Tänapäeval ilmuvad vaatamata meditsiini arengule taas välja „unustatud“ nakkushaigused – seda suuresti vaktsineeritusega hõlmatuse languse ning inimeste suure liikuvuse tõttu. Miks unustatud haigused naasevad ja milliseid riske me täna alahindame – selgitab Terviseameti nakkushaiguste epidemioloogia osakonna peaspetsialist Irina Filippova.
– Millega epidemioloog tegeleb?
– See amet on paljuski sarnane detektiivi tööga: ka epidemioloog „harutab lahti“ iga nakkushaiguse juhtumit.
Näiteks kui inimene haigestub leetritesse ja pöördub arsti poole, on kliinilise arsti ülesanne panna diagnoos ja patsient terveks ravida. Selleks vaatab ta haige läbi ja küsitleb teda, määrab laboratoorsed analüüsid, vormistab esialgse diagnoosi nakkushaiguse kahtlusena ning edastab selle info nakkushaiguste registrisse.
Epidemioloogi esimene ülesanne on seda registrit regulaarselt jälgida. Nähes teadet nakkuskahtluse kohta, hakkab ta selle juhtumiga kohe tegelema.
Kõigepealt täpsustab spetsialist, millal ilmnesid esimesed sümptomid ja tekkis lööve. See info on oluline määramaks perioodi, mille jooksul võib inimene olla nakkusohtlik ja kujutada ohtu ümbritsevatele.
Teine võtmeküsimus on – kus, kuidas ja millal võis patsient nakatuda. See on vajalik uute nakkusjuhtude vältimiseks.
Näiteks kui on teada, et inimene viibis nädal tagasi reisil, võib oletada, et ta nakatus leetritesse just seal. Leetrite peiteaeg on 5 kuni 21 päeva, sagedamini 7–10 päeva. Kui sümptomid tekkisid seitsmendal päeval, sobib see hästi reisil nakatumise pilti.
Seejärel selgitab epidemioloog välja, kellega patsient ohtlikul perioodil kokku puutus.
Leetrihaige on nakkusohtlik 5 päeva enne lööbe tekkimist ja veel 5 päeva pärast selle ilmumist – seetõttu on eriti oluline tuvastada kõik inimesed, kes temaga sel perioodil kokku puutusid. Haigus on ohtlik neile, kes ei ole leetreid põdenud ega ole nende vastu vaktsineeritud.
Kui sellised inimesed on haigestunuga kokku puutunud ja kontaktist on möödas vähem kui 72 tundi, tuleks nad vaktsineerida – see võib haiguse väljakujunemist ennetada. Kui aega on möödunud rohkem, ei ole vaktsiinist enam abi.
Igal juhul on epidemioloogi ülesanne selgitada kontaktisikule, kuidas edasi käituda, kuna haigestumise ja haiguse edasise leviku oht püsib.
Inimene võib nakkust levitada juba enne lööbe ilmumist ega pruugi ise kahtlustadagi, et on haige. Haigus võib kulgeda kergelt – ilma palaviku, silmade punetuse, köha või nohuta, isegi ilma lööbeta. Kuid ka sel juhul on inimene teistele juba nakkusohtlik.
Seetõttu nõustatakse kindlasti kõiki kontaktseid, kes pole leetreid põdenud ja kellel puudub vaktsineerimine. Tavaliselt soovitab epidemioloog võimalusel vältida kontakte teiste inimestega kuni peiteaja lõpuni.
12 kaitsjat
– Viimasel ajal kirjutatakse sageli nn „unustatud“ nakkushaiguste naasmisest. Miks need haigused uuesti ilmuvad?
– Peamine põhjus on elanikkonna immuniseerimise taseme langus. Eelkõige puudutab see lapsi: nad kasvavad suureks ja astuvad täiskasvanuikka ilma vajaliku kaitseta.
Kui vaadata statistikat, siis mõne haiguse puhul on vaktsineeritusega hõlmatus langenud juba umbes 83%-ni, teiste puhul isegi 75%-ni. Ehk sisuliselt on veerand lastest tõsiste nakkushaiguste eest kaitseta.
Ja kui näiteks lastehalvatust (polio) ja difteeriat pole Eestis ammu registreeritud (viimane lastehalvatuse juht oli 1961. aastal, difteeria oma 2001. aastal), ei tähenda see, et need oleksid maailmast kadunud.
Näiteks on lastehalvatuse ehk poliomüeliidi viirus praeguseks tuvastatud juba 47 riigis. Naaberriigis Lätis registreeritakse difteeriajuhtumeid (sealhulgas surmaga lõppevaid) pea igal aastal.
Arvestades seda, kui aktiivselt inimesed tänapäeval reisivad, säilib nakatumisoht ka meil.
Kokku on vaktsineerimisega ennetatavaid nakkusi umbes 30. Nakkushaigusi on aga maailmas tuhandeid!
Eesti riiklikku immuniseerimiskavasse kuulub 12 haigust, mille vastu vaktsineeritakse lapsi tasuta: tuberkuloos, rotaviirusnakkus, difteeria, teetanus, läkaköha, lastehalvatus, Hib, B-viirushepatiit, leetrid, punetised ja mumps.
Veel kahe haiguse – gripi ja COVID-19 – vastu vaktsineeritakse tasuta riskirühmadesse kuuluvaid lapsi ning täiskasvanuid korduv-vaktsineeritakse tasuta kord 10 aasta jooksul difteeria ja teetanuse vastu.
Riiklik kava määrab täpselt ära, millises vanuses ja millised vaktsiinid peavad olema tehtud. Kuid vaatamata sellele osa vanemaid keeldub neist.
Paradoks seisneb selles, et just riigi hea epidemioloogiline olukord vähendab valvsust nakkuste suhtes. Varem oli neid palju, inimesed nägid tagajärgi ja nõustusid vaktsineerimisega meelsasti. Praegu on neid aga tunduvalt vähem. Kuid vaktsineerimata inimeste osakaal kasvab ning me riskime sellega, et ajapikku naaseme saja aasta tagusesse olukorda.
– Miks ei kuulu kavasse vaktsiinid kõigi kolmekümne nakkuse vastu?
– Esiteks ei ole osa haigusi Eesti jaoks aktuaalsed – näiteks kollapalavik või Jaapani entsefaliit. Neid vaktsiine tehakse tavaliselt enne teistesse riikidesse reisimist ning inimene tasub nende eest ise.
Teiseks on nakkusi, mis on küll Eestis aktuaalsed, kuid mida pole veel programmi lisatud. Need on näiteks puukentsefaliit, A-hepatiit ja tuulerõuged. Siin lähtub riik oma rahalistest võimalustest.
Mõnes jõukamas riigis on immuniseerimiskavad laiemad: need sisaldavad ka vaktsiine pneumokokk- ja meningokokknakkuse, A-hepatiidi ja tuulerõugete vastu. Tõenäoliselt on see ka meie tulevik – riiklikku kava laiendatakse vastavalt rahaliste võimaluste tekkimisele.
Sealjuures on osa vaktsiine kättesaadavad ka praegu – neid saab teha omal kulul. Näiteks pneumokokk- ja meningokokknakkuse vastased vaktsiinid on Eestis olemas. Veelgi enam, riskirühmade kehtib eraldi programm: on koostatud loetelu inimestest, kellele need nakkused on eriti ohtlikud, ning nende vaktsineerimist rahastab riik.
Sarnane süsteem toimib ka meningokokknakkuse puhul – kõrge riskiga gruppidele on vaktsineerimine samuti tasuta.
Kui rääkida meningokokknakkusest, siis Eestis on selle vastu vaktsineeritud inimesi üldiselt vähe. Seejuures on meningokokknakkus vähem nakkav kui näiteks leetrid ning nakatumiseks on vaja lähedasemat ja kestvamat kontakti. Leetrite levikupotentsiaal on kordi suurem.
Sellegipoolest esineb meningokokknakkuse juhte Eestis ja see on väga raske haigus. Universaalset viisi end selle eest täielikult kaitsta pole – nakkus levib piisknakkuse teel. Kuid on olemas baasmeetmed, mis vähendavad mistahes hingamisteede nakkustesse nakatumise riski: vältida tihedaid kontakte võõraste inimestega, mitte kallistada ja suudelda, järgida käte hügieeni.
Muide, käte hügieeni sageli alahinnatakse. Ometi aitab regulaarne ja õige kätepesu ennetada paljusid nakkusi.
– Mida tähendab „õige“ – arsti vaatepunktist?
– Käed tuleb korralikult seebitada, pesta puhtaks kõik kohad – sõrmede vahed, nahavoldid –, seejärel seep hoolikalt maha loputada ja kindlasti käed täiesti kuivaks pühkida. Niiskel nahal paljunevad mikroobid kiiremini.
Kasulik on kanda kaasas ka käte desinfitseerimisvahendit – see päästab olukordades, kus pole võimalik käsi pesta. Samuti on oluline vältida näo puudutamist: silmade, nina ja suu limaskestade kaudu pääseb nakkus kergesti organismi.
Muide, kätekuivatid avalikes tualettides pole just kõige parem lahendus. Õhuvoolud paiskavad veepiisku ning koos nendega ka mikroorganisme laiali. Soovitan kanda kaasas paberist salvrätikuid ja kuivatada käsi nendega.
Leetritest koolerani
– Milline on praegune olukord leetritega?
– Leetrijuhtumeid esineb peaaegu kõikides riikides. On rahulikumaid ja pingelisemaid perioode, kuid haigus ringleb pidevalt, vaatamata sellele, et vaktsineerimine hoiab seda hästi kontrolli all.
Kui kõik inimesed oleksid leetrite vastu vaktsineeritud, oleks meil võimalus see haigus täielikult likvideerida. Paraku on paljudes riikides vaktsineeritusega hõlmatus langemas. Kui vaktsineerimata inimeste osa ületab kriitilise piiri – leetrite puhul on see umbes 20% (ehk vaktsineeritud on u 80%) –, kasvab puhangute oht hüppeliselt. Viirusel on siis väga lihtne „leida“ kaitseta inimene.
Seejuures on leetrid erakordselt nakkav haigus. Mõnikord piisab immuunsuse puudumisel nakatumiseks vaid haigestunust möödakõndimisest.
Ka meil esineb leetrijuhtumeid – nii sissetoodud kui ka kohalikke. Vaktsineerimata inimene sõitis välismaale, nakatus ja tõi haiguse endaga kaasa – sellist asja ikka juhtub. Kõige murettekitavam olukord on aga teiseste nakatumisjuhtumite teke riigis sees.
Näiteks tuvastati eelmisel aastal 11 leetrijuhtumit, millest ligikaudu pooled olid juba kohalikku päritolu. See on märk sellest, et Eesti elanikkonna immuniseerimise tase on ebapiisav.
Seetõttu on äärmiselt oluline vaktsineerida kõik lapsed vastavalt immuniseerimiskavale. See on kogu ühiskonna kaitse küsimus. Lapsed kasvavad suureks – ja kui neil puudub immuunsus, säilib ka nakatumisoht.
Asjal on ka praktiline pool: paljudes riikides nõutakse näiteks ülikooli astumisel vaktsineerimistõendit. Eestis selliseid nõudeid pole, aga näiteks USA-s ei võeta ilma selleta lihtsalt kooli ega ülikooli vastu. Tulemuseks on olukord, kus vanemad on lapsepõlves vaktsineerimisest keeldunud, kuid lapse astumisel välismaa kõrgkooli pöördutakse perearsti poole palvega teha kõik kaitsesüstid kiiresti ja korraga. See seab arsti keerulisse olukorda, sest vaktsineerimisel tuleb kinni pidada kindlatest intervallidest. Näiteks minimaalne vahe ainuüksi MMR-vaktsiini (leetrid, punetised, mumps) kahe annuse vahel on neli nädalat. Kui ärasõiduni on jäänud kuu aega, ei ole täieliku vaktsineerimiskuuri läbimine enam võimalik.
– Kas sellised „ajaloolised“ nakkused nagu katk, rõuged ja koolera võivad tagasi tulla?
– Katku ma Eesti jaoks reaalseks ohuks ei peaks, ehkki see pole kuhugi kadunud. Maailmas säilivad looduslikud kolded – see on haiguse eripära. Kuid Eestis kontrollitakse rangelt loomade tervist ja järgitakse sanitaarnõudeid, mistõttu on leviku risk äärmiselt madal. Samal ajal registreeritakse mõnes riigis, näiteks Aafrikas, katku juhtumeid siiani.
– Ja selle vastu ei vaktsineerita?
– Laias kasutuses seda pole. Mõnikord vaktsineeritakse riskirühmadesse kuuluvaid inimesi (näiteks laboritöötajaid) ja neid, kes viibivad kõrge nakatumisriskiga piirkondades. Vaktsiin annab vaid piiratud kaitse, eriti just kopsukatku ehk haiguse kõige ohtlikuma vormi vastu.
Mis puutub koolerasse, siis ka see on täiesti olemas. Minevikus olid epideemiad halva veekvaliteedi tõttu laialt levinud. Tänapäeval sõltub palju sanitaartingimustest.
Eestis on veekvaliteedi kontroll kõrgel tasemel, seega on risk minimaalne. Koolera vastu on vaktsiin olemas ning see on näidustatud inimestele, kes reisivad koolerapuhangutega piirkondadesse. Samuti on see mõeldud epideemiapiirkondade elanikkonnale ja humanitaartöötajatele.
– Aga kuidas on lood läkaköhaga?
– Eelmisel aastal haigestumus läkaköhasse Eestis tõepoolest kasvas. Ka see on seotud laste vaktsineerimisega hõlmatuse langusega, ehkki haigestuvad ka täiskasvanud.
Kui võrrelda vaktsiine, siis näiteks leetrite, punetiste ja mumpsi vastane vaktsiin annab väga kõrge kaitse – pärast teist doosi on see üle 95 Läkaköhavaktsiin on just nakatumise ennetamisel mõnevõrra vähem tõhus, kuid vaktsineerimine on sellegipoolest hädavajalik, sest isegi kui vaktsineeritud inimene peaks haigestuma, põeb ta seda kordades kergemini kui vaktsineerimata inimene.
Läkaköha on äärmiselt raske ja kurnav haigus. See väljendub hootises köhas, mis kurnab inimese sõna otseses mõttes ära. Täiskasvanutele on see lihtsalt raske, kuid väikelastele – eriti imikutele – võib see olla lausa eluohtlik. Köhahood võivad põhjustada hingamise seiskumist.
Kahjuks suri Eestis 2006. aastal läkaköhasse kolmekuune laps.
Või näiteks difteeria. Eestis registreeriti viimane juhtum 2001. aastal, kuid naaberriigis Lätis tuvastatakse seda haigust peaaegu igal aastal. Eelmisel aastal oli seal neli haigusjuhtu ja ühe lapse surm. Samas on Läti ju siinsamas kõrval ning paljud Eesti elanikud reisivad sinna regulaarselt. Seetõttu on väide “neid haigusi enam ei esine” puhas müüt. Need ei ole kuhugi kadunud, vaid on tänu vaktsineerimisele jäänud lihtsalt vähem märgatavaks.
Mina arvan, et XXI sajandil on vaktsineerimisega ennetatavatesse nakkustesse suremine lubamatu. See on veel üks argument laste kohustusliku vaktsineerimise poolt – neid tuleb vaktsineerida isegi siis, kui tundub, et neid haigusi pole Eestis ammu olnud.
Vaktsineerimata inimesed on alati riskirühmas.
Hirmud ja tegelikkus
– Paljud kardavad kõrvaltoimeid. Kuidas nendega lood on?
– Vaktsiin on ravim ja igal ravimil võivad olla kõrvaltoimed.
Kui avate tavalise paratsetamooli või aspiriini infolehe, leiate sealt pika nimekirja võimalikest reaktsioonidest. Kuid kui inimesel valutab pea, ei loe ta tavaliselt infolehte – ta lihtsalt võtab tableti, mõnikord isegi mitu, et „mõjuks kiiremini“.
Vaktsiinidega on olukord teine: neid manustatakse tervele inimesele, kes tunneb end hästi. Seetõttu on ka ootused teistsugused.
Kui pärast vaktsineerimist tekib kerge enesetunde halvenemine, valu süstekohas, lühiajalised sümptomid nagu lihasvalu või väike palavik –on see normaalne. Iga inimene reageerib individuaalselt. Tavaliselt mööduvad need sümptomid 1–2 päeva jooksul ega vaja ravi. Kui sümptomid selle aja jooksul ei möödu, tuleb konsulteerida perearstiga.
Kõrvaltoimeid ei teki kaugeltki igalühel. Vaktsiinide infolehtedel on alati kirjas, millise sagedusega neid esineb. Näiteks kerge palavik võib olla ühel sajast, iiveldus ühel tuhandest. Need näitajad sõltuvad konkreetsest vaktsiinist.
Tõsiseid kõrvaltoimeid – näiteks raske allergiline reaktsioon, anafülaktiline šokk – esineb erandjuhtudel. Just seetõttu soovitatakse pärast süsti mitte kohe ära minna, vaid oodata 10–15 minutit kabineti lähedal. Kui tekib tugev enesetunde halvenemine – vererõhu tõus, kuumatunne, näoturse, lööve –, tuleb kohe pöörduda meditsiinitöötaja poole. Kõigis vaktsineerimiskabinettides on vajalikud preparaadid olemas ja personal on välja õpetatud sellistes olukordades tegutsema.
Kuid sellised juhtumid on äärmiselt haruldased. Kogu oma praktika jooksul pole ma näiteks kordagi kokku puutunud anafülaktilise šokiga pärast vaktsineerimist.
Ärge minge, lapsed, Aafrikasse jalutama
– Kui keegi toob riiki sisse nakkuse, mis pole meile omane, kas see võib siin levida?
– See on võimalik, kuid kõik sõltub konkreetsest nakkusest ja tingimustest. Olulist rolli mängib see, kas riigis on edasikandjaid.
Näiteks malaaria: inimene võib selle reisilt kaasa tuua, kuid malaaria ei levi inimeselt inimesele – ainult teatud sääseliigi hammustuse kaudu. Eestis on minevikus isegi registreeritud kohaliku malaaria juhte, kuid praegu mitte.
Üldiselt kulgevad „eksootilised“ nakkused väljendunult, selge sümptomaatikaga. Kui jutt on inimesest, kes saabus ebaselgete sümptomitega riigist, kus esineb haruldaste nakkuste risk, isoleeritakse ta kohe, ootamata diagnoosi kinnitamist. Sest see võib olla ükskõik mis.
– Jah, meedias arutatakse perioodiliselt üht või teist puhangut – chikungunya palavik, Ebola viirus…
– Enamikul juhtudel on tervishoiusüsteem sellisteks olukordadeks valmis ja oskab nendega toime tulla, kuid suurem osa vastutusest lasub siiski inimesel, kes plaanib reisi “eksootilistesse” riikidesse.
Inimesed reisivad praegu väga julgelt, minnes sealhulgas koos väikeste lastega üsna riskantsetesse piirkondadesse. Sellised reisid võivad tõepoolest olla ohtlikud ning nendeks tuleb tõsiselt valmistuda. Kindlasti tasub konsulteerida reisimeditsiini spetsialistiga. On olemas spetsiaalsed kabinetid, kus hinnatakse konkreetse riigiga seotud riske, antakse soovitusi vaktsineerimiseks ning vajadusel määratakse profülaktiline ravi, näiteks malaariavastased ravimid ja putukatõrjevahendid.
Kunagi pole liiga hilja
– Levib arvamus, et parem on haigus läbi põdeda kui end vaktsineerida. Kas see vastab tõele?
– See on väga levinud müüt. Kõik nakkused ei anna eluaegset immuunsust. Näiteks läkaköhasse võib haigestuda nii teist kui ka kolmandat korda. Ja igal juhul võib haigus kulgeda raskelt.
On küll haigusi, mille põdemise järel tekib tõepoolest püsiv immuunsus – näiteks leetrid, punetised, A-hepatiit ja tuulerõuged. Kuid peaaegu kõik need nakkused võivad viia tüsistusteni ja vajada haiglaravi ning tagajärjed jäävad kogu eluks. Mõnikord lõppevad need haigused isegi surmaga.
Näiteks registreeriti Euroopas üle-eelmisel aastal 21 leetritest põhjustatud surmajuhtu. Ja seda XXI sajandil – haiguse tõttu, mida saab vaktsineerimisega ennetada.
– Kui sageli ja milliseid vaktsiine on vaja uuendada? Ja kuidas täiskasvanu aru saab, et ta on vaktsineeritud?
– Nõukogude ajal ei olnud elektroonilisi registreid: kõik andmed pandi kirja ambulatoorsetesse kaartidesse – lasteaia- ja koolikaartidesse. Kui loodi perearstisüsteem, kujunes nende dokumentide saatus erinevalt: osa anti üle arstidele, osa patsientidele kätte, osa saadeti arhiividesse, kus ei järgitud alati nõuetekohast säilituskorda.
Seetõttu, kui rääkida keskmisest viiekümneaastasest inimesest, on suure tõenäosusega on teda vaktsineeritud difteeria, teetanuse, lastehalvatuse ja läkaköha vastu ning tõenäoliselt on ta saanud ka vähemalt ühe annuse leetrite vastast vaktsiini. Ja mõistagi on teda vaktsineeritud tuberkuloosi vastu – toona oli see kohustuslik.
Seejuures tuberkuloosivaktsiini pole täiskasvanutel vaja korrata– see kaitseb peamiselt lapsi, umbes kuni 10. eluaastani.
Mis puudutab lastehalvatust, siis nõukogude ajal kasutati elusvaktsiini – väga tõhusat. Seetõttu on enamik keskealisi inimesi tõenäoliselt kaitstud. Kuigi sajaprotsendilist garantiid pole: keegi võis vaktsiini vahele jätta haiguse või muude põhjuste tõttu.
Aga vaktsineerimist difteeria ja teetanuse vastu tuleb kindlasti uuendada iga 10 aasta järel. Kui inimene pole pärast kooli seda teinud, tasub alustada nüüd ja edaspidi sellest intervallist kinni pidada. Täiskasvanud saavad seda Eestis teha kokkuleppel perearsti juures või haiglate ja erakliinikute vaktsineerimiskabinettides. Teenuse eest vaktsineerimiskabinetis võidakse küsida tasu, kuid vaktsiin ise on patsiendile tasuta.
– Tundub, et vähesed teevad korduvvaktsineerimist iga 10 aasta tagant.
– Statistika järgi on viimase 10 aasta jooksul difteeria ja teetanuse vastu vaktsineerinud vaid umbes 25% Eesti täiskasvanud elanikkonnast. Ja neist umbes kaks kolmandikku traumade tõttu. Meil kehtib reegel: kui inimene pöördub traumapunkti, tehakse talle difteeria- ja teetanusesüst, et ennetada traumajärgset teetanust.
Omal algatusel tullakse korduvvaktsineerimisele aga harva.
Mis puudutab läkaköha: keskealised inimesed on tõenäoliselt lapsena vaktsineeritud – vaktsineerimist viiakse läbi alates 1957. aastast. Kuid kaitse läkaköha vastu aja jooksul nõrgeneb. Seetõttu soovitatakse täiskasvanutel teha üks kord difteeria-teetanuse vaktsiini asemel kombineeritud süst – difteeria, teetanuse ja läkaköha vastu. See kolmekomponentne vaktsiin on tasuline, kuid maksab vähe ja annab täiendava kaitse läkaköha vastu.
– Aga kui inimene ei mäleta, kas teda on vaktsineeritud – kas “igaks juhuks” võib end kaitsta?
– Kui andmed vaktsineerimise kohta puuduvad, võib seda teha uuesti.
Me toimime nii näiteks lastega, kellel puudub vaktsineerimisajalugu. Praegu saabub Eestisse palju lapsi teistest riikidest ja kui vanemad ei saa nende vaktsineerimisstaatust kinnitada, vaktsineeritakse laps uuesti – Eestis kehtiva täisprogrammi järgi.
– Kas lapsepõlves tegemata jäänud vaktsiine saab tagantjärele teha?
– Saab ja peab! Praktikas nii toimubki. Kui väikelaps käib perearsti juures ja vanemad keelduvad vaktsineerimisest, tuletab arst regulaarselt meelde: millised vaktsiinid on tegemata, pakub uue vastuvõtuaja ning püüab selle teema juurde tagasi tulla.
Kui laps läheb siiski kooli vaktsineerimata, tulevad järgmisena mängu kooliõed. Nad teevad tohutu töö: juba esimesel õppeaastal vaktsineeritakse suur osa varem vaktsineerimata lastest siiski ära.
Näiteks kui seitsmeaastaste seas on vaktsineeritusega hõlmatus umbes 75%, siis kaheksandaks eluaastaks ületab see juba 80%. See ongi just kooliõdede töö tulemus.
Seejuures on nende ülesanne keerulisem kui perearstil: puudub isiklik kontakt vanematega. Suhtlus käib läbi infosüsteemide, kirjade või telefoni teel. Ja veel üks oluline punkt – vaktsineerimiseks on tingimata vaja vanemate nõusolekut, ilma selleta pole protseduuri võimalik läbi viia.
Kui vanemad keelduvad jätkuvalt oma lapse vaktsineerimisest, astub ta täiskasvanuikka ilma immuunkaitseta. Sealt edasi sõltub kõik juba vaid temast endast – süsteemset tööd vaktsineerimise osas temaga enam keegi ei tee.
Seetõttu soovin avaldada suurt austust ja tänu neile vanematele, kes täidavad täpselt oma perearsti või kooli tervishoiutöötaja ettekirjutusi ja vaktsineerivad oma lapsi õigeaegselt raskete nakkushaiguste vastu, muutes seeläbi nende elu turvalisemaks ja õnnelikumaks.
