Organisatsioon, mida aastakümneid nimetati planeedi naftaklubiks, elab läbi ilmselt kõige valusamat kriisi alates 1980. aastate naftasõdadest. Alates 1. maist lahkusid Araabia Ühendemiraadid ametlikult kartellist – struktuurist, mis on enam kui pool sajandit püüdnud hoida kontrolli all maailma naftaturgu ja selle hindu. MK-Estonia uuris ekspertidelt, kas uus naftasõda on võimalik ning kuidas võib toimuv mõjutada kütuse hindu Eestis.
Araabia Ühendemiraatide lahkumine OPECist ei ole turu jaoks pelgalt formaalsus. Emiraadid olid alliansi üks mõjukamaid osalisi ning üks väheseid riike, mis suudab tootmist kiiresti suurendada.
OPEC (ehk ingl. k. The Organization of the Petroleum Exporting Countries – Naftat Eksportivate Riikide Organisatsioon) loodi juba 1960. aastal Bagdadis. Toona otsustasid viis riiki – Saudi Araabia, Iraan, Iraak, Kuveit ja Venezuela, et nad ei taha enam sõltuda lääneriikide naftakorporatsioonidest ning soovivad ise määrata naftaturu mängureegleid.
Hiljem kujunes organisatsioonist võimas mõjutusmehhanism maailma majanduses: tootmist vähendades tõstis OPEC nafta hinda, tootmist suurendades jahutas turgu.
2016. aastal tekkis OPECi ümber veel üks struktuur – OPEC+, kuhu kuuluvad ka riigid, mis kartelliga ametlikult liitunud ei ole, näiteks Venemaa.
Nüüd on aga see seni peaaegu kõigutamatuna tundunud mehhanism hakanud tõrkuma.
Abu Dhabis põhjendatakse organisatsioonist lahkumist pragmaatiliselt. Araabia Ühendemiraatide energiaminister Suhail al-Mazrouei ütles Reutersile, et riik ei taha enam piirata oma tootmist kvootidega ning peab arvestama investorite huvidega. Emiraadid on investeerinud miljardeid dollareid naftatootmisvõimsuse suurendamisse ja loodavad lähiaastatel eksporti järsult kasvatada.
Sisuliselt andsid Araabia Ühendemiraadid mõista, et ajastu, mil riigid olid valmis OPECi kollektiivse distsipliini nimel ohverdama oma tulusid, hakkab lõppema.
ADNOCi juht (ADNOC ehk Abu Dhabi National Oil Company on Araabia Ühendemiraatide riiklik nafta- ja gaasikompanii ning üks maailma suuremaid naftatootjaid) Sultan al-Jaber rõhutas hiljem, et OPECist lahkumine „ei ole suunatud kellegi vastu“ ning on seotud üksnes riigi pikaajalise strateegiaga. Paljud analüütikud on aga teisel arvamusel ja rõhutavad, et konflikt Abu Dhabi ja Saudi Araabia vahel on küpsenud juba kaua.
Juba mitu aastat tagasi kirjutas The Economist, küsides „Kas Emiraadid lõhuvad OPECi?“, Araabia Ühendemiraatide ja Saudi Araabia süvenevatest erimeelsustest tootmiskvootide üle ning Abu Dhabi soovist ajada iseseisvamat naftapoliitikat.
Norra energiakonsultatsioonifirma Rystad Energy analüütik Jorge León peab Araabia Ühendemiraatide lahkumist „OPECi struktuurseks nõrgenemiseks“. Tema sõnul olid just Saudi Araabia ja Emiraadid kaks riiki, kellel oli tegelik vaba tootmisvõimsus naftatootmise kiireks suurendamiseks – ja seega ka võimalus turgu mõjutada.
Veel teravamalt väljendus naftaekspert Gary Ross ettevõttest Black Gold Investors. Tema hinnangul ajasid Araabia Ühendemiraadid tegelikult juba ammu omaenda mängu ning jäid kartelli liikmeks vaid vormiliselt, vahendas Reuters.
Peamine küsimus on nüüd, kuidas mõjutab toimuv nafta hinda.
Osa analüütikuid kardab uut hinnasõda: kui suurimad naftat tootvad riigid hakkavad omavahel konkureerima ja tootmist järsult kasvatavad, võivad naftahinnad taas kokku kukkuda – nagu juhtus 2020. aastal Saudi Araabia ja Venemaa vaidluse ajal.
Teised eksperdid leiavad, et praegu mõjutavad nafta hinda OPECi otsustest rohkem Lähis-Ida olukord, ennekõike pinged Iraani ja Hormuzi väina ümber.
MK-Estonia uuris majandus- ja geopoliitikaeksperdilt Raivo Varelt, kuidas see võib mõjutada Eestit.
Mitte esimene juhtum
– Araabia Ühendemiraadid lahkusid OPECist. Kuidas see mõjutab maailma naftaturgu? Kas nad on esimesed, kes sellest organisatsioonist lahkuvad?
– Pretsedente on olnud varemgi. OPECist on kunagi lahkunud Indoneesia, samuti Katar, kes keskendus hiljem gaasile. Nii et see ei ole esimene juhtum.
Araabia Ühendemiraatide lahkumismõte ei tekkinud eile – seda arutati juba ammu. Emiraatidel on keerulised suhted OPECi peamise jõu, Saudi Araabiaga. Nüüd võib öelda, et nad otsustasid hetke ära kasutada.
Seda enam, et Iraan jääb OPECisse, kuid Iraani ja Araabia Ühendemiraatide suhted on praegu väga pingelised. Emiraadid peavad toimuvat valeks ja näitavad üha sagedamini rahulolematust.
Lisaks on just Saudi Araabia ja Araabia Ühendemiraadid OPECi sees peamised „kannatajad“. Kui kartell jagab naftatootmise kvoote, ei pea paljud riigid neist tegelikult kinni. Saudi Araabia ja Emiraadid täidavad aga kokkuleppeid, kuigi neil on märksa suuremad tootmisvõimsused.
Neil on ka tehniline eelis: leiukohad on sellised, et tootmise saab kiiresti peatada ja sama kiiresti taastada. Pannakse sulgur ette – naftavool peatub, avatakse – vool taastub kohe.
Venemaal oleks näiteks puuraugu sulgemise järel seda uuesti käivitada väga keeruline – see on kallis ja võtab aega. See on geoloogia küsimus: Araabia kõrbes on tingimused hoopis teistsugused.
Seetõttu kaotavad piirangute tõttu kõige rohkem just Araabia Ühendemiraadid. Nad võiksid turule tuua palju rohkem naftat, kuid on kvootide tõttu sunnitud tootmist tagasi hoidma.
Praegu on Araabia Ühendemiraatidel umbes 1,5–2 miljonit barrelit ööpäevas vaba tootmisvõimsust, mida saab kiiresti kasutusele võtta – sõna otseses mõttes nädala jooksul.
Kujunenud on olukord, kus naftahinnad tõusevad, käib sõda, nende jaoks äärmiselt oluline Hormuzi väin on suletud ning keegi ei saa või ei taha sellega midagi ette võtta. Tekkinud on täielik põhjuste kogum, et täita vana unistus.
See unistus on lihtne: lahkuda OPECist, suurendada tootmist veel umbes kahe miljoni barreli võrra ööpäevas ja teenida rohkem. Mis saab OPECist endast, muretseb neid palju vähem.
Nõrkuse märk
– Kas võib öelda, et OPECi mõju nõrgeneb?
– Jah, kahtlemata. Araabia Ühendemiraadid annavad peaaegu kümnendiku OPECi tootmisest. See on tõesti märkimisväärne osa. Pealegi on see halb eeskuju teistele kartelli liikmetele.
Näiteks Iraak. Geoloogiliselt on olukord seal sarnane: tohutud naftavarud ja võimalus tootmist kiiresti suurendada. Praegu on neil tõsised piirangud: potentsiaalsest 4,2 miljonist barrelist ööpäevas saavad nad eksportida umbes miljon. See tähendab tohutuid kaotusi.
Seetõttu räägitakse juba ka Iraagi võimalikust rahulolematusest OPECi sees.
Nii et Araabia Ühendemiraatide lahkumine on tõsine löök mitte ainult OPECile endale, vaid ka OPEC+ile, kuhu kuuluvad riigid, mis ei ole formaalselt kartelli liikmed, kuid teevad sellega koostööd, sealhulgas Venemaa. Seetõttu võivad tagajärjed olla üsna tõsised.
Kui lisada siia, et Venezuela suurendab USA tähelepaneliku juhtimise all samuti tootmist, muutub pilt veel huvitavamaks. Praegu ei ole see kriitiline, kuid mõne aja pärast suudab ka Venezuela lisada turule veel 2–3 miljonit barrelit.
Ja see mõjutab mõistagi hindu.
– Veel aasta tagasi avaldas The Economist mahuka loo pealkirjaga „Kas AÜE lõhub OPECi?“. Kas sellele küsimusele saab täna vastata?
– Täielikult lõhkuda – vaevalt. Kuid OPECi positsioone maailmaturul suudavad nad tõsiselt kõigutada küll. Ja nagu juba ütlesin, saab sellest eeskuju teistele.
Muide, ka Venezuela oli üks OPECi asutajariikidest – koos Saudi Araabiaga. Nii et vana süsteem ei pea uuele konkurentsile enam vastu.
Naftaturul on veel üks oluline eripära: sisuliselt eksisteerib kaks naftahinda.
Üks on hind, mida avaldab meedia ehk tulevaste tarnete futuuride hind. Sisuliselt on see tulevase naftaturu rahaline hinnang. Väga suurt rolli mängib seal spekulatiivne raha. Üle 40 protsendi naftaturu rahast ei ole üldse reaalse naftaga tagatud – need on lihtsalt finantstehingud ja lepingute edasimüük.
See raha reageerib väga närviliselt igale sündmusele: Trumpi avaldustele, rakettide väljalaskmisele, konfliktidele – kõik kajastub kohe noteeringutes.
Kuid see ei ole päris nafta tegelik hind. Näiteks kui futuurid olid veidi üle 90 dollari barreli eest, tehti reaalseid füüsilisi Brent-tehinguid hinnaga üle 120 dollari. See tähendab, et „paberituru“ ja füüsilise turu vahel on suur lõhe.
OPEC orienteerus seejuures peamiselt just ühele arvestussüsteemile.
Nüüd tekib Araabia Ühendemiraatidel täiesti uus olukord: nad saavad müüa naftat, vaatamata kvootidele või futuurinäitajatele, lähtudes oma huvidest. Seda enam, et osa nende naftast on väga kvaliteetne ja selle järele on suur nõudlus.
Ka nafta kvaliteet on erinev ning Emiraatidel on väga head sordid. See annab neile lisieelise.
Seega langesid siin kokku poliitilised, finantsilised ja puhtalt naftaturuga seotud tegurid.
Hinnamäng
– Milline naftaturu arengustsenaarium on teie hinnangul lähikuudel kõige tõenäolisem: hinnalangus, stabiliseerumine või uued hüpped?
– Lähiajal sõltub kõik ennekõike Lähis-Ida sõjast. Araabia Ühendemiraatide peamine probleem on praegu selles, et nad ei saa naftat täies mahus Hormuzi väina kaudu transportida. Nende võimalused on piiratud.
Nad saavad tarnida naftat torujuhtme kaudu Fudžeirasse (see on umbes 380 kilomeetri pikkune torujuhe Araabia Ühendemiraatides, mis ühendab Abu Dhabi leiukohad Fudžeira sadamaga Omani lahe rannikul, minnes mööda Hormuzi väinast), kuigi iraanlased püüavad aeg-ajalt ka seda taristut rünnata. Kuid ka selle marsruudi kaudu suudavad nad pumbata vaid umbes 1,8 miljonit barrelit ööpäevas.
Seda on aga vähe. Seetõttu on Emiraatide jaoks kriitiliselt tähtis, et Hormuzi väin taas täielikult toimima hakkaks. Sügiseni sõltub olukord naftaturul eelkõige just sõja tulemusest.
Peamine küsimus on, kas väin on avatud või mitte ning kui reaalselt on see laevaliiklusele kättesaadav. Mõned laevad liiguvad seal ka praegu, kuid lähikuude hindu hakkab määrama just olukord Hormuzi väina ümber.
Kui sõda sügiseks lõpeb, hakkavad tööle need tegurid, millest varem rääkisin. See tähendab, et hinnad liiguvad tõenäoliselt allapoole – umbes 70–80 dollarini barreli eest.
– Miks langeb kütuse hind meie tarbijate jaoks sageli aeglaselt või vähe isegi siis, kui maailmaturul nafta hind langeb?
– Siin on mitu põhjust. Esiteks ei ole meie füüsilised tarned otseselt seotud Pärsia lahega. Aasia riikide jaoks on see tohutu probleem, sest nad sõltuvad tugevalt Lähis-Ida naftast. Meie aga mitte.
Meie tarned tulevad peamiselt põhjast – Norrast –, samuti teistest piirkondadest, kus Hormuzi väina ümbruse olukord ei mängi sellist rolli. Osa tarneid tuleb ka USAst.
Kuid naftaturg on globaalne. Kui hinnad hakkavad Aasia kui suurima tarbija jaoks tõusma, tõusevad need kogu maailmas – ka meie jaoks.
See tähendab, et füüsiliste tarnete probleemi meil ei teki, kuid maailmaturu hinnad mõjutavad ikkagi ka Eesti turgu.
On veel üks asjaolu. Tavaliselt kajastub hinnatõus maailmaturul meil üsna kiiresti – ühe-kahe, maksimaalselt kolme nädala jooksul. Langus võib aga tarbijateni jõuda kahe kuu või veel pikema aja pärast.
Lisaks on Eestis praegu kütusemüüjate vahel väga tihe konkurents. Seetõttu võtavad kohalikud ettevõtted osa hinnakõikumistest enda kanda ja jälgivad tähelepanelikult konkurentide tegevust. Seetõttu ei korda jaehinnad alati mehaaniliselt maailmaturu dünaamikat.
– Kas siseturul käib seega oma võitlus, sõltumata globaalsest olukorrast?
– Mitte päris sõltumatult.
Ettevõtted peavad ikkagi arvestama maailmaturu hindadega, kuid nad ei kanna neid automaatselt valemi järgi üle. Nad vaatavad ka konkurentsiolukorda.
Teoreetiliselt võib juhtuda isegi nii, et kohalikud hinnad hakkavad langema, kuigi rahvusvahelisel turul nafta veel kallineb.
See, et meil langevad kütusehinnad tavaliselt aeglaselt, aga tõusevad väga kiiresti, on samuti seletatav.
Kütusemüüjad arvestavad alati riskidega. Niipea kui maailmaturu hinnad hakkavad tõusma, tõstavad nad kohe ka oma hindu – isegi kui nende praegused varud olid ostetud veel vanade, madalamate hindadega.
Nad teevad seda selleks, et luua endale turvapuhver. Järgmise kütusepartii peavad nad võib-olla ostma juba märksa kallimalt. Kui aga selleks ajaks maailmaturu hinnad taas langevad, ei saa nad enam kõrge hinnaga müüa ja kannavad kahju.
Seetõttu koguvad ettevõtted endale ette teatavat „rasvakihti“. Ka sellega tuleb arvestada.
Võimalikud stsenaariumid
– Kas teie hinnangul on eeldusi, et Hormuzi väin siiski avatakse ja sõda lõpeb?
– Tegelikult sõltub see ennekõike Iraanist. Kui Teheran otsustab minna kompromissile ja nõustub kokkulepetega, võib olukord muutuda.
Sealt tulevad praegu taas signaalid valmisolekust läbirääkimisteks, kuigi ausalt öeldes vaatasin nende tingimusi ega ole kindel, et kõik on nii lihtne.
Palju sõltub ka Trumpist ja sellest, kuidas ta edasi käitub. Ta on inimene, kellel ei ole erilisi komplekse, ning ta suudab esitada peaaegu iga tulemuse oma võiduna.
Tegelikult võib see aga osutuda taganemiseks esialgsetest nõudmistest, mis algselt konflikti põhjuseks said. Kuid see on juba eraldi küsimus.
Tuleb mõista, et isegi kui praegu algab deeskalatsioon, ei tähenda see kiiret naasmist stabiilsuse juurde. Tõenäoliselt tuleb esmalt relvarahu, seejärel läbirääkimised, aktiivne sõjategevus peatub ja väin avatakse osaliselt. Kuid enne täiemahulist rahulepingut – mida vaevalt tasub oodata enne sügist – jääb rahvusvaheline laevaliiklus seda piirkonda ikkagi kartma.
Miks see on oluline? Sest laevandusettevõtted on väga ettevaatlikud. Laevade kindlustus jääb kalliks ning seega püsivad kõrged ka veokulud.
See tähendab, et nafta ise võib turufaktorite mõjul odavneda, kuid transport mitte. See pidurdab hinnalangust.
Nii et tõelist stabiilsust turg ilmselt veel kaua ei näe.
Vaadake probleemi ulatust: Hormuzi väina ümber kujunenud olukorra tõttu on seal praegu sisuliselt kinni üle 1600 laeva. Neist umbes 700–800 on naftavedudega seotud tankerid. Jutt käib tohututest naftakogustest.
Isegi kui väin avataks kohe praegu, kuluks vähemalt mitu nädalat, enne kui need laevad saaksid piirkonnast väljuda ning uued siseneda ja lastid peale võtta. Ainuüksi see lükkab tarnete täieliku taastumise edasi vähemalt kuu või kaks.
Ja isegi relvarahu korral risk jääb. Me näeme juba praegu: formaalselt kehtib sõjategevuses paus, kuid toimuvad rünnakud laevade vastu ja ameeriklased vastavad löökidega. Laevandusettevõtetele piisab sellest, et piirkonda vältida.
Kui laevad sinna ei lähe, ei tule ka normaalset tarnete taastumist.
Piirkonna torujuhtmed suudavad tagada vaid osa ekspordist.
Saudi Araabia suudab maismaa kaudu oma torujuhtmega pumbata 7 miljonit barrelit ööpäevas, Araabia Ühendemiraadid umbes 1,8 miljonit Fudžeirasse. Kokku teeb see kuni 9 miljonit barrelit.
Kuid piirkonna kaudu liikuv kogumaht on märksa suurem – üle 20 miljoni barreli ööpäevas. See tähendab, et alternatiivsete marsruutide kaudu saab välja viia umbes 8–9 miljonit barrelit, ülejäänu tuleb ikkagi vedada meritsi.
Ja jutt ei käi ainult Saudi Araabia või Araabia Ühendemiraatide naftast – siia kuuluvad ka Iraagi tarned ja Iraani nafta.
Seetõttu ei ole probleemi tegelik lahendus ajutine relvarahu, vaid lõplik rahuleping.
Kommentaar
Ellujäämissõda
Ron Luvistšuk, finantsekspert
Araabia Ühendemiraatide lahkumine OPECist ei ole lihtsalt järjekordne uudis naftaturult. See on märksa suurema protsessi sümptom.
Nagu ütles juba 1960. aastatel Saudi Araabia naftaminister Yamani: kiviaeg ei lõppenud seetõttu, et kivid said otsa, ja naftaajastu ei lõpe seetõttu, et nafta saab otsa.
Praegu jõuab maailm just sellisesse tõehetke, mil hakkavad lagunema globaalsed konstruktsioonid, mis on eksisteerinud viimased 50–70 aastat. OPEC on üks neist.
Pikka aega oli OPEC kartell, mis võimaldas suurimatel naftaeksportijatel hoida hindu kõrgel tootmise piiramise abil. See skeem töötas aastakümneid.
Kuid viimase 10–15 aasta jooksul on olukord radikaalselt muutunud. Turule tulid Ameerika Ühendriigid põlevkiviõliga, Kanada tugevnes oma naftaliivadega, ilmusid uued suured tegijad – Brasiilia, Guyana, Argentina, Angola. Ja kõik nad mängivad täiesti teistsuguste reeglite järgi: nende eesmärk ei ole hinda hoida, vaid müüa võimalikult palju.
Selle tulemusel tekib paradoksaalne olukord. Samal ajal kui OPECi riigid piiravad tootmist kõrgete hindade nimel, hõivavad kartellivälised riigid nende turuosa.
Araabia Ühendemiraadid otsustasid sisuliselt päästa selle, mida veel päästa saab. Nad lahkuvad piirangute süsteemist ja panustavad müügi suurendamisele siin ja praegu.
Miks just nüüd? Sest suurimad naftamängijad mõistavad väga hästi: ees ootab naftatarbimise struktuurne langus. Praegu on umbes 40 protsenti maailma naftatootmisest seotud sõiduautode kütuse tootmisega, märkimisväärne osa ka kaubaveoga. Kuid elektriautod ei ole enam rikaste riikide mänguasi. Veelgi enam, tehnoloogiline läbimurre on algamas ka kaubaveosegmendis. See ei ole enam futurologia, vaid lähiaastate küsimus.
Kõik prognoosid näitavad naftariikide jaoks üht ebameeldivat asja: 10–15 aasta pärast võib maailma naftatarbimine väheneda umbes kolmandiku võrra.
See tähendab lihtsat asja: see, kes müüb täna rohkem, müüb veel suhteliselt kõrge hinnaga. Hiljem on turul naftat liiga palju. Siis võib barrel maksta mitte enam 70–80 dollarit, vaid 40–50. Algab ellujäämise naftasõda. Nõrgemad visatakse mängust välja.
On veel üks äärmiselt oluline asjaolu. Minu analüüsi järgi võib Araabia Ühendemiraatide lahkumine OPECist olla seotud mitteametlike kokkulepetega Trumpi administratsiooniga.
USA-le on OPECi monopoli lõhkumine väga kasulik. Ühelt poolt on ameeriklastel vaja hoida bensiinihinnad madalal – see on Ühendriikide sisepoliitikas peaaegu püha näitaja. Teisalt on Washington huvitatud võimalikult suurest kontrollist maailma naftavoogude üle, et kontrollida Hiinat nende globaalses vastasseisus.
Just seetõttu on täiesti võimalik, et lähiaastatel naaseb turule Venezuela nafta – juba USA kontrolli all – ning teatud kokkulepete korral ka Iraani nafta, võimalik, et USA kaudse kontrolli all.
Kui see toimub samaaegselt tootmise kasvuga väljaspool OPECit, ujutatakse turg sõna otseses mõttes naftaga üle. Sellisel juhul kaotab kartellipiirangutes osalemine tõesti mõtte.
Eesti jaoks on see pigem hea uudis. Kuid ühe olulise mööndusega. Isegi kui maailmaturu naftahinnad oluliselt langevad, ei tähenda see sama suurt langust tanklates.
Kütuse hinnast moodustab nafta ise umbes 25–30 protsenti, veel 5–7 protsenti on ettevõtete kasum ning kõik ülejäänu on maksud ja aktsiisid. Seetõttu ei too isegi barreli hinna järsk langus kaasa bensiini kahekordset odavnemist.
Sellegipoolest võivad hinnad tanklates 4–6 kuu pärast langeda umbes 15 protsenti. Praeguse Eesti majanduse jaoks, mis meenutab juba inimest maksude, kalli energia ja nõrga kasvu surve all, oleks ka selline langus üsna tuntav kergendus.
