Otse vanalinna südames, Linnaelumuuseumis uuendati esimest korda ligi veerandsaja aasta jooksul täielikult püsiekspositsioon. Laupäeval, 22. novembril avati korraga kaks uut näitust, millest kumbki jutustab Tallinna ajaloo ootamatutest lehekülgedest.
Kaks uut, avastusterohket ekspositsiooni aitavad teada saada, kuidas pidutsesid Mustpeade vennaskonna liikmed, uurida haruldasi metskitsejalast pokaale ja isegi kuulata, kuidas norskas kaupmees sügaval keskajal. Need näitused üllatavad isegi kogenud külastajat!
Aarded, mida pole aastakümneid näidatud
Esimene näitus kannab nime „Rikkad ja ilusad. Mustpeade vennaskond Tallinnas“.
„See on unikaalne. Muuseum tõi fondidest välja Mustpeade vennaskonna vara, paljusid eksponaate pole kunagi varem avalikult eksponeeritud,“ räägib üks näituse autoritest, Tallinna Linnamuuseumi vanemkuraator Toomas Abiline.
2025. aasta on juubeliaasta – vennaskonna esmamainimisest möödub 625 aastat! Just sellele tähtsündmusele on pühendatud näitus, mis hõlmab Mustpeade teekonda 15. sajandist 21. sajandini.
Luksuslikud kunstiesemed, dokumendid, rituaalsed objektid ja vennaskonna liikmete isiklikud lood näitavad, kui sügavalt nende saatused Tallinna omaga põimusid.
„Keskajal ühendasid Mustpead noori vallalisi kaupmehi ja võõrsilt tulnud kaubitsejaid,“ jätkab Toomas Abiline. „Nad korraldasid uhkeid pidustusi, toetasid dominiiklaste Püha Katariina kloostrit ja, mis peamine, olid linna olulise kultuuriliseks ja majanduslikuks mootoriks. Abielludes ja kodanikuõigused saades võis vennaskonna liige üle minna gildi.“
Linn, mis muutub koos inimestega
Teine näitus – „Lyndanise. Reval. Tallinn. Linnaelu läbi sajandite“ – ei räägi enam vennaskonnast, vaid linlastest. Kuidas nad elasid? Kuidas muutus nende olme keskajast tänapäevani? Millest nad unistavad täna?
Ekspositsioon näitab linna elava organismina: Lindanise esimestest kindlustustest tänapäevase suurlinnani.
Siin saab näha 17. sajandi kirstu raekoja tähtsaimate dokumentide hoidmiseks, kuningas Karl XII-le valmistatud kuldvõtit, aga ka uudishimu äratavaid linnaajaloo esemeid: alates toodetest, mis tõid Tallinnale kuulsust, kuni puidust skulptuurini häbipostist, kuhu pandi korrarikkujad.
Näituse lõppakordiks on tulevikuprojektid – ambitsioonikad ja julged, mis ootavad veel oma aega.
Uute näituste avamise puhul korraldab muuseum teemaekskursioone ja haridusprogramme (sealhulgas vene keeles). 6. detsembril toimub aga jõuluekskursioon vanalinnas „Pidutse nagu mustpea!“.
Lisainfo muuseumi kodulehel: www.linnamuuseum.ee
Kõrvalepõige ajalukku
Vianti ehitatud maja
Muuseumi direktor Valeria Kitaeva kergitas meie jaoks saladuskatet selle maja ajaloolt, kus muuseum on asunud juba kuus aastakümmet. Selle maja omanik oli 16. sajandil väga lugupeetud ja nimekas kaupmees, linna bürgermeister.
„Esimene märge hoonest aadressil Vene 17 pärineb 14. sajandist,“ räägib Valeria Kitaeva. „Maja tõeline õitseng on aga seotud kaupmees Hans Vianti nimega, kes elas siin 16. sajandi esimesel poolel.“
Sel perioodil elas Tallinn oma „kuldaega“. Saksamaalt pärit Hans Viant saabus linna, tegi kiiret karjääri ja sai ruttu silmapaistvaks kujuks kaubandusringkondades.
Viant valdas tõenäoliselt mitut keelt, mis oli tollal kaupmeeste puhul tavaline: lisaks saksa keelele oskas ta kohalike keelt, vene keelt ning ilmselt ka rootsi ja taani keelt.
„Ta alustas Mustpeade vennaskonna – noorte vallaliste kaupmeeste ühenduse – liikmena,“ jätkab muuseumi direktor. „Ja seejärel, pärast edukat abielu bürgermeister Kerstin Bertholdi tütrega, sai ta Tallinna kodanikuks ja astus Suurgildi – abielus ja juba jõukamate kaupmeeste ühendusse.“
Kaubandus, mis tõi õitsengu
„Viant oli tüüpiline 16. sajandi esimese poole kaupmeheseisuse esindaja,“ selgitab Valeria Kitaeva. „Ta kauples erinevate kaupadega, näiteks veiniga, mida toodi hansasadamatest. On teada, et Viant kauples nii hülgerasva, heeringa, õlle kui ka veinidega. Liivimaalt välja vedas ta tõenäoliselt peamiselt vilja. Hans Vianti vara võimaldas tal kuuluda mitte ainult Revali, vaid ka Põhja-Euroopa rikkaimate inimeste hulka.“
Sool oli toona strateegiline kaup, sest ilma selleta polnud võimalik toitu säilitada. Vürtsid olid aga sõna otseses mõttes kulla hinnaga.
„Tänu kaubandusele suutis Viant oma varandust märkimisväärselt kasvatada, tema maja aga muutus lisaks elukohale ka kaubamajaks – ülemistel korrustel ja keldris hoiti kaupu,“ lisab Kitajeva.
Huvitav detail: Vene 17 asuva maja ostis Hans oma äialt, mitte ei saanud kaasavaraks.
„Vianti jaoks oli see põhimõtteline küsimus. Ta tahtis rõhutada oma sõltumatust ja iseseisvust, sest tema positsiooniga inimese jaoks oli oluline oma staatus ise luua,“ märgib muuseumi direktor.
Ja tõepoolest, maja ostmise fakti mainitakse peaaegu kõigis säilinud arhiivides.
Lisaks Vene 17 majale omas Hans Viant vanalinnas veel umbes kümmet samaväärset hoonet. Tema omandusse sai ka Mustpeade vennaskonna maja aadressil Pikk 26.
Abielu, staatus ja peretraditsioonid
„Sel ajal olid päritolu ja seisuse küsimused uskumatult tähtsad,“ selgitab muuseumi direktor. „Abiellumist kellegi „endast madalamaga“ peeti võimatuks. Kõik põhines seisuste võrdsuse põhimõttel. Väljaspool abielu sündinud isik ei saanud linnakodaniku õigusi automaatselt.“
Ta jätkab: „Hans Vianti testamendist on teada, et tal oli kuus last: neli poega ja kaks tütart. Kuid me pole nende andmete täpsuses kindlad. Testamenti kirjutati sisse vaid need, kellel oli koostamise hetkel pärimisõigus. Näiteks juba mehele läinud tütreid sinna lihtsalt ei lisatud.“
Testament, mis oli oma ajast ees
„Vianti testament on selle ajastu kohta üsna huvitav dokument,“ räägib Valeria Kitajeva õhinaga. „Tavaliselt olid seal esikohal annetused kirikutele, kloostritele ja gildidele ning alles seejärel mainiti pereliikmeid. Kuid Hans alustab testamenti oma abikaasast – ja see räägib palju tema suhtumisest naisesse.“
Hoolitsedes naise heaolu eest, jättis ta testamenti üksikasjalikud korraldused: kindlustas ta eluks ajaks ja pani poegadele isegi kohustuse emale renti maksta.
„Vaatamata sellele, et traditsiooni kohaselt läks maja omandiõigus edasi meesliini pidi, säilitas Viant naisele perenaise staatuse. Alles pärast abikaasa surma läks maja poeg Christopheri valdusse,“ märgib muuseumi direktor.
Pojad said päranduse võrdsetes osades, tütred väiksemates, kuid koos väärtuslike kingitustega: hõbenõudega, mida peeti tollal jõukuse ja prestiiži sümboliks.
„Ühe pere loo kaudu näeme mitte ainult olmet ja traditsioone, vaid ka inimlikke tundeid – austust, hoolivust, iseseisvuspüüdlust. Kõik see teeb Vene 17 majast mitte lihtsalt vanaaegse hoone, vaid Tallinna linnaelu tõelise tunnistaja,“ võtab Valeria Kitajeva kokku.
Küsimused spetsialistile
Telgitaguste maagia
Näituste „Rikkad ja ilusad. Mustpeade vennaskond Tallinnas“ ning „Lyndanise. Reval. Tallinn. Linnaelu läbi sajandite“ ekspositsiooni on välja töötanud Lumia OÜ ja teostanud loovagentuur Pult. Juba kaksteist aastat loob Pult disainerite meeskond muuseumiekspositsioone ja näitusi, muutes ruumi looks ja ajaloo kogemuseks. See on töö, mis nõuab erinevaid oskusi, kuid just selles peitubki selle võlu: see seab loovinimeste ette alati uusi ja ebastandardseid ülesandeid.
Muuseumimaagiast, Mustpeadest ja ajaloo muutmisest elavaks tegevuseks rääkisime Puldi loovjuhi ja partneri Erika Saksaga.
– Kui palju näitusi olete kokku teostanud ja kas on olnud projekte ka väljaspool Eestit?
– Meil on umbes kuuskümmend näitust. Suurimate seas on ekspositsioon Kiek in de Köki tornis, mis paikneb kuuel korrusel ja on saanud üheks külastatavamaks Eestis. Sellele eelnes Põltsamaa lossi ekspositsioon, mis loodi sõna otseses mõttes nullist, ja Kuressaare lossi muuseumi projekt, mis ootab teostamist.
Erilisel kohal on loodusteemad: näitused Alutaguse rahvuspargis, Sagadi metsamuuseumis, Jääaja Keskuses ja taastuvenergia ekspositsioon.
Oleme töötanud ka välismaal: lõime eksponaate näitusele „Microbiota“ Pariisi Cité des sciences et de l’industrie’s, samuti Saksamaale, Portugali, Soome ja Iisraeli. Meie maskott-jänes elab Šveitsis Kindercity’s, näitusi võib näha ka Rootsis ja Lätis.
– Milliseid projekte peate kõige õnnestunumaks?
– Kõige rohkem inspireerivad meid loodus ja ajalugu. Võib-olla seepärast võttis publik eriti soojalt vastu näitused Kiek in de Kökis, Põltsamaa ja Alatskivi lossides, Sagadis, Anija mõisas ja Arvo Pärdi Keskuses.
Eraldi uhkust tunneme installatsiooni „Taevas Narva kohal“ üle Aleksandri kirikus. Meie projektid on korduvalt pälvinud auhindu konkursil Eesti Disainiauhinnad ja festivalil Kuldmuna keskkonnadisaini kategoorias.
– Mis osutus pealinna Linnaelumuuseumi uute näituste juures kõige keerulisemaks ja huvitavamaks?
– Iga näitus algab teema uurimisest, ainult nii saab olla tellijale tõeline partner. Linnaelumuuseumil on väikesed ruumid, kuid tohutud kogud ja soov palju näidata. Otsisime lahendusi, mis võimaldaksid sisu ja ruumi ühendada.
Mustpeade vennaskonna näituse loomisel oli oluline edasi anda ajastu vaimu: see oli ju noorte ja energiliste meeste kogukond, uhkete pidude korraldajad. Sellist teemat ei saa lihtsalt „seinale kirjutada“. Elavdasime süžeed, kutsudes näitlejad, lisasime teatraalsust, lubasime külastajal saada tegevuse osaliseks.
Ülemisele korrusele paigutasime ekspositsiooni linlaste elust läbi sajandite – kompaktselt, sisukalt ja elavate tegelastega. Siin tervitavad külalisi linna kait pühak Viktor ja poiss Toomas Kalamajast, kellele on määratud saada legendaarseks Vana Toomaseks Raekoja tornis.
– Milliseid interaktiivseid lahendusi olete uutel näitustel Linnaelumuuseumis kasutanud?
– Igal näitusel peab olema unikaalne detail, mida pole kusagil mujal. Vene tänaval on need terved teematsoonid, kus külastaja juhib ise lugu: jaotab rolle Mustpeade vahel, osaleb peostseenides, otsustab, kes võidab võistlused.
Selle interaktiivse osa jaoks kutsusime lavastaja Hendrik Toompere juuniori ja Eesti Draamateatri näitlejad. Eri ajastute kangelastele andsid hääle Argo Aadli, Guido Kangur, Mikk Jürjens, Franz Malmsten, Mart Toome jt.
Eriliseks aktsendiks sai kohtumine tõelise kaasaegse Mustpeaga – Tarmo Mutsoga (videointervjuud Tarmo Mutsoga saab vaadata teise korruse saalis – toim.).
