Eesti on valmis kulutama pea miljon eurot, et meelitada riiki kvalifitseeritud töötajaid välismaalt. Samal ajal lahkuvad riigist üha sagedamini tipptasemel spetsialistid, kes on siin töö ja kodu juba leidnud: neile keeldutakse elamisloa pikendamisest. Miks kutsub riik ühtesid spetsialiste, kuid sulgeb uksed teiste ees – uuris MK-Estonia.
Hiljuti teatas Eesti kavatsusest aktiivselt meelitada IT-spetsialiste välismaalt – Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus (EISA) kuulutas välja ligi 900 000-eurose hanke. Eesmärk on leida partner, kes tegeleks väärtuslike töötajate Eestisse kutsumisega Brasiiliast, Mehhikost, Rootsist, Hispaaniast, Saksamaalt ja mitmest teisest riigist.
Riigi plaanid uute spetsialistide meelitamiseks näivad eriti kontrastsed teise suundumuse taustal: Eestis juba elavad ja töötavad kõrgelt kvalifitseeritud välisspetsialistid on sunnitud lahkuma. Peamine põhjus on raskused elamisloa pikendamisega.
Kilmet Jurist OÜ büroo jurist Alexander Kilmeti sõnul on keeldumiste ja bürokraatlike viivituste juhtumid kolmandatest riikidest pärit IT-professionaalide ja ettevõtjate suhtes viimase aasta jooksul omandanud süsteemse iseloomu.
„Kõige sagedamini pöörduvad õigusabi saamiseks Venemaa, Ukraina, Valgevene, Gruusia, Aserbaidžaani ja ka mõnede Aafrika riikide kodanikud,“ loetleb ta. „Kõik nad on inimesed, kes elavad ja töötavad Eestis seaduslikult, loovad innovaatilisi projekte ja maksavad makse. Kuid just nemad puutuvad kõige sagedamini kokku probleemidega dokumentide pikendamisel.“
Paveli lugu
Pavel (nimi muudetud), erialalt IT-insener, saabus Eestisse 2021. aasta jaanuaris koos abikaasa ja väikese tütrega. Enne seda töötas ta mitu kuud Venemaal kaugtööna: pandeemia lükkas kolimise edasi, kuid ei muutnud pere plaane.
Esimestest päevadest Tallinnas püüdis pere uues elukohas kohaneda. Paveli abikaasa asus kohe eesti keelt õppima ja sooritas peagi edukalt A2-taseme eksami. Hiljem leidis ta töö ja töötas kuni 2025. aasta septembrini.
Erilist tähelepanu pööras pere tütrele: tüdrukule palgati eestikeelne lapsehoidja ja laps pandi seejärel lasteaeda, kus õppetöö toimus ainult riigikeeles.
Nelja ja poole aastaga õppis laps eesti keele nii hästi selgeks, et õpetajad märkisid: tal napib vaid sõnavara – muus osas on keel talle emakeeleks saanud. Eestis üles kasvanud tüdruk pidas Tallinna oma koduks, kus tal olid sõbrad ja harjumuspärane elukeskkond.
2024. aasta kevadel taotles Pavel tähtajalist elamisluba pikaajaliseks elamiseks. Protsess osutus pikaks ja keeruliseks: amet nõudis täiendavaid selgitusi, sealhulgas tema ajateenistuse kogemuse kohta.
Pavel esitas dokumendid selle kohta, et ta ei teeninud tervislikel põhjustel ja oli juba 2015. aastal Venemaal võitnud kohtuvaidluse sõjakomissariaadi vastu. Kuid tema juhtumi menetlemist lükati korduvalt edasi.
„Pärast minu selgitusi pikendas Politsei- ja Piirivalveamet minu taotluse läbivaatamist veel 2 kuud, siis veel 2 kuud, siis veel ja veel,“ meenutab mees.
2024. aasta sügisel otsustas pere end kindlustada: abikaasa esitas eraldi taotluse ja sai üsna kiiresti positiivse otsuse – ID-kaardi elamisõigusega Eestis kuni 2029. aastani. Samasugune dokument vormistati ka tütrele.
Pavelile aga saabus 2025. aasta aprillis keeldumine. Ta võttis esimese taotluse tagasi ja esitas kohe uue – seekord perekonnaga taasühinemise alusel. Kuid ka see ei muutnud Politsei- ja Piirivalveameti seisukohta: kolm kuud hiljem sai Pavel uuesti keeldumise – seekord juba lõpliku.
„Ma märkisin otse, et minu perel on dokumendid kuni 2029. aastani, et me oleme integreerunud ja tahame Eestis elada. Kuid minu argumente ei võetud arvesse,“ ütleb ta.
Pärast seda hakkas Pavel vormistama dokumente Hispaaniasse kolimiseks. 2025. aasta septembri alguses lahkus perekond Eestist, kus nad olid veetnud peaaegu viis aastat.
Sinine kaart
„Elamisloa pikendamise raskused mõjutavad eriti raskelt just perekondi,“ märgib Alexander Kilmet.
Tema praktikas on juba mitu juhtumit, kus Eestisse enne 2022. aastat tööle tulnud inimesed registreerivad Eestis abielu, seavad end sisse, integreeruvad edukalt kohalikku kogukonda, võtavad isegi korteri ostmiseks laenu, sidudes Eestiga pikaajalisi plaane. Kuid kui saabub aeg pikendada EL-i sinist kaarti (EU Blue Card), puutuvad nad kokku arvukate takistustega.
Sinine kaart on omamoodi „tööviisa“ väljastpoolt EL-i riike pärit kõrgelt kvalifitseeritud spetsialistidele, mis annab õiguse ajutiseks elamiseks ja töötamiseks liidu riikides. Euroopas on sinise kaardi süsteem kehtinud juba üle kümne aasta ning seda peetakse oluliseks vahendiks talentide meelitamisel.
2023. aastal kiitis Riigikogu kolmandal lugemisel heaks välismaalaste seaduse muudatused, kohandades seda Euroopa sinise kaardi direktiiviga. Muudatuste vastuvõtmisega viis Eesti oma seadusandluse formaalselt vastavusse üleeuroopaliste normidega. Praktikas osutus olukord aga teistsuguseks.
Nagu Alexander Kilmet märgib, on viimase aasta jooksul märgatavalt kasvanud juhtumite arv, kus sinise kaardi pikendamine või saamine muutub tõeliseks katsumuseks.
„Kui varem oli protseduur arusaadav ja ettearvatav, siis nüüd kohustatakse taotlejaid esitama dokumente, mida Euroopa õigus üldse ei nõua. Tulemus – taotlused jäävad läbi vaatamata,“ ütleb jurist.
Näiteks palutakse esitada sõjaväelisi dokumente – isegi neilt, kes pole kunagi ajateenistuses olnud, või andmeid sugulaste kohta.
Samal ajal, nagu märgib jurist, näeb EL-i direktiiv 2021/1883 ette ainult kolm võimalikku lahendust: sinise kaardi pikendamine, pikendamisest keeldumine või selle äravõtmine. Kõik, mis väljub nende variantide raamest, rikub sisuliselt Euroopa norme.
Probleem ja lahendused
„Poliitiline taust mängib suurt rolli: Eesti migratsioonipoliitika on muutunud märgatavalt rangemaks,“ nendib Alexander Kilmet.
Ta märgib ka tugevdatud kontrolli nende riikide kodanike suhtes, kes on seotud sõjategevusega, ehkki Eesti Vabariigi põhiseadus keelab otseselt diskrimineerimise rahvusliku kuuluvuse alusel.
„IT-sektorisse kuulumine on oht Eesti riiklikule julgeolekule,“ ütleb jurist. „Sagedane keeldumise alus on oletatav oht riiklikule julgeolekule, mis on seotud Venemaa kodakondsuse, IT-eriala ja sõjalise kateedri olemasoluga taotleja ülikoolis (mida taotleja ei pruukinud isegi külastada), ning hüpoteetiline IT-spetsialistide värbamise oht.
Sarnased probleemid on puudutanud ka idufirmade omanikke, kelle tegevuse sisuks on innovaatiliste ideede ja tehnoloogiate arendamine. Ideaalses maailmas on idufirmad majandusmuutuste katalüsaatorid, muutudes edukateks ärideks. Kõik idufirmad kiidab heaks startup-komitee, alles pärast seda saab taotleda startup-viisat või elamisluba.
Juristi sõnul on peamine põhjus selles, kuidas Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tõlgendab välismaalaste seadust.
„Formaalselt loetakse näiteks tingimus “luua start-up” täidetuks juba ettevõtte registreerimise etapis, ilma seoseta selle edasise arenguga. Kuid elamisloa pikendamisel hakatakse kohaldama täiendavaid kriteeriume: äritegevuse skaleeritavust, lisandväärtust, maksunäitajaid, majanduslikku panust,“ loetleb Kilmet. „Need kriteeriumid ei ole seaduses sätestatud ja just selles peitubki õiguslik ebakindlus. Ettevõtja ei tea, mida riik temalt mõne aasta pärast ootab, ja ei saa teha pikaajalisi plaane.“
Ta on veendunud, et probleemi saab lahendada ainult seadusandlikul ja administratiivsel tasandil.
„Esiteks, tuleb sätestada selged kriteeriumid elamisloa pikendamiseks: käive, töötajate arv, investeeringud või muud näitajad. Startup-komitee hindab ettevõtte innovaatilisust ja just tema otsus peaks olema võtmetähtsusega,“ ütleb jurist.
„Teiseks on vaja tagada pikaajaline prognoositavus. Täna kehtib komitee otsus viis aastat, seejärel veel viis. Kuid edasi peab ettevõtja otsima elamiseks teisi aluseid.“
Ta rõhutab: „Ilma selge 10–15 aasta perspektiivita riskib Eesti kaotada spetsialiste, keda ta ise siia meelitab.“
Miljonitöötajad
Samal ajal käivitab riik Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutuse (EISA) abiga uue etapi projektis Work in Estonia – programmis, mis on mõeldud kõrgelt kvalifitseeritud töötajate meelitamiseks Eestisse ja meie riigi kui tehnoloogiavaldkonna spetsialistide rahvusvahelise sihtkoha edendamiseks.
Nendel eesmärkidel otsib EISA programmi partnerit hankega: kaheaastase raamlepingu maksumus on tingimuste kohaselt ligikaugu 900 000 eurot.
Millele kavatseb sihtasutus kulutada pea miljon eurot?
Nagu Work in Estonia projekti juht Kristi Veskus selgitab, on eesmärk teha globaalne talent Eestis olevatele ettevõtetele kättesaadavaks, et täita IKT (info- ja kommunikatsioonitehnoloogia) ja inseneeria töökohti valdkondades, kus kohalikku kompetentsi ei saa selle vähesuse tõttu rakendada.
Summa 900 000 eurot tuleb Veskuse sõnul tööde eeldatavast maksumusest kahe aasta jooksul.
„Hankega planeerime eeskätt digiturunduse fookusega tegevusi, et hoida Eesti pildil välistalendi jaoks atraktiivse karjäärisihtriigina ning soodustada kandideerimist siinsetele kõrget kvalifikatsiooni eeldavatele valdkondlikele tööpakkumistele,“ selgitab ta.
See summa sisaldab tema sõnul nii vajaduspõhiseid kampaaniaid kui ka püsitegevusi – et hoida Eesti nõutud välistalendi jaoks eelistatud ja atraktiivse karjäärisihtriigina.
Ta lisab, et hange võimaldab tellida selle summa ulatuses töid, kuid tellida võib ka vähem, vastavalt vajadusele.
„Eesmärgiks ei ole tellida maksimaalse summa ulatuses töid,“ ütleb Kristi Veskus. „Vajaduse defineerib meie jaoks majanduse kasvutsükkel – kui majandus kasvab ja ettevõtetel on rohkem tööjõudu vaja, siis me aktiveerime enda turundustegevused, aga kui majandus ei ole kasvufaasis ja tööjõudu vajatakse vähem, siis hoiame enda tegevused miinimumtasemel.“
Tuleb märkida, et projekti Work in Estonia käivitas Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus 2015. aasta aprillis. Selle esialgne eesmärk oli meelitada Eestisse IT-spetsialiste Soomest – eelkõige neid, kes olid kaotanud töö Nokias.
Kuid nagu hiljem tunnistasid eksperdid, sealhulgas toonane ettevõtlusminister Urve Palo, ei saavutanud projekt Work in Estonia seatud eesmärke ega õigustanud ootusi. Põhjus – palgatase Eestis osutus Soome spetsialistide jaoks konkurentsivõimetuks.
2017. aastal jõudis ministeerium järeldusele, et programm on siiski vajalik, ja seadis uue eesmärgi – kutsuda riiki 2000 IT-spetsialisti väljastpoolt Euroopa Liitu.
EISA toob argumente Work in Estonia programmi kasuks.
Nagu Kristi Veskus märgib, on 2023. aasta algusest kuni 2025. aasta keskpaigani on Work in Estonia tegevuste tulemusena asunud Eestisse tööle üle 1000 välistalendi.
2022. aasta maksumõju analüüsi kohaselt ulatusid välisspetsialistide maksutulud riigile 75,68 miljoni euroni (selle hulka on arvestatud vaid mitte EL kodanikud ehk tegelik maksutulu on oluliselt suurem, selgitab Veskus). Maksutulu hulgas on nii otsesed tööjõu- ja tarbimismaksud, aga ka näiteks tulumaks ettevõtte dividendidelt, aktsiisid, tollimaks jm.
Järgmine maksumõju analüüs valmib 2026. aasta alguses.
Teine argument on Veskuse sõnul see, et projekt annab panuse, et Eesti kui atraktiivse elu- ja töökohariigi positsioon rahvusvahelistes võrdlusuuringutes tõuseks pidevalt. Ta viitab The Global Talent Competitiveness Index (GTCI) andmetele – see on globaalne edetabel, mis hindab kui hästi suudab riik talente (nii kohalikke kui ka välistalente) meelitada, arendada ja hoida.
Edetabeli andmetel oli 2020.a. Eesti 132 riigi hulgas 24. kohal. Värskeim raport on aastast 2023 ning seal on Eesti tõusnud 20 positsioonile. 2024 tulemused avaldatakse käesoleva aasta detsembris.
Praegu töötatakse välja Work in Estonia strateegia eesmärke aastateks 2026–2028. Lähima kahe aasta jooksul plaanib EISA meelitada IT-töötajaid Brasiiliast, Mehhikost, Rootsist, Hispaaniast, Saksamaalt ja teistest riikidest.
Siia ja siit ära
„Samal ajal pöörduvad minu poole tipptasemel IT-spetsialistid, kes juba töötavad Eesti idufirmades ja turuliidrite juures – Boltis ja teistes,“ ütleb jurist Alexander Kilmet. „Paljud on saanud sinise kaardi, maksavad makse ja loovad riigi digitaalset tulevikku. Kuid neile ei pikendata elamisluba üksnes seetõttu, et nad on pärit agressorriigist ja neid võidakse formaalselt pidada „ohuks riiklikule julgeolekule“.“
Tuleb välja, et ühe käega kutsub riik meile kvalifitseeritud spetsialiste ja kulutab selleks suuri summasid, teise käega aga loob takistusi neile, kes on juba saabunud ja töötavad.
Küsimusele, kas EISA koordineerib oma tegevust Siseministeeriumi ja Politsei- ja Piirivalveametiga (PPA), vastab Kristi Veskus, et elamislubade teema on Siseministeeriumi ja PPA haldusala.
„Küll aga Work in Estonia praegune kogemus näitab, et ettevõtted on üldjuhul lahkuvate töötajate suhtes toetavad,“ lisab ta. „Näiteks jagatakse teiste ettevõtetega infot, millise profiiliga töötajaid nende juurest vabaneb, antakse enda poolt soovitused kaasa ehk toetatakse ja väärtustatakse töötajaid.“
Jah, ettevõtted annavad soovitusi ja tipptasemel spetsialistid saavad endale teised ettevõtted ja teised riigid.
„Üks minu klient, kes meie büroo abiga sai edukalt elamisloa, lahkus ettevõttest, mis on Eestis number üks, ja kolis sarnaste nõudmistega teise Euroopa riiki tööle,“ ütleb Alexander Kilmet. „Kaitse saamiseks pöörduvad nüüd juba tema kolleegid. Paradoks: riik kulutab sadu tuhandeid eurosid turundusele, et tuua uusi spetsialiste, kuid ei hoia ega kaitse neid, kes on juba siin, süsteemi integreeritud ja reaalselt majandust edasi viivad.“
Teadmiseks
Kvoot pole lagi
Nagu portaal RusERR teatab, võib välismaalaste seadusesse kavandatavate muudatuste kohaselt tööjõupuudusega tegevusaladele tuua rohkem välistööjõudu ning neile tuleb maksta 80 protsenti Eesti keskmisest palgast. Praegu läheksid niisuguste valdkondadena arvesse töötlev tööstus, veondus ja laondus.
Sisserände piirarvu alusel saab Eestis igal aastal anda ligi 1300 tähtajalist elamisluba. See piirarv on ennekõike mõeldud kaitsma tööturgu odava välistööjõu eest.
Eelnõu näeb ette, et tööjõupuudusega tegevusaladel saaks edaspidi anda tähtajalise tööloa sisserände piirarvu väliselt ning lisaks ei ole sel puhul vaja ka töötukassa luba.
Ka näeb seadusemuudatus ette, et välistöötajale tuleb maksta vähemalt 80 protsenti Eesti keskmisest brutopalgast. See oli eelmisel aastal 1981 eurot kuus, millest 80 protsenti tähendaks 1585-eurost töötasu.
Eelnõu seletuskirja kohaselt süveneb tööjõupuudus tulevikus veelgi: töötlevas tööstuses jääb edasistel aastatel puudu umbes 490 tootmise ja töötlemise kõrgharidusega spetsialisti, tervishoiusektoris 1300 meediku ringis ja IKT sektoris 1550 inimest aastas.
Kommentaar
Marina Kadak, Politsei- ja Piirivalveameti identiteedi ja staatuste büroo vanemkomissar
PPA ülesanne on tagada Eesti elanike ja siia tulevate inimeste turvalisus ja sellest eesmärgist lähtume oma igapäevases töös ja otsuste tegemisel.
Oleme alates Venemaa täiemahulisest sissetungist Ukrainasse vaadanud üle oma tööprotsesse ja läinud vastavalt ümbritsevale julgeoleku olukorrale elamislubade menetlemisel karmimaks ja põhjalikumaks. See võibki tingida olukorra, kus sellest tulenevalt inimesed tunnevad, et oleme elamislubade läbivaatamisel liiga karmid.
Peame arvestama rändega kaasnevate kõrgendatud riskidega ja Eesti peab teadma, kes on need inimesed, kes meie juurde elama asuvad. See tähendab, et me uurime inimeste tausta, küsime vajadusel tõendeid ja andmeid, mis on elamisloa taotluse otsuses tähtsad.
Vaatame iga elamisloa taotluse läbi eraldiseisvalt ning otsuse elamisloa andmise või sellest keeldumise kohta saame teha vaadates otsa nendele dokumentidele ja andmetele, mis on meile esitatud ja mis meil endil olemas on.
On tavapärane, et taotluse läbivaatamisel on menetleja inimesega kontaktis, küsib juurde täiendavaid andmeid ja selgitab miks on neid vaja. Kui taotluses küsitud täiendavad dokumendid puuduvad, ei tähenda see automaatselt negatiivset tulemust. Otsus võib tulla ka positiivne, kuid selle täpsemad tagamaad sõltuvad konkreetse menetluse asjaoludest. Juhul, kui inimene ei ole otsusega rahul või ta tunneb, et tema õigusi on riivatud, saab ta soovi korral PPA otsuse kohtus vaidlustada.
Senistes otsustes on ka kohtud toonud välja, et Eestisse elama asumiseks antava tähtajalise elamisloa andmise eesmärk on võimaldada Eestisse elama jääda välismaalasel, kes on Eestisse elama asunud tähtajalise elamisloa alusel ja kelle Eestisse elama jäämine on kooskõlas avalike huvidega.
Samuti on kohtud korduvalt oma otsustes viidanud, et tähtajalise elamisloaga Eestis elavatel välismaalastel tuleb arvestada ajaoluga, et iga uue taotluse esitamisega vaatab PPA nende taotluse uuesti üle ning hindab, kas esitatava loa andmise ja pikendamise tingimused on täidetud ega esine keeldumise alust. Seega peavad tähtajalise elamisloaga Eestis elavad välismaalased arvestama, et neile ei pruugita uut elamisluba anda või olemasolevat pikendada.
Sel aastal on iduettevõttes töötamise elamisloa taotlemisel või pikendamisel saanud positiivse vastuse 83 inimest, kuuel juhul on menetlus lõpetatud ja kolmel korral on selle andmisest keeldutud.
