Eesti rannikualadel on küpsemas uus konflikt kalurite ja riigi vahel. Regionaal- ja Põllumajandusministeerium on teinud ettepaneku vähendada püügivahendite arvu ja vaadata üle püügiõigused, viidates vajadusele säilitada kalavarusid. Kalurid vaidlevad vastu: otsused põhinevad vananenud andmetel ning püügikogused vähenevad reostuse, kiskjate ja süvendustööde tagajärjel, mitte ülepüügi tõttu. Kus jookseb piir loodushoiu ja ülemäärase kontrolli vahel – seda uuris MK-Estonia.
Uue konflikti ajendiks sai Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi ettepanek vähendada Pärnumaal kasutamiseks lubatud püügivahendite arvu. Hiljem sellest otsusest küll loobuti, kuid arutelu näitas, kui teravaks on muutunud rannakalanduse tuleviku küsimus.
Ametliku versiooni kohaselt olid meetmed suunatud kalavarude taastamisele ja puudutasid eelkõige rannakalandust – sektorit, mis ministeeriumi andmetel avaldab ressurssidele kõige suuremat survet.
Varem ei välistanud ministeerium, et sarnaseid meetmeid võidakse kaaluda ka teistes piirkondades, kuid nüüd on kurss nihkunud alternatiivsete lahenduste otsimisele – tehniliste kaitsemeetmete ja rannapüügi reformi suunas.
Maksa selle eest, mida kasutada ei tohi
Ministeerium väidab, et ilma sekkumiseta võivad püügisaakidest täielikult kaduda kalad – eriti ahven ja koha.
Kalavarude valdkonna juht Herki Tuusi sõnul püüti kümme aastat tagasi Pärnumaal umbes 1200 tonni ahvenat, nüüd aga vaid 200, mistõttu „lõputult erinevaid püügipiiranguid seada ei saa, kui kalavarude seis on väga halb“.
Hiljem teatas ministeerium, et püügivahendite arvu vähendamist esialgu siiski ei plaanita, vaid keskendutakse püügireeglite ja võrkude tehniliste parameetrite muutmisele.
Ent kalurite seas tekitas see ettepanek tormilise reaktsiooni. Nad on veendunud, et tegemist pole mitte looduse päästmisega, vaid formaalse kontrolli demonstreerimisega.
„Me kasutame vähem kui kolmandikku oma võimalustest,“ ütlevad kalurid, „aga nüüd tahetakse meilt ära võtta isegi see, mille eest oleme ausalt maksnud.“
Paljud tuletavad meelde, et viimastel aastatel on sektorisse investeeritud märkimisväärselt Euroopa Liidu vahendeid: uuendatud on laevu, sadamaid ja varustust.
„Kõigepealt sunniti meid investeerima, nüüd aga öeldakse, et seda kõike kasutada ei tohi,” on kalurid nördinud.
Liivi Lahe Kalanduskogu MTÜ tegevjuht Esta Tamm küsib portaalis ERR ilmunud artiklis: „Kuidas juhtus nii, et enim kiusatud sektoriteks said just alad, mis on meie rahvast ära toitnud sajandite jooksul?“
Ta nimetab toimuvat „rannakalanduse lõpu alguseks“ ja hoiatab, et kui otsused jätkuvad samas vaimus, „jääb kalapüük Eesti rannikul ajalooraamatutesse ja noortel pole enam põhjust ega võimalust võrku merre lasta“.
Pärnu rannakalur Mihkel Kärg väidab oma ERR-i portaalis ilmunud artiklis, et „selle soovituse taga on rohkem teatrit kui tegelikku teadust“.
Ta märgib, et ministeerium tugineb „enne 2019. aastat kogutud andmete põhjal arvutatud indeksitele“ ja küsib: „Miks korraldada nüüd etendus, kus püütakse jõuga kärpida midagi, mida elu on juba ise vähendanud?“
Kärgi sõnul püüab ministeerium kärpida „mitte reaalselt kasutatavat survet, vaid paberil seisvat õigust“ ja seetõttu on „tegemist mitte teaduse, vaid bürokraatliku jõudemonstratsiooniga“.
Lisapingeid tekitas ka valitsuse otsus lõpetada angerja asustamise toetamine enamikes järvedes, jättes rahastamise alles vaid Võrtsjärvele.
Kui varem osteti noorkalu riiklike ja Euroopa Liidu vahendite arvelt, siis nüüd on peaaegu kõik kulud kalurite kanda.
Ametkond põhjendab seda programmi majandusliku ebatõhususega, kuid kalurid näevad selles järjekordset näidet riigi vastutusest kõrvale hoidumisest.
Nende sõnul ei ole asustamine “ainult numbrid ja eelarved, vaid panus tulevikku“, eriti kui tegemist on ohustatud liigiga.
Mis ohustab Eesti veekogusid?
Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudi kalabioloogia ja kalanduse osakonna juhataja, professor Markus Vetemaa märgib, et olukord kalavarudega Eestis on piirkonniti väga erinev.
Tema sõnul on Pärnumaal olukord ahvena ja kohaga väga halb: 2024. aasta saagid olid äärmuslikult madalad. Samas Väinameres ja Saaremaa lõunaküljel on olukord oluliselt parem: ahvenavarud püsivad seal stabiilsena, haugiga on aga kontrast veelgi teravam – „Väinameres hea ja samas Hiiumaast ning Saaremaast läänes seda liiki enam peaaegu polegi“.
Teadlane selgitab, et kliimamuutused ei avalda Eesti kalavarudele veel määravat mõju: „Kuigi kliimamuutused on maailma mastaabis väga olulised, ei ole nad praegu kuigi olulised Eesti kalavaru mõjutajad. Põhjus on selles, et enamikele Eesti olulisematele liikidele ei tee keskmise veetemperatuuri tõus halba – näiteks ahven ja koha soojadest talvedest pigem võidavad.“
Sellegipoolest rõhutab Vetemaa, et määravaks jääb kevadine kudeperiood: „Kõige halvem on see kui saabub varane soe kevad, mis pärast mõnda nädalat asendub uuesti külma ja tormise perioodiga. Soe vesi vallandab kalade sigimise ja noorjärgud hävivad kui uuesti külmaks läheb.“
Just see juhtus tema sõnul käesoleval kevadel Peipsi järvel: „Näeme kontrollpüükides vaid väheseid väga väikseid noorkohasid, kes ilmselt sündisid seetõttu, et üksikud kohad sigisid pärast külmaperioodi (enamik kudesid enne ja nende järeltulijad suurel määral hukkusid).“
Kui kiskjaid on kaladest rohkem
Professori arvates on Eesti kalavarude mõjutajatena kõige olulisemad praegu kiskjad ja kalurite püügisurve.
„Kormoranide ja hüljeste arv on kasvanud ca 7-10% aastas juba viimased 20-30 aastat. Kui kalurite saagid kasvaksid igal aastal 10%, siis peaksime seda täiesti lubamatuks kollapsile viivaks arenguks. Aga paralleelselt kalatoiduliste kiskjate arvu suurenemisele kasvavad ju ka nende saagid ning see viib lõpuks samuti vältimatu katastroofini – hoolimata sellest, mis kala nad täpselt eri piirkondades tarbivad,“ ütleb Vetemaa.
Ta rõhutab, et ilma selle kasvupiiranguta on kalavarude taastamine võimatu: „ Eesti kalavaru pika-ajalise eluvõimelisuse tagamiseks täiesti vältimatu peatada kormoranide ja hallhüljeste arvu kasv ning viia see tagasi optimaalsele tasemele, mis on mitte rohkem kui 50% tänasest arvukusest.“
Hinnates uurimismeetodite lähenemist, leiab Vetemaa, et Eestis valitakse neid ratsionaalselt – lähtudes liikide majanduslikust tähtsusest: „Ei ole ju mõtet kulutada varu väga täpseks ja detailseks uurimiseks meetodeid, mille kulud ületavad varu ekspluateerimisest saadavat tulu. Räime ja kilu varu hindamine toimub koostöös teiste Läänemere-äärsete riikide teadlastega ja nende liikide seisu hinnatakse analüütiliselt, rannameres aga, ahvena ja koha puhul kasutame trendipõhiseid meetodeid nagu CPUE ja WPUE.“
Kalanduspoliitika nõiaring
Vastates küsimusele piirkondlike erinevuste kohta, selgitab professor, et „varu seis eri piirkondades võib olla lühiajalises perspektiivis vaadeldes väga erinev“.
Diferentseeritud reeglite kehtestamist Eesti rannamere eri piirkondades peab ta aga võimatuks: „Nende kontrollimist on ületamatult raske läbi viia. Kui mingis kohas on näiteks alammõõt väiksem kui mujal, siis ilmselt raporteeritaks ka mujalt püütud väiksem kala just selle piirkonna saagina.“
Rääkides kunstlikust asustamisest, rõhutab Vetemaa, et kaasaegne lähenemine põhineb heade looduslike sigimistingimuste loomisel.
„Asustamist tasub rakendada vaid eriti halvas seisus populatsioonide lühiajaliseks turgutamiseks. Asustamine ei ole majanduslikult tasuv: selle kulud kipuvad olema suuremad kui hilisem tulu. EL-i maksumaksja maksab kalandusele nagunii peale, siis ei ole ilmselt õiglane küsida kalurite heaks teistelt inimestelt veel rohkem,“ rõhutab ta.
Erandi võiks tema sõnul kaaluda mõne ka harrastajatele atraktiivse liigi – näiteks haugi – asustamist. Kuid spetsialist lisab: „Samas tuleks selle kulud katta püüdjatel endil: seega siis kutseliste ja harrastajate tänasest suurematest püügitasudest.“
Mis puudutab teadlaste ja kalurite koostööd, märgib Vetemaa, et see toimib juba ammu: „Teeme head ja tihedat koostööd juba aastakümneid. Meil on olemas usalduskalurite võrgustik, kelle kaudu saame palju olulisi andmeid. Samas ootaksime kaluritelt lihtsalt saakide senisest täpsemat registreerimist, sest kui andmed ei ole täpsed – ja mõnes osas on lugu kahjuks just nii – siis vältimatu tulemus on see, et ka varu seisu hinnang ja prognoos ei saa olla piisavalt täpne.“
Rääkides rahvusvahelisest kogemusest, rõhutab professor, et Eesti ei vaja praegu mingit süsteemi muutust, vaid lihtsalt olemasoleva süsteemi tegelikku kasutamist.
“Kuna Eesti kalandus on riiklikult väga väikese majandusliku tähtsusega, siis on viimase paarikümne aasta jooksul poliitikud kalandust suunanud pigem lähtudes vajadusest tõsta enda ja oma partei populaarsust ja vältinud otsuseid, mis võiks tekitada negatiivset vastukaja. Selle tulemusena on rannakalandus muutunud üheks kõige vähem tulusaks majandusharuks kogu riigis,“ ohkab Vetemaa.
Ta on veendunud, et võimud on ignoreerinud tegelikke probleeme liiga kaua: „Esiteks, kalatoiduliste loomade (näiteks, kormoranide) arvu plahvatuslik kasv. Teine oluline vale samm on olnud kaluritele kasutamiseks lubatavate püüniste arvu vähendamata jätmine, kuigi seadus seda nõuab. Seadus näeb ette, et valitsuse määrus kehtestab piirarvud igal aastal vastavalt kalavaru seisule. Kahjuks ei ole valitsus piirarve juba üle 20 aasta muutnud, kuigi varu seis on mitmel pool väga oluliselt muutunud. Kokkuvõtteks, Eesti probleem ei ole mitte teadusliku nõuande halb kvaliteet, vaid see, et poliitikud pole juba aastakümneid neile nõuannetele adekvaatselt reageerinud, vaid on ikka ja jälle lähtunud poliitilisest kasust.“
Pärast minister Hendrik Johannes Terrase kohtumist kalurite ja teadlastega lükati Pärnumaa püügivahendite vähendamise otsus edasi. Pooled leppisid kokku hakata otsima tehnilisi ja organisatsioonilisi meetmeid, mis võimaldaksid varusid kaitsta, piiramata järsult püüki.
RMK ökoloogid
Üks Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) peamisi ülesandeid on jõgede loodusliku voolu ja kalade kalade rändeteede taastamine. RMK rõhutab, et aastakümneid ehitati Eesti jõgesid ümber inimvajaduste järgi: loodi kunstlikke tiike, paisusid, veehoidlaid, mis takistavad nüüd ökosüsteemide taastumist.
Nagu märkis portaalile ERR antud intervjuus veeökoloogia suuna juht Sander Sandberg, „paljusid neist rajatistest pole enam vaja ja mõned isegi saastavad loodust ja takistavad kalade rännet“.
Ta rõhutas, et viimastel aastatel on RMK järjepidevalt ellu viinud vanade hüdrorajatiste lammutamise programmi.
„Pärast nende eemaldamist avatakse kaladele uued alad, kuhu nad varem ei pääsenud. See soodustab läbikäivate liikide arvu suurenemist ja loodusliku geenifondi taastumist,“ räägib Sandberg. Näitena toob ta välja Vasalemma jõe, kus RMK eemaldas Vanaveski paisu ja vabastas jõesängi täielikult.
RMK tuletab meelde, et veeökosüsteemide taastamine on pikk protsess. Kuid just sellised meetmed annavad nende arvates püsiva tulemuse, võimaldades loodusel ise tasakaalu taastada – erinevalt kunstlikust asustamisest, mis annab vaid lühiajalise efekti.
Euroopa vaade
Kuigi Eestis kõlab üha sagedamini kriitikat kalapüügi ülemäärase reguleerimise ja bürokratiseerimise suunal, ollakse Euroopa Komisjonis veendunud: muudatused on osa laiemast ressursse säästva majandamise poliitikast.
„Me tervitame kõigi liikmesriikide jõupingutusi, mis on suunatud EL-i ühise kalanduspoliitika eesmärkide ja looduskaitsealaste õigusaktide täitmisele,“ rõhutatakse Komisjonis. „Uuendatud kalanduskontrolli eeskirjad tugevdavad järelevalvet ja tagavad võrdsed tingimused kõigile sektoris osalejatele.“
Komisjoni esindaja sõnul kehtib alates 2024. aasta jaanuarist EL-is kalanduskontrolli määruse uus redaktsioon, mille kohaselt peavad sanktsioonid ja järelevalvemeetmed olema „tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad“.
„Sisuline küsimus ei ole selles, kui suured on trahvid, vaid selles, et süsteem reaalselt töötaks – oleks järjepidev, õiglane ja tõhus. Ainult nii on võimalik saavutada eeskirjade järgimine ja rikkumisi ennetada,” märgitakse ametkonnas.
Eraldi tähelepanu pöörab Brüssel digitaalsele kontrollile ja laevade reaalajas jälgimisele.
„Sellised süsteemid võimaldavad jälgida laevade marsruute, tuvastada kahtlasi liikumisi ja hooajaliste piirangute rikkumisi. Läänemere jaoks, kus paljud varud on raskes seisus, on see eriti oluline,“ märgitakse Euroopa Komisjonis.
Komisjon rõhutab ka, et uued nõuded ei tohiks muutuda probleemiks väikekaluritele.
Euroopa Euroopa Merendus-, Kalandus- ja Vesiviljelusfond (EMKVF) saab aidata kalureid uute digitaalsete süsteemidega kohanemisel – alates laevade jälgimisseadmetest kuni elektrooniliste püügipäevikuteni. „Eesmärk ei ole kalurite elu keerulisemaks teha, vaid muuta sektor jätkusuutlikuks ja läbipaistvaks,“ teatatakse ametkonnas.
Kommentaar
Redik Eschbaum, Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudi rannikumere kalanduse töörühma juhataja
Eesti kalandus saab Euroopa Liidult igal aastal miljoneid eurosid toetusi, kuid samas on ka kohustatud järgima Euroopa Liidu ühisest kalanduspoliitikast tulenevaid kohustusi.
Meede hakkab kehtima kogu EL-i territooriumil ja selle eesmärk on vähendada võimalusi dokumentideta kalaga kauplemiseks. Käest kätte müüdud kala puhul on suurem võimalus, et kala on püütud ebaseaduslikult ja/või jättes maksud tasumata.
Kogutav kalandusstatistika muutub seeläbi mõnevõrra täpsemaks. Püütud ja seejärel vabastatud kalade puhul on tihti teada või on võimalik uurida, et kui suur on vabastatud kalade puhul hilisem vabastamisjärgne suremus. Tihti saavad kalad püügi käigus vigastusi, aga kui me teame vabastatud kalade kogust, siis saame vabastusjärgset suremust arvesse võttes teada ka püügiga põhjustatud täiendava suremuse ning kalapüügi korraldamisel sellega arvestada.
Eesti rannakalanduse puhul on hetkel suurimaks probleemiks see, et kuna enamiku kohalike kalaliikide püük ei ole piiratud kvootidega, siis kalavaru languse korral ei ole meil võimalik püügikoormust operatiivselt vähendada ja ülemäärase püügi tingimustes ei ole varu jätkusuutlik majandamine võimalik. Selle probleemi lahendamiseks tuleb tagasi tulla varasema praktika juurde, mis on rannakalanduses püügikoormuse reguleerimiseks kalapüügiseadusesse sisse kirjatatud: maakondlikud püügivõimalused antakse aastaks vastavalt kalavaru seisundile. See tähendab seda, et kui saagid langevad ja kalavaru väheneb, siis püügivõimalusi (kasutada lubatud võrkude, mõrdade jt. püügivahendite arvu) vähendatakse, kalavaru kasvades püügivõimalusi suurendatakse.
Kommentaar
Tanel Türna, Keskkonnaameti jahinduse ja vee-elustiku büroo juhataja
Keskkonnaamet väljastab asustamisload, kontrollib asustamise tingimusi ja dokumentatsiooni. Samuti osaleb Keskkonnaamet ja Kliimaministeerium taastootmiskavade koostamisel. Suurem ühine eesmärk on tagada kalavarude säästlik kasutamine, loodusliku mitmekesisuse säilitamine ning kalandussektori konkurentsivõime.
Järgmiste aastate suurimad väljakutsed on kliimamuutuste mõju kalastikule, võõrliikide levik ning väikeste jõgede ja järvede elupaikade seisundi halvenemine. Samuti on oluline leida tasakaal kalavarude kaitse ja rannakalanduse elujõulisuse vahel, rahastuse ja seirevõimekuse tagamine ning keskkonnariskide maandamine.
Eesti teeb koostööd Soome ja Lätiga teadusprojektides, eriti Riia lahe kalavarude seires. Osaletakse ELi kalanduspoliitika kujundamises ja Läänemere piirkonna strateegiates (VASAB, HELCOM).
Kõige tõhusam viis on ühendada teaduspõhine haldus ja kogukondade kaasamine. Kui kalurid tunnetavad, et piirangud on põhjendatud ja ajutised, suureneb nende valmisolek piiranguid järgida. Samuti aitab elupaikade taastamine ja toetuste suunamine jätkusuutlikesse püügimeetoditesse tagada nii loodusliku mitmekesisuse kui ka kalanduse jätkusuutlikkuse. Oluline on ka kestliku kalanduse propageerimine ja tarbijate teadlikkuse tõstmine.
Lisaks on veekogude paisutamine üks põhjustest, mis hoiab nendes tagasi rändekalade arvukuse kasvu. Paisud jagavad vooluveekogu isoleeritud lõikudeks ja takistavad kalade ja muu elustiku liikumist sobivatesse kudemis-, toitumis- ja elupaikadesse. Seetõttu kalastiku liigiline koosseis ja arvukus väheneb ning vaesub. Paisutuseta veekogu on looduse ja kalavarude seisukohast peaaegu alati parim variant.
Kommentaar
Sirje Pajula, Harjumaa Kalandusühingu juht
Kalurid, nagu ka riik, on samuti huvitatud kalavarude heast seisust ning mõistavad, et asjakohased piirangud on vajalikud.
Kahjuks Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi Kalavarude osakond tegeleb kalavarude kaitse asemel rannakalanduse välja suretamisega.
Rääkides liigsest püügisurvest tullakse jõuga vähendama püügivõimalusi (ajalooline püügiõigus). Püüniste piirarv on küll potentsiaalne püügikoormus, kuid nagu näitab Eesti Mereinstituudi Püügikoormuse kohandamine hea keskkonnaseisundi tingimustele uuring on tegelik püügikoormus väike.
Sissetulekud ja püügistabiilsus vähenevad pidevalt. Suurimaks probleemiks on kisklusest tulenev kalavarude vähenemine ning kalapüüniste rikkumine. Olukord muutus keerulisemaks 2025 aastal.
Kaluritele tundub olukord, kus kalade looduslik suremus ületab kalastussuremuse ja kalurid jätavad oma püügivõimalused kasutamata ning riik tuleb valedega liigsest püügisurvest ajaloolist püügiõigust vähendama ülekohtusena.
Usaldus kalurite ja riigi vahel täna puudub. Kui riik tahab säilitada hüljeste ja kormoranide populatsiooni samal tasemel, siis peaks riik hüvitama kalurile kisklusest tekkinud kahjud täies mahus. Hetkel on kalurile makstav kompensatsioon naeruväärne hüljeste ja kormoranide poolt tekitatud kahjudega. Kui Soomes on suurim kompensatsioonimäär kalurile aastas 5000 eurot nii imetajate kui lindude põhjustatud kahjude eest, siis Eestis on see summa 320 eurot vaid hallhülge puhul.
Täna on kõige olulisem kindlustunne homse ees, sest rannakalandus on osa meie rannakülade traditsioonist. See ei ole majandus, see on eluviis. Kõik seadusemuudatused oleks vaja analüüsida ka sotsiaalmajanduslikust aspektist. Kas meil on vaja rannakülla inimesi, kes peavad sotsiaaltoetustest
elatuma?
Kokkuvõtteks: „Ilma juhita liikuvale buldooserile ei ole mõtet nõu anda. See on vaja peatada.“
Kommentaar
Valdur Noormägi, Eesti Kalaliidu juhataja
Eesti Kalaliit lähtub põhimõttest, et me usaldame Eesti ettevõtjaid-kalurkonda ning me ei karista enamust sellepärast, et mõni üksik võib olla halbade kavatsustega.
Peame oluliseks lihtsustada kalanduse kui ettevõtlusega seotud regulatsioone. Alati ei pea tegema seadust või välja mõtlema järelevalvemehhanisme, piisab inimeste targast kõnetamisest.
Regionaal- ja Põllumajandusministeeriumi poolt väljatöötatud kalapüügiseaduste eelnõud suurendavad bürokraatiat kalandusasjade korraldamisel.
Täiendavate järelevalvetoimingutega reaalajas rikutakse kalurite õigust kontrollida enda isikuandmete töötlemist ning sekkutakse kalurite eraellu. Järelevalve reaalajas rikub kalurite õigust privaatsusele.
Lisaks ei sobi kõik regulatsioonid ja seadusandlikud aktid, mis Brüsselist tulevad, Eesti majandusmudelisse.
Lühidalt öeldes on ministeeriumi saadetud kalapüügiseaduste eelnõud ilmselge ülereguleerimine riigi poolt.
Eelnõude sisu on piltlikult öeldes selles, et riik ei ei usalda kalurkonda kui ettevõtjat ja järelevalvetoimingutega ning piirangutega piirab oluliselt kalandussektoris olevate ettevõtjate õigusi ja tegevust.
Minu arvates on seadusloome kõige nõrgemaks kohaks mõjude analüüsi peaaegu täielik puudumine. Selle tegematajätmise taga on oskamatus. Asjaomased isikud lihtsalt ei tea, mida või kuidas tuleks mõõta ja mida kasutada võrreldava alusena.
Kalaliidu eksisteerimise ajal on vahetunud 10 peaministrit, 37 keskkonna-, põllumajandus-, maaelu-, regionaalministri koos oma arvukate koalitsioonilepingutega. Kõikide sisuks on kalanduse kui elukeskkonna parendamine.
Olen olnud Kalaliidu tegevjuht alates 1998. aastast ja nii rasket seisu kui täna on, ei ole olnud.
