seljataga 15–20 aastat kogemust narkosõltlastega töötamisel, läksid kõik laiali.
Ma leian, et see on suur kuritegu nii spetsialistide kui ka sõltuvuses olevate inimeste suhtes.
Muidugi hakkavad hanke võitjad tööle. Kuid neil tuleb alustada täiesti nullist.
Meie keskus võitis hanke. Kuid ka meie muretsesime, sest sellised organisatsioonid nagu meie oma on väga haavatavad. Võitsime tänu patsientidele: meil on asendusravil umbes 180 inimest. Suuruselt järgmisel organisatsioonil on neid minu teada umbes 100.
Tõsiseltvõetav asendusravi on kättesaadav peamiselt Tallinnas. Väikelinnades – Kiviõlis, Sillamäel – olid küll väiksemad programmid, kuid minu teada on needki nüüdseks suletud.
– Millised on kriteeriumid keskuse valimisel riiklikuks rahastamiseks?
– Iga hanke peamine kriteerium on kõige odavam pakkumine. Kuigi organisatsioone on raske võrrelda: see on umbes sama, mis võrrelda suurt õhupalli ja nööpnõela. Üks töötab suure hulga patsientidega, teine väiksemaga, kuid samuti kvaliteetselt.
Sellistel puhkudel arvestatakse tavaliselt kulu ühe patsiendi kohta – kui palju läheb ravi maksma “näo kohta”. Ja juba selle näitaja põhjal saab võrrelda. Meil on see kulu kõige madalam, sest meil on palju patsiente ja pikka aega oli rahastus minimaalne.
Meid on aastast aastasse „koomale tõmmatud“, eelarveid kärbitud ja eelmisel aastal töötasime praktiliselt piiri peal. Ma pean silmas kogu süsteemi tervikuna.
Paradoks on aga selles, et tänu sellele hankele, samuti asjaolule, et mõned väiksemad organisatsioonid keeldusid sellise raha eest töötamast – ja tegidki õigesti, neil jätkus selleks julgust –, õnnestus ka meil olukorda pisut muuta.
Ka meie teatasime, et selliste summadega pole võimalik töötada. Lõpuks meie rahastust veidi suurendati.
Kui sellised hanked sisse viiakse, mõistan ma üldjoontes asja loogikat: kõik soovivad vastata standarditele. Kuid oluline on mõelda, kelle jaoks seda tehakse. Kui kahju on suurem kui kasu, tähendab see, et valitud on kas vale vorm või selline rahastamisskeem siia ei sobi.
Kahjuks juhib protsesse sageli ebakompetentsus. Seda kõige erinevamates valdkondades. Me aga muudkui ohkame, pühime pisarad ja jätkame tööd – aga mis muud üle jääb? Sest kui mõistad, et võid päästa inimese surmast, ei saa sa kõike enam sinnapaika jätta.
Piits ja präänik
– Kuhu peaksid inimesed pöörduma? Näiteks siis, kui teismelisel on tekkinud probleemid narkootikumidega?
– Ütlen otse: formaalselt on meil kõik olemas. Lastehaigla juures tegutseb laste vaimse tervise keskus, kuhu saavad pöörduda kuni 18-aastased. On olemas näiteks Wismari haigla, kus ravitakse nii narko- kui ka alkoholisõltuvust.
Kuid praktikas on lapsevanem, kes kahtlustab 14–15-aastasel teismelisel probleemi, selle olukorraga täiesti üksi. Metadoon on samuti narkootikum ning meie igapäevane töö käib peamiselt üle 18-aastaste patsientidega.
Ent kui meeleheitel vanem siiski meie poole pöördub, püüame aidata. Saab teha narkotesti, saada psühholoogi ja psühhiaatri konsultatsiooni. Praegu on need teenused meil tasulised, kuid summad ei ole väga suured.
– Kas rahastusest piisab?
– Meil on veel üks programm – abi osutamine kinnipidamisasutustes viibivatele narkosõltlastele. Kui rääkida rahastamisest, siis asendusravi puhul makstakse meile kinni ligikaudu 70% reaalselt vajaminevast summast. Selle programmi puhul aga umbes 15%. Ja sellegipoolest me arendame seda edasi: see on meil töötanud juba üle seitsme aasta.
See on väga vajalik suund. Sest kõrvalt vaadates arvatakse sageli nii: inimene tarvitas, varastas, pandi vangi, istus oma kaks aastat ära, tuli välja – sai vabaks – järelikult on ta nüüd “puhas” ja võib alustada uut elu.
Kuid mis tegelikult juhtub? Esimene asi, mida ta pärast vabanemist teeb, on diileri otsimine ja narkootikumi ostmine. Miks? Sest vangla ei ole tema valik.
Kuid see on väga tänuväärne sihtrühm, kui inimene vabanemise hetkel n-ö “kinni püüda”. Ma nimetan seda programmi piitsa ja prääniku meetodiks. Iga vähimagi rikkumise korral oleme kohustatud teavitama kriminaalhooldust. Kaks-kolm rikkumist ja inimene naaseb vanglasse. See ongi „piits“ ja see toimib: sinna tagasi ei taha keegi.
“Präänikuks” on aga rehabilitatsioon. Minimaalne kestvus on 6 kuud, sagedamini aga 9–12 kuud. Ja kui inimene peab esimesed 3–4 kuud vastu, avastab ta vahel üllatusega, et kaine olla on täiesti võimalik ja see pole üldsegi nii halb.
Ennetähtaegse vabanemise korral oleme valmis inimese kohe rehabilitatsioonile võtma. Veel 5–7 aastat tagasi suhtusid kohtud sellesse ettevaatlikult. Nüüd juba teatakse: kui inimene satub meie juurde, tähendab see, et ta on järelevalve all ja raviprotsessis.
Hinnanguliselt satub ligikaudu 50% narkosõltlastest pärast vanglast vabanemist sinna tagasi. Kuid pärast ravi on retsidiivide tase väga madal, meil on see umbes 6%.
Ja seda kõike teeme me minimaalse rahastusega. Sisuliselt on see tohutu investeering riiki. See tähendab kokkuhoidu ravikuludelt, vanglakohtadelt ja muudelt kuludelt. Lisaks on suureks plussiks asjaolu, et inimene hakkab tööl käima. Töö aga tähendab laekuvat maksutulu.
Jah, rahastust küll suurendatakse veidi, kuid kõik on suhteline. Peaaegu 30 tegutsemisaasta jooksul oleme näinud kõike ja jäänud ellu, mistõttu jätkame oma tööd vaatamata raskustele.
