Sellest, milline oli koolireformi esimene aasta pedagoogide, õpilaste ja vanemate jaoks, kirjutas MK-Estonia juba eelnevates väljaannetes. Mida arvab aga üleminekust haridus- ja teadusminister ise? Kristina Kallas selgitas intervjuus MK-Estoniale, miks ei olnud õpetajad uuteks nõueteks valmis, kuidas kavatseb ministeerium pedagooge toetada ning mis aitab lastel koolihirmust üle saada.
– Reformi esimene aasta on möödas, tavaks on rääkida õnnestumistest. Aga milliseid vigu on tehtud?
– Ma ei nimetaks ühtegi. Pigem ei ole need vead, vaid arusaamine sellest, mida on vaja üle vaadata.
Viga oleks see, kui me tunnistaksime, et kõik oli valesti. Aga iga reformi, eriti nii mahukat, tulebki protsessi käigus korrigeerida.
On aspekte, mida on vaja muuta. Eelkõige puudutab see neljandaid klasse.
Esimeste klasside ja lasteaedadega meil reformi kontekstis probleeme pole olnud. Ainus raskus tekkis esimestes klassides seal, kus õppisid hariduslike erivajadustega lapsed.
Selgus, et koolid, kus neid lapsi on rohkem, ei osalenud kuigi aktiivselt Tallinna Ülikooli programmis, mis oli mõeldud erivajadustega lastega töötavatele õpetajatele.
Sisuliselt on see kooli ja kollektiivi küsimus. Aga nüüd on nad ka ise aru saanud, et peavad olema palju aktiivsemad. Kõigi teiste puhul läheb kõik plaanipäraselt.
Nüüd aga neljandatest klassidest. See, et neljanda klassi õpilastel tekib eesti keelega probleeme, oli algusest peale selge. Samuti oli teada, et tuleb järgida spetsiifilist õppemetoodikat.
Kuid me ei arvestanud sellega, et enamikul õpetajatest puudus siiski vajalik ettevalmistus konkreetsete õppeplaanide väljatöötamiseks iga tunni jaoks. Seda hoolimata asjaolust, et meil on palju neljanda klassi pedagooge, kes on näiteks loodusõpetust eesti keeles õpetanud juba 20 aastat. Ning meil on olemas need õppematerjalid, on olemas õpetamiskogemus. Oli võimalus läbida vastavad kursused ülikoolis.
Selgus, et paljud õpetajad neile kursustele siiski ei läinud ja ei saanud seega ka materjale. Nii nad istusid klassi ees ja muretsesid, kuidas üldse tundi läbi viia. neljanda klassi aineõpetajate ettevalmistusele. Eriti oluline on varustada nad õppematerjalidega. Ministeeriumis otsustati osta väljatöötatud tunnikavad nendelt pedagoogidelt, kes need koostasid, ja paigutada need autorimaterjalid üles veebilehele, et need oleksid kättesaadavad kõikidele õpetajatele.
„Kui ma oleksin…“
– Miks ministeerium neid õppematerjale varem ei soetanud?
– Me lähtusime sellest, et õpetajad osalevad kursustel ja omandavad protsessi ennast – kuidas koostada materjale vastavalt oma klassile. Kuid kursustele tuli ainult väike osa pedagooge.
Nüüd võtame selle töö enda peale. Meil on juba olemas materjalid matemaatika ja loodusõpetuse kohta, osaliselt ka ajaloo kohta viienda klassi jaoks. Kuid märgatav lünk on kirjanduses.
Kirjandust pole viiendas klassis seni eesti keeles õpetatud, seega tuleb need materjalid nullist luua. Seda ei saa nimetada üllatuseks, kuid me tõepoolest alahindasime õpetajate ettevalmistuse taset.
Teine moment, millega me ei arvestanud, on käitumisprobleemid neljandates klassides. Kui laps ei valda keelt, siis ta lihtsalt ei reageeri õpetaja korraldustele, kui tund on eesti keeles.
„Istu, ava vihik, kuula… Miks sa ei kuula?“ – aga laps ei saa aru. Kontakti õpetajaga ei teki, ja eriti on see märgatav poiste puhul. Tulemuseks on distsipliiniprobleemid, mis vähendavad kogu klassi motivatsiooni.
Seetõttu pöördusime abi saamiseks Tallinna ja Tartu Ülikooli poole, et saada vastused järgmistele küsimustele: milliseid meetodeid saab õpetaja kasutada, kui ta viib tundi läbi keeles, mida laps ei mõista? Kuidas sellises olukorras distsipliini hoida? Kas pedagoog võib vajadusel kasutada vene keelt? Ja kui kasutabki, siis kuidas luua reeglid nii, et laps mõistaks – seda tehakse ainult erijuhtudel?
Võib-olla tulebki mõnes olukorras vene keele kasutamist klassis lubada. Algselt, kui Riigikogu seaduse 2022. aastal vastu võttis, oli vene keele kasutamisele üsna range keeld.
Mina aga arvan, et see pole päris otstarbekas: teatud juhtudel on lapse emakeele kasutamine vajalik. Kool ei ole ainult keeleõpe, vaid ka distsipliin, käitumine, kasvatus.
Praegu otsime koos ülikoolidega lahendusi: kuidas aidata õpetajaid töös lastega, kes hakkavad protestima, kuna nad ei mõista.
Kui mul oleks olnud võimalus seda reformi nullist alustada… Aga minust sai minister juba pärast seaduse vastuvõtmist („Eestikeelsele õppele ülemineku seadus“ võeti vastu 2022. aasta detsembris – toim.).
Kui mina oleksin seda reformi välja töötanud, oleksin alustanud lasteaedadest. Seejärel – esimene, teine, kolmas klass, kes õpiksid täielikult eesti keeles.
Aga alates neljandast klassist oleks võinud kasutusele võtta süsteemi „50/50“: pool tunde eesti keeles, pool vene keeles. Nii harjuksid lapsed tasapisi eestikeelse õppekeskkonnaga.
Viiendas klassis oleks eesti keeles juba 60%, kaheksandas – 70%, seejärel 80% ja nii edasi.
– Miks üleminek algas just neljandatest klassidest?
– Ma ei tea. See otsus tehti 2022. aasta juulis, kui allkirjastati koalitsioonileping Reformierakonna, sotsiaaldemokraatide ja Isamaa vahel. Nagu ma aru saan, laenati mudel Lätist. Pedagoogilisest seisukohast, kui küsida spetsialistidelt, ja ma pean ka ennast selles küsimuses spetsialistiks, ei ole see parim variant.
Kuigi neljanda klassi õpilastel on veel kaheksa aastat õppida, olen kindel, et nad jõuavad nii eesti keele selgeks õppida kui ka aine omandada. Kuid ideaalis oleks tulnud neile pakkuda keelekümblust 50/50: näiteks ajalugu, loodusõpetus – eesti keeles, aga matemaatika – emakeeles.
– Kas ei saaks naasta alguspunkti ja kõike muuta?
– Kahjuks mitte. Tänasel päeval Riigikodus seaduse muutmiseks 51 häält kokku ei tuleks.
Kust tulevad järeldused?
– Uuring näitas: 70% Tallinna neljanda klassi õpilastest ei omandanud ei eesti keelt ega ainet. Kuidas te neid tulemusi hindate?
– Ma leian, et tuleks võrrelda nende neljanda klassi õpilaste tulemusi eelmise aasta neljanda klassi õpilaste tulemustega, kes õppisid veel emakeeles. Kas keegi on sellist võrdlust teinud? Mina sain ka selle tabeli ja esimene küsimus oli: aga millega te üldse võrdlete?
– Aga kuidas analüüsis ministeerium üleminekuklasside tulemusi möödunud aasta jooksul?
– Ministeeriumis toimub hindamine neljanda klassi alguses ja seejärel seitsmenda klassi alguses. See tähendab, et neid, kes õppisid neljandas, kontrollisime sügisel, ja järgmine kord hinnatakse neid juba seitsmendas klassis.
– Kas see pole liiga hilja?
– Nii on tasemetööde süsteem üles ehitatud. Muidugi tahaks, et koolid ise jälgiksid oma õpilasi pidevalt. Selleks on vaja monitooringusüsteemi ja praegu allkirjastame Tartu Ülikooliga lepingut, et ülikool aitaks selle väljatöötamisel.
– Vanemad kurdavad samuti, et lapsed ei oska ei keelt ega ainet. Paljudel tuli palgata eraõpetajad.
– Loomulikult ei oska lapsed veel keelt! Ja nad ei saa veel demonstreerida oma teadmisi ainetes, sest nad õpivad keeles, mida nad praegu veel ei valda. Samuti ei suuda nad materjali ka vene keeles seletada – sest nad on õppinud eesti keeles. Aga see ei tähenda, et laps ainet ennast ei mõista. Viiendas klassis jätkab ta selle aine õppimist.
– Kuid paljud vanemad arvavad, et lapsed on „programmist maha jäänud“.
– Kust sellised järeldused tulevad?
– Näiteks näevad nad kodutöödest – lapsed ei ole võimelised neid tegema.
– Toon näite. Minu lapsed on kolmkeelsed. Nad õpivad eesti keeles, aga kodus on meil veel inglise ja poola keel.
Kui isa proovis nendega poola keeles matemaatikat õppida, ei suutnud nad talle midagi seletada. Kuigi poola keelt oskavad nad suurepäraselt. Lapsed nutsid, neil oli väga raske, tundus, et isa norib. Lihtsalt sellepärast, et hoolimata poola keele kui teise emakeele valdamisest, õpivad nad koolis matemaatikat eesti keeles. Seetõttu ei suuda nad poola keeles seda seletada – neil puudub matemaatika-alane sõnavara poola keeles.
Oluline on mõista, kuidas mitmekeelne laps areneb. Keel omandatakse kontekstuaalselt: ühte või teist keelt kasutatakse teatud olukorras ja just selles kontekstis kujuneb sõnavara.
Seetõttu on vaja aega. Kõigepealt tuleb passiivne keele mõistmine, mille kaudu laps omandab ka ainet. Alles seejärel saabub aktiivse kasutamise etapp – kui ta juba suudab teisele seletada, mida ta on mõistnud.
Just seepärast ei saa me praegu, kui lapsed on õppinud eesti keeles vaid ühe aasta, väita, et nad „ei tea midagi“ – ei ainet ega keelt. Meil lihtsalt pole vahendeid, et seda objektiivselt mõõta.
Pedagoogid ja mitte ainult
– Õpetajad märgivad, et esimesse klassi tulles on paljudel lastel suuri probleeme emakeelega. Kuid logopeede napib ja venekeelsete logopeedide välismaist haridust ei tunnistata. Kuidas seda küsimust lahendada?
– Kahjuks pole emakeeleoskuse puudumine logopeedi probleem. Lapsed suhtlevad omavahel vähem õues, räägivad vähem vanematega – just selles peitubki probleemi tuum.
Lapse kõne areneb eri keskkondades: kodus, õues, lasteaias. Kuid tänapäeval mängivad lapsed õues väga vähe ja seal kõne arengut peaaegu ei toimu. Kodus – kui nii vanemad kui ka lapsed istuvad kogu aeg telefonis – samuti mitte.
Tulemuseks on see, et üldine kõneareng muutub probleemiks. Ja see ei puuduta ainult venekeelseid lapsi Eestis: sama näeme eesti- ja ingliskeelsete laste puhul. See on globaalne tendents.
– Siiski, kui laps on suunatud logopeedi juurde, mida vanemad tegema peaksid? Spetsialistide juurde ei pääse!
– Jah, probleem on keeruline. Varem oli meil koostöölepe Herzeni nimelise Venemaa Pedagoogikaülikooliga Peterburis. Tänasel päeval pole selline koostöö enam võimalik. Pole ka ressursse venekeelsete logopeedide koolitamiseks Eestis.
Kuid siiski rõhutan veel kord: enamasti ei ole asi logopeedis, vaid selles, et lapsed ei suhtle.
– Enamik kõrgelt kvalifitseeritud õpetajaid ei sooritanud keeletaseme eksamit. Kas neid saab kuidagi süsteemis rakendada?
– Kahjuks mitte. Asemele peavad tulema uued õpetajad. Juba kolmandat aastat järjest on Tartu ja Tallinna Ülikoolis suurendatud vastuvõttu pedagoogikateaduskondadesse – 400 kohta rohkem kui varem. Järgmisel aastal on nende teaduskondade lõpetajateks üle 1800 tudengi.
Tuleb kaasata inimesi, kes tahavad koolis töötada ja on valmis omandama pedagoogilist kvalifikatsiooni. Kuid õpetada ainet keeles, mida ise ei valda, pole kahjuks võimalik.
Hirm ja motivatsioon
– Vanemad räägivad sageli, et lapsed kaotavad õpihimu, neil tekib kooli ees hirm. Mida sellises olukorras teha?
– Peamine on last toetada ja talle öelda: „Sul õnnestub kõik.“
Võin tuua isikliku näite. Minu vanema poja puhul oli sünnist peale näha, et tema kõne areng kulgeb aeglasemalt kui noorematel õdedel. Tüdrukud hakkasid kiiresti rääkima, aga pojal võttis see protsess palju rohkem aega.
Kui poeg oli viiene, käis ta lasteaias ja ajas kõik kolm keelt omavahel segi. Tema kõnest oli raske aru saada. Ta ei tahtnud lasteaeda minna: tundis end võõrana, teda ei mõistetud, teda ei kaasatud mängudesse. Tegelikult oli ta lihtsalt kolmekeelne laps, kes vajas aega.
Muidugi ma muretsesin. Ainus, mida teha sain, oli pidevalt poega toetada, selgitada, et temaga on kõik korras, ta lihtsalt vajab aega. Lõpuks hakkas ta kuueaastaselt rääkima korraga kolmes keeles.
Teine näide – minu sõbranna, Tartu Ülikooli professor. Eelmisel aastal sõitis ta aastaks tööle USAsse ja võttis lapsed kaasa. Tema kuueaastane tütar läks seal kooli ja ei rääkinud terve esimese aasta jooksul inglise keeles sõnagi. Õpetajad isegi ei teadnud, kas ta saab millestki aru. Koolis suhtuti sellesse rahulikult, toetati. Nad märkasid käitumuslikke signaale, mille järgi oli näha, et laps tunneb end hästi. Kõne tuleb sellistes olukordades hiljem.
– Aga kas meie koolid on valmis lapsi niimoodi toetama?
– Eripedagoogid, psühholoogid peaksid märkama: kui laps on rõõmus, tunneb end hästi, siis kõne puudumine ei tähenda veel, et ta ei arene.
Kõik need näited demonstreerivad: meie, täiskasvanud, ootame sageli lastelt, et 6–7 või 10-aastaselt oleks nende kõne juba nii arenenud, et nad suudaksid vabalt keelte vahel ümber lülituda. Kuid see on meie täiskasvanulik arusaam. Lapsed aga arendavad veel emakeelt – ning omandavad paralleelselt teist keelt.
Mõne jaoks võib see tähendada tervet aastat vaikimist, teise jaoks – et nad räägivad palju emakeeles, kuid mõistavad samal ajal ka teist.
On temperamentseid lapsi: nad hakkavad tundi segama, sest väljendavad end füüsiliselt ja käitumuslikult – seletavad keha kaudu seda, mida sõnadega veel väljendada ei suuda.
Ja kõiki neid aspekte peavad muidugi mõistma õpetajad ja koolispetsialistid.
Haridusministeerium korraldab kursusi, mis on pühendatud mitmekeelse lapse arengule. Nendel räägitakse, kuidas õpetada lapsi, kelle jaoks õppekeel ei ole emakeel. Küsimus on: kas kooli direktor annab õpetajatele võimaluse neil kursustel osaleda?
Ja teine oluline asi – kui palju õpetajad koolis üksteist toetavad. Eesti koolides on kujunenud hea õpikodade traditsioon – kui pärast tunde kogunevad pedagoogid ja arutavad, kuidas päev läks, milliseid metoodikaid kasutati, milliseid olukordi lastega ette tuli. Kolleegid annavad tagasisidet – see aitab leida uusi lahendusi.
Väga oluline moment: reformi käigus ei muutu koolis ainult õppekeel. Muutub kogu kooli kultuur, selle eesmärgid, struktuur. Just see toimub praegu endistes vene koolides. Ja tohutut rolli mängivad siin koolijuhid, õpetajate meeskondade liidrid, kohalikud omavalitsused ja loomulikult ka ministeerium.
Klassikursuse kordama jätmine
– Lapsevanemad kardavad, et lapsed jäetakse klassikursust kordama. Lugeja kirjutas meile, et seda pakuvad isegi mõned õpetajad.
– Ma ei näe põhjust lapsi klassikursust kordama jätta. Miks?
– Räägitakse, et lapsed ei saa millestki aru ja ei omanda seega teadmisi.
– Kust see teadmine tuleb? Õpetajad on harjunud, et laps tuleb kooli ja õpib keeles, mida ta juba valdab. Seetõttu kontrollitakse teadmisi läbi kõne. Aga kui kontrollime last keeles, mida ta veel ei valda, siis ei saa me aru, kas ta on ainet mõistnud või mitte. Ta lihtsalt ei oska seda veel väljendada.
Ma mõistan, kui segaduses on vanemad ja õpetajad. Olen seda ise Narva kolledžis näinud.
2016. aastal, kui hakkasime seal eesti keeles õpetama, lahkus osa õppejõude. Nemad ütlesid: „Vene tudengid ei suuda eesti keeles õppida, saavad küll diplomi, aga teadmisi ei ole.“ Esimesed kaks aastat olid rasked: üliõpilased istusid loengutes ja igavlesid, sest ei saanud millestki aru.
Kuid möödunud on kaheksa aastat. Praegu õpetan seal taas ainet, mida varem anti vene keeles. Ja keegi ei mäletagi enam, et kunagi toimus õppetöö vene keeles. Tudengite jaoks on see muutunud loomulikuks.
– Paljud vene pered kardavad, et endistes venekeelsetes koolides langeb õppekvaliteet, ja eelistavad viia oma lapsed eesti kooli. Kas teil on statistikat, kui palju lapsi üle läheb?
– See puudutab peamiselt pealinna. Konkreetseid numbreid pole, kuid ma tean Aleksei Jašinilt (Tallinna haridusvaldkonna abilinnapea – toim.), et eestikeelsed klassid täituvad väga kiiresti. Venekeelsed klassid jäävad aga pooltühjaks, sest vanemad valivad eesti koole. Kuigi see pole alati kõige õnnestunum strateegia.
Ma arvan, et üleminekukoolid on venekeelsete laste toetamiseks paremini ette valmistatud kui tavalised eesti koolid.
Kuid vastavalt Eesti Vabariigi seadustele ja põhiseadusele on see kohaliku omavalitsuse pädevus. Probleemid tekivad siis, kui eestikeelsed klassid on ületäitunud. Tänane maksimum on 24 õpilast.
Kui klassis on 26–28 inimest, rikub kohalik omavalitsus seadust. Ja kui ministeeriumisse laekub kaebus, peame sellega tegelema.
Kuid selles, et eesti koolis on näiteks 24 õpilast klassis ja kõrval asuvas vene koolis ei saada täis klassikomplekti, pole midagi seadusevastast. Lapsevanemal on õigus valida oma lapsele kool.
Aeg ja raha
– Kas õpetajad peavad samaaegselt töötama ja õppima? Koolijuhid nendivad, et paljudel õpetajatel on koormus suurem kui üks ametikoht, sest pedagooge napib.
– Ma ei arva, et põhjus on selles. Asi on ka palgas. Täiskoht on 1820 eurot. Et rohkem teenida, võtavad õpetajad lisatunde. See ongi täpselt see küsimus, mida tahtsime lahendada läbirääkimistel kohalike omavalitsustega. Just nemad maksavad õpetajatele palka ja reguleerivad koormust.
Kui õpetaja on kvalifitseeritud, hea pedagoog, siis ei tohiks olla nii, et ainus viis palka tõsta on võtta lisatunde enda kahjuks. Siin on vaja karjäärimudelit.
Kui õpetaja on metoodik, oma ala spetsialist, peaks tema palk juba selle alusel kõrgem olema. Selline pedagoog võib juhtida metoodikaringe, töötada pedagoogiliste gruppidega koolis. Kuid kui ta saab palka tõsta ainult selle arvelt, et võtab lisatunde – ja see ongi sageli ainus variant! – siis on kõik õpetajad ülekoormatud.
Ja see on küsimus eelkõige direktoritele ja eriti kohalikele omavalitsustele, kes jaotavad koolieelarvet, õpetajate koormust ja komplekteerivad pedagoogilist koosseisu.
