2024. aastal registreeriti Eestis 3384 tööõnnetust – keskmiselt üheksa juhtumit päevas. Neliteist töötajat ei naasnud koju: nende seas olid mehed ja naised oma parimates aastates. Peamiseks riskivaldkonnaks on endiselt ehitus, kus vea hind on mõnikord inimelu. Kuid tegelik kannatanute arv võib olla oluliselt suurem: paljusid vigastusi ei registreerita ametlikult ja terviseohud jäävad aastaid märkamatuks. Kes kannab vastutust, kuidas olukorda muuta – ja miks on kuivad numbrid juba ammu muutunud häiresignaaliks? Seda uuris MK-Estonia.
2024. aastal registreeriti Eesti töökohtadel 3384 õnnetust, neist 14 lõppesid surmaga. See tähendab, et riigis saavad inimesed igapäevaselt keskmiselt üheksa töövigastust. Ja kuigi ametlik statistika fikseerib vaid osa juhtumitest, muutub probleemi ulatus üha ilmsemaks.
„See statistika ei tohiks kedagi ükskõikseks jätta,“ rõhutab Tööinspektsiooni peadirektor Kaire Saarep. Eelmise aasta hukkunute seas oli 11 meest ja 3 naist vanuses 22 kuni 59 aastat.
„Need ei ole lihtsalt numbrid – iga surma taga on lugu. Need inimesed olid kellegi lapsed, elukaaslased, emad, isad. Ükski inimene ei tohiks tööd tehes riskida oma eluga,“ lisab ta.
Miks inimesed endiselt ettevõtetes hukkuvad ja viga saavad? Kes vastutab tööohutuse eest – ja mida teevad tegelikult kontrollorganid?
Aus uurimine päästab elusid
Tööõnnetuste ja kutsehaiguste rakkerühma vanemtööinspektori Küllike Kuusiku sõnul oli 2024. aasta 29. juuli seisuga Eestis registreeritud 2290 tööõnnetust. Võrdluseks: 2025. aastal on sama ajaga registreeritud 1924 juhtumit. See viitab väiksele langustrendile.
„Küll aga on rõõm tõdeda,“ sõnab Kuusik, „et sel aastal on Eestis seni registreeritud märksa vähem surmaga lõppenud tööõnnetusi: üks töösurm on kinnitatud, teise puhul on uurimine veel pooleli (eelmisel aastal oli surmaga lõppenud tööõnnetusi selleks ajaks juba 8).“
Sellegipoolest, kuigi on märgata väikest langustrendi, siis on tööõnnetusi ikka väga palju ja nende tagajärjed on kulukad nii tööandjatele, töötajatele kui ka riigile.
Kõige sagedasemad rikkumised – rikkis seadmed ja puudulik koolitus
Inspektsiooni andmetel juhtub enim tööõnnetusi metallitööstus-, tervishoiu-, puidutööstus-, kaubandus- ja ehitussektoris. Ainuüksi sel aastal (17. juuli seisuga) viis Tööinspektsioon läbi 1706 kontrolli, mille käigus tuvastati 6561 rikkumist.
„Tööõnnetuste põhjuste osas lähevad tööandjate ja Tööinspektsiooni arvamused tihti lahku,“ märgib Kuusik. Ta selgitab, et paljud tööandjad leiavad, et tööõnnetusi põhjustab ainult töötaja, kes rikub tööohutuse nõudeid. Tööinspektsioon on siiski leidnud, et väga suur osa tööõnnetusi juhtub tööohutusnõuetele mittevastava töövahendiga. Samuti on töötajatel olnud puudulik juhendamine ja väljaõpe.
„Tööinspektsioon paneb tööandjatele südamele, et nad uuriksid tööõnnetusi võimalikult objektiivselt. Ei ole mõtet endale valetada ja moonutada tööõnnetuse põhjuseid. Kui tööandja ei ole uurimise käigus selgitanud välja tegelikke tööõnnetuse põhjuseid, siis on tal väga keeruline planeerida meetmeid samalaadsete tööõnnetuste vältimiseks,“ rõhutab Kuusik.
Sanktsioonid on ette nähtud ka neile, kes juhtunust ei teata. Nagu spetsialist selgitab, kui tööandja ei uuri tööõnnetust või ei esita Tööinspektsioonile uurimise tulemust, saab teda karistada väärteomenetluse korras füüsilisele isikule rahatrahviga kuni 300 trahviühikut ja juriidilisele isikule rahatrahviga kuni 32 000 eurot.
„Tavaliselt lahenevad olukorrad ilma selliste karistusteta,“ ütleb Kuusik. „Aga aastas üks-kaks korda tuleb selliseid tööandjaid siiski ette, kellele peab tema kohustusi väärteomenetlusega meelde tuletama. Trahvisummad ei ulatu sellistel juhtudel loomulikult maksimumini.“
Ennetus kui prioriteet
Tööinspektsioon paneb ennetustegevusele palju rõhku. See hõlmab teavituskampaaniaid, koolitusi, juhendmaterjalide koostamist ja aktiivset kohalolekut sotsiaalmeedias. Kõik see on selleks, et jõuda võimalikult paljude tööandjate ja töötajateni. Samuti korraldab inspektsioon regulaarselt teabepäevi nii sektoripõhiselt kui ka piirkondlikult, pakkudes praktilisi nõuandeid ja häid näiteid tööohutuse ja -tervishoiu valdkonnast.
Lisaks on olemas tasuta konsultatsiooniteenus: tööandjad saavad kutsuda oma ettevõttesse töökeskkonna konsultandi, kes aitab tuvastada riske ja leida sobivaid lahendusi, et muuta töökeskkond ohutuks. Väga populaarne on ka tasuta nõustamisteenus – aastas vastavad inspektsiooni nõustamisjuristid ligi 38 000 kõnele ja 8000 e-kirjale.
„Samuti on ennetus osa tööinspektorite igapäevasest järelevalvetööst – inspektorid selgitavad kontrollide käigus nõudeid, aitavad neid rakendada ning juhivad tähelepanu võimalikele probleemidele enne, kui need muutuvad tõsiseks. Selline terviklik lähenemine aitab vähendada tööõnnetusi ja kutsehaiguste riski juba eos,“ selgitab Kuusik.
Ära vaiki!
„Kahjuks puudub meil täpne info, kui sageli seda juhtub. Aga kui tööõnnetust otsustatakse teadlikult Tööinspektsiooni eest varjata, jäävad meie käed lühikeseks,“ tunnistab Kuusik.
Eriti keeruline on siis, kui juhtum leidis aset ilma pealtnägijateta ja sõltumatuid või usaldusväärseid tõendeid ei ole võimalik saada. Tööinspektsioonil puudub uurimisõigus kriminaalmenetluse mõttes ning tegevus põhineb saadud teabe ja koostöövalmiduse olemasolul.
Inspektori sõnul on näha, et mitmetes piirkondades, eriti Ida-Virumaal, võib tööõnnetuste varjamine olla probleemikohaks. Nõustajad on puutunud kokku päringutega, kus töötaja kirjeldab mitu kuud tagasi juhtunud tööõnnetust, mis poolte kokkuleppel maha vaikiti. Rääkida otsustatakse üldjuhul siis, kui töötajal ja tööandjal „suusad risti lähevad“, kuid siis on juba hilja.
„Sageli mainitakse selliste juttude sees, et „tulin tööandjale vastu“ – see viitab, et suure tõenäosusega soovitakse säilitada häid suhteid. Kuid sageli taipavad töötajad lõpuks, et nad on selle varjamisega teinud endale karuteene. Eriti siis, kui tervis vajab pikemaajalist turgutust või ei taastugi enam ja see tähendab töötajale rahalist kaotust,“ ütleb Kuusik.
Tegelikult ei tasuks tööõnnetuse registreerimist karta. Tööõnnetuse registreerimine ei tähenda automaatselt trahve ega karistusi.
„Vastupidi – aus registreerimine võimaldab ennetada tulevasi õnnetusi ning näitab, et tööandja võtab ohutust tõsiselt ja tegutseb vastutustundlikult,“ rõhutab ta.
Mis puudutab ressursse, märgib Küllike Kuusik: need on piiratud – nii inimeste kui ka rahaliste vahendite osas: „Seetõttu suuname oma tööjõu ja tähelepanu eelkõige suurima riskiga valdkondadesse. Kõiki sektoreid samal määral katta ei ole võimalik, kuid hoolika planeerimise ja prioriseerimise abil tagame, et meie järelevalve on suunatud sinna, kus selle mõju on kõige olulisem ja vajadus suurim.“
„Mida rohkem on meil ressursse,“ võtab ta kokku, „seda enam saame panustada töökeskkondade turvalisemaks muutmisse ning tööandjate toetamisele, et ennetada riske ja parandada tööohutust kogu ühiskonnas.“
Tööohutus pole niisama linnukese pärast: riskikonsultandi vaade
Oma arvamust jagas toimetusega Evelin Uiga – ettevõtte Risk Management OÜ juhataja. Ettevõte tegeleb riskihindamise ning tööohutuse- ja töökeskkonnaalase nõustamisega.
Uiga sõnul ei saa välja tuua ühte valdkonda, kus rikkumisi kõige sagedamini esineb.
„Kemikaalidega seotud rikkumisi esineb kõigil. Kemikaale kasutavad nii iluteenused kui tootmisettevõtted,“ rõhutab ta.
Mis puudutab ettevõtjate teadlikkust, siis tema sõnul ei ole väikeettevõtted sageli oma kohustustest üldse teadlikud.
„Sellise teenuse kohta hakatakse uurima alles peale tööinspektori teavitust,“ lisab spetsialist.
Küsimus regulaarse töökeskkonna sisekontrolli kohta, mida seaduse järgi tuleks läbi viia vähemalt kord aastas, jääb avatuks.
„Selle kohta info puudub. Tõenäoliselt – ei viida läbi,“ märgib ta.
Kõige sagedasemate probleemide kohta ütleb Uiga: „Suvel on kuumuse probleem, talvel külma probleem. Ei kasutata isikukaitsevahendeid nagu kindad ja respiraatorid, küll aga kõrvaklappe müra vastu.“
Suhtumise tõsidus tööohutusse sõltub tema tähelepanekute kohaselt suuresti äri enda struktuurist.
„Väikeettevõttes, kus omanik on ise tegev, suhtutakse sellesse tõsiselt. Suurettevõtetes samamoodi. Kuid umbes pooled ettevõtetest tajuvad nõudeid lihtsalt formaalse kohustusena,“ selgitab ta.
Küsimusele, kui palju sõltub tööohutus töötajatest endist, vastab Evelin Uiga üheselt: „98 protsenti.“
Tema arvates on olukorra parandamiseks oluline muuta riigi rolli.
„Kui riik ei oleks vaid kontrolli- ja karistusorgan, panustaks ise ettevõtete toimimisse – teeks soodustusi, sihtotstarbelisi abipakette – siis oleks kõik korras. Vähemalt neil, kes seda ise soovivad,“ arvab ta.
Mis puudutab õnnetuste ennetatavust, siis Uiga rõhutab: isegi kõigi reeglite ja juhiste ideaalse järgimise korral ei ole nullrisk võimalik: „Alati jääb halbade juhuste kokkusattumise võimalus. Kuid 98% juhtumitest saaks ära hoida.“
Õigeaegne hool – päästetud elud
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi töösuhete ja töökeskkonna osakonna juhataja Eva Põldis rõhutab, et riigi üks olulisemaid ülesandeid tööohutuse valdkonnas on tõsta tööandjate ja töötajate teadlikkust tööohutusnõuete olulisusest ja pakkuda tööandjatele praktilist tuge töökeskkonna ohutumaks muutmisel.
„Näiteks on Tööinspektsioon seadnud eesmärgiks keskenduda järelevalves kõrge riskiga sektoritele. Eesmärk on jõuda ettevõteteni, kus on suuremad riskid ja tööõnnetuste juhtumise tõenäosus kõrgem,“ selgitab ta. Tema sõnul ei kontrolli inspektorid kontrollide käigus mitte ainult normide järgimist, vaid ka nõustavad tööandjaid ennetusmeetmete kasutamise osas.
Eva Põldis kinnitab, et Tööinspektsioon viib regulaarselt läbi teemapõhiseid sihtkontrolle, et ennetada tööõnnetusi ning tööga seotud haigestumisi. Sihtkontrolli käigus kontrollitakse konkreetseid teemasid ja nii jõutakse ettevõteteni just kindla sihiga. Valdkonnad, kus aasta jooksul sihtkontroll läbi viiakse, kujunevad erinevate sektorite tööõnnetuste statistika ja rikkumiste arvu põhjal. Näiteks eelmisel aastal olid fookuses kutsevähkide ennetamine (kantserogeenid ettevõttes, diisotsüanaatide kasutamine), tööohutus (põhi- ja kutsekoolide tehnoloogiaklasside tööohutuse nõuded, kõrgustes töötamine, tööõnnetuste uurimine, esmaabikorraldus, isikukaitsevahendid).
„Ellu on viidud ka mitmeid ennetustegevusi ja teavituskampaaniaid, mille eesmärk on tõsta tööandjate ja töötajate teadlikkust tööohutusest. Asjakohast infot jagatakse erinevatel teavitusüritustel, sotsiaalmeedias ja tööelu portaalis. Samuti on tööandjatel võimalus kutsuda oma ettevõttesse töökeskkonna konsultant, sh ka vaimse tervise konsultant, kes aitab tööandjal läbi mõelda vajalikud tegevused, et töökeskkonna ohutust tagada,“ täpsustab Põldis.
Tema sõnul on ajakohastatud töötervishoiu ja tööohutuse seadust, et see toetaks ohutu töökeskkonna loomist. Näiteks 2023. aasta alguses jõustusid seaduse muudatused seoses töötervishoiuteenuse osutamisega, mille eesmärk oli parandada teenuse kvaliteeti ning koostööd töötervishoiuarsti ja tööandja vahel. Ministeerium uuendas ka erinevate kantserogeensete ainete piirnorme, mida tööandja peab töökeskkonnas järgima ning täpsustatud on ennetusmeetmeid, mida tuleb kasutada kemikaalidest tulenevate riskide maandamiseks.
Lähiajal on kavas teha uusi muudatusi seaduses, mille eesmärk on vähendada töötervishoiu ja -ohutuse nõuete täitmisega seonduvat halduskoormust, tagades samal ajal töötajate kaitse töökeskkonnas. Nende muudatuste ettevalmistamiseks oleme koondanud sisendi tööandjate ja töötajate esindusorganisatsioonidelt, Tööinspektsioonilt ja teistelt huvigruppidelt.
Õlg õla kõrval
Tööinspektsioon jätkab tööandjate toetamiseks mõeldud vahendite, sealhulgas digitaalsete lahenduste arendamist. Iseteeninduskeskkonda on loodud riskihindamise moodul, mis on eriti mugav väikeettevõtetele.
„Oleme kavandamas ka mentorlusprogrammi tööandjatele töökeskkonna ohutuse parandamiseks ettevõtetes. Projekti eesmärk on pakkuda ettevõtetele nõu ja praktilisi lahendusi töökeskkonna parandamiseks lähtudes ettevõtte vajadustest,“ räägib Põldis.
Ta rõhutab, et tööohutusealast järelevalvet viib läbi Tööinspektsioon ja see on rahastatud riigieelarvest. Ennetustööd, sh Tööinspektsiooni nõustamisteenus, töökeskkonna konsultanditeenus, infomaterjalide loomine ja levitamine, koolitused jms viiakse ellu Euroopa Sotsiaalfondi rahastuse toel. Järelevalve osas on oluline keskenduda kõrgema riskiga valdkondadele, kus sekkumise mõju on kõige suurem – just sellele suunale Tööinspektsioon ka liigub.
„Tööandjate tagasiside konsultatsiooni- ja nõustamisteenustele on valdavalt positiivne. Järelevalve tulemused näitavad, et kontrolli alla sattumine motiveerib tööandjaid ennetavalt tegutsema: täitma ohutusnõudeid, koostama korrektsed riskianalüüsid ning tagama töötajate juhendamise,“ rõhutab ta.
Põldis märgib, et töövigastuse korral võib kannatanu arvestada 100% haigushüvitise väljamaksmisega alates 3. haiguspäevast. Töötukassa maksab püsiva tervisekahjustuse korral töövõimetoetust ning osutab teenuseid vähenenud töövõimega inimese tööturule naasmise toetamiseks, nt tööalane rehabilitatsioon (sh vajadusel psühholoogiline tugi tööle naasmise toetamiseks).
„Kui inimene ei saa enam oma eelmisele tööle naasta, pakub töötukassa karjäärinõustamise teenuseid ja täiendkoolituse võimalusi,“ lisab ta.
Rääkides surmaga lõppenud tööõnnetustest, selgitab Põldis: „Sel juhul on ülalpeetavatel õigus nõuda tööandjalt kahju hüvitamist võlaõigusseaduse alusel. Kui aga ettevõte on likvideeritud ilma õigusjärglaseta, võtab kahjuhüvitise maksmise kohustuse üle riik läbi Sotsiaalkindlustusameti.“
Mis puudutab andmete läbipaistvust, rõhutab Põldis: statistilised andmed tööõnnetuste kohta on juba täna avalikud ja kättesaadavad Tööinspektsiooni kodulehel, samuti analüüsib Tööinspektsioon tööõnnetuste andmeid põhjalikumalt ja avaldab tulemused oma iga-aastases aastaraamatus. Detailsemalt tööõnnetuste kohta ülevaadet paraku teha ei ole võimalik, kuna tegemist on delikaatsete isikuandmetega.
„Koostöö tööandjate ja ametiühingutega toimib meie hinnangul hästi,“ võtab ta kokku.
Lea Kalda, Tervisekassa töövõimetushüvitiste teenuste osakonnajuhataja. Foto: isiklik arhiiv
Kommentaar
Lea Kalda, Tervisekassa töövõimetushüvitiste teenusejuht
Kui inimene on saanud vigastada tööõnnetuse tagajärjel, saab ta vajalikku arstiabi. Otsuse töövõimetuslehe väljastamise kohta teeb arst. Vigastuste ja tööõnnetuste korral pöörduvad töötajad arsti poole iseseisvalt. Oluline on mõista, et Tervisekassa ei tuvasta, kas tegemist oli töövigastusega. Teavet tööõnnetuste registreerimise kohta leiab Tööinspektsiooni kodulehelt.
Kui kindlustatud töötajaga juhtub tööõnnetus ja tööandja edastab õigeaegselt raporti Tööinspektsioonile ning juhtum tunnistatakse ametlikult tööõnnetuseks, siis hüvitab Kassa väljastatud töövõimetuslehe 100% ulatuses.
Kui aga töövõimetusleht on väljastatud põhjusega „tööõnnetus“, kuid uurimise käigus ei tunnista Tööinspektsioon ja tööandja juhtumit tööõnnetuseks, saab inimene hüvitist 70% ulatuses, nagu tavalise haiguse korral.
Kas juhtumit saab klassifitseerida töövigastuseks (sh vastavate dokumentide alusel), otsustab Tööinspektsioon. Töövõimetuslehe väljamaksmise kohustus lasub seejuures Tervisekassal.
Kõige olulisem nendes olukordades on, et tööandja viiks läbi uurimise ja saadaks Tööinspektsioonile õnnetusjuhtumi raporti kindlaksmääratud tähtaegade jooksul – sel juhul saab inimene haigushüvitist kõige kiiremini.
