Hiljuti vapustas kogu Eestit Raasikul toimunud mõrv, mille pani toime rühm teismelisi. Õõvastavate detailidega lugu sunnib mõtlema – miks figureerivad lapsed viimasel ajal nii sageli krimiuudistes? Mis tõukab teismelisi vägivallale, millises punktis magab ühiskond õige hetke maha ja kuidas vältida uue põlvkonna mõrvarite kasvatamist – seda uuris MK-Estonia.
Hiljuti otsis politsei taga 42-aastast meest. Peagi teatati aga kurb uudis: ta olid tapetud ja surnukeha leiti Raasikult, mitte kaugel tema kadumiskohast. Kahtlusalusteks osutusid kolm alaealist vanuses 14, 15 ja 17 aastat.
Uurimine tuvastas, et rünnak pandi toime erilise julmusega, kusjuures teismelised filmisid toimuvat ja postitasid video interneti kinnisesse gruppi. Just see video aitas politseil kiiresti mõrvarite jälile jõuda.
Kuid Raasiku lugu pole üksikjuhtum.
2023. aasta kevadel arutas kogu riik Harjumaal Arukülas toimunud tragöödiat, kus 18-aastane Mark Jakob Jakson lõi koolistaadionil toimunud tüli käigus noaga oma tuttavat, 19-aastast noormeest, kes suri sündmuskohal. Sekkuda püüdnud neiu sai peavigastuse.
Sama aasta sügisel pussitas Jõgeval 17-aastane Romet surnuks 21-aastase Helari – konflikt sai alguse tüdrukust, kellega Helari oli varem lahku läinud.
Aasta hiljem peksid kaks teismelist Pärnus surnuks 59-aastase mehe, andes talle üle viiekümne hoobi. Kohus tunnistas nad süüdi erilise julmusega toime pandud mõrvas.
Kui vägivald on osa etendusest
Prokuratuuri alaealiste ja lähisuhtevägivalla kuritegude osakonna konsultant Jana Laht-Ventmann ütleb, et kõik kriminaalasjad, kus osalisteks on alaealised, käivad läbi prokuratuuri. Tema sõnul panid teismelised ainuüksi 2024. aastal kogu Eestis toime 771 kuritegu. Kuid vastupidiselt levinud muljele ei ole noorte kuritegevuse plahvatuslikku kasvu siiski toimunud.
„Me ei saa rääkida mingist plahvatusest,“ märgib ta. „Üldiselt püsib olukord stabiilsena. Kuid iga raske kuritegu, eriti laste poolt toimepandud tapmine, tekitab alati šoki – väikese Eesti jaoks on see ju midagi erakordset.“
Aastatel 2021–2025 registreeriti riigis kuus tapmist ja tapmiskatset, milles osales üksteist alaealist. Laht-Ventmann täpsustab, et sellised juhtumid on üksikud, kuigi pälvivad erilist tähelepanu. Tema sõnul on tänapäeval üha sagedamini tegemist grupikuritegudega, kus tegutseb mitu teismelist korraga.
„Grupis tunnevad nad end julgemana,“ selgitab ta. „Tavaliselt on olemas üks liider – vähenenud empaatiavõimega, agressiivsem ja domineerivam isik. Ülejäänud ei taha lihtsalt eristuda.“
Ta märgib, et teismeliste kuritegevus areneb lainetena: „Näiteks aastatel 2018–2020 tegutsesid aktiivselt jõugud Kanuti ja Tammsaare parkides. Seejärel saabus pandeemia, kõik kolis internetti. Pärast tavapärase elu juurde naasmist hakkas kasv taas ülespoole liikuma. Need on alati tsüklid.“
Tema sõnul on enamasti tegemist vargustega, kuid esineb ka vägivaldseid rünnakuid.
„Mõnikord piisab tühisest asjast – keegi ei andnud suitsu, ja see ongi juba põhjus peksmiseks. Massiliselt seda küll ei esine, kuid selliseid juhtumeid tuleb ette regulaarselt,“ ütleb ta.
Laht-Ventmann rõhutab, et enamik kuritegusid sooritanud noorukitest on pärit ebastabiilsetest peredest, kus laps kasvab vägivalla või järelevalvetuse õhkkonnas.
„On erandeid, kus heal järjel oleva pere laps on juhuslikult libastunud, kuid see on pigem haruldane. Enamasti kordavad lapsed lihtsalt käitumismudelit, mida nad kodus on näinud. Vägivald on nende jaoks harjumuspärane viis konflikti lahendamiseks,“ rõhutab spetsialist.
Kõige haavatavamaks eaks nimetab ta perioodi 13. kuni 16. eluaastani: „Aju piirkonnad, mis vastutavad enesekontrolli ja emotsionaalse regulatsiooni eest, pole veel välja arenenud. Impulsiivsus on laes. Ja kui sellele lisada perekonfliktid, vanemate alkoholism, koolikiusamine või eripärad nagu ATH, siis muutub agressiooni risk väga kõrgeks.“
Ta lisab, et kuritegusid ei panda toime vaid väikelinnades: „Jah, olid küll kõmulised juhtumid Raasikul ja Jõgeval, kuid ei tasu unustada, et 2019. aastal peksid kaks teismelist Tallinnas Õismäel surnuks kodutu. Suurtes linnades on lapsel lihtsalt kergem märkamatuks jääda, samas kui väikestes kohtades on kõik nähtaval justkui peopesal. Seetõttu tundubki, et seal on kuritegevust rohkem.“
Kõige murettekitavamaks tendentsiks nimetab konsultant filmimisefekti.
„Kui varem oli raskete kuritegude motiiviks omakasu või tulu, siis nüüd on see sisu loomine,“ ütleb ta. „Teismelised filmivad vägivalda, monteerivad, lisavad muusikat, saadavad sõpradele edasi. See pole enam sündmuse fikseerimine, vaid võimu demonstreerimine ohvri üle.“
Laht-Ventmanni sõnul võib selliseid tegusid nimetada performatiivseteks kuritegudeks – kus kõike tehakse vaatajat silmas pidades.
„Kannatused saavad stsenaariumi osaks ja alandamine jõu demonstreerimise vahendiks. Kui inimene mitte ainult ei peksa teist, vaid laeb selle video ka internetti üles, on raske rääkida kahetsusest,“ nendib ta.
Jana Laht-Ventmann lisab: „Meie, täiskasvanud, elame samuti pideva filmimise maailmas – meil on telefonid käes, pildistame toitu, kohtumisi, iga liigutust. Ja anname selle mustri lastele edasi. Nad elavad otse-eetris. Neile tundub loomulik kõike näidata – isegi vägivalda. Täiskasvanu jaoks on see mõistetamatu, nende jaoks aga enesekehtestamise viis.“
Kõige hirmsam on tema sõnul mõnede teismeliste ükskõiksus: „Mõnikord, kui kohtus näidatakse videot, kus ohvrit lüüakse, on seda isegi raske vaadata. Täiskasvanu tunneb valu ja kaastunnet, nemad aga on rahulikud, emotsioonideta. Mõni kahetseb, mõni ei saa aru, mida ta valesti tegi. Paljude jaoks on jõu kasutamine muutunud normiks ja see on hirmutav.“
Prokuratuuri esindaja märgib, et mitte kõik teismelised ei suuda mõista oma tegude raskust: „Mõni ütleb ülekuulamisel, et kahetseb, teine aga ei saa siiralt aru, milles on probleem. Ja need lapsed tulevad ühel päeval vanglast välja – juba täiskasvanutena. Küsimus on selles, kas ühiskond suudab nad vastu võtta ja sarnaste kuritegude kordumist ära hoida.“
„Sellised kuriteod on haruldased ja šokeerivad ühiskonda“
Harju Maakohtu alaealistele spetsialiseerunud kohtuniku Katre Poljakova sõnul on alaealiste kuritegevus Eestis viimase paarikümne aastaga oluliselt vähenenud.
„Aastatel 2023–2024 on Harju Maakohtusse saadetud keskmiselt ca 25 kriminaalasja, kus süüdistatavateks olid alaealised – mis võrreldes varasemate aastatega on märkimisväärselt
vähem,“ ütleb Poljakova.
Kohtuniku sõnul ei ole alaealiste kuritegevuse iseloom viimastel aastatel pigem muutunud, kuid üle terve Eesti on toimunud mõned ühiskonnas laia kõlapinda saanud alaealiste poolt toime pandud tapmised (Pärnu maakonnas, Jõgeva ja nüüd siis Raasikul).
„Kõiki neid juhtumeid ühendab intensiivse vägivalla kasutamine,“ ütleb Poljakova. „Selliste kuritegude toimepanemine alaealiste poolt on viimaste aastate kuritegevuse arenguid vaadates üsna ootamatu, seega on kõikide nende juhtumite puhul vaja süvitsi uurida, mis lapsi selliste tegudeni on viinud.“
Alaealisele karistuse mõistmisel arvestatakse esmalt karistuse mõistmise üldpõhimõtteid – kuriteo raskust, laadi, süüdlase isikut, kergendavaid või raskendavaid asjaolusid.
Seaduse kohaselt võib alaealisele karistuse mõista või määrata ainult siis, kui alaealisele kohaldatava mõjutusvahendiga ei ole võimalik mõjutada teda edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest.
Katre Poljakova arvab, et kohtud ei näe vajadust alaealistele mõistetavaid karistusi karmistada.
„Seadus näeb raskete kuritegude nt tapmise puhul alaealisele maksimaalse karistusena ette kuni kümneaastase vangistuse. See on kohtu hinnangul piisav karistus,“ ütleb ta. „Küsimus selle karistuse piisavusest võiks tekkida vaid juhul, kui alaealine tapab näiteks rohkem, kui ühe inimese (nt aastatetagune juhtum, kus alaealisena 6 inimest tapnud Aleksandr Rubel sai karistuseks toona seaduses alaealisele ettenähtud maksimaalse karistuse, vangistuse 8 aastat).“
Igal muul juhul, rõhutab kohtunik, on Eesti seaduses sätestatud karistused ja muud mõjutusvahendid piisavad, et igale noorele õigusrikkujale tema teo raskusele vastav karistus mõista.
Karistuse määra mõjutavad tema sõnul mitmed tegurid nagu süüaluse kahetsus, koostöö uurimisega ja perekonna toetus, kuid esmatähtis on siiski see, kas on olemas võimalus mõjutada isikut uusi kuritegusid mitte toime panema.
„Kui aga noor paneb toime raske kuriteo, näiteks tapmise, siis on üheks oluliseks karistuse määra mõjutavaks teguriks teo raskus ja saabunud tagajärg,“ ütleb Poljakova.
Nii määrati Pärnu maakonnas, Tammistel toime pandud mõrva eest alaealisele 9 aastat ja 6 kuud vangistust; ning Riigikohus jättis selle karistuse jõusse.
Agressioon kui keskkonna peegel
Haridus- ja Teadusministeeriumi kaasava hariduse valdkonna juhi Jürgen Rakaselgi sõnul peab igal koolil olema olemas hädaolukordade lahendamise plaan, milles peaks olema ka kirjeldatud kõik see, kuidas toimtakse sellises olukorras, keda teavitatakse, keda appi kutsutakse jne.
„Kooli ülesanded piirnevad koolipersonali baasväljaõppega, ehk et koolil on oma roll märkamisel ja toe pakkumisel, samuti kahjude vähendamisel,“ selgitab ta. „Kuid suuresti tuleb koolidel toetuda erandlike sündmuste korral välisele abile, olgu selleks siis kas politsei või pääste.“
2024/2025. õppeaastal töötas üldhariduskoolides 285 koolipsühholoogi ja 484 sotsiaalpedagoogi. See on Rakaselgi sõnul keskmiselt 1 psühholoog pea 600 õpilase (570) kohta ja üks sotsiaalpedagoog ligi 300 õpilase (340) kohta.
„Koolipsühholoogi teenust sai eelmisel õppeaastal 7300 üldhariduskooli õpilast – see on ligikaudu 5% kõigist üldhariduskoolide õpilastest,“ täpsustab ta. „Kuid teenuse kättesaadavus on omavalitsuste lõikes erinev. Kui mõnes koolis jagub teenust kõigile, siis teises koolis suudetakse teenus tagada üksnes haridusliku erivajadusega õpilastele, kui sedagi.“
Agressiivne käitumine, rõhutab Rakaselg, on inimesele mingil määral loomulik ja selle väljendusvormid võivad olla väga erinevad.
„Arenguliselt võiks vanuse tõustes väheneda ka agressiivne käitumine, millega kaasneb kahju teistele. Kogu agressiivse käitumise ennetamise alus on suhtlemisoskuste ja enda emotsioonide reguleerimisoskus,“ märgib ta. „Eesti turul on ka olemas konkreetseid tooteid, mis aitavad teemat struktureerida. Kuid olemuslikuilt on tegu siiski õppekavas oleva emotsionaalsete oskuste ja suhtlemispädevustega, mida peaks kool igapäevase toimetamise käigus õpetama.“
Ta lisab, et agressiivsus on tugevalt sõltuv kasvukeskkonnast, mil määral pärituoluperes või elukeskkonnas agressiivsust kasutatakse.
Seda kinnitatakse ka Sotsiaalkindlustusametis (SKA), kus spetsialistid töötavad juba nende lastega, kelle raskused on kasvanud ohtlikuks käitumiseks.
„Vägivaldne käitumine on vaid jäämäe tipp – või ka mõte vägivalla kasutamisest – on tulemus, jäämäe tipp, mis paistab välja,“ ütleb SKA lastekaitsetöö toetamise talituse nõustamisteenuste juhtivspetsialist Kristina Laul. „Selle taga on alati konkreetsed põhjused, miks selline käitumine on tekkinud ning mis on selle kujunemist mõjutanud.“
Laulu sõnul süveneb lapse agressioon aja jooksul, kui ta ei saa õigeaegset abi, tuge ja sekkumist.
„See, mis algab lihtsast eakaaslaste vahelisest müksamisest, võib väga kiiresti eskaleeruda füüsilise vägivalla ja tahtliku vigastamiseni,“ rõhutab ta. „Mõnikord muutub olukord teistele nii ohtlikuks, et tuleb piirata lapse põhiõigust – liikumisvabadust – ja paigutada ta kinnise lasteasutuse teenusele.“
KLAT: äärmuslik meede, mille eesmärgiks on saavutada püsivad muutused
Kinnise lasteasutuse teenus (KLAT) pakub ajutist ööpäevaringset tuge ja turvalisust lapsele, kelle käitumine ohustab tema enda elu, tervist ja arengut või teiste inimeste elu ja/või tervist.
KLAT teenusele suunamist koordineerib Sotsiaalkindlustusamet (SKA) ja laps võidakse suunata kinnisesse lasteasutusse ainult kohtu kaudu.
KLAT teenuse juhtivspetsialisti Maarja Kähri sõnul suunatakse kinnisesse lasteasutusse vaid väga kõrge riskikäitumisega noori. Ta rõhutab, et enne igasugust sekkumist tuleb alati põhjalikult hinnata lapse abivajadust, et valida just tema käitumise põhjusi arvestav abi ning eelistada vähem piiravaid meetmeid.
„Kui lapse käitumine ohustab tõsiselt tema enda või teiste elu ja tervist, võib rakendada KLAT-i,“ selgitab spetsialist. „Teenuse eesmärk on toetada lapse psühholoogilist, emotsionaalset, sotsiaalset, hariduslikku ja kognitiivset arengut ning saavutada püsivad muutused, mis võimaldavad tal pärast teenust tavakeskkonnas turvaliselt toime tulla.“
Ta juhib tähelepanu, et kuna KLAT piirab lapse liikumisvabadust, tuleb selle vajalikkust hoolikalt kaaluda ja veenduda, et ohtu pole võimalik maandada mõne teise, vähem piirava abinõuga. Püsiva tulemuse nimel peavad muutused toimuma ka kodus ja kogukonnas, muidu kaob teenusel saavutatu kiiresti.
„Laps vajab pärast KLAT-i täiskasvanute ja oma keskkonna tuge, et kinnistada uued, ennast ja teisi hoidvad käitumisviisid,“ rõhutab ta.
Maarja Kähr märgib murettekitavat tendentsi: kinnise lasteasutuse statistika näitab, et pikendamised ja korduvad suunamised teenusele on tõusutrendis.
„Seetõttu on tõepoolest oluline pöörata tähelepanu sellele, et muutus toimuks ka kasvatuses ja keskkonnas,“ ütleb ta. „Praegu viibib kinnise lasteasutuse teenusel umbes 70 last; neist üle 20 puhul on tegu pikendamise või korduva suunamisega.“
Elu pärast kuritegu
Justiitsministeeriumi Vanglateenistuse taasühiskonnastamise talituse juhataja Merike Sirendi sõnul on arvestatav mõju noore edasisele elukäigule kahtlemata sellel, kuidas kriminaaljustiitssüsteem õigusrikkumise taustaga noori kohtleb.
„Varajane kokkupuude õiguskaitseasutustega võib suurendada uute õigusrikkumiste tõenäosust, aga ka tähendada noore kõrvalejäämist tööturult, sotsiaal- või haridussüsteemist,“ märgib ta. „Rangete karistuste, sh vanglakaristuse asemel peaksime rõhuma ennetusele, noore individuaalsetele vajadustele ja tõhusale koostööle kõigi vahel, kellega ta kokku puutub.“
Positiivset mõju omab tema sõnul pigem keskendumine noore arengule, taastava õiguse ja karistusväliste sekkumiste kasutamine.
„Oluline on, et selle tegevuse käigus kaasatakse noor arutellu, püütakse analüüsida teo toime panemise põhjusi ning anda noorele võimalus võtta vastutus heastada toime pandud tegu,“ ütleb Sirendi.
3. novembri seisuga viibis Eesti vanglates 7 alaealist (neist kaks süüdimõistetud, ülejäänud 5 vahistatud) ja 14 noort vanuses 18–20 aastat, kellest viis on juba süüdimõistva kohtuotsuse saanud.
Alaealised ja noored meessoost kinnipeetavad on paigutatud Viru vanglas asuvasse noorteosakonda, mis tegeleb õigusrikkujatega vanuses 14-21 aastat. Naissoost alaealised ja noored paiknevad Tallinna vangla naisteüksuses.
Alaealistel ja noortel on oma kamber, millesse on nad paigutatud üksi. Osakonna kambriuksed on päevasel ajal avatud ning kinnipeetavatel võimaldatakse vaba liikumine eluosakonnas välja arvatud öörahu ja toitlustamise ajal.
Ametnikud kasutavad järelevalvet tehes alaealiste ja noortega suhtlemisel motiveeriva intervjueerimise tehnikaid ehk suhtlus on suunatud inimese käitumises positiivsete muutuste esilekutsumisele.
„Omavaheline avatud ja usalduslik suhe saavutatakse läbi ühistegevuste (koos lauamängude mängimine, suhtlemine, ristsõnade lahendamine, joonistamine, muusika kuulamine jne),“ ütleb Sirendi.
Kogu vangistuse kestel on tagatud alaealise ja noore kontakt pere ja lähedastega – kasutusel on nii telefoni- kui videokõned, aga ka kohtumised ja ühisüritused vanglas.
Tema sõnul läbib noorteosakonna personal eriväljaõppe ja valitakse isikuomaduste põhjal – võime töötada teismelistega, empaatia, stressitaluvus.
Isegi eriti raskete kuritegude on kõikidele noortele tagatud individuaalne lähenemine.
„Alaealisi ja noori on vangistuses väga vähe ning nende kõigiga tegeletaksegi individuaalselt vastavalt nende riskidele ja vajadustele,“ rõhutab Sirendi. „Kuid mida raskem on teo taust, seda suurem on psühholoogilise jm toe vajadus ning seda intensiivsemalt ja laiemalt vajab kogu lähikond tuge.“
Taustainfo
Aleksandr Rubel hüüdnimega „Bensiinimõrtsukas“ (sünd. 25. detsembril 1980) on Eesti sarimõrvar. Bensiiniaurude joobes tappis ta Tallinnas kuus inimest. Rubelile mõisteti maksimaalne karistus, mis toona Eesti seadustega alaealisele ette nähtud oli – 8 aastat vangistust.
Mõrvad:
• 19. septembril 1997 tappis Rubel oma naabri, invaliid Tõnu Põllu (sünd. 1952). Rubeli sõnul pidi ta mingil seletamatul põhjusel tol ajal kellegi tapma ja valis Põllu, sest too oli invaliid ega suutnud vastupanu osutada.
• 7. novembril 1997 sai Rubeli teiseks ohvriks Aleksei Pavlov (sünd. 1963). Kuriteos oli ka kaasosaline – Aleksandri isa Andrei Rubel. Tema ütluste kohaselt arvas ta, et Pavlovil on intiimsuhe tema abikaasaga. Pavlov viidi maja tühja tuppa, kus ta kägistati ja visati kolmanda korruse aknast välja. Hiljem mõisteti Rubel-vanem 7 aastaks vangi.
• Ajavahemikus 22.–24. jaanuar 1998 pussitas Rubel Stroomi rannas surnuks Jevgeni Šelesti (sünd. 1947).
• 2. veebruaril 1998 raius Rubel kirvega pea otsast juhuslikul möödujal Vladimir Ivanovil (sünd. 1954). Rubel otsustas ta tappa pärast seda, kui oli küsinud Vladimirilt suitsu ja 5 krooni bensiini jaoks.
• 9. veebruaril 1998 tappis Rubel Olga Voronkova (sünd. 1944).
• Mõningatel andmetel tapeti ajavahemikus 28. veebruar – 1. märts 1998 oma kodus Vladimir Kinzerski (sünd. 1944). Rubeli seost selle episoodiga ei õnnestunud tuvastada, kuigi eeluurimisel tunnistas Rubel seitsme mõrva toimepanemist.
• 4. juunil 1998 tappis Rubel Paljassaares 15-aastase Alice Siivase (sünd. 22. veebruaril 1983), lõigates tal kõri läbi.
Vahistamine, uurimine ja kohus
Prokurör Hinge Brand nõudis Aleksandri süüdimõistmist kuues mõrvas ja ning karistuseks 8 aastat vangistust, kuna Rubel oli mõrvaseeria ajal alaealine. Kohtus ähvardas Rubel prokuröri tappa ja ütles, et soovis luua oma isikliku surnuaia. Kohus mõistis Aleksandr Rubeli 8 aastaks vangi. 8. juunil 2006 vabanes Rubel Tartu vanglast. 2007. aastal muutis ta nime ja perekonnanime ning sõitis Ukrainasse.
Allikas: Wikipedia
Kommentaar
Hisko Vares, Põhja prefektuuri isikuvastaste kuritegude talituse juht
Alates 2016. aastast on Eestis alaealiste puhul hakatud rohkem kasutama taastava õiguse põhimõtteid ning pigem eelistatakse vangistuse asemel muid mõjutusvahendeid. See on õige suund – noore koht ei ole vanglas.
Kuid siit tekib küsimus, kuhu paigutada need alaealised, kes on toime pannud raskeid kuritegusid? Erikoolid on sageli ülekoormatud ning seal viibivad nii kuritegusid toime pannud kui ka probleemse käitumisega lapsed. Mõned eriti raskete kuritegude eest karistatud alaealised ongi seetõttu saadetud vanglasse, kuna riigil puuduvad sobivad alternatiivsed asutused. Seega on meil vaja luua süsteem, mis tagaks lapsele kiire ja tõhusa suunamise sobivasse keskkonda, mis toetaks nii vastutuse võtmist kui ka edasist arengut. Erinevatel koostöökohtumistel on politsei seda ka välja toonud.
Politsei peab ennetust äärmiselt oluliseks. Täiskasvanud, olgu need vanemad, õpetajad või teised lähedased, peavad oskama märgata ohumärke lapse käitumises. Esimeste probleemide ilmnemisel tuleb sekkuda kohe ja kiiresti. Vajadusel suunata teda sobivasse programmi või toetava spetsialisti juurde, kes noort aidata oskab.
Riigil peab olema valmisolek ja ressurss, et lastele abi ja tuge pakkuda ning aidata nad suunata õigele teele, kuid vähemtähtsamaks ei tohiks pidada ka lapsevanemaid, kes sel teekonnal samuti tuge vajavad.
Eriti oluline on pöörata tähelepanu keerulisema taustaga lastele, kellele tuleb pakkuda turvalist ja kontrollitud keskkonda, et vältida uute probleemide tekkimist. Nagu eelnevalt mainitud, on täna erikoolid ülekoormatud ja järjekorrad pikad, mis tähendab, et lapsed ei saa õigeaegset abi. Nii võibki ta toime panna veel mitmeid õigusrikkumisi, mida tegelikult oleks varase sekkumisega saanud ennetada.
Üheks murekohaks on seegi, et järjest rohkem jäädvustatakse fotode ja videotena erinevaid vägivallakuritegusid. Tänapäeval on lastel juba varases eas ligipääs nutiseadmetele ja telefonidele, millega saab filmida või surfata erinevates netikeskkondades.
Paraku võib sotsiaalmeedia võimendada ka negatiivseid käitumismustreid – näiteks vägivalla õigustamist või kiusamist. Kui laps vaatab sotsiaalmeedias vägivaldset või vägivallale õhutavat sisu, siis võib see anda neile signaali, et selline käitumine on vastuvõetav ja normaalne. Sotsiaalmeedia küll ise ei põhjusta vägivalda, kuid loob keskkonna, kus noorukite emotsioonid ja suhted võivad võimenduda – nii head kui ka halvad.
Kommentaar
Mirjam Kase, Peaasi.ee Nõustamis- ja raviteenuste suunajuht
Aasta jooksul kogeb 11-15 aastastest noortest vähemalt kahe nädalasi depressiivseid episoode hinnanguliselt 45% tüdrukutest ning 23% poistest (Eesti inimarengu aruanne 2023). WHO hinnangul kannatab ühe või enama psüühikahäire all iga seitsmes 10-19. aastane nooruk, moodustades 15% kogu haiguskoormusest selles vanusegrupis. Suur osa vaimse tervise probleemidest kujuneb välja just noorukieas, mistõttu on noorukid vaimse tervise kontekstis haavatav sihtgrupp.
Kuid on oluline mõista, et psüühikahäired kindlasti ei ole vägivalla või agressiooni peamisteks põhjustajateks, ja veendumus, et psüühikahäirete all kannatavad inimesed
on vägivaldsed või ohtlikud, on suures osas müüt.
Noorte vaatest on väga oluline, et teekond vaimse tervise abini oleks aga kiire ja selge. Hetkel aga puudub ka kindel ja püsiv süsteem noorte vaimse tervise probleemide varajaseks märkamiseks või nende ennetamiseks. Seega saame öelda, et vaimse tervise abini jõuavad noored enamasti siis, kui raskused on juba pigem tugevamalt väljendunud.
Eestis on katmata ravivajadus vaimse tervise valdkonnas üks Euroopa Liidu suurimaid. Meil on küll tugev eriarsti abi tase, aga enamik valdkonda suunatud ressursist ongi ajalooliselt suunatud just nö. püramiidi tiputeenuste katteks. Vähem on Eestis pööratud tähelepanu ennetustegevusele ja vaimse tervise alastele nõustamisteenustele.
On eluliselt oluline, et esmased professionaalsed vaimse tervise alased teenused oleksid inimestele kergesti kättesaadavad ja minimaalse ooteajaga. Vaimse tervise probleemide korral on sageli vähenenud inimese motivatsioon ja võimekus eesmärgipäraselt tegutseda. See tähendab, et mida rohkem on abi otsimisel erinevaid tõkkeid, seda tõenäolisem on, et inimene ka abi otsimisest loobub.
Vägivalla ennetus hõlmab endas turvalise kasvukeskkonna loomist, sotsiaalse kaasatuse ja kuuluvustunde toetamist, ühiskondliku väärtusruumi kujundamist ja väga palju muud. Sisuliselt võime öelda, et on väga vähe valdkondki, mis ei oleks olulised vägivalla ennetuse perspektiivist. Kiiret ja selget lahendust siin ilmselt ei ole, oluline on probleemi teadvustada ning sellega tegelemist ühiskonnas prioritiseerida.
Kommentaar
Laidi Surva, Justiits- ja Digiministeeriumi kriminaalpoliitika asekantsler
Hiljutine alaealiste toime pandud tapmine on loomulikult tekitanud vajaduse mitme asutuse koostöös teemale laiemalt otsa vaadata ja analüüsida, mida saame süsteemis teha teisiti või varem, et suudaksime ohumärke ära tunda, infot jagada ja laste tegemistele reageerida selliselt, et iga noor saab seda tuge ja teenuseid, mis just talle vajalikud on. Sageli avalduvad murekohad palju varem ja mitte õigusrikkumistena, vaid nt probleemidena koolis või pereringis. Seepärast on oluline, et lahendusi töötatakse välja mitme valdkonna koostöös.
Vangistuse asemel on võimalik määrata käitumiskontroll (kriminaalhooldus), sh määrata inimene elektroonilise järelevalve alla.
Noortele vanuses 14–29 aastat võimaldatakse koostöö tugiisikuga (STEP-programm). Tugiisiku rolliks on nõustada ja toetada noort oma elu järjele saamisel ning igapäevaeluga toime tulemisel, vähendades seeläbi uute kuritegude sooritamise riski.
18–29-aastastele õigust rikkunud noortele pakutakse oma elu korda seadmiseks ajutist eluaset ja turvalist keskkonda Lootuse külas. Sealne personal pakub noorele toetavaid tegevusi ja nõustamisi, mille üks osa on õppima või tööle asumiseks tegevuskava koostamine ja selle täitmise jälgimine. Teenusel on kindel päevakava ja struktuur, mis aitab noorel elus distsipliini ja rutiini omandada.
Eesti kõige kõmulisemad mõrvad
2005 – Võru
• Neli koolipoissi süütasid mahajäetud hoone, kus viibis kaks kodutut.
• Kohtuotsused: 3 aastat 8 kuud kuni 6 aastat 2 kuud vangistust.
2005 – Tallinn
• 17-aastane transpordikooli õpilane Aleksandr tappis 15-aastase Valeria, kuna tunded ei olnud vastastikused.
• Kohtuotsus: 10 aastat vangistust.
2005 – Tallinn
• Koolitüdruk Veronika Dari hukkus 17-aastase palgamõrvari kuulist, kes tulistas teist inimest.
• Kohtuotsused: täideviijatele 13 ja 9 aastat vangistust.
2006 – Aruküla
• 16-aastane Mihkel pussitas koduteel surnuks 16-aastase Elvira.
• Kohtuotsus: 7 aastat vangistust.
2012 – Kohtla-Järve
• 14-aastane teismeline peksis õlle pärast surnuks 17-aastase noormehe ja lõikas tema kehale oma initsiaalid.
• Kohtuotsus: 9 aastat vangistust.
2012 – Narva
• Üheksa-aastane Varvara Ivanova kadus kooliteel; viie päeva pärast leiti ta tapetuna. Kahtlustatav suri üledoosi, juhtum pole suletud.
• Kohtuotsust ei olnud.
2013 – Toila
• Kaks teismelist (16 ja 18 a) meelitasid mehe eramaja territooriumile, tapsid ta kirvega ja varastasid tema auto.
• Kohtuotsus: mõlemale 9 aastat vangistust.
2014 – Viljandi
• 15-aastane koolipoiss lasi õpetaja maha otse tunni ajal Paalalinna koolis.
• Kohtuotsus: 9 aastat vangistust.
2016 – Paldiski
• 17-aastane Magnus tappis 51-aastase mehe, filmis tapmist ja laadis video Facebooki.
• Kohtuotsus: 9 aastat vangistust.
Kasulikud lingid
Programmid ja algatused Eestis
• KiVa (www.kiusamisvaba.ee) – programm kiusamise ennetamiseks ja konfliktide lahendamiseks koolides. Põhineb kiusamisjuhtumite varajasel märkamisel ja selgetel sammudel nii ohvri kui ka kiusaja toetamiseks. Rakendatakse KiVa meeskonna juhtimisel.
• VEPA (www.vepa.ee) – tõenduspõhiselt tõhus metoodika ennetuseks ja sotsiaal-emotsionaalsete oskuste arendamiseks. Loob mänguliste võtetega klassis positiivse ja toetava õhkkonna, arendab eneseregulatsiooni ja vähendab riskikäitumist.
• SPIN (www.spinprogramm.ee) – noorte arenguprogramm läbi spordi, suunatud riskikäitumise vähendamisele. Aitab teismelistel kujundada positiivseid hoiakuid ja vältida keerulisi elusituatsioone.
• PEAHEA (www.peaasi.ee/peahea) – nõustamine 12–26-aastastele noortele, kes kogevad vaimse tervise raskusi. Abi osutavad spetsiaalse väljaõppe saanud spetsialistid varajases staadiumis, kui probleemid ei vaja veel meditsiinilist sekkumist.
Allikas: Sotsiaalkindlustusamet
