Kui varem taandusid vaidlused alampalga üle Eestis protsentidele ja summadele, siis täna on küsimärgi all selle olemasolu põhimõte ise. Samal ajal kui ametiühingud nõuavad miinimumi tõstmist, hoiatavad väikeettevõtjad riskide eest regioonidele, ning arutelu paindlike töölepingute üle muudab tööhõive loogikat, pakuvad poliitikud välja idee alampalgast sootuks loobuda. Milliseid stsenaariume praegu kaalutakse ja mida need töötajate jaoks tähendada võivad, selgitas välja MK-Estonia.
Seaduseelnõude kuivade sõnastuste ja valjuhäälsete avalduste taga peituvad erinevad huvid ja ootused. Ühed räägivad töötajate kaitsest, teised ettevõtluse ellujäämisest, kolmandad tööturu vabadusest.
Diskussioon töötasu alammäära ehk alampalga ümber väljub üha sagedamini konkreetsete numbrite raamest ja muutub vaidluseks selle üle, milline peaks olema Eesti tööhõivemudel ja kes võtab selles süsteemis enda kanda peamised riskid.
Ilma alumise piirita
Erakond Parempoolsed käis hiljuti välja idee alampalk üldse ära kaotada, pidades seda meedet liigseks ja tööturu arengut pärssivaks.
„Tegu on põhimõttelise maailmavaatelise nägemusega. Alampalga kaotamine annab võimaluse töötajal ja tööandjal pidada ise läbirääkimisi palgaküsimustes, ilma et riik peaks olema iga töösuhte juures vahemeheks,“ ütleb erakonna aseesimees Siim Kiisler.
Kiisleri kinnitusel lööb praegune regulatsioon ühe vitsaga kõiki majandussektoreid ja Eesti piirkondi, arvestamata nende erinevusi. Ta viitab, et regionaalses lõikes moodustab alampalk Harjumaal 46% mediaanpalgast, Ida-Virumaal ja Valgamaal aga 65%.
„Sellega anname me tegelikult signaali, et töökohti on mõtet luua vaid Tallinnas. Üks jäik kokkulepe lihtsalt ei sobi igasse olukorda,“ nendib ta.
Kiisleri arvates loob riik inimestele ja tööandjatele vabaduse jõuda ise kokkuleppele, luues palju kindlama baasi töökohtade tekkeks üle kogu riigi. Ta rõhutab, et tänapäevased töövormid on teistsugused ja nõuavad rohkem paindlikkust.
Erakond Parempoolsed ei nõustu Kiisleri sõnul lähenemisega, mille puhul vaadeldakse töötajat kui nõrgemat osapoolt, kelle eest tuleb teha kunstlikke piiranguid ja seeläbi talle palk ette kirjutada.
„Vaba turumajandusega riigis reguleerib tööturg end ise vastavalt loodud lisandväärtusele,“ väidab ta. „Me näeme seda väga hästi nii töötuse kui ka tööjõupuuduse statistikast sektorite kaupa – töötajad ja tööandjad lepivad ise palgas kokku ning see kujuneb vastavalt oskustele ja turu nõudmistele.“
Kiisler märgib samuti, et nii väikese riigi puhul nagu Eesti pole võimalik teha piirkondlikke maksuerisusi. Seejuures kinnitab ta, et alampalga kaotamine ei muuda midagi kellegi jaoks halvemaks.
„Igale inimesele jääb alles õigus oma palga ja töötingimuste osas ise läbi rääkida. Seda nii Tallinna kesklinnas, väikelinnades kui ka saartel,“ rõhutab ta.
Rääkides tagajärgedest riigile, väidab Kiisler, et alampalga kaotamine avaldaks riigile ja majandusele tervikuna vaid positiivset mõju. Tema sõnul kaoks põhjus, miks makse vältida ja tulusid peita, ning inimesed, kes praegu eri põhjustel pole tööturul, saavad ise endale sobivatel tingimustel tööd teha.
„Riigi vaatest ei ole võimalik, et elanikkond kahaneb ja me mõtleme aina juurde võimalusi, kuidas suurendada sotsiaaltoetusi,“ lisab Kiisler.
Kaitsemeede
Ametiühingud ei ole alampalgast loobumise ideega kategooriliselt nõus. Eesti Ametiühingute Keskliit peab alampalka sotsiaalse kaitse üheks võtmeelemendiks ja rõhutab, et selle roll ulatub kaugemale lihtsast kokkuleppest töötasu suuruse üle.
„Alampalk toetab nii inimeste igapäevast toimetulekut kui ka Eesti majanduse arengut tervikuna,“ märgib Ametiühingute Keskliidu esimees Kaia Vask. „Miinimumpalga mõõdukas ja ettearvatav tõus ei too kaasa märkimisväärset töökohtade kadu või töö vähenemist.“
Küll aga on teada, et madalapalgaliste inimeste sissetulekud kasvavad ja nende igapäevane toimetulek paraneb.
Vask juhib tähelepanu sellele, et üks Eesti võtmeprobleeme on süvenev vaesus, kus isegi täiskoormus ei taga inimesele väärikat elatustaset.
„Eestis töötavad paljud inimesed täiskoormusega, kuid nende palk jätab nad ikkagi vaesusesse,“ märgib ta.
Ametiühingud on ka alampalga piirkondliku diferentseerimise vastu. Vase sõnul võib selline lähenemine suurendada olemasolevat ebavõrdsust regioonide vahel veelgi rohkem.
„Kui miinimumpalk oleks piirkonniti erinev, tekiks oht, et mõnes piirkonnas hoitakse palku kunstlikult madalana ning see suurendaks ebavõrdsust veelgi,“ hoiatab ta.
Seejuures on erinevused töötasu tasemes Vase sõnul juba praegu märkimisväärsed.
„Näiteks Tallinna ja Harjumaa keskmine palk on märgatavalt kõrgem kui Viru- või Võrumaal,“ osutab ametiühingute juht.
Ametiühingute esindajad ei toeta ka arvamust, et alampalk tõrjub tööturult välja madalama kvalifikatsiooni või osalise töövõimega inimesi.
„Peame seda väidet liialduseks, kuna seni pole miinimumpalga tõus madala kvalifikatsiooniga või osalise töövõimega inimeste tööhõivele märkimisväärset negatiivset mõju avaldanud,“ ütleb Vask.
Rääkides võimalikust kompromissist, märgib Vask, et ametiühingud pakuvad välja etapiviisilise lähenemise.
„Ametiühingute Keskliidu jaoks on kompromissiks miinimumpalga järkjärguline tõstmine 50% keskmisest palgast,“ ütleb ta. „Miinimumpalga suhe keskmisesse palka peab igal aastal tõusma kuni jõutakse eesmärgiks seatud tasemeni.“
Paindlikkus koos riskidega
Eraldi valmistavad ametiühingutele muret arutusel olevad töölepingu seaduse muudatused, mis näevad ette võimaluse sõlmida väga väikese töökoormuse ja muutuva töötundide arvuga lepinguid. Ametiühingute esindajate hinnangul võivad taolised paindlikud töölepingud mõjuda negatiivselt töötajate sissetulekute stabiilsusele.
„Risk, et miinimumpalga tõus kompenseeritakse tööandjate poolt ebastabiilsete ja paindlike töölepingutega, on tõesti olemas,“ ütleb Vask.
Ta rõhutab, et väike töökoormus tähendab automaatselt ka väikest sissetulekut.
„10 tundi tööd nädalas tähendab ka tasu vaid 10 tunni eest. Isegi kui tunnitasu on 1,2-kordne miinimum, ei ole võimalik sellisest töötasust ära elada,“ märgib ametiühingute juht.
Seejuures ei usu ametiühingud, et paindliku tööaja kokkulepe hakkab vähendama võlaõiguslikke lepinguid, sest nende hulka mõjutab eelkõige tööandja kohustus maksta sotsiaalmaksu miinimummääras.
„Neid riske tuleks maandada peamiselt kolmel viisil: tugevama tööõiguse, tõhusama järelevalvega Tööinspektsiooni poolt ning enamate kollektiivlepingute sõlmimisega,“ rõhutab ta. „Kollektiivlepingud annavad töötajatele kindlama kaitse, nii et kutsume kõiki töötajaid üles ametiühingusse astuma.“
Võimete piir
Samal ajal on alampalga vaidluste keskmesse sattunud väikeettevõtjad vastu nii selle järsule tõusule kui ka kehtivale läbirääkimiste süsteemile.
Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsioonis (EVEA) rõhutatakse, et ühtseid lahendusi võetakse üha sagedamini vastu arvestamata ettevõtete reaalset olukorda väljaspool suurlinnu.
Assotsiatsiooni tegevjuhi Leho Vergi sõnul moodustavad väikesed ettevõtted umbes 99% kõigist riigi ettevõtetest, kuid kujutavad endast äärmiselt ebaühtlast rühma. On sektoreid, kus olukord on väga keeruline ja nii mõnigi ettevõte kaalub tõsiselt tegevuse lõpetamist.
„Kui sellistes ettevõtetes on alampalgaga töökohti, võib alampalga tõus osutuda selleks viimaseks piisaks karikas,“ ütleb Verk. „Selliseid näiteid on olemas erinevates maakondades.“
Kõige keerulisem on olukord siiski ääremaadel – saartel, Valgamaal, Põlvamaal ja teistes piirkondades väljaspool suuri keskusi. Ta juhib tähelepanu sellele, et täna on maakonna keskmine töötasu üle aritmeetilise keskmise ainult Tallinnas, selle ümbruses ja Tartus.
„Samad piirkonnad koondavad ka avaliku sektori, IT sektori, finantssektori jne asutusi ja ettevõtteid. Igal pool mujal ja teistes sektorites on olukord hoopis teistsugune,“ märgib Verk.
Ta viitab ka sellele, et ajal, mil ametiühingud nõuavad alampalga tõstmist 50 protsendini riigi keskmisest, moodustab see ääremaadel juba täna pea 60% maakonna keskmisest palgast.
„Mida kaugemal suurtest keskustest, seda keerulisem on töökohti säilitada,“ rõhutab ta.
Rääkides paindlikest töölepingutest, ei pea Verk neid enamiku väikeettevõtete jaoks vältimatuks lahenduseks. Tema sõnul on need siiski aktuaalsed pigem mõnede konkreetsete sektorite – kaubanduses, majutuses, toitlustuse – jaoks, kus tööspetsiifika nõuab selliseid lahendusi.
„Kellelegi pole seadusemuudatusest tekkiv paindlikkus ju kohustuslik, see on siiski lisavõimalus,“ märgib ta.
Palju kriitilisemalt hindab Verk kehtivat alampalga kooskõlastamise süsteemi. Tema sõnul ei arvesta see väikeettevõtete huve, kus on hõivatud enamik palgatöötajaid.
„Praegune süsteem, kus läbirääkimiste laua ühel poolel on ametiühingud, mis Eestis omavad minimaalset kandepinda ja kuhu kuuluvad peamiselt avaliku sektori töötajad (kellest keegi ei saa alampalka) ning laua teisel poolel on Tööandjate Keskliit, mis on väga tublit tööd tegev organisatsioon, kuid esindab peamiselt suurte ettevõtete huvisid (kus samuti keegi alampalka ei saa), ei ole kindlasti õiglane ega tõenäoliselt ka legitiimne,“ leiab EVEA tegevjuht.
Alternatiivina nimetab ta lihtsamaid ja ettearvatavamaid lahendusi. EVEA hinnangul võiks optimaalseks lahenduseks olla alampalga automaatne indekseerimine tarbijahinna kasvuga.
„Ettevõtjad ju tegelikult mõistavad, et kui elu läheb kallimaks, siis hakkama saamiseks on töötajatel vaja natukene rohkem teenida. Mingeid suuri läbirääkimisi poleks selleks üldse vaja,“ ütleb ta.
Regionaalne arvestus oleks tema sõnul õiglasem, kuid tõenäoliselt märksa keerulisem teostada. Töökoormuse ja töökogemuse põhjal ei too ilmselt soovitud tulemust – suurem koormus või kogemus toob üldjuhul nagunii kaasa palgakasvu.
Rääkides piirist töötajate sotsiaalse kaitse ja nende tööturult väljatõrjumise riski vahel, rõhutab Verk selle tasakaalu keerukust.
„Ühelt poolt peame tagama, et inimesed saavad oma tööga leiva lauale ega pea koormama meie sotsiaalsüsteemi, kuid teisalt on meil siiski hulk töökohti (ja neid on jätkuvalt vaja ka edaspidi), kus kõrgemat palka maksta ei saagi ilma, et see töökoht üldse ära ei kaoks,“ märgib ta.
Riiklik vaade
Riigikogu majanduskomisjoni liige Jaak Aab leiab, et kriitika alampalga aadressil ei ole leidnud kinnitust ei majandusuuringutes ega viimaste aastate praktikas. Ta rõhutab, et vaidlus miinimumpalga üle on eelkõige arutelu tootlikkusest, sotsiaalsest õiglusest ja regionaalarengust.
Vastuseks väidetele, et alampalk võib tõrjuda tööturult välja madala kvalifikatsiooniga töötajaid, märgib Jaak Aab, et tema hinnangul peitub probleem hoopis mujal – majanduse struktuuris endas.
„Madal alampalk taastoodab vähese lisandväärtusega töökohti, samas kui kõrgem alampalk motiveerib ka ettevõtjaid panustama rohkem tootlikkusse, suuremasse lisandväärtusse ja töötajate väljaõppesse,“ rõhutab ta.
Aab viitab, et Eesti tootlikkus moodustab vaid 80% Euroopa Liidu keskmisest ja see on meie majanduse madala konkurentsivõime peamine põhjus.
„Madalad palgad jätavad paljud Eesti inimesed nn palgavaesusse ja ei paranda meie konkurentsivõimet,“ märgib ta.
Argumendina viitab ta ka rahvusvahelistele uuringutele.
„2021. aastal sai Nobeli majandusauhinna USA majandusteadlane David Card, kes tõestas empiiriliselt USA eri osariikide ja maakondade näitel, et miinimumpalga mõõdukas tõstmine ei pruugi tähendada töötuse määra kasvu,“ meenutab Aab.
Rääkides ebastabiilse tööhõive ja paindlike lepingute riskidest, rõhutab Aab, et liiga madal alampalk võib viia riigi sotsiaalkoormuse kasvuni.
„Kui miinimumpalka poleks või see oleks liiga madal, siis aina rohkem peresid, kus peamine leivateenija saab miinimumpalka, saaks sotsiaaltoetusi, et toime tulla,“ märgib ta.
Tema sõnul tekib sellisel juhul ümberjagamise loogikas moonutus.
„See tähendaks, et maksumaksja subsideeriks sotsiaalkaitsesüsteemi kaudu neid ettevõtteid, kes maksavad eriti madalaid palku,“ selgitab Aab.
„Sisuliselt oleks see äraspidine ümberjagamise vorm, kus oma töötajatele kõrgemaid palku maksvatelt ettevõtetelt korjatud makse kasutataks odavtööjõule toetuvate ärimudelite kunstlikuks elus hoidmiseks,“ lisab ta.
Eraldi juhib Aab tähelepanu maksuaspektile.
„Madal alampalk tähendab ka maksulõhe kasvu,“ märgib ta. „Pole ju saladus, et paljud ettevõtjad maksavad palgana ka endale välja miinimumi ning võtavad kasumina välja dividendid ja osakud. Kuigi ka see tulu on sisuliselt palgatulu, ei maksta selle pealt sotsiaalmaksu.“
Kommenteerides ettepanekuid alampalga kaotamise, selle piirkondliku diferentseerimise või külmutamise kohta, hoiatab Aab pikaajaliste tagajärgede eest regioonidele.
„See suurendaks veelgi palgalõhet maapiirkondade ja pealinna vahel, kiirendades nii ääremaastumist ning maapiirkondade ja väikelinnade elanike kolimist pealinna või sootuks välismaale,“ leiab ta.
Aabi sõnul on ebavõrdsus Eesti piirkondade vahel nii keskmistes palkades kui ka elukvaliteedis juba praegu lubamatult suur.
„Eesti vajab palju jõulisemat regionaalpoliitikat, ka suurema lisandväärtusega töökohtade tekkimiseks piirkondadesse,“ ütleb Aab. „Riigi majanduspoliitika peaks palju enam panustama Eesti erinevatesse piirkondadesse.“
Näitena toob ta muudatused Euroopa Liidult saadavate vahendite jaotamises.
„Sotsiaaldemokraatide ettepanekul sunnatakse Euroopa Liidult saadavatest ettevõtluse arendamise vahenditest sellel rahastusperioodil väljapoole Tallinna ja Harjumaad 40%. Varasematel aastatel oli see protsent poole väiksem,“ märgib Aab.
Rääkides piirist töötajate kaitse ja tööturu liigse reguleerimise vahel, rõhutab Aab, et suunised on antud Euroopa Liidu tasandil.
„Alampalga tõstmine 50 protsendini keskmisest palgast või 60 protsendini mediaanpalgast on EL-i direktiivi üks soovituslikke mõõdikuid, mitte sotsiaaldemokraatide ja ametiühingute leiutis,“ rõhutab ta.
Tema sõnul on enamik EL-i riike oma seadusandlust juba direktiiviga vastavusse viimas.
„See tähendab, et kogu EL-i ühisturul kehtivad samad reeglid ja täites EL-i alampalgateemalist nõuet ei peaks meie konkurentsivõime võrreldes teiste EL-i riikidega kannatama,“ rõhutab ta.
Näidetena toob Aab välja Bulgaaria ja Poola.
„EL-i vaeseimas riigis Bulgaarias otsustas valitsus tõsta miinimumpalka 50 protsendini keskmisest palgast juba 2025. aasta algusest. Vaatamata järsule miinimumpalga tõusule on töötuse määr jätkuvalt oluliselt madalam kui Eestis. Donald Tuski liberaalne Poola valitsus sihib miinimumpalga suhteks keskmisse palka lausa 55%, ning selle suhe on juba praegu üle 50%,“ märgib ta.
Kommentaar
Dajaana-Jessica Vaher, Tööinspektsiooni esindaja
Tööinspektsiooni hinnangul on kavandatavad paindliku tööaja kokkulepped eelkõige võimalus nii töötajatele kui ka tööandjatele, mitte kohustus ega tööandja ühepoolne õigus.
Oluline on rõhutada, et töölepingu tingimusi, sealhulgas tööaega ja töökoormust, ei saa tööandja ühepoolselt muuta.
Samuti ei ole tööandjal õigust sundida töötajat sõlmima paindliku tööaja kokkulepet.
Kui töötaja ei soovi oma senist tööaega või töökoormust muuta, jääb kehtima olemasolev töölepingus kokkulepitud tööaeg ja koormus.
Praktikas võib paindlike tööaja kokkulepete võimaldamine aidata kaasa tööturu paindlikumale ja toimivamale korraldusele, arvestades paremini nii töötajate individuaalseid vajadusi (nt pere- ja tervisega seotud olukorrad) kui ka tööandjate töökorralduslikke eripärasid. Samas eeldab see selgeid ja läbipaistvaid kokkuleppeid ning teavitamist, et vältida arusaamatusi ja vaidlusi.
Lisaks on seaduseelnõus ette nähtud oluline töötajat kaitsev mehhanism. Kui töötaja on viimase kuue kuu jooksul töötanud enamuse ajast rohkem kui kokkulepitud töötunnid, on tal õigus nõuda paindliku tööaja kokkuleppe muutmist ja töötundide suurendamist. Juhul kui pooled uues töötundide mahus kokkuleppele ei jõua, loetakse töötaja kokkulepitud tööajaks tema viimase kuue kuu keskmine töötundide arv seitsmepäevase ajavahemiku jooksul.
See säte aitab vältida olukordi, kus tegelik töökoormus püsivalt ületab formaalselt kokkulepitud tööaega.
Kokkuvõtvalt näeb Tööinspektsioon paindlikes tööaja kokkulepetes potentsiaali suurendada paindlikkust töösuhetes, eeldusel, et säilib vabatahtlikkus, selgus ning töötajate õiguste kaitse.
