Mul on selline mure. Eelmise aasta oktoobrist võtab sotsiaaltöötaja selle eest, et käib kaks korda nädalas poes ja toob korraga 5 kg toiduaineid, 33 eurot kuus. Ma tean, et sotsiaaltöötaja võib sama raha eest ka koristada, aga me ei ole seda kunagi kasutanud, kirjutab lugeja Marina Kohtla-Järvelt.
Sain dokumendi, milles öeldakse, et sellise tasu on kehtestanud kohalik omavalitsus, kuid mulle tundub, et summa on tugevalt ülepaisutatud. Nii minul kui ka mu pojal on õigus sotsiaalhoolekande teenust saada, aga meie mõlema jaoks on tasu juba 66 eurot – ja see on liiga kallis.
Pealegi võtab tasu sotsiaaltöötaja sularahas ja ilma tšekita! Meie aga ei taha põhimõtteliselt ametnikule otse tasku maksta ja meil on juba tekkinud võlg – üle 170 euro.
Huvitav, kas omavalitsus võib sotsiaaltöötaja teenuste eest tasu iseseisvalt kehtestada või reguleerib selle tasu suurust seadus?
Ja mida teha, kui selline sotsiaaltöötaja teenuste maksumus ei ole meile taskukohane?
Toimetuselt:
„Koduteenuse eesmärk on tagada täisealise inimese iseseisev ja turvaline toimetulek harjumuspärases keskkonnas, säilitades ja parandades tema elukvaliteeti,“ selgitab Sotsiaalkindlustusameti esindaja Ksenia Repson-Deforge.
„Teenuse raames osutatakse abi või pakutakse konsultatsioone inimestele, kes vajavad oma tervisliku seisundi, funktsionaalsete võimete või ümbritseva keskkonna tõttu kõrvalabi igapäevaelus kodus toimetulekuks.“
Spetsialist rõhutab: „Kohalikul omavalitsusel on õigus võtta sotsiaalteenuse osutamise eest tasu ja kehtestada isiklik osalus ehk panus teenuse saaja poolt. Info tasu suuruse kohta peab olema avaldatud omavalitsuse veebilehel. Kohtla-Järvel on teenuse tasu suurus tõepoolest kehtestatud.“
Kohtla-Järvel sõltub hind teenuse sisust pakettide kaupa ja 33 eurot on kõige väiksema teenuste mahuga pakett.
Pakett I (33 eurot/kuu) sisaldab baastaset: abi majapidamises ja asjaajamises, toidu, ravimite, olmekaupade ostmine ja kohaletoimetamine, arsti kutsumine või vastuvõtule saatmine, kerge koristus (põrandate, sanitaarruumi pesemine, prügi väljaviimine, tolmu pühkimine), abi dokumentidega, abi suhtlemisel riigiasutustega, arvete tasumisel, tellimustega. Pakett ei sisalda inimese füüsilist hooldust.
Pakett II (50 eurot/kuu) sisaldab juba isikliku hügieeni toimingute loetelu.
Pakett III (80 eurot/kuu) sisaldab kõike eelnevalt loetletut ja veelgi intensiivsemat hooldust inimesele, kes on osaliselt või täielikult kaotanud eneseteenindusvõime.
„Kohalik omavalitsus peab samuti veenduma ja tagama, et sotsiaalteenus oleks abivajajale hinna poolest kättesaadav,“ rõhutab Repson-Deforge.
Kuid ta lisab, et linna veebilehel on märgitud: „Üldjuhul maksab isik teenuse eest ise. Isikult võetava tasu suurus oleneb sotsiaalteenuse mahust, teenuse maksumusest ning teenust vajava isiku ja tema ülalpidajate majanduslikust olukorrast. Enne teenuse eest tasu määramist selgitatakse välja, millised on teenust vajava isiku sissetulekud, väljaminekud ja nendel lasuvad kohustused, vallas- ja kinnisvara olemasolu, kas selle realiseerimine on võimalik ja otstarbekas ning kas abivajajal on elatise saamise võimalusi, et tasuda teenuse eest täies mahus.“
Ameti esindaja soovitab: „Kui koduhoolduse teenus hõlmab inimeste jaoks tõepoolest ainult toidu kohaletoimetamist poest, siis on mõistlikum kasutada otse poe kohaletoimetamise teenust, otsida ise internetist infot või paluda abi sotsiaaltöötajalt. Ida-Virumaal on toidukaupade kohaletoimetamine levinud teenus. Enamik omavalitsusi soovitab samuti inimestel seda kasutada, mitte kulutada toidukaupade kohaletoimetamisele koduteenuseid osutavate sotsiaaltöötajate ressurssi.“
Repson-Deforge lisab, et 5 kg kaaluva toidukoti kandmise normeerimine on lubatud, kuna kohalik omavalitsus on tööandjana kohustatud reguleerima töötingimusi ning raskuste tõstmine peab vastama töötervishoiu ja tööohutuse nõuetele.
„Ja võlg tuleb siiski tasuda,“ võtab ta kokku.
