Ainuüksi käesoleva aasta üheksa kuu jooksul on Eestis kinni peetud juba üle 50 internetipedofiili – mehed, kes jahtisid lapsi, jõudmata veel reaalsete kuritegudeni. Toimuva ulatus vapustab isegi kogenud uurijaid. Kuid mis peitub nende hirmutavate numbrite taga? Kas on võimalik mõista ebatavaliste seksuaalsete kalduvustega inimeste psühholoogiat ja hoida tragöödia ära veel enne, kui see juhtub? Sellest rääkis MK-Estoniaga Viljandi haigla psühholoog Margus Veem.
Selliseid spetsialiste nagu Margus Veem on riigis üksikuid – ning ta on üks vähestest, kes tegeleb professionaalselt pedofiilia teemaga, millest enamik eelistab pilgu kõrvale pöörata.
– Kuidas sattusite nii keerulisse professionaalsesse valdkonda – töö seksuaalkäitumise ja parafiiliatega?
– Juhuslikult. Töötasin psühholoogina Tartu vanglas ja 2012. aastal loodi seal spetsialiseeritud osakond seksuaalkuritegusid toime pannud inimestega töötamiseks. Alguses mind see teema eriti ei huvitanud, aga kui eelmine psühholoog lahkus, otsustasin proovida.
Algas koolitus, tekkis võimalus töötada suurepäraste kolleegide ja ebatavaliste patsientidega. Tasapisi süvenesin sellesse valdkonda üha enam, teadmisi kogunes, huvi kasvas…
Alates 2017. aastast töötan Viljandi haiglas. Tegelen erinevate psüühikahäiretega inimestega ja osalen sundravi süsteemis.
– Tuleb välja, et seksuaalhäirete teema jäi teiega ka pärast vanglast lahkumist?
– Lihtsalt Eestis ei tegelenud selle teemaga väljaspool vanglaid praktiliselt keegi. Mulle aga tundus, et see pole normaalne. Mõistsin, et sellised probleemid ei ole ainult vangidel ja mitte ainult neil, kes on toime pannud raskeid kuritegusid. On inimesi, kes kuritegusid toime ei pane, kuid muretsevad oma seksuaalse kalduvuse pärast ja otsivad abi. Seetõttu otsustasin arendada seda suunda ka meditsiinisüsteemis – nõustada, selgitada, aidata, sellest avatult rääkida.
Peatada enne kuriteoni jõudmist
– Kuidas kasvas teie individuaalsest tööst välja terve projekt?
– Aastatel 2023–2024 lõime veebilehe ja koolitasime 28 spetsialisti seksuaalkäitumise teemalise baaskursuse raames.
2025. aastal tööd leht piirid.ee, kus mitme spetsialisti osalusel algasid konsultatsioonid. Paralleelselt jätkus koolitus ebakohase ja probleemse seksuaalkäitumise teemal ning alates 2025. aasta sügisest käivitati ka täiendkoolituse programm.
2026. aasta lõpuks peaks Eestisse tekkima kolm keskust, kus töötavad spetsialistid, kes on võimelised nõustama inimesi, kes on mures oma seksuaalkäitumise, sealhulgas probleemse seksuaalkäitumise pärast.
Lisaks on moodustatud professionaalide võrgustik, mis aitab arendada seksuaalkäitumise kompetentsikeskust ja koordineerida seda valdkonda süsteemsel tasandil. Püsivat rahastust veel ei ole, kuid me töötame selle nimel aktiivselt.
Eestis on hästi arenenud noorte nõustamissüsteem, kuid spetsialistidest, kes nõustavad täiskasvanuid, sealhulgas probleemse seksuaalkäitumisega inimesi, on puudus. Me teeme esimesi samme, et see nišš täita.
– Ja just selle ülesande jaoks lõite veebilehe www.piirid.ee?
– Jah, see on internetiplatvorm, kus saab anonüümselt esitada küsimusi erinevate seksuaalkäitumise probleemide kohta ja saada vastuseid koolitatud spetsialistidelt.
Praegu on meil juba olemas grupp ettevalmistatud inimesi, kes neile küsimustele vastavad; selle töö rahastamine on tagatud kuni 2026. aasta lõpuni.
Otsime partnereid, kes aitaksid meil teemat laiemalt kajastada ja suurema hulga inimesteni viia.
Eraldi oluliseks eesmärgiks on suurendada teadlikkust online-toimuva seksuaalvägivalla osas. Lastevastased veebikuriteod erinevates vormides on muutunud juba epideemiaks. Seda teemat on vaja avada, arutada, selgitada.
– Milliseid spetsialiste te koolitate?
– Spekter on väga lai. Peamine sihtgrupp on psühholoogid. Kuid Eestis tegelevad seksuaalkäitumisalase nõustamisega väga erineva erialase taustaga spetsialistid: arstid, psühhiaatrid, füsioterapeudid, vaimse tervise õed, ämmaemandad, günekoloogid. Seetõttu võtame koolitusele meditsiinilise, sotsiaalalase või psühholoogilise haridusega spetsialiste.
Alustasime põhjaliku programmiga: kõigepealt anname üldise ülevaate seksuaalkäitumisest, seejärel liigume edasi häirete ja kõrvalekalletega seotud teemade juurde.
Sel kevadel viisime läbi eraldi kursuse, mis oli pühendatud just rasketele ja ebakohastele käitumisvormidele. Praegu jätkame sama spetsialistide koosseisuga süvaõpet seksuoloogia alal, et nad saaksid vastata küsimustele veebis ning nõustada video teel ja näost näkku – sealhulgas keerulisemate juhtumite puhul.
Kus jookseb piir?
– Kui laialdaselt on seksuaalkäitumise probleemid Eestis üldse levinud?
– Statistikat on vähe ja sihtgrupp on väga lai.
Eestis mõistetakse igal aastal seksuaalkuritegude eest süüdi umbes sada inimest ja ligikaudu 80% neist on kuriteod alaealiste vastu.
Selle kategooria sees on erinevusi: ühtede kuritegude ohvrid on alla 13-aastased lapsed, teiste puhul vanemad kui 13.
– Aga kas juhtub, et inimesed tulevad ise ja ütlevad: „Mul on probleem, aidake, ma tahan midagi muuta“?
– Selliseid on vähe, need on üksikud juhtumid. Peamine takistus on hirm. Eestis ei ole tõeliselt anonüümset riiklikku nõustamisteenust ja see peletab inimesi eemale.
Veebilehel www.piirid.ee esitatakse üsna delikaatseid küsimusi, kuid näost näkku nõustamisteni jõuavad vähesed. Mitmes riigis pakub ja rahastab riik täiesti anonüümset abi. Meil sellist teenust ei ole – ja seetõttu inimesed ei julge.
– Milliseid seksuaalkäitumise vorme peetakse tänapäeval meditsiinis ja psühholoogias häireteks ja milliseid normi variatsioonideks? Kus see piir jookseb?
– Kaasaegsetes klassifikatsioonides, nagu RHK-11 ja Ameerika DSM-5, kasutatakse üldmõistet „parafiilsed häired“. Selle all mõistetakse püsivaid ja ebatüüpilisi seksuaalse erutuse mudeleid ning seal on loetletud nende erinevad vormid.
Näiteks võib erutus olla seotud teiste inimeste jälgimisega intiimsetes olukordades – see on vuajerism. Võib esineda püüdlus demonstreerida oma keha võõrastele – see on ekshibitsionism. Esineb ka froterismi – kui erutus tekib teiste inimeste puudutamisest või hõõrumisest avalikes kohtades, näiteks ühistranspordis.
Eksisteerib ka sadistlik parafiilne häire – kui nauding on seotud teistele valu või kannatuste põhjustamisega.
Ja lõpuks, pedofiilne parafiilne häire – püsiv seksuaalne erutus alla 13-aastaste laste suhtes.
– Varem, ühes kommentaaris meie teisele artiklile, mainisite, et Eestis võib pedofiilse parafiiliaga meeste osakaal olla kuni üks protsent. See teeb ju kokku ligikaudu seitse tuhat inimest meie riigis!
– Jah, arvatakse, et kuni üks protsent. Nõus: seitse tuhat on väga palju. Ja klassifikatsioonid eristavad rangelt, kus on tegemist lihtsalt seksuaalse huvi või eripäraga ja kus – häirega. Diagnoos pannakse siis, kui inimene kas ise kannatab nende kalduvuste all või põhjustab kahju teistele.
Näiteks võib inimene tunda erutust kellegi jälgimisest, kuid ta ei lähe akende taha piiluma, ei riku kellegi piire, vaid leiab legaalseid viise selle huvi rahuldamiseks, näiteks internetis. Sellisel juhul on tegemist seksuaalse huvi, mitte häirega.
Analoogselt on inimesi, kes tunnevad seksuaalset iha alaealiste vastu, kuid ei pane toime mingeid tegusid. Nad ei vaata lapspornograafiat ja on võimelised oma tunnetega toime tulema teistele kahju tekitamata. Neil ei ole sisemist konflikti ja nad ei kannata oma mõtete pärast, seega ei ole neil meditsiinilises mõttes „pedofiilset häiret“.
– Aga millal muutub seksuaalkäitumine ohtlikuks – inimesele endale ja teistele?
– Kui inimene kasutab teist isikut ära – rikub tema piire, tegutseb ilma tema nõusolekuta. See on peamine piir.
Teine juhtum on see, kui nõusolekut põhimõtteliselt olla ei saagi: kui tegemist on lapsega või näiteks inimesega, kes on teadvuseta või ainete mõju all. Selliste olukordade ärakasutamine on juba otsene seaduserikkumine.
Kui rääkida ohust mitte teistele, vaid isiklikest raskustest, siis see on eraldi teema: see on olukord, kus isiklikud seksuaalsed soovid muutuvad sisemise pinge allikaks. See on keerulisem olukord, sest stress võib tekkida ka täiesti tavalise seksuaalkäitumise puhul, kui inimesel on sisemised uskumused või hoiakud, mis on vastuolus tema soovide ja käitumisega.
See võib sisemist seisundit oluliselt raskemaks muuta. Kuid see ei ole seksuaalkäitumise kui sellise probleem – see on veendumuste ja väärtushinnangute küsimus. Seda juhtub ka täiesti tavaliste seksuaalsete eelistuste ja mõtetega inimestel.
Näiteks kui kellelgi on religioosne hoiak, et eneserahuldamine on keelatud, aga ta siiski teeb seda, siis tekib sellest tugev psühholoogiline pinge, kuigi meditsiinilisest seisukohast selleks põhjust ei ole.
Millal on vaja sekkuda?
– Veebilehel www.piirid.ee on olemas nn „murebaromeeter“, mis puudutab laste käitumist. Aga millised probleemid või mured vanematel kõige sagedamini seoses laste seksuaalsusega tekivad?
– „Murebaromeeter“ on lihtne hindamisvahend, mis aitab mõista, kas lapse või teismelise seksuaalkäitumine on tema arengule vastav või mitte. See, mis ühes vanuses on loomulik, võib teises olla juba murettekitav. Baromeeter aitab vanematel ja spetsialistidel olukorda lihtsamalt hinnata ja mõista, kas on vaja sekkuda, ning kui jah, siis kuidas.
Tüüpiline näide: vanemad muretsevad, kui märkavad, et laps näiteks puudutab ennast enne magamaminekut. Sageli küsitakse: „Kas see on normaalne? Kas peab arsti juurde minema?“ Ja siin on oluline võimalus esitada küsimus spetsialistile.
Spetsialist selgitab, et väikeste laste puhul on see reeglina täiesti normaalne käitumine, millele ei tasu ülemäärast tähelepanu pöörata.
Aga kui vanem siiski tahab sellest rääkida, saab spetsialist aidata – selgitada, kuidas selliseid teemasid lapsega rahulikult ja õigesti arutada.
Sellised olukorrad ei ole haruldased. Tegelikult on sekkumist nõudvaid probleemse käitumise juhtumeid lastel vähem kui täiskasvanute endi ärevust. Sageli on vanemate mure suurem, kui selleks on alust. Samas panevad ligi kolmandiku alaealiste vastu suunatud seksuaalkuritegudest toime teised alaealised.
Ka siin on oluline individuaalne lähenemine: mõnikord on vaja tõsist sekkumist, mõnikord aga piisab vestlusest ja toest, et nooruk probleemi teadvustaks ja oma käitumist muudaks. See on tulevaste kuritegude ennetamise võtmeelement.
– Kuidas teile tundub, kas riik toetab seda valdkonda täna piisavalt? Mida te soovitaksite ametnikele?
– Praegu Eestis riigi poolt terviklikku lähenemist probleemse seksuaalkäitumise nõustamisele ei ole. Jah, on projekte, need saavad toetust, kuid süsteemset, riigi tasandil organiseeritud abi ei eksisteeri.
Samal ajal nõuavad nii Lanzarote konventsioon kui ka Euroopa Komisjoni dokumendid, et riigis oleks olemas anonüümne, madala lävega teenus inimestele, kes muretsevad enda seksuaalkäitumise pärast. Eesti riik sellist teenust veel loonud ei ole.
– Mis on madala lävega teenus?
– Madala läve abikanalid on lihtsad, anonüümsed ja turvalised viisid toetuse saamiseks, ilma et peaks läbima keerulisi formaalsusi. Ja need on väga olulised.
Kuidas kurjus muutub lubatavaks
– Kui te töötate pedofiilsete kalduvustega inimestega, mida nad ise enda kohta räägivad? Kuidas nad oma tundeid ja tegusid kirjeldavad?
– Osadel inimestel avaldub pedofiilne iha juba väga varakult, tavaliselt teismeeast alates. Nad saavad vahel ka ise aru, et nende iha ei ole päris tavapärane. Samas ei ole enamus pedofiilse häirega isikuid eksklusiivset tüüpi, mis tähendab, et nad suudavad erutuda ka täiskasvanu peale, kui keskkond ja meeleseisund on sobivad. Seetõttu ei pruugi nad tunda ka mingisugust häiritust, seniks, kui kõik elus on stabiilne ja korras.
Edasi sõltub juba inimese mõtetest ja tõlgendustest, kuidas ta mingeid asju enda jaoks seletab. Kui seletused on vildakad, võib anda endale ka loa vaikselt väärkäitumise poole liikuda, kuna mingil hetkel ületatakse ka selge piir lubatud ja lubamatu käitumsie vahel.
Reeglina jõuavad inimesed väärkäitumiseni samm-sammult. See võtab mingi aja. Osadel minuteid-tunde, teistel päevi-nädalaid aga ka aastaid.
– Aga kas nende inimeste mõttemaailma on üldse võimalik päriselt mõista? Mis neid ajendab: impulss, tajumoonutus, õigustused?
– Motivatsioon võib olla erinev. Osad pedofiilse häirega inimesed tunnevad laste suhtes ka romantilist tõmmet: nende peas näevad nad nendega suhet sellisena, nagu tavapäraselt kujutatakse lähisuhet täiskasvanute vahel. Nende jaoks on oluline ka läheduse tunne, koos aja veetmine, ühised tegevused jne.
Teiste jaoks on motivaatoriks vaid seksuaalne erutus ja selle leevendamine.
Enamus seksuaalkuriteo sooritanutest vähendavad mingit
osa oma tegudest. See tavaliselt annab aimu ka sellest, mis moonutus inimesel peas on, kuidas tema tajumine on vildakas. See omakorda heidab valgust inimeste sisemaailmale, mida nad õigeks peavad, mida valeks ning kuidas nad endale seda olukorda seletava/õigustavad, et tegu ikka tehtud saaks.
Inimesed ei tee tegusid, mis ei tundu nende jaoks sobivad ja õiged. Selleks, et vale tegu tunduks õige, tuleb see enda jaoks „õigeks mõelda”.
– Sageli öeldakse: „Kõik probleemid on pärit lapsepõlvest.“ Kas see on tõsi?
– Üldiselt näitavad uuringud, et kurjategijate seas on tõepoolest rohkem traumakogemusega inimesi kui tavapopulatsioonis. See puudutab ka neid, kes on toime pannud seksuaalkuritegusid: neil esineb sagedamini traumasid, sealhulgas seksuaalse kogemusega seotud traumasid.
Teatav seos ilmselt eksisteerib. Kui inimene on ise kogenud seksuaalset väärkohtlemist, võib tema mõtlemine muutuda nii, et täiskasvanueas hakkab selline käitumine talle tunduma lubatavam.
Kuid otsest ja ühest sõltuvust siin ei ole. Näiteks kui inimene on juba karistuse kandnud ja läbinud rehabilitatsiooniprogrammi, ei suurenda minevikutrauma fakt iseenesest retsidiiviohtu – aja jooksul võivad käitumis- ja mõtlemismehhanismid muutuda.
See, millest valjult ei räägita
– Mis on teid kõige rohkem vapustanud aastatepikkuse töö jooksul seksuaalhäiretega inimestega? Kas on olnud mõni juhtum, mida te kindlasti ei unusta?
– Konkreetseid juhtumisi, ka emotsionaalseid ja liigutavaid tuleb ikka ette. Minu jaoks on nende kõigi ühine nimetaja tavaliselt see, kui klient tabab enda jaoks mõne olulise „ahhaa” momendi. Tajun, et nüüd tema peas midagi loksus paika.
See võib olla arusaam, miks valesti käitus või ka see, kuidas tema käitumine kahju tegi – midagi, millele ta varem ei mõelnud või tahtnud mõelda. Sellised olukorrad on põnevad, emotsionaalselt toetavad ja edasiviivad.
– Aga kas teie isiklik arusaam seksuaalsusest, moraalist või piiridest on aastatepikkuse töö jooksul muutunud?
– Arusaam seksuaalsusest on väga palju laienenud. Lugemine ja koolitused on tulnud meeletult kasuks. Teadmised inimese seksuaalsusest, suhetest, psüühikast, häiretest, neuroteadusest jms. on aidanud luua selgust ka probleemsesse või ebakohasesse seksuaalkäitumisse.
Nõusoleku teema on seksuaalkuritegude käsitlemisel kriitiline. Seetõttu olen ka selle teemaga lähemalt tegelenud ja saanud targemaks. Ega teadmiseid ei saa välja lülitada, see kõik on aidanud ka endast paremat aimu saada. See küll ei liiguta piire, kuid aitab just tajuda, kus on minu piirid, kus on kliendi omad, kus teistel inimestel ning mis ja kuidas neid piire mõjutab. Sellisel juhul saab ka kliendile asju paremini selgitada, see on tunnetuslikult tajutav.
– Mis on teie jaoks isiklikult selle töö juures kõige keerulisem — emotsionaalselt või professionaalselt?
– Ma hoian ennast teadlikult eemal seksuaalvägivalla ohvritega tööst. Kõige keerulisem on sellest tulenevalt töötamine ohvriga, kes on ilmselgelt selle tõttu ka ise olnud hiljem väärkäituja ja viimase tõttu minuni jõudnud.
Veel keerulisem on siis, kui on välja tulnud, et ta on ohvrina abi otsinud kuid pole seda saanud (pole leidnud, pole võimalust või sobivat suunamist/juhatust leidnud). Siis tekib suur kurbus ja ka ärritus, sest kahju on, et üks võimalus uut kuritegu ära hoida jäi kasutamata.
– Kas on olnud juhtumeid, kus olete inimlikult kuuldust või nähtust tõesti vapustatud olnud? Või kaitseb professionaalne distants teid alati?
– Inimeste jutt on alati parem kui see, mis toimikus kirjas. Eelkõige on vapustanud just toimiku andmed. Inimesed ise suudavad asjadest reeglina maalida palju ilusama pildi. Selleks, et objektiivsemat infot saada, tuleb aga ka infot objektiivsest allikast lugeda. See on aga vahel olnud häiriv.
Eriti, kui on tegemist pikaajalise, selgelt vägivaldse, teist isikut kahjustava käitumisega, kus kurjategija on selgelt teadnud, et teeb kahju ja on näha, et soov ongi kahju teha. Sellised lood on kõige võikamad.
Selle vastu aitab vaid vähem lugemine…
– Kas teie praktikas on esinenud ebatavalisi või haruldasi parafiilia vorme?
– Ma olen lugenud väga paljudest erinevatest ihadest. Praktikas ei ole ma neist enamusi kohanud. Seega on haruldasemate ihadega inimesi kohates olnud pigem professionaalne uudishimu ja põnevus, uurimaks seda, mis selle asja juures on see, mis erutust tekitab, millega see seotud on, kuidas inimene ise seda tajub jne.
– Kas tunnete, et olete aastate jooksul muutunud nende patsientide suhtes mõistvamaks või vastupidi, karmimaks?
– Mõistmist on tänu kogemusele ja teadmisele tulnud väga palju juurde. Mõistmist just selle osas, mis asjaoludel, motiividel nad oma tegusid on teinud ja kuidas nad mõelnud, tundnud ja käitunud on.
Samas on juurde tulnud ka pragmaatilist lähenemist – selleks, et midagi muutuks, peab midagi muutma ka. Kui inimene jätkab elamist samamoodi nagu varem, siis juhtub lõpuks ikka see, mis tavaliselt juhtunud on. Seetõttu olen muutunud nõudlikumaks kliendi enda vastutuse osas enda ellu muutuste toomisel.
Samas olen veendunud: inimesed soovivad endale head elu, sellist, kus ei ole kuritegusid, nad ei soovi kurja teha. Minu ülesanne on seda toetada, vahel ka olles karm ja ebameeldiv.
Aitan näha inimesel seda, mida tema käitumine päriselt kaasa toonud on, seda mitte õelusest, vaid soovist toetada tema muutust temale endale meelepärases suunas.
Kui aga inimene veendunult usub, et 8-aastased lapsed temaga flirdivad ja soovivad vahekorras olla, siis see veendumus ei aita tal kuidagi kuriteovaba elu elada – seda on vaja muuta, muidu on retsidiiv vältimatu.
Meie teatmik
Margus Veem
▪ Sündinud 9. juulil 1983 Rakveres.
▪ Lõpetas Rakvere Reaalgümnaasiumi ja astus Tartu Ülikooli, kus omandas bakalaureuse- ja magistrikraadi psühholoogias.
▪ Magistritöö oli pühendatud ühe maailmas enimtuntud seksuaalkuriteo retsidiivsusriski hindamise vahendi valideerimisele Eesti oludele, et selle kasutamine ka meil
põhjendatud oleks.
▪ Alates 2012. a – psühholoog Tartu vangla spetsialiseeritud üksuses, töö seksuaalkuriteo sooritanud isikutega.
▪ Alates 2017. a – psühholoog Viljandi haiglas. Lisaks tööle psüühikahäiretega patsientidega tegeleb spetsialistide nõustamise ja koolitamisega seksuaalkäitumise ja parafiiliate valdkonnas.
▪ 2023. a – aunimetuse „Aasta vägivallaennetaja“ laureaat märkimisväärse panuse eest vägivallaennetusse.
