Sotsiaalmeediasse ilmub üha sagedamini lühikesi ärevaid teateid: „asi kadunud“, „lapsel varastati saapad“, „jätsin minutiks järelevalveta – ja enam ei leidnud“. Jutt ei käi sugugi mitte suurtest kuritegudest, vaid olmesituatsioonidest, mis on tuttavad peaaegu igaühele. Sel ajal, kui inimene hetkeks selja pöörab – poeleti juures, kassas või spordiklubi riietusruumis – kaovad mütsid, rahakotid, toiduained ja isegi rätikud. Need lood jõuavad harva krimiuudistesse, kuid muutuvad üha sagedamini osaks igapäevasest reaalsusest. Pisivarguste taga kumab üha selgemalt laiem probleem – ühiskondlike normide ja vastastikuse usalduse nõrgenemine. Miks see toimumas on ja mida räägivad sellest politsei ja eksperdid, uuris MK-Estonia.
Need juhtumid seostatakse harva üheks tervikpildiks – enamasti paistavad need eraldiseisvate, peaaegu olmeliste episoodidena. Mõni ei leidnud oma asja, keegi pani kadumise tähelepanematuse arvele, keegi aga eelistas „pisiasja“ pärast lärmi mitte teha. Kuid just sellistest episoodidest kujuneb tasapisi tunne, et harjumuspärased igapäevase turvalisuse reeglid enam ei toimi.
Kauplustes, spordiklubides ja teistes avalikes kohtades on inimesed üha sagedamini sunnitud lootma mitte vastastikusele austusele, vaid iseenda ettevaatlikkusele. Alljärgnevalt kogutud lood on mastaabilt ja asjaoludelt erinevad, kuid neid ühendab üks: teie tähelepanematus pakub kellelegi sageli mugava hetke varguseks.
Kisub absurdseks
Tallinna elanik Olesja (52) räägib poeskäigust, mis talle veel kauaks meelde jääb. Kõik juhtus kassas.
„Mul oli suur arve – kodukeemia, šampoon, palsam ja toit koju. Maksin parasjagu kassas ja märkasin äkki silmanurgast, et naine, kes oli enne seda oma kauba eest tasunud ja seda kotti ladus, võttis lindilt ka minu kaupa,“ meenutab Olesja. „Kaotasin paariks sekundiks nördimusest kõnevõime. Naine aga nägi, et ma teda vaatan, haaras oma koti ja hakkas väljapääsu poole minema. Tõstsin aga sellist kisa, et inimesed hakkasid meie poole vaatama. Karjusin midagi stiilis „Pidage varas kinni“ ja muud seesugust.“
Lõpuks astus naine teele jäänud pingi juurde, ladus sinna šampooni, palsami ja midagi Olesja toidukaupadest ning lahkus kiirel sammul.
„Ehk siis justkui tagastas selle, mille oli võtnud,“ pahandab Olesja. „Mõelge vaid, šampoon ja palsam on umbes 10 eurot pudel, lisaks jõudis ta pihta panna paki Emmentali juustu ja piima. Ja kui ma poleks seda silmanurgast märganud, siis kindlasti oleks jõudnud midagi veel võtta. Kuid kõige rohkem hämmastas mind see, kui rahulikult ja enesekindlalt ta seda tegi. Justkui oleks ta arvestanud sellega, et ma ei märka või häbenen midagi öelda.“
Asja klaarima Olesja ei hakanud: turvameest ega politseid ta kutsuda ei tahtnud.
Marina (47) puutus sarnase olukorraga kokku spordiklubis. Ta riputas rätiku konksu otsa ja läks sauna.
„Kui tagasi tulin, rätikut enam polnud. Kusjuures olin seda kasutanud juba mitu aastat,“ räägib ta. „Kellele seda vaja oli? Pealegi maksab spordiklubi kuukaart ilmselgelt rohkem kui samasugune, aga uus rätik. Ometi himustas keegi isegi kasutatud rätikut.“
Tema ei hakanud samuti kaebama.
„Mõtlesin: olgu pealegi, ostan uue. Aga varem poleks ma isegi mõelnud, et selline asi on üldse võimalik,“ ütleb Marina.
Anna (35) lugu juhtus uisuplatsil ja tuli kogu perele ootamatusena. Sel ajal, kui poeg uisutas, jalutasid Anna ja tema abikaasa lähedalasuvas kaubanduskeskuses.
„Ta helistas meile ja ütles, et läks jalanõusid vahetama, aga ei leidnud oma saapaid,“ räägib Anna.
Naise sõnul arvas laps alguses, et on lihtsalt pingi või koha, kuhu jalanõud jättis, segamini ajanud. Kuid saapaid ei leitudki.
„Jalanõud olid üsna kallid, kuid mitte uued. Kes ja miks lapse saapad ära võttis – on siiani arusaamatu,“ ütleb Anna.
Lõpuks pidid vanemad poja otse uiskudes ära viima.
„See nägi välja absurdne ja naljakas, kuid tegelikult oli väga ebameeldiv. Pärast seda juhtumit hakkasime palju tähelepanelikumalt suhtuma sellistesse, pealtnäha tühistesse asjadesse,“ lisab ta.
Nagu selgub, varastatakse ujulates ja spaades ka kapi alla jäetud jalanõusid ning muid esemeid.
„Olin end pärast ujumist juba peaaegu riidesse pannud ja otsustasin minna fööniga juukseid kuivatama,“ räägib Kristina (45). „Jätsin pingile kampsuni, mille kavatsesin enne riietusruumist lahkumist selga panna. Kui tagasi tulin – kampsunit enam polnud. Kuigi olin sõna otseses mõttes vaid nurga taga.“
Veel üks pealinna elanik jagab lausa absurdset olukorda: „Minult varastati poes müts. Roosa, kiilidega. Panin selle ostukäru peale ja sel ajal, kui riiuli juures tooteid valisin, võttis keegi selle ära. Võõra mütsi… Tundub täielik totrus! Kellele seda vaja oli? Minu jaoks oli see lemmik, kuid sisuliselt – mitte kallis, lihtsalt riidetükk.“
Ellujäämise küsimus
Selle taustal šokeeris paljusid lugu, kus tavaline poeskäik lõppes 92-aastasele Viktorile Tallinnast rahakoti vargusega, rahakotis olid dokumendid ja äsja kätte saadud pension.
Mees võttis poe juures automaadist raha välja, läks sisseoste tegema ja asetas kassade lähedal pingil kaupa ümber paigutades rahakoti hetkeks käest. Selle puudumise avastas ta alles hiljem – kui läks müügisaali tagasi unustatud tomateid ostma ja sai kassas aru, et rahakotti pole. Selles oli 700 eurot – kogu tema pension, dokumendid ja sõidukaart.
Turvakaamerad fikseerisid, et rahakoti võttis lapsevankriga naine. Sugulaste sõnul mõjus juhtunu eaka mehe tervisele rängalt – ta elas toimunut, eriti dokumentide kaotust, väga raskelt üle.
Rahakott leiti hiljem poe juurest prügikastist – koos dokumentidega – ja anti politseile üle. Raha seal enam polnud.
Nagu politseist MK-Estoniale teatati, tehti naise isik peagi kindlaks. Ta tagastas pensionärile kogu varastatud raha. Politsei edastas materjalid prokuratuuri.
Seejuures selgitati politseist, et edasine otsus on prokuratuuri pädevuses. Sarnastel juhtudel, kui kahju on hüvitatud, on võimalikud erinevad menetlusotsused, sealhulgas poolte kokkulepe, kuid lõplikud järeldused teeb siiski prokuratuur ja kohtumenetluse korral – kohus.
Seega pole välistatud, et menetlus lõpetatakse poolte kokkuleppel ja naine pääseb karistusest – kuna ta raha ja dokumendid tagastas, siis on kahju justkui olematu.
Küsimusele, kas selline episood võidakse kanda karistusregistrisse, kui inimene peaks analoogse kuriteo toime panema korduvalt, märkis politsei, et kõik sõltub konkreetsetest asjaoludest. Kriminaalkuriteo puhul, võttes arvesse kergendavaid või raskendavaid asjaolusid, koostab süüdistuse prokuratuur ja karistuse määrab kohus.
Põhja ringkonnaprokuratuuri prokuröri Hendrik Rätsepa sõnul ei saa nad praegu konkreetset juhtumit vanahärraga kommenteerida, kuna käimas on kohtueelne menetlus.
See juhtum pälvis avalikkuse tähelepanu tänu turvakaameratele ja meediale. Kuid enamik sarnaseid lugusid – palju vähem märgatavaid ja „väiksemaid“ – jäävadki vaid osaks igapäevaelust ega jõua statistikasse.
Mida ütlevad kaubanduskettide esindajad?
Kauplused nendivad, et nemad ei pea eraldi statistikat just ostjatevaheliste vargusjuhtumite kohta.
Nii rõhutab Maxima esindaja Jaanika Terasmaa, et politsei pole ettevõttele sel teemal päringuid teinud ja kaupluste töötajad ei kogu täpseid andmeid selliste intsidentide kohta. Küll aga jõuavad tema sõnul kaubandusketini pigem positiivsed lood.
„Näiteks kui keegi kaotas poes rahakoti kogu pensioniga ära ja aus leidja on selle toonud Maxima infoletti,“ ütleb Terasmaa.
Ta märgib, et sõltumata majanduslikust olukorrast ja eluraskustest on ettevõtte hinnangul oluline jääda inimeseks, hoolida ümbritsevatest ning suhtuda üksteisesse ausalt ja lugupidavalt.
Kui poekülastajal siiski sellise olukorraga kokku puutub, soovitab Maxima esimese asjana pöörduda turvatöötaja, infoleti töötaja või saalitöötaja poole ja kirjeldada juhtunut.
„Kui on tegu varalise kahjuga, näiteks rahakoti vargusega, tuleks pöörduda politsei poole,“ lisab Terasmaa.
Sarnasel seisukohal on ka Prisma. Kaubandusketi esindaja Kertu Kärk märgib, et selliseid olukordi pole nad täheldanud. Tema sõnul on sagedamini märgata vastupidist pilti: kaotatud asi tagastatakse omanikule.
„Unustatud asjad on toodud infokassasse, näiteks telefonid proovikabiinidest, riiulitelt jne, samuti rahakotid riiuliäärte pealt, puu- ja juurvilja osakonnast, kaalude juurest,“ selgitab Kärk.
Samas rõhutab ta, et üldiselt on vargusi tõepoolest rohkem, kuid jutt käib eelkõige vargustest just poelt (kaupmehelt), mitte juhtumitest, kus poekülastajad varastavad üksteiselt.
Ka Selveris juhitakse tähelepanu sellele, et valdav enamik ostjaid järgib üldtunnustatud käitumisnorme. Selveri esindaja Mariann Järvela sõnul on 99,9% klientidest viisakad ja rahulikud inimesed, kellega ei ole probleeme ei teistel klientidel ega teenindajatel, kuigi erinevaid olukordi muidugi juhtub.
Samas märgib ta, et varguste arv kasvas hüppeliselt kolm aastat tagasi ning on sellest ajast püsinud stabiilselt kõrgel tasemel. Samal ajal on paranenud ka varguste avastamine tänu kaupluste ja turvaettevõtete tõhustatud koostööle. Kaubandusketi hinnangul ulatuvad iga-aastased vargustest tingitud kahjud miljonitesse eurodesse.
Ka Rimis märgitakse, et klientide vahelisi arusaamatusi või konflikte seoses kadunud või väidetavalt varastatud esemete pärast esineb väga harva ning need ei ole kindlasti igapäevane nähtus. Rimi esindaja Evelyn Laul sõnul pole nende kauplustes selliste juhtumite sagenemist täheldatud.
Ta rõhutab, et väiksemate esemete kadumised ja üksikjuhtumitena esinevad pisivargused on pigem juhuslikud. „Selliste üksikute episoodide põhjal ei saa teha üheselt kindlaid järeldusi laiemate trendide kohta,“ märgib keti esindaja.
Samas on tema sõnul märgata, et klientide üldine käitumine on muutunud mõnevõrra pingelisemaks ja umbusklikumaks. „Inimesed on tähelepanelikumad oma isiklike asjade suhtes ning kipuvad kadumise korral sagedamini kahtlustama vargust, mitte näiteks eksitust või unustamist,“ selgitab Laul.
Seejuures rõhutab ta, et turvameetmed kauplustes on jäänud samaks ning on suunatud eelkõige töötajate ja vara kaitsele.
„Isiklike asjade eest vastutab iga inimene siiski ise, toidukauplusena ei ole meil ka seaduslikku õigust siin sekkuda,“ ütleb ta. „Küll aga oleme valmis pakkuma igakülgset abi korrakaitseorganitele, kelle ülesannete hulka selliste olukordade lahendamine kuulub.“
Rääkides võimalikust majandusliku ja sotsiaalse olukorra mõjust, märgib Laul, et seda on keeruline üheselt hinnata. „Suurem ebakindlus ja pinge võivad viia selleni, et inimesed reageerivad impulsiivsemalt või teevad otsuseid, mida nad rahulikumates oludes ei teeks,“ võtab ta kokku.
„Varastatakse üha jultunumalt“
Turvafirmas Viking Security AS märgitakse, et vargused on Eestis olnud juba aastaid tõsine probleem. Nagu ütleb ettevõtte esindaja Juhan Aia, saavutasid mitmed varguseliigid negatiivse rekordtaseme järsult juba paari aasta eest ning on seal kahjuks aasta aasta järel püsinud.
Seejuures ei saa tema sõnul öelda, et viimasel ajal oleks sagenenud poodides toimuvad vargused eraisikutelt. Kuid selliseid juhtumeid esineb siiski regulaarselt ja pole ka näha, et neid oleks vähemaks jäänud.
Negatiivseks erandiks on Aia sõnul kallimate esemete, ennekõike telefonide ja rahakottide, vargused. „Kahjuks on muutunud sagedasemaks, et kui keegi unustab oma telefoni või rahakoti poe või söögikoha letile, siis mõni järgnev külastaja võtab selle ära ja lahkub,“ märgib ta.
Võõra väärtusliku eseme leidmisel selle näiteks söögikoha personalile või turvatöötajale üleandmise asemel on paraku sagenenud selle omastamine. Sellega on turvafirma esindaja sõnul seotud veel üks murettekitav trend – katsed tasuda poes võõra pangakaardiga. Nende puhul saab Aia kinnitusel küll rääkida hiljutisest märkimisväärsest sagenemisest..
Rääkides kohtadest, kus sellised intsidendid kõige sagedamini aset leiavad, märgib ta, et esirinnas on spordiklubid ja meelelahutusasutused.
„Kui tegu on väärtuslikumate esemetega, nagu näiteks mobiiltelefonid või rahakotid, siis ollakse valmis neid ära võtma ka üsna avalikult, kartmata pealtnägijaid või selget asumist turvakaamera vaateväljas,“ ütleb ta.
Spetsialist soovitab sedalaadi käitumist tungivalt vältida. Tema sõnul moodustavad video- ja mehitatud valve ühe üle-eestilise süsteemi ning eriti väärtusliku eseme võtmine või silmatorkavalt nahaalne vargus kindlasti fikseeritakse.
„Info ohtlike varaste kohta liigub kiiresti nii turvaettevõtte sees kui ka turvaettevõtte ja politsei vahel,“ märgib Aia.
Eraldi juhib ta tähelepanu sellele, et näiteks mobiiltelefoni vargust ei loeta selle väärtuse tõttu enam väärteoks, vaid kuulub karistamisele kriminaalkorras. „Üksainus mõtlematu tegu võib inimese elu ära rikkuda,“ rõhutab turvatöötaja.
Vastates küsimusele, kui sageli jäävad sellised vahejuhtumid ilma ametliku menetluseta, selgitab Aia, et see on võimalik väiksema väärtusega esemete puhul. Kuid kui tegemist on väärtuslikuma esemega, näiteks telefoniga, või dokumentidega või rahakotiga, siis peaaegu alati pöördutakse ka politsei poole.
Aia sõnul on viimastel aastatel kasvanud nii varguste sagedus kui ka elukutseliste varaste nahaalsus, seetõttu testib ja viib ettevõte sisse pidevalt uusi integreeritud turvataktikaid.
Kommentaar
Ekaterina Tamjar, psühholoog, KKT-terapeut, psühholoogilise tugikeskuse „Empaatia“ asutaja
Varguse ohvriks langenud inimese jaoks on see eelkõige tõsine löök turvatundele. Sellises olukorras on oluline esmalt tunnistada oma emotsioone – viha, häbi, abitust. See on normaalne reaktsioon piiride rikkumisele.
Kasulik on oma läbielamisi jagada mõne usaldusväärse inimesega ning taastada kontrollitunne konkreetsete tegevuste kaudu. Näiteks taastada dokumendid, pöörduda abi saamiseks politseisse.
Samuti on oluline endale meelde tuletada: „Minuga juhtus midagi halba, kuid see ei iseloomusta mind halva või abituna.“
Selline emotsioonide läbirääkimine vähendab riski „jääda kinni ärevusse ja tundesse, et maailm on ebaturvaline paik“.
Varastama ajendab inimest reeglina kaks asjaolu. Esimene on lihtlabane ahnus: mis ripakil – järelikult võib kaasa haarata. Teine on impulsiivne vargus, mis on sagedamini seotud mitte ahnuse, vaid sisemise pinge või defitsiidiga – olgu see siis emotsionaalne või psühholoogiline.
Kommentaar
Freddie Voola, Foruse esindaja
Oleme selliseid varguseid, kus inimesed varastavad teistelt klientidelt, varasemast rohkem täheldanud spordiklubides ja vabaajakeskustes. Peamiselt varastatakse garderoobidest riideid ja veekeskustest ujumismütse, rätikuid ning jalanõusid.
Kaubanduskeskustes ei ole sarnaste varguste arv Foruse statistika järgi suurenenud. Seoses sellega on osad meie kliendid lisaks palganud täiendavalt turvateenistuja, kes hoiab õhtusel ajal või aktiivsematel külastusperioodidel näiteks avalikus garderoobis varal silma peal ning teeb ringkäike.
Kommentaar
Johann Saamann, Lemon Gym’i esindaja
Olukord vargustega riietusruumides püsib läbi aastate enam-vähem samasugune. Kui šampoon, rätik või mõni muu ese jäetakse järelevalveta või unustatakse pingile või kappi, siis reeglina see sinna kauaks püsima ei jää – alati leidub keegi, kes arvab, et oleks hea see oma tasku või kotti panna. Samas tuleb suuremate või kallimate esemete vargusi harvem ette.
Kõige sagedamini võetaksegi kaasa just järelevalveta vedelevad tarbeesemed. Näiteks unustasin mina ise peaaegu iga nädal oma juuksevaha föönide juurde kapi peale ega saanud seda kordagi tagasi, kui just sõna otseses mõttes paari minuti pärast sellele järele ei läinud. Kõik need läksid võõrastesse taskutesse ning loodetavasti ka kasutusse.
Samas ei saa välistada, et vahel võis ka koristaja vedelema jäetud esemed lihtsalt minema visata.
Kui jutt käib pisiasjadest, siis reeglina kliendid selle kohta tõsisemaid pretensioone ei esita: inimene unustas ise midagi ja ostab lihtsalt uue, alustamata otsinguid. Kui aga kaovad hinnalisemad asjad, on pahameel mõistagi tunduvalt suurem.
Kommentaar
Jekaterina Lutsenko, Ida-Harju politseijaoskonna politseinik
Iga juhtumit vaatame politseis eraldi. Inimesed teatavad politseile äärmiselt harva väheväärtuslike asjade kadumisest, seetõttu pole meil sellistest olukordadest ja olemasolevatest tendentsidest üldist ülevaadet. Pole välistatud, et inimesed on hakanud sagedamini jagama sarnaseid juhtumeid sotsiaalmeedias ja just see tekitab tunde, et võõra vara omastamist on saanud rohkem.
Samas tahaks meelde tuletada, et iga inimene peab eelkõige iseseisvalt jälgima oma vara säilimist. Ei tasu jätta isiklikke, eriti väärtuslikke asju avalikes kohtades järelevalveta. Näiteks spordisaalides on võimalus lukustada asjad kappi, mitte jätta neid nähtavale.
Autost väljudes soovitame panna silma alt ära kõik esemed – päikeseprillid, telefonid, kotid, mapid ja võtmed. Kui näiteks autol on ettevõtte logod, aga võtmed on jäetud nähtavale kohale, on tõenäosus, et kurjategija võib kasutada neid ettevõtte kontorisse sisenemiseks. Ehitusfirmade esindajatel soovitame samuti tööriistad kaasa võtta või mitte jätta neid autost väljudes nähtavale.
Kui inimene elab eramajas ja lahkub pikemaks ajaks, tasub hoovist ära panna väärtuslikud asjad – aiainventar, grill, tõukerattad ja muu sarnane.
Kui aga inimene leidis mingi mitte väga väärtusliku asja, näiteks mütsi või šampoonipudeli, siis võimalusel tuleks see jätta sinna, kust see leiti, eriti kui tegemist on piiratud territooriumi või ruumiga. Väga tõenäoline, et inimene, kes selle asja kaotas, tuleb seda otsima just sinna.
