Apteekides vabamüügis olevaid ravimeid peetakse üldjuhul kui mitte päris süütuteks, siis vähemalt ohututeks. Neist ei osata oodata varjatud ohte ning tundub, et igaüks on suuteline ise aru saama, kuidas, millal ja mida võtta. Ka apteekrid müüvad neid vahendeid liigseid küsimusi esitamata – kasutusjuhend on kaasas, klient on teadlik, mis seal ikka juhtuda saab? Sellegipoolest nendivad arstid ja apteekrid, et käsimüügiravimitest sõltuvusse sattumise juhtumeid on üha enam. Miks tekib ravimisõltuvus ja kas sellest on võimalik vabaneda, uuris MK-Estonia.
Meie lugeja Violetta (48) tunnistab, et ei märganudki, kuidas tema elu muutus sõltuvaks tavalistest ninatilkadest.
„Eelmise aasta kevadel algas mul nohu – selles polnud midagi erilist, ilmad muutusid, kord oli soe, siis jälle külm, külmetuda oli lihtne,“ räägib Violetta. „Ainult et see ei tahtnud kuidagi üle minna ja hakkasin mõtlema, et ega mul allergia pole alanud? Sellest räägitakse ja kirjutatakse ju praegu palju. Nina oli kinni, öösiti ärkasin õhupuuduse tõttu üles. Lõpuks läksin apteeki ja ostsin ninasprei, mida apteeker soovitas. Pihustasin – ja juba minuti pärast hakkas kergem. Mõtlesin siis veel: milline õnn, et on olemas nii lihtsad asjad! Lõpuks ometi saan ma piinadeta uinuda.“
Esimestel päevadel kasutas Violetta spreid vastavalt kasutusjuhendile. Hiljem ravimi toime veidi vähenes ja ta suurendas pisut annust.
„Aga mis sa teed, kui hingata ei saa?“ laiutab ta käsi. „Kuidagi peab ju elama, töötama ja magama.“
Violetta meenutab: „Alguses tundus, et midagi hullu ei tohiks juhtuda. Ütlesin endale: „Veel paar-kolm päeva ja kõik läheb üle.“ Aga ei läinud ega läinud… Paari nädala pärast kandsin ma spreid juba pidevalt kotis kaasas. Seejärel tekkis teine: üks koju, teine tööle. Kui tundsin, et nina on kinni, sirutasin esimese asjana käe võlukilkadega pudeli järele.“
Violetta sõnul on kõige hirmutavam hetk see, kui saad äkki aru, et ilma ravimita enam hakkama ei saa.
„Mitte lihtsalt “ebamugav” või “ebameeldiv”, vaid sa tõepoolest ei saa enam ilma selleta olla. Nina läheb täiesti kinni. Tekib paanika, ärrituvus, unetus,“ loetleb ta. „Proovisin maha jätta. Lugesin internetist nõuandeid: „tuleb ära kannatada“, „elada üle mõned päevad“. Pidasin vaevu mõnda aega vastu, kuid kui ebamugavustunne muutus juba täiesti väljakannatamatuks, kasutasin tilkasid uuesti. Sest peaaegu hingamata pole ju võimalik normaalselt elada!“
Nüüdseks on möödunud peaaegu aasta ja nagu Violetta ütleb, on tal kodus need tilgad kõikjal. Kodust väljudes kontrollib ta automaatselt, kas võttis need kaasa.
„Kui unustan – tekib ärevus. Päris ehtne, füüsiline. Ma ei suuda keskenduda, ei saa rahulikult ühistranspordis sõita, ei saa töötada – küsin end töölt vabaks ja jooksen apteeki. Vahel taban end mõttelt, et see on sõltuvus. Kõige ehtsam,“ ütleb Violetta. „Ja kõige kibedam on see, et ma ju ise ajasin end sellesse seisu. Arvasin, et olen targem kui see, kes tilkadele infolehe kirjutas. Et tootjad kindlasti pingutasid ohutusega üle ja midagi ei juhtu, kui pihustan rohkem ja kasutan kauem. Praegu kahetsen väga, et tookord, eelmisel kevadel, ei peatunud ma õigel ajal. Oleksin pidanud pöörduma perearsti poole, aga nüüd piinab mind hirm, et arst ütleb – on liiga hilja, enam ei anna midagi teha…“
Nina püsti
Selliseid juhtumeid esineb sagedamini, kui arvata võiks, ning apteekides puututakse nendega regulaarselt kokku – eriti kui tegemist on valuvaigistite ja veresooni ahendavate ninaspreidega. Seejuures puuduvad seni riiklikud uuringud, mis võimaldaksid probleemi ulatust Eestis täpselt hinnata.
„Inimeste kalduvus ravimsõltuvuse tekkeks on erinev,“ selgitab Jüri Tervisekeskuse perearst Alina Terep. „Seda mõjutavad korraga mitmed tegurid: närvisüsteemi individuaalsed omadused, ärevustase, varasemad kogemused sõltuvustega, krooniline stress, kaasuvate haiguste olemasolu ja sotsiaalsed asjaolud. Seetõttu võib sõltuvuse tekkimist pidada mitmeteguriliseks protsessiks. Etteulatuvalt ja sajaprotsendilise täpsusega ennustada, kes võib kuuluda kõrgenenud riskiga rühma, on reeglina võimatu. Küll aga vähendavad seda riski oluliselt tähelepanelik suhtumine infolehtedesse, soovitatud ravikestusest kinnipidamine ja õigeaegne spetsialisti poole pöördumine.“
Käsimüügiravimitest, mis võivad potentsiaalselt sõltuvust tekitada, nimetab arst esmajärjekorras veresooni ahendavaid ninatilku ja -spreisid ning stimuleerivaid lahtisteid.
Doktor Terepi sõnul on nohu ja ninakinnisus kevadhooaja ühed sagedasemad kaaslased. Enamasti ei pöörduta sellise „tühise asjaga“ arsti poole, vaid ostetakse apteegist tilgad – õnneks on nende valik tänapäeval väga lai.
Kuid kaugeltki mitte kõik ei oska neid õigesti kasutada ega suuda õigel ajal lõpetada. Selle tagajärjel võib välja kujuneda sõltuvus ninatilkadest, millega puutuvad üha sagedamini kokku ka arstid.
„Ühed populaarseimad vahendid nohu korral on nasaalsed dekongestandid – veresooni ahendavad spreid. Need preparaadid mõjutavad nina limaskesta veresooni, vähendades turset ja kergendades hingamist. Kuid pikaajalisel kasutamisel võivad need tõepoolest sõltuvust tekitada,“ ütleb arst. „Ega ilmaasjata ei tuleta apteeker selliste vahendite väljastamisel tavaliselt meelde, et soovitatav ravikuur on maksimaalselt 5–7 päevaSelle aja ületamisel võib tekkida ninakinnisus, mis pole tingitud enam külmetusest või allergiast, vaid ravimi ärajätmisest.“
Arsti sõnul saab enamikul juhtudel, isegi kui sõltuvuse ilmingud on juba tekkinud, probleemi veel iseseisvalt lahendada, lõpetades tilkade kasutamise.
„Esimestel päevadel on võimalik väljendunud ebamugavustunne, kuid nina limaskest taastub järk-järgult. Kui aga taastumisperiood venib pikemaks või sümptomid on tugevalt väljendunud, tasub pidada nõu apteekri või perearstiga,“ soovitab doktor Terep.
Väljakujunenud sõltuvuse või muude pikaajalise ninakinnisuse põhjuste korral määravad arstid reeglina hormonaalseid ninaspreisid. Need ei tekita sõltuvust ja vähendavad limaskesta põletikku.
„Kuid on ka juhtumeid,“ hoiatab perearst, „kus patsiendid on kasutanud veresooni ahendavaid preparaate aastaid ning sellisel juhul ei pruugi hormonaalne sprei olla piisavalt tõhus. Sellistes olukordades suunatakse patsient tavaliselt edasisteks uuringuteks ja raviks otorinolarüngoloogi ehk kõrva-nina-kurguarsti poole. Ravi kestus on igal patsiendil individuaalne ja sõltub tema seisundi raskusest.“
Lai sõltuvuste spekter
Harjumus võib kujuneda ka teiste käsimüügiravimite suhtes.
„Eraldi tähelepanu väärivad lahtistid. On inimesi, kellel on suurem kalduvus kõhukinnisuse tekkimiseks. Kuid absoluutses enamikus juhtudest õnnestub probleem lahendada adekvaatse toitumise, piisava vedeliku tarbimise ja füüsilise aktiivsusega,“ ütleb doktor Terep.
Samas märgib ta, et esineb ka olukordi, kus ainult toitumisest ei piisa – näiteks väheliikuva eluviisi, opioidide või teiste sarnaste kõrvaltoimetega ravimite ja toidulisandite tarvitamise korral. Sellistel puhkudel võib osutuda vajalikuks lahtistite pikaajaline kasutamine.
„Oluline on mõista, et kõik lahtistid ei ole ühesugused. Leidub ka ohutuid variante, mis sobivad pikaajaliseks kasutamiseks. Reeglina toimivad need leebemalt ja hoiavad soolevalendikus vett, tänu millele muutub väljaheide pehmemaks ja seda on kergem väljutada. Selliste vahendite hulka kuuluvad laktuloos, psüllium, kiudaineid sisaldavad toidulisandid ja teised sarnased vahendid,“ selgitab arst.
Samas lisab ta, et on olemas lahtisteid, mis stimuleerivad otseselt soolestiku peristaltikat, sekkudes selle töösse. Neid preparaate tuleks tõepoolest kasutada vaid piiratud aja jooksul, kuna pikaajalisel tarvitamisel võivad need tekitada harjumust ja halvendada soolestiku loomulikku funktsiooni.
Samuti kurdavad mõned, et ka ilma retseptita müüdavad köharavimid tekitavad vahel sõltuvust. Arst aga sellega ei nõustu.
„Enamik köharavimitest, mida patsiendid tavaliselt apteegist soetavad, ei tekita sõltuvust. Kodeiini ja sarnaste ainetega preparaadid on Eestis väljastatavad vaid arstiretsepti alusel, seega ei kuulu need käsimüügiravimite hulka,“ jätkab arst. „Apteekides pakutavaid levinumaid antihistamiinikume peetakse soovitatud annuste järgimisel pikaajalisel kasutamisel ohutuks. Melatoniin ja paiksed valuvaigistid ei tekita reeglina füüsilist sõltuvust ning mitmel puhul on nende toime suuresti seotud platseeboefekti ja subjektiivse mugavustundega.“
Arst rõhutab: paljude jaoks on ravimsõltuvus pigem psühholoogiline nähtus, kus polegi niivõrd oluline see, kuidas tablett organismile mõjub, vaid pigem selle sissevõtmise fakt iseenesest.
„Kui jutt käib näiteks palderjani võtmisest enne potentsiaalselt stressirohket sündmust, võib selline rituaal vähendada ärevustaset ja anda inimesele tunde, et ta kontrollib olukorda. Mõistlikes piirides ei ole see probleemiks,“ räägib doktor Terep. „Platseeboefekt on meditsiinis tuntud juba väga ammu. Mina isiklikult ei näe tõsist ohtu selles, kui patsient kasutab teatud “rituaale”, eeldusel, et see ei takista vajalikku ravi. Oluline on, et inimene ei asendaks tõeliselt vajalikku teraapiat n-ö tühjade vahenditega – näiteks ei loobuks bakteriaalse kopsupõletiku korral antibiootikumidest, kui arst on nende osas kindel on.“
Nii ei tasu teha
Rääkides vigadest, mida käsimüügiravimite kasutamisel kõige sagedamini tehakse, märgib Südameapteegi proviisor Mariana Džaniašvili, et kõige sagedamini ületavad patsiendid annust ja võtavad ravimeid soovitatust kauem.
Levinud on ka teine viga – mitme ravimi samaaegne kasutamine ilma nende koostist ja võimalikke koostoimeid kontrollimata.
Sageli ignoreerivad inimesed ka vastunäidustusi ja kõrvaltoimeid: näiteks võivad mittesteroidsed põletikuvastased ravimid avaldada negatiivset mõju maole ning südame-veresoonkonnale.
„Vigu esineb ka manustamisviisides: tilku või salve kasutatakse liiga tihti ja liiga kaua ning lahtisteid võetakse regulaarselt, mistõttu soolestik „unustab“ aja jooksul, kuidas iseseisvalt töötada,“ loetleb proviisor. „Väga tüüpiline olukord on mitme sama toimeainega preparaadi samaaegne tarvitamine: näiteks külmetuspulbri võtmine koos valuvaigistitega või mitme valuvaigisti korraga kasutamine. Selle tulemusena võib inimene märkamatult ületada paratsetamooli, ibuprofeeni ja teiste ainete lubatud ööpäevast annust – see on üks ohtlikumaid vigu.“
Lisaks sellele, märgib Džaniašvili, võetakse ravimeid mõnikord koos kohvi, mahla või alkoholiga, samuti võetakse vaid osa tabletist – ehkki mõningaid ravimeid ei tohi poolitada! – mis võib samuti mõjutada nende tõhusust ja ohutust.
Apotheka proviisor Margit Karileet ütleb, et inimesed võtavad ravimeid liiga sageli või lubatust suuremas doosis, lootuses, et toimeefekt suureneb, kuid tegelikult suureneb nii kõrvaltoimete ja koostoimete risk.
Sageli soovitakse sümptomi kiiret leevenemist, samal ajal põhjusega mitte tegeledes. Ei mõisteta, et selleks, et takistada terviseseisundi halvenemist, on vaja ka mitmekülgset ja tervislikku toitumist, juua igapäevaselt piisavas koguses (1,5-2 l) vett, korralikku ööund (7-8 h) ja piisavalt füüsilist aktiivsust.
„Ravimite õigeks ja ohutuks tarvitamiseks tuleks alati pidada nõu arsti või apteekriga ning lugeda hoolikalt ravimi infolehte,“ tuletab ta meelde.
Kas iseseisvalt saab hakkama?
Apteekrite kogemus näitab, et enamik inimesi saab harjumusest lahti, kui neile selgitada, miks harjumus tekib ja kuidas keha uuesti tasakaalu aidata.
„Ehkki alguses võib olla keeruline, sest enesetunne halveneb ja keha peab õppima probleemidega ise toime tulema, vajab sellega tegelemine järjepidevust,“ selgitab Margit Karileet.
„Tavaliselt kasutatakse annuse või kasutamise vähendamist, toetavaid alternatiive, vajadusel arsti poole suunamist.“
Mariana Džaniašvili ütleb, et arsti abi on eriti vajalik järgmistel juhtudel:
- ravimit on tarvitatud soovitatud ajast kauem,
- ravimist loobumisega kaasnevad raskused (sümptomid naasevad, seisund halveneb),
- elukvaliteet langeb,
- ravimi ärajätmisel ilmnevad tugevad sümptomid (näiteks unetus või tugev nohu),
- on tekkinud kõrvaltoimed,
- inimesel on kroonilisi haigusi või ta võtab teisi ravimeid,
- on alust kahtlustada kuritarvitamist (psühholoogiline tung ravimeid tarvitada).
„Arst saab aidata annust ohutult vähendada, leida alternatiivi või soovitada ravi võõrutusnähtude leevendamiseks,“ selgitab Mariana Džaniašvili.
Kes on riskirühmas?
„Täiesti kindlalt ette ennustada ei ole võimalik, kas inimesel võib olla suurem tõenäosus kujundada ravimi suhtes harjumus või sõltuvus,“ tõdeb Margit Karileet. „Kuid teatud riskitegurid ja mustrid siiski aitavad seda hinnata: varasem sõltuvus, psühholoogilised tegurid (unehäired, depressioon, stress), isiksuse eripärad (iseravimine, raskused ebamugavuse talumisel jm), ravimi farmakoloogiline toime (nt nina tursespreid, stimuleerivad lahtistid) või kasutuse eesmärk (kui nt “igaks juhuks” või kauem kui ravijuhised soovitavad) võivad soodustada sõltuvuse või harjumuse teket.“
Millised käsimüügiravimid võivad tekitada harjumust?
- Nasaalsed veresooni ahendavad tilgad ja spreid
Toimeainete näited: ksülometasoliin, oksümetasoliin. Kui kasutada neid kauem kui 5–7 päeva, tekib “tagasilöögiefekt” ehk medikamentoosne riniit: pärast ravimi toime lõppemist limaskesta turse tugevneb ning tekib püsiv ninakinnisus. Tekib nõiaring – inimene on sunnitud hingamiseks vahendit uuesti kasutama.
- Lahtistid (eriti stimuleerivad)
Toimeainete näited: bisakodüül, senna. Pikaajalisel kasutamisel võivad põhjustada „laisa soole“ sündroomi – soolestiku loomuliku peristaltika nõrgenemist. Võimalikud on vee- ja elektrolüütide tasakaalu häired. Mõnikord kasutatakse neid valel eesmärgil, näiteks kehakaalu kontrollimiseks.
- Valuvaigistid ja põletikuvastased ravimid
Näited: ibuprofeen, paratsetamool, MSPVA-d, kombineeritud preparaadid kofeiiniga. Kujuneb välja tolerantsus – soovitud efekti saavutamiseks on vaja annust suurendada. Võimalik on „valuvaigistitest tingitud peavalu“, mis imiteerib algset valu ning millega kaasneb väsimus, ärrituvus ja iiveldus.
- Uinutid ja rahustavad käsimüügivahendid
Näited: melatoniin, palderjan ja teised taimsed vahendid. Võivad tekitada psühholoogilist sõltuvust: ilma ravimita tekib ärevus või hirm uinumisraskuste ees. Regulaarsel tarvitamisel võib tekkida vajadus annust suurendada.
- Süsteemse toimega nohu- ja külmetusravimid
Toimeainete näited: pseudoefedriin, triprolidiin, feniramiin, klemastiin. Sisaldavad sedatiivse või stimuleeriva toimega komponente. Valel kasutamisel (soovitatust sagedamini või kauem) võib välja kujuneda sõltuvus ja tekkida vajadus annuseid suurendada, kuna ilma ravimita tekib ebamugavustunne.
- Kõhulahtisuse vastased vahendid
Näide: loperamiid. Suurtes annustes võib avaldada opioididega sarnast toimet, mis tekitab kuritarvitamise riski.
Teadmiseks
Kuidas avaldub harjumus või sõltuvus?
- vajadus suurendada annust endise toime saavutamiseks (tolerantsus);
- võõrutussündroom: rahutus, ärrituvus või ebameeldivad füüsilised aistingud;
- tunne, et ilma ravimita sümptomid tugevnevad (näiteks on nina jälle kinni);
- tunne, et ravim on normaalseks enesetundeks “vajalik”;
- ärevus katsel ravimi tarvitamine lõpetada;
- kasutamise jätkamine vaatamata selle kahju mõistmisele.
See on oluline!
Praktilised nõuanded
- arutage ka käsimüügiravimite kasutamise võimalikke tagajärgi apteekriga – ta oskab selgitada ohutut ravikestust, vastunäidustusi ja alternatiive;
- jälgige kasutamise kestust. Ninatilgad – mitte üle 5–7 päeva;
- valuvaigistite sage tarvitamine võib tekitada „ravimist tingitud peavalu“;
- lugege alati infolehte ja ärge ületage soovitatud ravi kestust;
- kahtluste tekkimisel pöörduge spetsialisti poole.
