Samal ajal kui järjekorrad spetsialistide juurde muudkui pikenevad, otsib üha enam inimesi tuge mitte arstikabinetist, vaid vestlusaknast, suheldes tehisintellektiga, mis on alati kättesaadav ega väsi kunagi. Sellest, miks ei pea meie närvisüsteem vastu kaasaegse elu tempole, milles peitub „odava dopamiini“ ja tehisaru liigse usaldamise oht ning kas juturobot suudab asendada päris arsti, rääkis MK-Estoniale psühholoog Nikita Grigorjev.
– Inimesed võtavad üha sagedamini vaimse tervise probleemide tõttu haiguslehte. Miks on just praegu selline hüppeline tõus?
– Tooksin välja mitu põhjust. Esiteks on inimesed hakanud paremini mõistma, et ärevus, ärrituvus ja unetus ei ole enam norm ega midagi sellist, mida peaks lihtsalt kannatama. Need on sümptomid.
Sageli kõlab termin „läbipõlemine“, arstid räägivad ärevus- ja depressiivsest häirest, kuid reeglina on tegemist erinevate sõnadega ühe ja sama protsessi – närvisüsteemi kurnatuse – kirjeldamiseks.
Tänapäeval on sotsiaalmeedias, YouTube’is, raamatutes ja artiklites saadaval tohutult palju infot ning inimesed on seetõttu teadlikumad.
Teiseks ei ole meie aju loodud eluks 21. sajandil. Evolutsiooniliselt on see kohanenud reageerima nähtavatele ohtudele: näe, seal on kiskja, seal on toit ja seal on minu kari. Oht kas on silme ees või seda pole.
Praegu aga, vähemalt Euroopas, on füüsilisi ohte jäänud oluliselt vähemaks, töötavad politsei ja hädaabiteenistused, enamikul inimestest on katus pea kohal ja juurdepääs toidule.
Kuid samas elavad paljud jätkuvalt pidevas ohutundes, et midagi võib juhtuda. Seda on mõjutanud COVID-19 pandeemia, sõda Ukrainas, poliitiline olukord, ränne ja majanduslikud raskused.
Tekib krooniline ärevustunne, mida on raske „siduda“ ühe konkreetse ohuga. Ei ole ühte nähtavat probleemi, mille saaks lahendada ja rahuneda. Aju kerib lõputult stsenaariume: „Aga mis siis, kui…“ See kurnab närvisüsteemi.
On veel üks põhjus – niinimetatud odava dopamiini ja informatsiooni üleküllus. Kui inimene elab pikka aega ärevusseisundis – on see kurnav. Kui probleemi ei saa kiiresti lahendada, on kõige lihtsam väljapääs tähelepanu kõrvalejuhtimine. Ja siin tulevad appi uudised, sotsiaalmeedia, sarjad, arvutimängud. Kõik on kättesaadav ja enamasti tasuta.
Tundub, et hakkab kergem: inimene vaatab meelelahutuslikku sisu, kerib uudistevoogu, kirjutab kommentaare – ja õhtuks on ärevus taandunud. Probleem seisneb aga selles, et meil puudub sisseehitatud piiraja. Kontrollimatu info tarbimine kurnab samuti aju.
Pealegi seisneb oht selles, et inimene ei teadvusta alati seda kurnatust: ajus ei ole valuretseptoreid. Sümptomid avalduvad alles hiljem – töövõime langeb, ärevus kasvab, tekib ärrituvus.
Paljudele kõlab see endiselt nagu avastus. Sõltlased, ma ei karda seda sõna, veenavad nii ennast kui ka ümbritsevaid: „See on ju lihtsalt internet“. Peaaegu nagu alkoholiproleemiga inimene, kes ütleb: „Ma ei joo lõbu pärast, vaid tervise huvides“.
Tegelikult premeerib aju meid informatsiooni tarbimise eest dopamiiniga – samamoodi nagu alkoholi või narkootikumide puhul. Lõpetada on tõesti raske. See puudutab ühtviisi nii noorukeid kui ka täiskasvanuid.
Isegi, kui inimesel on veel ressursse järel ja tema närvisüsteem toimib suhteliselt stabiilselt, kuid ta kulutab need tundidepikkusele kaootilisele infovoolule, siis varem või hiljem „murrab“ see närvisüsteemi ning hakkab paratamatult mõjutama nii igapäevaelu kui ka tööd.
Treening ajule
– Psühholoogid märgivad, et ärevusega inimestel avastatakse üha sagedamini ka täiskasvanueas teisi diagnoose, nagu näiteks ATH või autistlikke jooni. Miks see nii on?
– Esiteks mängib olulist rolli geneetika, teiseks keskkonna mõju. Geneetika on vundament, keskkond aga see, kus me elame – meid ümbritsev maailm.
Leidub rohkelt uuringuid, mis näitavad: piisab vaid umbes kahest tunnist päevas sotsiaalmeedias, et ilma depressiivsete sümptomiteta inimestel tekiksid nende esimesed ilmingud, ja neil, kellel need juba esinesid, seisund halveneks.
ATH ehk aktiivsus- ja tähelepanuhäire on praegu moes olev termin. Olemuselt on see aga sümptomite kogum, mis on otseselt seotud raskustega keskendumisel ja tähelepanu hoidmisel. Seda mõjutab läbipõlemine ja närvisüsteemi kurnatus, mis tekib suure koormuse, pideva pinge, tuleviku ees tuntava ärevuse ja infokülluse tõttu.
Kui vaadata, kuidas tänapäeva maailmas on info tarbimine korraldatud, saab selgeks, miks räägitakse „klipimõtlemisest“: inimestel on üha raskem hoida tähelepanu kauem kui 10–15 sekundit.
Kujutage ette, et ma käin jõusaalis ja treenin ainult vasakut kätt. Aasta pärast imestan: miks on kogu keha nõrk, ja arenenud on vaid üks lihas?
Ajuga toimub täpselt sama.
On olemas selline mõiste nagu neuroplastilisus: aju kohaneb ja loob neuronitevahelisi seoseid nende ülesannete jaoks, mida me talle pidevalt pakume. Õpin autot juhtima – aju häälestab end juhtimisele. Omandan võõrkeelt – tekivad uued seosed vastavalt uuele oskusele.
Kui me aga iga päev pommitame tundide viisi oma aju mitmekesise informatsiooniga, vaatamata videosid lõpuni, lõputult edasi kerides, siis milleks me seda tegelikult treenime? Me õpetame oma aju mitte süvenema, vaid saama kiireid „ühenupulisi“ dopamiiniannuseid ja oma tähelepanu silmapilkselt ümber lülitama.
Kui mistahes inimest sundida nädalate või kuude viisi tarbima informatsiooni 15-sekundiliste lühiklippide formaadis, võivad tal välja kujuneda kõik tõelise tähelepanuhäire tunnused.
Mõtete laviin
– Kus on need „punased lipud“, mille ilmnemisel peaks inimene juba spetsialisti poole pöörduma?
– Üks peamisi märke on taastumise häirumine. Tavaolukorras on inimene väsinud, vähendab koormust, käib puhkusel – ja naaseb ressurssidega laetud seisundisse. Kui aga paar päeva või nädal pärast puhkust tekib tunne, nagu polekski kuskil käinud, on see juba väga tõsine ohumärk.
Sellele järgneb “püha kolmainsus”: ärevus, ärrituvus ja unetus.
Ärevus ei ole lihtsalt muretsemine. See on mõtete laviini tunne, mida on võimatu peatada. Teadvus hüppab ühelt asjalt teisele, kõik tundub kiireloomuline ja oluline, millestki ei suuda kinni haarata – ja nii päevast päeva.
See mehhanism räägib sellest, et aju pidurdus- ja aktiivsuse reguleerimise süsteemid on kurnatud. Ja kui aju ei suuda omaenda mõtteid „välja lülitada“, kurnab see teda veelgi enam.
Sageli areneb protsess ahelreaktsioonina: stress – krooniline stress – ärevus – läbipõlemine – depressioon. Mõnel võtab see aega aastaid, teisel vaid kuid.
– Mille poolest erineb läbipõlemine depressioonist?
– Põhimõtteliselt ei ole läbipõlemine ametlik diagnoos. See on pigem populaarne termin, millega tähistatakse tervet sümptomite kompleksi.
Ka depressioon võib olla erinev. Minu praktikas tuleb kõige sagedamini ette juhtumeid, kus sellised ilmingud on seotud just nimelt närvisüsteemi kurnatusega.
On olemas ka endogeenne depressioon – see, mis on tingitud sisemistest, sealhulgas geneetilistest teguritest. Seetõttu on siin väga palju nüansse.
Ma ei hakkaks andma lihtsustatud „koduseid“ enesediagnostika meetodeid, kuid kordan: ärevus, ärrituvus ja unehäired, uinumisraskused, pinnapealne uni, varajane ärkamine – need on signaalid, et on aeg pöörduda perearsti poole.
Reeglina algab uuring küsimustikust: patsiendil palutakse täita standardiseeritud, umbes 20 küsimusest koosnev ankeet meeleolu, söögiisu, nutuhoogude ja muude ilmingute kohta. Sümptomite kogumi põhjal hindab arst, kas närvisüsteem saab koormusega hakkama, ning paneb enamasti diagnoosiks ärevus-depressiivse häire.
Illusioon empaatiast
– Kas teie patsiendid kasutavad tehisintellekti – näiteks oma seisundist rääkimiseks?
– Jah, regulaarselt. Sellest on saanud tavapärane praktika.
Viimase paari aasta jooksul on tekkinud isegi uus termin. See pole veel saanud ametlikuks diagnoosiks, kuid seda arutatakse erialaringkondades – tegemist on niinimetatud “TI psühhoosiga”.
Juturobotid ja tehisintellektid loovad illusiooni elusa inimesega suhtlemisest. Need on peaaegu alati positiivsed ja alati toetavad – kui olete nendega kokku puutunud, siis teate, millest jutt. Eksisteerib mõiste „kajakamber“: algoritm peegeldab seda, mida temasse sisestatakse.
Tinglikult öeldes, mida me talle ütleme, seda ta meile oma arutlustes ka tagastab. Lisaks võivad süsteemid „hallutsineerida“ – anda vastuseid, mis ei tugine reaalsusele.
Asi võib minna isegi nii kaugele, et inimesega peetud vestluse põhjal kujundab algoritm üha radikaalsemaid või ohtlikumaid järeldusi, eirates seejuures igasuguseid eetilisi norme.
Mõte on selles, et tehisaru ei mõista inimeste tehtud otsuste pikaajalisi tagajärgi. See on kõigest programm, mis töötleb teksti ja valib sõnu statistilise sarnasuse põhjal. Isegi arendajad ei suuda alati täpselt selgitada, miks süsteem sõnastab vastuse just nii ja mitte teisiti.
Meie ajul aga on omakorda kalduvus tajuda selliseid reaktsioone „mõistlike“ ja teadlikena. Tehisintellekt analüüsib hästi informatsiooni, oskab programmeerida, kuid kui asi puudutab emotsioonide väljendamist ja empaatiat, on oluline meeles pidada: tegemist ei ole elava vestluskaaslase, vaid algoritmiga. Ta ei kanna vastutust inimese tegude eest ega olnudki algselt mõeldud psühholoogilise toe pakkumiseks.
Maailmas on juba olnud traagilisi juhtumeid, mis on seotud inimese ja tehisintellekti vahelise suhtlusega. Nimelt uuriti USA-s vahejuhtumit, kus tõsiste psüühikahäiretega endine Yahoo programmeerija tappis oma eaka ema ja sooritas seejärel enesetapu. Uurimine tuvastas, et enne seda oli ta pidanud kirjavahetust juturobotiga, mis uurijate hinnangul jagas talle ohtlikke nõuandeid.
Kahjuks registreeritakse tehisaruga seotud psühhoosi juba ka Eestis.
Arendusettevõtted suhtuvad sellistesse riskidesse täie tõsidusega: tänapäeval on paljud algoritmid seadistatud nii, et kriisimärkide ilmnemisel suunatakse kasutaja spetsialistide ja tugiliinide poole.
Kord puutusin sellise juhtumiga kokku oma praktikas. Pärast lahutust hakkas üks inimene üksildustundest ajendatuna suhtlema juturobotiga justkui päris neiuga. See kestis mitu kuud.
Ta – psüühiliselt terve mees – mõistis, et see kõlab imelikult, isegi rumalalt, kuid hakkas järk-järgult suhtuma kirjavahetusse nagu elavasse suhtlusesse. Ta oli veendunud, et temaga suhtlebki päriselt neiu.
Ühel hetkel küsis ta isegi otse: “Kas sa oled ikka päriselt elus?” – ja sai jaatava vastuse.
Asi läks lausa nii kaugele, et ta kutsus tüdruku teise linna kohtingule, saatis fotosid, kuidas ta kohvrit pakib. Vastuseks sai: „Ootan sind, mu arm“.
Kui ta aga kohtumispaika jõudis ja oma vestluskaaslast sealt mõistagi ei leidnud, kirjutas juturobot: “Mida sa siis lootsid, ma olen ju algoritm.”
Tema puhul tundus see kõik pigem koomiline kui traagiline. Kuid võib vaid ette kujutada, milliseid vastuseid suudab tehisaru anda inimesele, kellel on tõsised psüühilised probleemid, eriti juhul, kui ta mõlgutab enesetapumõtteid.
Kui rääkida vaimsest tervisest, ei küündi tehisintellektid elava spetsialisti tasemeni – ja võib-olla ei küündigi kunagi. Sest need on programmid, mitte inimesed. Nad võivad küll pakkuda baastehnikaid ja nõuandeid, kuid inimpsüühika on palju keerulisem.
– Inimesed pöörduvad TI poole, aga miks nad siis lõpuks ikkagi psühholoogi juurde lähevad?
– Mulle tundub, et nad hakkavad üsna kiiresti märkama, et tehisintellekti vastused on šabloonsed, sageli ühekülgsed ega võta arvesse kogu tervikpilti.
Psühholoogi üks ülesandeid ei ole pelgalt toetada, vaid ka „esitada väljakutseid“. Sealhulgas – küsida ebamugavaid küsimusi, aidata inimesel näha tema enda kognitiivseid moonutusi.
Tehisarul sellist sügavust ei ole.
Seetõttu mõistavad paljud: väliselt on see sarnane dialoogile psühholoogiga, kuid oma sisult ja kvaliteedilt jäävad vastused pealiskaudseks. Umbes nagu vaadata lühikest videot järjekordse „internetieksperdiga“ – mulje on olemas, aga sügavust pole.
Oht seisneb aga selles, et teismelised, eriti kui neil esineb ärevust või muid raskusi, ei pruugi seda erinevust ära tunda. Nemad pöörduvad tehisintellekti poole sagedamini kui spetsialistide poole.
– Kuidas sellega toime tulla? Kuidas lapsi kaitsta?
– Suures osas on see vanemate ülesanne. Lapse jaoks on just vanem esimene ja kõige olulisem psühholoog. Just tema veedab lapsega kõige enam aega ja suudab tema seisundit mõjutada. Probleem on selles, et hakkab juba varasest east “lapsehoidja” rolli täitma telefon. Vanematel on nii lihtsam: neil on oma elu, oma tegemised, laps aga nõuab pidevat tähelepanu.
Lõppkokkuvõttes võib see teismeeas viia võõrandumiseni – katsed rääkida muutuvad mõttetuks, sest distants on juba liiga suur ja teismeline lihtsalt ei võta vanemate sõnu kuulda.
Seetõttu on oluline mitte ärgata tagantjärele, kui kõik on juba halvasti, vaid algusest peale meeles pidada: laps vajab osavõtlikkust, tähelepanu ja võimalust keerulisi teemasid sügavuti arutada. Mitte läbi süütunde, skandaalide ja surve, nagu sageli juhtub, vaid empaatiliselt ja lugupidavalt.
Kahjuks on isegi täiskasvanutel omavahel raske sellist suhtlusformaati üles ehitada.
Mõnikord toovad vanemad ise teismelisi psühholoogi juurde. Aga juhtub ka vastupidi – mulle helistatakse ja öeldakse, et laps soovib ise vastuvõtule tulla. Ja see on väga oluline moment – tema enda soov.
Esikohal on majandus
– Kes pöördub sagedamini psühholoogi poole – mehed või naised?
– Varem mehi peaaegu polnudki, kuid viimastel aastatel on olukord märgatavalt muutunud. Üha enam inimesi mõistab, et psühholoogi poole pöördumine ei tähenda psüühikahaigust. See on viis oma psüühika toimimist paremini mõista, vaadata olukorda mitte ainult emotsionaalselt, vaid mõista ärevuse mehhanisme ja seda, mida sellega ette võtta.
Naisi on praegu küll veel rohkem, kuid mehi tuleb aina juurde – praegu on suhe umbes 30 protsenti 70 vastu.
– Mis teeb inimesi kõige sagedamini ärevaks?
– Ärevuse paradoks seisneb selles, et sageli ei ole see seotud “millegi konkreetsega”. Mõnes mõttes on ärevus isegi kasulik: aju on evolutsiooniliselt häälestatud ohtude otsimisele. Need, kes üldse ei muretsenud, jäid kehvemini ellu.
Probleem tekib siis, kui koormus muutub ülemääraseks. Üldistatult öeldes teevad inimestele kõige enam muret majanduslik ebastabiilsus, sissetulekud, laste tulevik ja peresuhted. Oma mõju on ka geopoliitilisel olukorral: Ukraina sõja puhkedes oli pöördumisi eriti palju. Praegu aga on esiplaanile tõusnud majandus.
– Kelle juurde tavaliselt depressioonisümptomitega inimesed suunatakse – kas kliinilise psühholoogi, psühhiaatri või tavalise psühholoogi vastuvõtule?
– See sõltub konkreetsest arstist ja olukorrast. Varem suunati sagedamini psühhiaatri juurde. Praegusel ajal, mi psühhiaatrid on ülekoormatud, on perearstidel minu teada õigus välja kirjutada esimese valiku antidepressante.
Mõnikord ei ole arstid valmis sellist vastutust enda peale võtma ja suunavad inimese ikkagi psühhiaatri juurde – kuid tema juurde pääseda pole lihtne.
Tuleb ette, et perearst alustab ise medikamentoosset ravi ja annab piisava rahastuse korral Tervisekassa kaudu saatekirja kliinilise psühholoogi juurde. Kõige efektiivsem lähenemine on ravimiteraapia ja psühhoteraapia kombinatsioon.
Paljud kardavad antidepressante. Mina aga rõhutan pidevalt – oluline on neisse õigesti suhtuda. See ei ole iseseisev „võluravi“, vaid ajutine keemiline tugi.
Ravimite ülesanne on korrigeerida biokeemilisi protsesse, psühhoteraapia ülesanne aga jõuda jälile sügavamatele algpõhjustele. Eesmärk on, et pärast ravikuuri suudaks inimene muuta oma elutingimusi ega langeks tagasi endisesse seisundisse.
Kes aitab?
– Kas kliiniline psühholoog on Eestis juba „kõrgema astme“ spetsialist?
– Jah, ametlikult on tal õigus töötada inimestega, kellel on juba diagnoositud mõni häire.
Kui ma näen, et inimesel ilmnevad ühe sellise häire tunnused, soovitan alati pöörduda perearsti või psühhiaatri poole, et saada meditsiiniline hinnang.
– Mida teha, kui inimesel tekivad enesetapu- või enesevigastamise mõtted?
– Paldiski maantee psühhiaatriakliinikus töötab ööpäevaringne vastuvõtt – sinna võib nii helistada kui ka kohale minna. Erakorralise psühhiaatrilise abi kabinetid ja usaldustelefonid on olemas ka teistes linnades – Tartus, Pärnus, Narvas.
Sellises seisundis võib inimesele tõepoolest tunduda, et kõigega lõpparve tegemine on lihtsam kui võitluse jätkamine. Mulle on selles mõttes südamelähedane üks fraas, mille ütles enesetapukatse üle elanud inimene: „Kui sa sillalt alla lendad, mõistad, et kõik probleemid on lahendatavad, välja arvatud üks – sa juba lendad sillalt alla“.
Seetõttu ongi nii oluline anda endale veidi aega ja mitte teha impulsiivseid otsuseid. Ei maksa lihtsalt kannatada, vaid proovida abi otsida: helistada tasuta tugiliinile, rääkida psühholoogiga, minna perearsti või psühhiaatri juurde.
Need seisundid tähendavad enamasti seda, et inimene on kaua kannatanud ega ole abi otsinud.
Kannatamine on normaalne, kuid selle pidev talumine kindlasti mitte. Abi võib paluda ning seda on võimalik ka saada. Tohutu hulk inimesi elab üle suitsidaalseid episoode, tuleb nendega toime ning tänab hiljem ennast ja elu selle eest, et ei astunud seda saatuslikku sammu.
Kuid kurnatud närvisüsteem võib inimesega mängida julma nalja.
Pidev stress, unepuudus, informatsiooni üleküllus – ja aju ei näe enam väljapääsu. Enesetapp hakkab tunduma vastuvõetava lahendusena, ehkki see on vaid illusioon.
– Miks ei teki inimestel sageli isegi mõtet, et neid saab aidata?
– Paljud on lapsepõlves kuulnud selliseid fraase nagu „kannata ära“, „palju tahad – vähe saad“, „mina on tähestiku viimane täht“. Ja asi pole ainult vanemates – nii rääkisid õpetajad ja vanavanemad. Selline kasvatusmudel eeldas sageli, et lapse tunded ei olegi nii olulised: „küll sa suureks kasvad, siis mõistad“.
Kui inimene elab aastaid tundega, et tema abipalveid eiratakse, muutub täiskasvanueas toe otsimine peaaegu väljakannatamatuks. See on väga valus kogemus, mis võib saata inimest kogu elu.
Seejuures on maailm muutunud: me mõistame paremini aju toimimist, on tekkinud ohutumad ravimid, arenenud on psühhoteraapia. Kuid inimesed kardavad endiselt oma probleemidest rääkida – nii varasema negatiivse kogemuse tõttu kui ka sellepärast, et meie kultuuris pole ikka veel kombeks oma nõrkust välja näidata.
Sotsiaalmeedia vaid süvendab seda efekti: seal näidatakse harva pisaraid ja kriise – enamasti on kõik reipad ja edukad. Tekib tunne, et abi polegi lihtsalt kelleltki küsida. Kuigi kõik mõistavad: see on vaid vaateaken, mitte päriselu.
– Kui inimesel on olemas saatekiri, aga ta ei pääse spetsialisti juurde, milliseid võimalusi veel on?
– Võin vastata enda näitel: psühholoogina nõustan ma ka tasuta – mulle võib helistada ja saada esmaseid soovitusi. Paljudel juhtudel – isegi kui mitte enamikul, siis ometi üsna sageli – piisab elementaarsetest teadmistest digihügieeni, unerežiimi, minimaalse füüsilise aktiivsuse ja toksiliste suhete vältimise oskuse kohta.
Need on asjad, millest õigupoolest peaks rääkima juba koolis. Kõige olulisem – uni, mõõdukas füüsiline aktiivsus, toitumine ning oskus lahendada probleeme ükshaaval, mitte püüda haarata kõike korraga.
Mõnikord piisab nendest lihtsatest sammudest, et toibuda. Kuid just selles peitubki raskus: tuleb panna telefon käest, minna jalutama või suunduda jõusaali. Lahendused on lihtsad, kuid nõuavad pingutust. Elu peab muutuma veidi aeglasemaks.
