Sotsiaalministeerium soovib anda erakorralise meditsiini osakondadele (EMO) õiguse saata patsiendid koju juba pärast esmast seisundi hindamist, kui selgub, et nad ei vaja vältimatut abi. Ametnikud loodavad, et see aitab vähendada osakondade koormust. Paljud tervishoiutöötajad on aga selle algatusega seoses juba muret väljendanud. Kas sellised muudatused võivad kaasa tuua täiendavaid riske patsientidele, uuris MK-Estonia.
Sotsiaalministeerium saatis kooskõlastusringile määruse eelnõu, mis annab EMO-dele võimaluse piirduda vaid triaažiõe vastuvõtuga juhul, kui esmase läbivaatuse järel selgub, et patsient ei vaja edasist erakorralist abi.
Muudatus peaks parandama EMO arstide kättesaadavust raskes ja eluohtlikus seisundis patsientidele ning lahendama probleemi, mis tuleneb suurest hulgast pöördumistest kaebustega, mis ei vaja kiiret sekkumist.
Ministeeriumi kodulehe andmetel moodustasid sellised pöördumised 2025. aastal 58% kõigist erakorralise meditsiini osakondade visiitidest.
Ametkonna teatel töötati eelnõu välja haiglate ja tervishoiutöötajate algatusel ning nendega koostöös, ent nii paljude meedikute kui ka EMO potentsiaalsete klientide seas tekitab see algatus muret.
Kui patsiendid jäävad abita
Erakorralise meditsiini osakondade ülekoormuse probleem on juba korduvalt saanud traumeerivate olukordade põhjuseks. MK-Estonia toimetusega võtavad regulaarselt ühendust lugejad, kes jagavad oma kogemusi EMO-sse pöördumisel.
Näiteks sattusid raskesse olukorda 84-aastase Tallinna elaniku sugulased.
Nagu jagab tema lapselaps Jelena, hakkas eakat daami vaevama ootamatult tekkinud valulik nahapõletik – see koht läks kiiresti paiste, nahk tõmbus tugevalt punaseks ja selle keskele tekkis tume laik. Kodused vahendid sügelust vähendada ega paistetust alandada ei aidanud.
“Meil tuli temaga lausa kaks korda EMO-s käia,” räägib Jelena. “Arstid vaatasid ta üle ja soovitasid teha kompresse, midagi muud nad ei määranud ning saatsid meid koju. Lõpuks oli nahk selle koha ümber nendest kompressidest veel põletadagi saanud, ent põletiku täpset põhjust ei nimetanud keegi. Õnneks paari nädala pärast põletik taandus. Oletatavasti põhjustas selle putukahammustus.”
Taolised lood viivad aga paratamatult küsimuseni: kui isegi arstil ei õnnestu alati kohe patsiendi ägeda seisundi põhjust tuvastada, kas sellise vastutuse saab siis võtta enda peale meditsiiniõde, tehes otsuse, kas inimene vajab vältimatut abi või mitte? Kõik see annab tunnistust sellest, kuivõrd tõsiseks on kasvanud EMO-de koormuse probleem.
Millised võivad olla riskid?
Professionaalses kogukonnas tunnistatakse: märkimisväärne osa EMO-sse pöördumistest ei ole tõepoolest seotud erakorraliste seisunditega.
Eesti Õdede Liidu andmetel moodustasid möödunud aastal ligikaudu 76% erakorralise meditsiini osakonda pöördujatest kergemate tervisemuredega patsiendid.
Õdede Liit mõistab soovi suunata EMO ressursse eeskätt nendele patsientidele, kes vajavad kiiret ja vältimatut abi.
“Kui patsiendi seisundi hindamisel selgub, et tegemist ei ole erakorralise tervisemurega, võib patsiendi suunamine teistesse raviteekondadesse (nt pereõe vastuvõtule, apteeki) või kodusele ravile olla tervishoiusüsteemi toimimise seisukohalt põhjendatud,” leiab Eesti Õdede Liidu asepresident ja juhatuse liige Margit Lenk-Adusoo.
Selliste otsuste tegemisel on keskne roll triaažil – patsiendi seisundi hindamine piiratud aja ja informatsiooni alusel. Siiski rõhutavad õed, et vigade riski ei ole võimalik täielikult välistada.
“Kuigi kasutatakse standardiseeritud juhendeid ja triaažisüsteeme, ei ole võimalik täielikult välistada olukordi, kus patsiendi seisund võib hiljem muutuda või osutuda esialgsest hinnangust tõsisemaks,” tunnistavad nad.
Kui triaaži käigus tekib võimalus lõpetada patsiendi käsitlus ilma arsti või eriõe vastuvõtuta, muutub triaaž Lenk-Adusoo sõnul sisuliselt õe vastuvõtuteenuseks.
Varem seisnes tema ülesanne patsiendi seisundi kiires hindamises ja triaažikategooria määramises, misjärel suunati patsient edasi – arsti või vanemõe juurde. Nüüd aga võib triaažist kujuneda sisuliselt täisväärtuslik õe vastuvõtt.
See tähendab, et lisaks seisundi hindamisele peab õde andma patsiendile ka selged juhised edasiseks käitumiseks, koduseks raviks või teiste tervishoiuteenuste poole pöördumiseks ning selle ka nõuetekohaselt dokumenteerima.
“See muudab ühe patsiendi käsitlemise triaažis ajamahukamaks ning suurendab ka õe otsustusvastutust,” rõhutatakse liidus.
Seetõttu peab organisatsioon vajalikuks, et triaažiõdede pädevusnõuded, otsustuspiirid ja dokumenteerimisnõuded oleksid riiklikul tasandil võimalikult selgelt määratletud.
Veel ühe riskina toovad õed välja olukorra, kus erinevates EMO-des kujunevad välja erinevad praktikad.
Kui uusi reegleid hakatakse eri asutustes rakendama erinevalt, võivad samade sümptomitega patsiendid kogeda piirkonniti erinevat suhtumist. Nii väikese riigi puhul võib see kaasa tuua patsientide voolu ümberjaotumise haiglate vahel.
Samuti on äärmiselt oluline, et patsiendid saaksid arusaadavaid juhiseid. Vastasel juhul võivad inimesed uuesti EMO-sse pöörduda või kiirabi kutsuda.
Haiglad toetavad ideed
Riigi suurimate haiglate juhtkonnad suhtuvad algatusse üldjoontes pigem positiivselt.
Ida-Tallinna keskhaigla erakorralise meditsiini osakanna juhataja Kristiina Mäemets leiab, et võimalus suunata kergemate tervisemuredega inimesed õigele raviteekonnale võib tervishoiusüsteemi aidata.
“Lahenduse tugevus on, et see aitab suunata kergemate tervisemuredega inimesed õigele raviteekonnale ja hoida erakorralise abi ressursid nende patsientide jaoks, kes vajavad kiiret ja elupäästvat abi,” märgib ta.
Tema sõnul on haiglas ligikaudu 50–60% erakorralise meditsiini pöördumistest seotud kergemate tervisemuredega. Samas rõhutab ta, et triaažiõdedel on vastutusrikas roll juba praegugi, sest nemad hindavad esmalt patsiendi seisundit ja selgitavad välja, kes vajab kiiret abi. See on nende töö tavapärane ja oluline osa ning nad on selleks koolitatud ja pädevad. “Samuti ei tee õed neid otsuseid üksi, vaid töötavad meeskonnas ning konsulteerivad vajaduse korral kolleegidega,” lisab Mäemets.
Sarnasel seisukohal ollakse ka Põhja-Eesti Regionaalhaiglas. Haigla erakorralise meditsiini keskuse juhataja doktor Marit Märk märgib, et uus meede on igati teretulnud täiendav võimalus EMO ülekoormust leevendada. “Suhtume kavandatavasse muudatusse toetavalt, kuna see annab täiendava võimaluse suunata mitteerakorralist abi vajavad patsiendid sobivamale raviteekonnale,” sõnab ta.
Regionaalhaigla EMO-s moodustavad tema andmetel sinise ja rohelise triaažikategooria patsiendid ligikaudu 50% kõigist pöördumistest. Neist hinnanguliselt umbes kolmandik ei vaja erakorralist sekkumist ning võiks saada abi esmatasandilt või perearsti nõuandeliinilt 1220.
Esineb ka hirme
Siiski ei pea mitte kõik meedikud uuendust üheselt kasulikuks.
Lõuna-Eesti Haigla ravijuht Agnes Aart tuletab meelde, et õigus patsient koju saata on võimalus, mitte kohustus.
“Arvan, et EMO-de (ja tegelikult kogu tervishoiusüsteemi!) töökoormust vähendaks patsiendi probleemi kompleksne lahendamine, mitte nende edasi-tagasi või erinevate spetsialistide vahel “jooksutamine”,” rõhutab ta.
Aart lisab: “Tõepoolest, on ka tervisemuresid, mida kogenud õed suudavad suurepäraselt ära lahendada. Patsiendid võiks rohkem usaldada ka teisi tervishoiuspetsialiste, alati ei pea see olema arst, kes abi osutab.”
Samas hoiatab ta võimaliku vastupidise efekti eest:
“Niinimetatud “kergete hädadega” pöördumisele ülemäärase tähelepanu osundamine võib tõsise tervisehädaga inimest panna kahtlema, kas tal ikka on nii suur probleem, millega sobib EMO-sse pöörduda või kiirabi kutsuda.”
„Kahjuks oleme varasemalt näinud, et kui meedias räägitakse kergete hädadega kiirabi või EMO “ülekoormamisest”, siis on sagenenud juhtumid, kus pole ka eluohtlike sümptomitega julgetud pöörduda. Inimene ise ju ei oska alati olukorra tõsidust hinnata,“ nendib Aart.
Ühest lahendusest ei piisa
Nii õed kui ka haiglajuhid on ühel meelel: EMO ülekoormuse probleemi pole võimalik lahendada ühe meetmega.
Eesti Õdede Liidu kinnitusel pöördub märkimisväärne osa patsiente erakorralise meditsiini osakonda isegi ajal, mil perearstikeskused on avatud. See osutab laiematele küsimustele esmatasandi arstiabi kättesaadavuse ning patsientide liikumise kohta tervishoiusüsteemis.
Seetõttu leiavad meedikud, et igasuguste muudatustega peavad kaasnema selged juhised personalile, arusaadav teave patsientidele ning uute reeglite järkjärguline rakendamine. Vastasel juhul võib katse EMO koormust vähendada tuua kaasa uue usaldamatuse ja ärevuse laine patsientide seas.
