Siseminister Igor Taro teatas esmaspäeval, et võtab tagasi karistusseadustiku muutmise seaduse väljatöötamiskavatsuse, kirjutab BNS.
“Kriitika näitas, et tegu oli ilmselgelt toore ja läbimõtlemata plaaniga. Enneaegne väljatulek kavaga oli minu viga,” märkis Taro.
“Terroristliku propaganda valmistamine ja selle levitamine on ohuks ka Eesti inimeste julgeolekule, kuid selle piiramise meetmed peaksid olema õigusselged ning proportsioonis mõtte- ja arvamusvabadusega,” selgitas Taro.
“Mõttepolitseil, meelsuskontrollil ega põhjendamatul jälitustegevusel ei saa olla demokraatlikus ühiskonnas kohta ning sellesuunaline liikumine polnud kindlasti ka minu eesmärgiks,” lisas siseminister.
Eriti suurt kriitikat tegi siseministri plaanile digi- ja justiitsminister Liisa-Ly Pakosta, kes märkis, et õigusriigi kaitsjana ei saa ta pakutud lahendust mitmel põhjusel toetada.
Esimese probleemina näeb Pakosta asjaolu, et valesti mõtlemist ei tohi karistada, sest see oleks vabas Eestis sobimatu. Karistada saab vale tegu, aga inimene peab enne aru saama, et mis vale tegu on. Pakosta sõnul on täiesti põhjendatult terrorismi mõiste juba kehtivas karistusseadustikus väga lai ja nii poleks väljatöötamiskavatsuses toodud täiendavalt karistatavast võimalik üheselt aru saada, et mis see uus asi oleks.
Tema sõnul peaks karistusseadustik loetlema üles asjad, mida inimesed ei tohi teha nii selgelt, et inimesed saavad aru. «Küsimus on ka vajaduses. Meil on tegelikult ka terroristlike aktide ettevalmistamine väga laialt keelatud ja karistatav, rääkimata terrorismist endast. Ja seal on karistused väga suured. Aga seal on ikkagi terrorismi kirjeldus jäetud laiaks, sinna alla mahub palju asju, ja kui me räägiks lihtsalt millegi vaatamisest ilma, et mingit kurja tegu oleks kavaski ette valmistada, on asi eriti ebaselge,» sõnas Pakosta.
Ilmestava näitena tõi ta 2022. aasta, mil riigikogu kuulutas Ukraina täiemahulise sõja alguses Venemaa terroristlikuks režiimiks. «See näitab seda, kui lai mõiste terrorism on,» sõnas Pakosta.
Kui mõttepolitseil pole vabas riigis kohta, siis kitsamalt karistusõiguses on kolm olulist põhimõtet, mida väljapakutud lahendus rikub. «Esimene põhimõte on see, et inimene peaks aru saama, mida ta täpselt teha ei tohi. Aga kui räägime sellest, et ta ei tohi vaadata terroristlikku propagandat või sisu, siis paraku käib selle alla ka väga palju märulifilme, arvutimänge, isegi mõni dokumentaalfilm võib sinna alla käia, kui näitab terroristlikku sisu. Või mõni kahtlase väärtusega raamat. Inimesel ei ole võimalik aru saada, mille vaatamine täpsemalt keelatud on,» ütles Pakosta.
Teine karistusõiguse põhimõte peaks olema karistamine üksnes millegi sellise eest, mis on teistele inimestele kahjulik. «Aga kui keegi on üksinda oma kodus, vaatab mingit terroristlikku videot, aga ta teistele inimestele mingisugust ohtu ei kujuta, siis seda me tegelikult ei peaks karistama. Mõte on selles, et riik karistab tegu või midagi, mis on teistele ohtlik. Mitte ei karista omaette toas propaganda vaatamist,» nentis minister.
Kolmanda karistusõiguse põhimõte on Pakosta sõnul see, et inimene ei satu hea õigusloomega riigis juhuslikult kuritegu tegema. «Kujutame ette, et keegi laeb arvutisse alla artikli, mida võib käsitleda terrorismipropagandana ja ta ei kustuta seda kohe ära, siis juba tekib (kuriteo) koosseis järjepidevast hoidmisest. Inimene tegelikult ei ole kurjategija. Ja lisaks, riigikogu otsustas Venemaa praeguse režiimi selgelt terroristlikuks kuulutada, see on selge – aga me teame ju ka ridamisi näiteid, kus kes ühe jaoks on terrorist, on teise jaoks vabadusvõitleja,» nentis Pakosta, lisades, et ka see küsimus võib olla mõnel puhul hall ala.
«Sellisel kujul (nagu väljatöötamiskavatsuses on plaanis – Postimees.) millegi vaatamist, allalaadimist, hoidmist ei saa õigusriigis niimoodi karistada. Murekoht on muidugi selles olemas, et inimesed, ja eriti noored, kipuvad radikaliseeruma, aga selle häda vastu tuleb leida lahendusi, mis Eesti õigusriiki sobivad,» sõnas Pakosta.
Tema sõnul otsib politsei seadusemuudatuse abil endale lisatööriista. Aga kui politseil on vaja tööriista, et planeeritavat terrorismikuritegu toime ei pandaks, siis oleks vaja vaadata karistusseadustiku paragrahvi, mis terrorismikuritegude ettevalmistamist käsitleb ja süvenema sellesse, miks politsei arvab, et see paragrahv ei tööta. «Politsei peaks selgitama, et mis takistus neil seal on,» sõnas Pakosta. Kuigi ministri sõnul ei tööta siseministeeriumi pakutud lahendus, väärib politsei kiitust teema tõstatamisel, sest ta peab seda ümbritsevat diskussiooni väga heaks ja oluliseks.
