Suvel ilmuvad enamiku suurte poodide lähedusse suvised köögiviljade, marjade ja puuviljade müügipunktid. Samal ajal kui kilo Eesti tomateid maksab mõnes supermarketis vahel rohkem kui 12 eurot, võib turgudelt ja tänavatelt sarnast toodangut sageli leida märgatavalt odavamalt. Kas hooajalised müüjad suudavad tõesti jaekettidega hindade poolest konkureerida ja mida on ostjal vaja enne ostmist teada, selgitas „MK-Estonia“. Kevade tulekuga ilmusid paljude supermarketite ette letid maasikate, tomatite, kirsid ja värske kartuliga.
Kuigi poe ukseni on kirjaoskuse poolest vaid mõni meeter, erinevad hinnad sageli, ja mitte jaekettide kasuks. „Mitte konkurendid, vaid osa ökosüsteemist“ Üks populaarsemaid oletusi, mis „rahva seas liigub“, on see, et köögivilja- ja puuviljakioskid kuuluvad jaekettidele endile ja viimased teenivad nii raha. Nagu selgus, see pole nii. Paljudel juhtudel pole poodide lähedal asuvad hooajalised köögivilja- ja puuviljaletid nendega üldse seotud ja töötavad iseseisvalt. Vahel renditakse pinda hoone omanikult, vahel linnalt, kui tegemist on munitsipaalmaaga.
Jaeketid Rimi, Selver ja teised kinnitavad: poodide ette püstitatud hooajalised müügipunktid ei ole nende juhtimise all. Enamgi veel, seal ei peeta lettide omanikke otsesteks konkurentideks, vaid pigem tajutakse neid kui „toidukaubanduse laiemat ökosüsteemi osa“, märgib Rimi Eesti ostudirektor Marta Palm.
„Sageli need müügikanalid täiendavad teineteist: näiteks võib ostja soetada värskeid marju või köögivilju hooajaliselt letilt ukse juures ja ülejäänud igapäevased ostud teha juba poest,“ leiab ta. Miks on hinnad lettidel vahel madalamad kui poodides, aga toodang erineb kvaliteedi poolest?
Jaefirmade esindajad selgitavad seda sellega, et supermarket on kohustatud hoidma oma sortimenti aasta ringi. Igal hooajal peab olema tagatud ühesugune kvaliteeditase keti kõikides poodides, täidetud märgistamise nõuded, organiseeritud tarned, hoiustamine ja toodangu jaotamine.
Iga tomatilo taga on laod, külmikud, transport, töötajad ja terve kontrollisüsteem. „Supermarketite kettidel on reeglina pikad logistikaahelad ja toodang võib müügile jõuda tuhandete kilomeetrite kauguselt. Seetõttu eelistatakse sageli sorte, mis taluvad hästi transporti ja mida saab pikalt säilitada. Näiteks tomatite puhul valitakse tihti tihedama struktuuri, ühtlase välimuse ja suure transpordikindlusega sordinimesid,“ selgitab Maxima Eesti puu- ja köögiviljaosakonna juht Kätlin Suuder. Ostja peab teadma, et täna, nädala pärast ja kuu pärast leiab ta riiulilt umbes sama kauba. „Meil on vaja tagada stabiilsed tarned, toodangu värskus ja efektiivne logistika üle terve Eesti,“ märgib Selveri esindaja Mariann Järvela. Hooajalisel müüjal on manööverdamisruumi laiemalt. Sisuliselt meenutab tänavajalg miniturgu: täna tõi müüja ühe partii kaupa, homme teise. „Tänavakaubanduses on paindlikkust märgatavalt rohkem,“ lisab Marta Palm. „Seal realiseeritakse sageli väiketootjate või kohalike talunike toodangut ning sortimendis võib olla nišitooteid ja haruldasemaid sorte. Teatud määral võib selliseid hooajalisi lette võrrelda turuga, kus ostja saab personaalsemat teenindust, võib ise kauba valida ja müüjaga suhelda.“ Turgudel ja lettidel, märgib Suuder, pakutakse peamiselt hooajalisi tooteid, „kusjuures sageli jõuavad need ostjani praktiliselt otse põllult“. Eesti või Poola oma? Igal suvel puhkevad ostjate seas vaidlused: kas hinnasiltidel olevaid kirju saab usaldada ja kas tõesti maasikad või tomatid, mis on märgitud eestimaisteks, on kasvanud just Eestis? Põllumajandus- ja Toiduametis (PTA) soovitatakse köögiviljade ja puuviljade ostmisel pöörata tähelepanu toodangu värskusele, selle välimusele ja märgistusele. Köögiviljade, puuviljade ja marjade päritolu on üks punktidest, mida PTA inspektorid regulaarselt kontrollivad turgudel, tänavalettidel ja ajutistes müügikohtades: nii plaanilises korras kui ka laekuvate vihjete alusel. Kontrollide eesmärk on veenduda, et ettevõtjad järgivad toiduohutuse nõudeid ning tarbijani jõudvad tooted on nõuetekohase kvaliteediga ja õigesti märgistatud. Nagu selgitab toiduohutuse valdkonna juht Triinu Allika, peab kauba kõrval olema kindlasti märgitud vähemalt selle nimetus ja päritoluriik. Teatud liiki toodangu puhul tuleb tähistada ka kvaliteediklass. Kuid silt iseenesest ei ole veel tõend. „Vajadusel peab müüja oskama kauba päritolu dokumentidega tõendada. Selleks sobivad näiteks ostudokumendid, saatelehed, tarnija andmed või muud dokumendid, mis näitavad, kust kaup pärineb ja kuidas see müüjani jõudis,“ märgib Allika. Tema sõnul peab müüjal vastavalt toiduseadusele olema süsteem, mis võimaldab jälgida kauba teekonda kogu tarneahela ulatuses. PTA andmetel fikseerivad ameti inspektorid igal aastal, eriti marjahooajal, juhtumeid, kus toodangu päritoluriik on märgitud ebakorrektselt või puudulikult, kuid need puudused ei moodusta kontrollide käigus tuvastatavate rikkumiste põhiosa. „Samuti esineb juhtumeid, kus toodangut hoiustatakse nõuetest kõrvalekaldumisega või see on saastumise eest ebapiisavalt kaitstud. Aeg-ajalt avastame ka kauba päritolu eksitava märkimise juhtumeid,“ ütleb Allika. Kui ostjal tekkisid toodangu osas kahtlused, on tal õigus esitada müüjale lisaküsimusi. „Näiteks võib küsida, kust kaup tuli või kes selle kasvatas. Päritolu tõendavaid dokumente kontrollib PTA ametliku järelevalve raames, kuid müüja peab samuti oskama ostjale selgitada, mida täpselt ta müüb,“ märgib Allika. Ametis soovitatakse eelistada usaldusväärseid müüjaid. Kui tarbijale tundub, et märgistus on vale või toode on ohtlik, soovitab PTA teatada sellest vihjetelefonil 605 1710 või ameti kodulehel oleva vormi kaudu. Marja- ja köögiviljareid Turgudel on praegu tõeline põllumajandustoodete paraad — letid murduvad maasikatest, kirsidest, värskest kartulist, esimestest arbuusidest ja muudest hooajalistest delikatessidest. Eriti märgatav kõikumine on näha tomatite, maasikate ja värske kartuli hindades. Kõige odavama marja avastasime Keskturult, kus väikest maasikat müüdi hinnaga 1,90 eurot kilo. Kuid suur valitud maasikas maksis samas juba 5,80 eurot, ning üksikutel tänavalettidel ulatus Poola maasika hind kuni 15 euroni kilo eest. Kirss, mis on märgitud Türgi omaks, näeb välja selline, nagu oleks see spetsiaalselt reklaamfoto jaoks valitud, kuid ka hind on vastav — 15 eurot. Hispaania oma, väiksem — 8,50 eurot. Keskturu territooriumi sissepääsu juures müüakse kirsse hinnaga 7,90 kilo eest — ja leti äärde tekkis kohe järjekord. Tõeliseks rekordimeheks hinnakõikumise poolest sai värske kartul. Kui erapakkujate juures ulatub selle hind kuni 4 euroni, siis Lidli poodides saab seda osta vaid 66 sendiga kilo eest. Tomateid on turul palju — ja need näevad välja üsna efektsed. Kõige kättesaadavamad Vaarika tomatid leiti turgudelt — Keskturult ja Paelt: alates 2,50 eurost kg. Suured Leedu tomatid, niinimetatud lihatomatite sordid, maksavad peaaegu kaks korda rohkem. Lettidele on ilmunud juba arbuusid. Hind kõigub 2,50 kuni 3,90 euroni kilo eest. Tuleb märkida, et poodidest saab neid osta odavamalt. Balti Jaama turg on juba ammu muutunud pigem mainekohaks kui turuks selle klassikalises mõistes. Siia ei tulda mitte niivõrd toiduainete, kuivõrd atmosfääri pärast. Pole üllatav, et paljud hinnasildid on siin veidi kõrgemad kui teistel turgudel. Eriti puudutab see kohalikku toodangut. Pärnumaa kollaste tomatite eest tuleb maksta peaaegu 8 eurot. Põltsamaa kurkide, samuti Pärnumaal kasvatatud pipra eest — umbes 7 eurot kilo. Muide, kallid pole mitte ainult kohalikud, vaid ka Poola köögiviljad. Huvitav on see, et maitseroheline on Balti Jaama turul odavam: koriander või petersell lähevad maksma 10 eurot kilo, Keskturul aga maksavad need 15. Müügipunktid Kõiki hooajalisi lette läbi sõita on võimatu — suvel ilmuvad need praktiliselt iga suurema poe juurde. Teatud seaduspärasus on siiski märgatav. Tallinna tihedalt asustatud rajoonides — Lasnamäel, Mustamäel — näevad hinnad reeglina mõõdukamad välja. Konkurents on siin tihedam, ostjaid on palju, seetõttu peavad müüjad sellega arvestama. Aga linna äärealadel ja eeslinnades on olukord sageli teistsugune: mida kaugemale keskusest, seda sagedamini kohtab hinnasilte, mis võivad ebameeldivalt üllatada. Meie tähelepanekute kohaselt osutusid tänavatest köögiviljalettidest kõige kõrgemad hinnad Selveri poodide lähedal asuvates punktides. Tervikuna osutusid just poodide lähedal asuvad tänavamüügipunktid kõige ettearvamatumaks kaubandusvormiks. Kui turgudel on veel märgata üldiseid hinnatrende, siis siin määrab toodangu maksumuse suuresti konkreetne asukoht ja müüja hinnapoliitika. KASTIKESED Poodides eelistatakse sageli sorte, mis taluvad hästi transporti ja mida saab pikalt säilitada.
Linna äärealadel ja eeslinnades on olukord teistsugune: mida kaugemale keskusest, seda sagedamini kohtab hinnasilte, mis võivad ebameeldivalt üllatada.
