-
aasta kevadel leidis Pärnu veepargis Tervise Paradiis aset tragöödia: 27-aastane Kristjan Kalkun sattus ootamatult vee alla ning suri kolm päeva hiljem haiglas. Sellele järgnesid uurimine, kohtud ja lähedaste aastaid kestnud võitlus õigluse nimel. Eelmisel nädalal kutsusid Kristjani ema Evi ja õde Natalja „MK-Eesti“ oma koju. Nad tahavad, et inimesed näeksid kohtuotsuste ridade taga elavat Kristjanit – poega ja venda – ning saaksid teada neist, kellele perekond tahab kolm ja pool aastat hiljem avalikult aitäh öelda.
Ukse avab Evi, Kristjani ema. Tema kõrval on õde Natalja. Nad kutsuvad meid tuppa astuma ja peaaegu kohe tekib kummaline tunne: justkui oleks inimene, kelle pärast me täna siin oleme, hiljuti kuhugi välja läinud, sõna otseses mõttes kümneks minutiks, ja tuleb varsti tagasi.
Laual lebavad korralikult tema asjad: kõrvaklapid, mälupulgad, võtmed, dokumendid, rahakott. Need asjad, mis tavaliselt jäävadtaskutesse või kaovad teiste koduste pisiasjade sekka. Kuid siin on iga selline ese ammu lakanud olemast lihtsalt asi. Evi võtab neidükshaaval ettevaatlikult kätte – ja ühel hetkel ei suuda enam pisaraid tagasi hoida.
Kristjan Kalkun oli 27-aastane. 11. märtsil 2023 sõitis ta koosseltskonnaga Pärnu veeparki Tervise Paradiis. Seal sattus noormees ootamatult vee alla. Ta õnnestus elustada ja haiglasse toimetada, kuid kolm päeva hiljem Kristjan suri.
Pärast tema surma algas uurimine ning seejärel pikk kohtuprotsess. Kolme ja poole aasta jooksul ilmus Kristjani nimi korduvaltuudistesse seoses uurimise ja kohtutega.
Kõrvalseisja jaoks võis see lugu aja jooksul muutuda kohtuotsustejadaks.
Evi ja Natalja jaoks pole see kunagi seda olnud.
Nende jaoks on Kristjan poeg ja vend. Ja see, kellest ema räägibtänaseni „pojukesena“.
Alati valmis aitama
– Milline ta oli?
Evi: Lahke, vastutulelik ja väga rahulik. Teate, kuidas lastel vahel on: murdeiga, esimene armastus, mingid läbielamised. Kristjanilmöödus see kõik nii rahulikult, et me ei märganud isegi mingeid teismelise mässusid.
Ta ei joonud, ei suitsetanud. Talle meeldis väga pildistada. Ta võis üksi kuhugi sõita, leida ilusa koha, teha fotosid ja siis nende alla midagi kirjutada. Isegi luuletusi proovis kirjutada – meil on alles fototema luuletustega.
Veel meeldis talle videoid teha, peamiselt autodest. Autod olidüldse tema suur kirg. 2022. aastal sõitis ta Rootsi Saabi-huviliste kokkutulekule – oma autoga.
Natalja: Ta jumaldas Saabi. Isegi tegi sellele individuaalse numbri, tellis erinevaid detaile, tahtis tuunida, et auto muutuks täiestieriliseks. Ei jõudnud…
Evi: Pärast Kristjani surma müüsime oma auto maha – isal oli Toyota Land Cruiser. Poja auto jätsime endale. Ta armastas seda nii väga, et me lihtsalt ei suutnud seda ei maha müüa ega ära anda.
Nüüd sõidame ise sellega. Ja kui läheme pojale kalmistule, näitame talle: „Näed, sinu autoke sõidab.“ Räägime temaga…
– Kas Kristjanil oli tüdruksõber?
Evi: Oli. Tema esimese tüdruksõbra nimi oli Laura. Need olid Kristjani esimesed tõsised suhted, temaga lahkus ta esimest korda vanematekodust ja proovis iseseisvalt elada. Koos elasid nadumbes aasta.
Nad ei läinud tülli ega läinud skandaaliga lahku – lihtsalt ühel hetkel muutus raske. Ja ühel päeval helistas ta mulle: „Emme, kas ma võiksin koju tagasi tulla?“ Muidugi vastasin: „Hea meelega, pojake. Tule koju tagasi.“
Hiljem läksid nad lõplikult lahku. Mulle tundub, et Kristjan otsis üldse endasarnast inimest.
Ja vahetult enne tragöödiat tekkis tal uus tüdruksõber. Nad olid koos väga lühikest aega – alles jaanuarist.
Natalja: Me jõudsime temaga tutvuda. See juhtus veebruaris, minusünnipäeval: Kristjan tuli talle külla koos temaga. Ta jättis meile hea mulje – rahulik tüdruk, samuti ei joonud ega suitsetanud. Siis muidugi ei osanud keegi ette kujutada, et möödub vaid mõni nädal ja just tema seltskonnaga sõidab Kristjan Pärnusse.
– Millega Kristjan tegeles? Kus õppis, töötas?
Evi: Ta õppis keevitajaks. Õppis hästi, unistas erialasest tööst, kuid tööle saada ei õnnestunudki, kõikjal nõuti töökogemust.
Siis läks Kristjan sõjaväkke. Tuli tagasi – ja proovis jälle keevitajana tööle saada. Kuid kuulis taas sedasama: kogemus puudub.
See tegi talle väga haiget. Lõpuks läks tööle Maximalogistikakeskusesse.
Natalja: Ta lõpetas Tallinna Mehaanikakooli. Ja keevitajana tahtis ta tõesti väga töötada.
– Te ütlesite, et Kristjan ei keeldunud kunagi inimesi aitamast.
Evi: On üks lugu, mida ma alati meenutan. Kristjanil oli sõber Pavel. Koroonaviiruse ajal jäi Paša haigeks ega saanud kodust välja minna, aga mingil põhjusel oli tal kiiresti garaaži vaja. Ta helistas Kristjanileja palus: „Kristjan, kas sa ei saaks aidata mul garaaži leida? Mul on seda väga vaja, aga ma ise ei saa praegu midagi teha.“
Ja Kristjan hakkas otsima. Istus siin, kodus, helistas läbi, uuris – lõpuks leidis selle garaaži.
Hiljem rääkis Paša meile: „Kristjan oli ainus inimene, kes mind siis aitas.“
Selline ta oligi. Kui lubas kellelgi aidata – aitas kindlasti. Kui ütles, etteeb midagi – tegi. Seejuures ei hoobelnud ta sellega kunagi, ei rääkinud meile: näete, kui tubli ma olen. Tema jaoks oli see täiesti loomulik.
Aga pojana… Mida ma oskan öelda? Suurepärane poeg.
Natalja: Ilmselt sellepärast on meil isegi raske tema kohta midagi halba meenutada. Mitte sellepärast, et tahaksime teda praeguidealiseerida – lihtsalt ta tõesti oli selline inimene.
Evi: Ma ütlen alati: ta ei jõudnud selles elus isegi pattu teha. Isegi, vabandust, mehelikult kellelegi vastu vahtimist anda… Tema kohtapolnud midagi sellist.
JA MATUSTEL NÄGIME ÄKKI, KUI PALJUD INIMESED TEDA TUNDSID JA ARMASTASID. KRISTJAN EI RÄÄKINUD MEILE ERITI OMA SÕPRADEST JA MA EI OSANUD ISEGI ETTE KUJUTADA, KUI PALJU NEID TAL OLI.
Kui läksime hüvasti jätma, oli saal rahvast puupüsti täis. Tulid sõbrad, teenistuskaaslased, töökaaslased. Ma vaatasin kõiki neid inimesi ega suutnud uskuda.
Kas te kujutate ette, milline poiss mul oli?
Järelikult armastati teda.
„Ainult ettevaatlikult“
– 11. märts 2023. Kas mäletate, kuidas Kristjan Pärnusse valmistus?
Evi: Ta pidi just puhkusele minema. Spaas oli ta ka varem käinud, ujuda oskas hästi. Kuid seekord läks ta oma uue tüdruksõbra seltskonnaga.
Ma isegi küsisin: „Pojake, kas siin Tallinnas tõesti spaad ei ole? Miksnii kaugele Pärnusse sõita?“ Ja ta vastas: „Emme, me juba otsustasime, hotelli broneerisime…“
Tavaline vestlus. Miski ei ennustanud õnnetust.
Natalja: Isa muretses siis hoopis millegi muu pärast – tee pärast. Ta kartis, et maanteel võib midagi juhtuda. Kogu aeg korrutas Kristjanile: „Ainult ettevaatlikult. Teel ole ettevaatlik.“ Sest roolis onigasuguseid inimesi, mõni kihutab…
Kellelegi ei saanud isegi pähe tulla, et oht ootab teda mitte teel.
– Akvapargis juhtunu kohta ilmus hiljem palju erinevaid versioone. Kas teate, mis neil minutitel juhtus?
Natalja: Me ei saa sajaprotsendiliselt väita, kuidas kõik juhtus, sest meid seal ei olnud. Kohtu ajal pakuti meile võimalust videosalvestust vaadata.
Evi: Alguses olime nõus. Me olime siis üldse veel sellises seisundis… Aga siis ütles tütar: „Ema, isa, kas te tõesti tahate näha oma poja elu viimaseid minuteid?“
JA SIIS NAGU TULIME MÕISTUSELE. MA KUJUTASIN ETTE: NÄHA OMA SILMADEGA, KUIDAS SU LAPS VETTE KUKUB JA SEALT ENAM ÜLES EI TULE… EI. ME KEELDUSIME SEDA SALVESTUST VAATAMAST.
Sellest, mis seal oli, teame eelkõige prokurör Olgerd Petersellisõnade põhjal, kes videot nägi ja meile hiljem kõike üksikasjalikult selgitas.
– Ja mis tema sõnul juhtus?
Evi: Nad olid alles tulnud, polnud veel õieti ujuda jõudnudki. Noored naljatasid, mängisid. Kristjan võttis tüdrukul käest kinni, nad keerlesid ja ühel hetkel tõukas tüdruk teda ootamatult. Mitte pahatahtlikult – nad lihtsalt mürasid. Aga ta kukkus sügavasse basseini ega tulnud enam pinnale.
Natalja: Tuli välja, et ta libastus või kaotas tasakaalu ja kukkus sügavasse basseini.
Tol ajal ei olnud see bassein meie teada nii piiratud nagu praegu. Jutt käib külma veega sügavast basseinist, mis on mõeldudhüppetornist hüppamiseks. Pärast juhtunut paigaldati sinna piire.
Ja mul on siiani üks küsimus: kui teil on nii tõsine ja sügav bassein, miks ei saanud seda kohe piirata? Sinna võib ju igaüks kukkuda. Isegi pole vaja kedagi tõugata – inimene võib lihtsalt libastuda. Laps võib joosta ja komistada.
Evi: Aga minu jaoks pole peamine küsimus isegi see, kuidas Kristjan vette sattus. Õnnetus võib juhtuda igaühega.
Peamine on see, mis toimub pärast.
Akvapargis peab olema inimene, kes märkab, et külastaja ei tule pinnale, ja tuleb kohe appi. Aga meile selgitati hiljem, et sel päeval pandi instruktorist päästja asemel tööle administraator.
Natalja: Me ei tulnud mere äärde ega metsikule rannale. See on akvapark. Sa lähed sinna ja eeldad, et inimeste turvalisuse ülevalvatakse.
– Kes lõpuks märkas, et Kristjan on vee all? Kes ta välja tõi?
Evi: Inimesed hakkasid karjuma. Lapsed, külastajad… Ja tema tõivälja meie teada mitte akvapargi töötaja, vaid tavaline külastaja – mees, kes seal viibis.
Natalja: Pealegi oli bassein nii sügav, et esimesel korral ei õnnestunud tal Kristjanit välja tuua. Ta sukeldus, sai aru, kui sügavseal on, pidi uuesti üles tulema, õhku võtma ja veel kord sukelduma.
Evi: Arsti akvapargis otseselt samuti ei olnud. Hiljem tuli kiirabi.
Minu jaoks on siiani kõige hirmsam kaotatud aeg. Meile öeldi, et Kristjan oli umbes viis minutit vee all ja kiirabi kutsuti alles mõni minut pärast seda. Inimese jaoks, kes on vee all, on sellel ajal tohutuhind.
– Aga kui Kristjan välja toodi, õnnestus ta ellu tagasi tuua?
Evi: Jah. Teda elustati, süda saadi tööle, seejärel viidi ta haiglasse. Ja siis me muidugi lootsime. Kuni inimene on elus, usud viimse hetkeni, et ta avab silmad, et juhtub mingi ime.
Kolm päeva viibis ta koomas.
Natalja: Me käisime iga päev tema juures haiglas.
Evi: Ja iga päev lootsime.
Aga ta ei tulnudki teadvusele. Arstid selgitasid meile, et aju sureb järk-järgult. Organismi hoidsid veel aparaadid töös, kuid teda polnud enam võimalik tagasi tuua.
Ja siis helistati meile haiglast.
Me läksime temaga hüvasti jätma, kuni teda polnud veelaparaatidest lahti ühendatud…
Saabus vaikus
– Pärast Kristjani surma võttis teiega keegi ühendust? Selgitas, misnüüd juhtuma hakkab, kas uurimine käib?
Evi: Ei. Ja see oli minu jaoks täiesti arusaamatu. Poeg hukkus, matsime ta maha – ja siis saabus vaikus. Aeg läheb, keegi ei helista, midagi ei teatata. Sa ei saa üldse aru: kas keegi tegeleb sinu lapsesurmaga või mitte? Mis toimub? Mida meil oodata?
Möödus rohkem kui kuu – kindlasti rohkem kui kuu – ja lõpuks ma eipidanud enam vastu ning läksin ise politseisse.
Läksin jaoskonda, astusin ühe seal istunud naise juurde ja ütlesin: „Mul on selline lugu. Mu poeg hukkus Pärnus spaas. Mul on vaja vähemalt aru saada, kas keegi tegeleb selle asjaga, sest aeg läheb, aga keegi ei ütle meile midagi.“
Ta sai kohe aru, millisest juhtumist jutt käib. Ütles, et on sellesttragöödiast kuulnud, läks siis kuhugi, täpsustas midagi ja andismulle nime ja perekonnanime – Olgerd Petersell. Selgitas: „Helistage talle, tõenäoliselt hakkab tema teie asjaga tegelema.“
Jõudsin koju ja helistasin. Kohe Olgerd telefoni ei võtnud, aga hiljem helistas ta mulle ise tagasi.
Nii me temaga tutvusimegi.
– Kas mäletate, millest esimest korda rääkisite?
Evi: Muidugi. Hakkasin kohe küsima: mis toimub, kas asjauuritakse? Ja ta selgitas, et sellised asjad ei käi kiiresti, selleks onvaja aega, kuid uurimine käib.
Hiljem hakati meid järk-järgult välja kutsuma. Alguses kuulati mind politseis üle. Istusin seal vist umbes kuus tundi. Küsiti kogu Kristjanielu kohta: milline ta oli, millega tegeles, kuidas elas. Ma rääkisin kõigest. Abikaasat kuulati eraldi üle.
Hiljem kohtusime juba Olgerdiga. Tema küsis samuti meilt küsimusi, selgitas, mis toimub. Just tema käest saime teada ka üksikasju selle kohta, mida akvapargi videosalvestisel näha oli. Me ise ei suutnud ju vaadata videot, kus olid meie poja elu viimased minutid.
– Peagi ilmus asjasse Gert Kuusiku nimi – Tervise Paradiisi vaneminstruktor, kes vastutas instruktor-päästjate töö korraldamise eest. Hiljem sattusid just tema tegevusedkriminaalasja keskmesse. Kas kohtueelses menetluses kohtusite temaga kunagi? Ja kas keegi Tervise Paradiisi esindajatest püüdis pärast tragöödiat teie perekonnaga üldse ühendust võtta?
Natalja: Ei. Mitte keegi.
Gert Kuusikut nägime esimest korda alles esimesel kohtuistungil. Ja Tervise Paradiisi direktorit samuti. Enne seda ei olnud me neist kummagagi kohtunud.
Ja esimene kohus oli juba peaaegu aasta pärast Kristjani surma.
Evi: Seda on mul siiani raske mõista. Peaaegu aasta möödus – ja kogu selle aja jooksul ei helistanud meile spa juhtkonnast mittekeegi.
Kui kohtusse tulime, astus Tervise Paradiisi direktor meie juurde ja hakkas kaastunnet avaldama. Ja ma ei pidanud siis vastu. Küsisin temalt: „Miks alles nüüd? Miks teie poolt ei helistanud meile kogu selle aja jooksul mitte keegi? Teie spaas hukkus meie poeg.“
– Mida ta teile vastas?
Evi: Ta selgitas, et alguses teatati talle ainult, et inimest tõugati. Niinagu ma tema sõnadest aru sain, esitati juhtunu talle alguses just sellisena.
Hiljem algas uurimine, esitati süüdistus. Nad ei pidanud ennastsüüdi olevaks – ja ilmselt seetõttu ei pidanud vajalikuks meiegaühendust võtta.
Aga mina ütlesin talle: „Surm ju ikkagi toimus teie spaas.“
Saate aru, ma ei oodanud, et direktor helistab meile ja ütleb kohe: „Meie oleme süüdi.“ Asi ei ole selles. Las uurimine teeb kindlaks süüdlased, las kohus otsustab.
Aga on olemas ka lihtsalt inimlik suhtumine.
Natalja: Kaastunnet saab avaldada, tunnistamata sellega oma juriidilist süüd.
Evi: Muidugi. Lihtsalt helistada vanematele ja öelda: „Meil on väga kahju, et see juhtus.“ Kõik.
ME KAOTASIME POJA. NOORE, ELAVA INIMESE. JA MA TAHTSINVÄHEMALT MINGISUGUST INIMLIKKU SUHTUMIST. AGA SELLEASEMEL – PEAAEGU AASTA MITTE MIDAGI.
– Ilmselt oli esimene kohus teie jaoks eriti raske ka seetõttu, et oliteesimest korda silmitsi inimestega, kelle tegevust selles asjas uuriti?
Natalja: Jah. Ja mulle jäi väga meelde Gert Kuusiku käitumine.
Ma saan aru, et see on minu isiklik tajumus, kuid mulle jäi just selline mulje: ta käitus väga enesekindlalt, isegi üleolevalt. Justkui ei oleks üldse mõtet, et teda võidakse karistada.
Ja see demonstratiivne enesekindlus häiris väga. Sinu ees onvanemad, kes kaotasid poja. Tema perekond istub kõrval. Meiejaoks pole see mingi abstraktne asi – me elame iga päev teadmisega, et Kristjanit enam ei ole.
Ja mul oli siis tunne, et inimene on täiesti kindel: temaga ei juhtu midagi.
– Evi, kas te siis veel uskusite, et kohus tuvastab Kristjani surma eest vastutuse?
Evi: Enne kohut sa ikka loodad. Mõtled: nii kaua uuriti, koguti tõendeid, on videosalvestis, prokurör tegeleb asjaga – järelikultkohus nüüd selgitab välja ja tehakse otsus.
Aga pärast esimest kohut hakkasid meil lihtsalt käed rüppe vajuma.
Ma mõtlesin juba: tähendab, kõik? Tähendab, keegi ei vastutagi? Nii palju aega on möödunud, nii palju oleme läbi elanud – ja mittemidagi?
Mul oli kohutavalt valus. Mäletan, kuidas ütlesin Olgerdile, et ilmselt Kuusikut ei karistata.
Ja tema vastas mulle: „Ärge muretsege. Asi pole lõppenud. Ma võitlen.“
Need sõnad jäid mulle väga hästi meelde.
– Mida te pärast kõike läbielatut saavutada tahtsite? Mida tähendasteie jaoks see, et õiglus võidutses?
Evi: Meie jaoks oli kõige tähtsam üks asi: et keegi kannaks meie poja surma eest vastutust.
Ma tahtsin, et ei läheks nii: noor inimene hukkus – noh, hukkus jakõik, õnnetus, mindi laiali ja unustati. Meie unustada ei saa.
KRISTJAN TAHTIS ELADA. TAL OLI TULEVIK. TAL OLI NII PALJU PLAANE. TEMA JA ISA PLANEERISID KOOS VÄGA PALJU, TAHTSID MIDAGI KOOS TEHA…
Ta oli kõigest 27-aastane.
Ja seetõttu, kui Olgerd ütles: „Ma võitlen“, oli see meie jaoks vägaoluline. Sest endal polnud selleks hetkeks peaaegu enam jõudu selle võitlusega tegeleda.
Me läheme edasi
– Te ütlesite, et selleks hetkeks polnud teil peaaegu enam jõudu. Kuid Olgerd Peterselli kõrvale ilmus veel üks inimene, keda te täna samuti tänada tahate…
Evi: Me ei valinud advokaati ise. Ütlesin kohe, et meil lihtsalt pole selleks raha. Meile selgitati: ärge muretsege, teile määratakse riigi õigusabi korras advokaat.
Nii tuli meie ellu Kaire.
Alguses suhtlesime temaga telefoni teel, isiklikult kohtusime allesesimesel kohtul. Me ei teadnud siis üldse midagi: mida peame tegema, kuidas käituma, mida Sest vanemate jaoks oli iga sellineprotsess tohutu katsumus. Esimese kohtu nad veel pidasid vastu, aga edasi uuesti sinna minna, uuesti neid inimesi näha, uuesti kõoodata. Me polnud varem ei advokaatide ega kohtutega kokkupuutunud.
Ja siis kujunes nii, et pärast esimest kohut esindas Kaire sisuliselt kõikjal meie huve.
Natalja: Sest vanemate jaoks oli iga selline protsess tohutukatsumus. Esimese kohtu nad veel pidasid vastu, aga edasi uuesti sinna minna, uuesti neid inimesi näha, uuesti kõiki üksikasju kuulata – see oli liiga raske.
Kaire sai selleks inimeseks, kes võis nende asemel seal olla ja nendehuve kaitsta.
– Mis teile tema suhtumise juures eriti meelde jäi?
Evi: Ilmselt see, et ta alati selgitas.
Kas te kujutate ette, milliseid pabereid meile tuli? Kõik eesti keeles, juriidilised sõnastused, tohutud tekstid. Ma loen – saan üksikutestsõnadest aru, aga mida kohus otsustas, mis nüüd saab, kes mida nõuab, kuhu edasi – mitte millestki ei saa aru.
Ja ma palusin alati Kairel: „Öelge mulle lihtsalt. Tavaliste sõnadega. Mis juhtus? Mida nad otsustasid? Mis nüüd saab?“
Ja ta selgitas.
Mitte selles keerulises juriidilises keeles, vaid rahulikult, inimlikult:juhtus see ja see, teine pool leiab nii, nüüd on selline võimalus,edasi saab teha seda.
Ta helistas meile alati pärast otsuseid ja rääkis, millega järgmine etapp lõppes.
Natalja: Ja see oli väga oluline, sest vanemad ei saanud enam kõigilistungitel kohal olla. Kuid samal ajal ei jäänud nad teadmatusse. Kaire esindas perekonda ja teatas pärast kindlasti, mis juhtus.
– Kas ta küsis teilt, millist tulemust tahate saavutada?
Evi: Jah. Ta küsis: „Mida te kohtult tahate? Mida me taotlema hakkame?“
Ja mina vastasin alati ühe asja: ma tahan, et Gert Kuusikut karistataks.
Muidugi rääkis minus siis ema, kes oli kaotanud poja. Ma ei tahtnudtingimisi karistust. Ütlesin, et tahan reaalset karistust, et temagi tunneks vähemalt mingiks ajaks, mida tähendab oma tavapärase elu kaotamine.
– Pärast esimest kohtuotsust tundus teile, et seda ei juhtu üldse?
Evi: Jah. Käed vajusid lihtsalt rüppe.
Kui nii palju on läbi tehtud ja lõpuks mõistetakse inimene õigeks, on esimene mõte: tähendab, kõik. Me kaotasime.
Ma nutsin. Ütlesin Kairele: „Kõik, järelikult me ei võida.“
Aga tema rahustas mind: „Olgerd teab, mida teeb.“
Ja siis küsis ainult ühe asja: „Kas läheme edasi?“
– See tähendab, et otsus, kas võitlust jätkata, jäi iga kord teie teha?
Natalja: Meilt oli vaja nõusolekut. Me ei koostanud ise apellatsioone ega käinud kohtutes – sellega tegelesid prokurör ja advokaat. Aga perekond pidi ütlema: jah, oleme nõus jätkama.
Kaire helistas ja selgitas, milline otsus tehti ja millised võimalusednüüd on. Ja küsis: läheme edasi või peatume?
Noh, mida me saime vastata? Muidugi läheme.
Kui Olgerd leidis, et jätkamiseks on alust, kui Kaire oli meie kõrval ja esindas meie huve, siis olime nõus.
– Kuid ees ootas veel üks raske katsumus: õigeksmõistev otsus jäipüsima ka järgmises kohtuastmes. Kas mingil hetkel ei tahtnud te öelda: kõik, aitab, meil pole enam jõudu?
Evi: Muidugi olid sellised mõtted.
Iga kord sa alguses ootad. Siis tuleb otsus. Sulle selgitatakse seda. Ja jälle osutub see mitte selliseks, mida lootsid kuulda. See on vägaraske. Sest kohtu jaoks on need dokumendid, seaduseparagrahvid, tõendid. Aga sinu jaoks seisab iga selle dokumendi taga sinu laps.
JA IGA KORD TULED SA UUESTI TAGASI SELLESSE PÄEVA. UUESTI BASSEIN. UUESTI NEED VIIS MINUTIT. UUESTI HAIGLA. UUESTI KÜSIMUS: MIKS KEEGI EI JÕUDNUD AIDATA?
Ja siis öeldakse sulle, et jälle ei muutunud midagi. Kuidas siin mitte käsi rüppe lasta?
Natalja: Aga ilmselt just sellepärast tähendab meie perekonnale niipalju see, et Olgerd ja Kaire ei andnud alla. Me ise ei teadnud, kuhu edasi minna, milliseid dokumente esitada, mida saab edasi kaevata. Me ei saanud sellest üldse aru.
Aga nemad teadsid ja jätkasid oma tööd.
Evi: Ja me ei maksnud neile selle eest midagi. Ma ei mõtle seda selles mõttes, et kui inimesele makstakse, siis ta töötab kindlasti paremini või halvemini. Lihtsalt minu jaoks on see väga oluline. Me olime tavaline perekond, kes kaotas poja. Meil polnud raha, et palgata mõni kallis advokaat, polnud tutvusi ega sidemeid. Me ei teadnud üldse, mida teha.
Aga meie kõrval olid inimesed, kes tegelesid meie asjaga ega jätnud seda pärast esimest ebaõnnestunud otsust pooleli.
Seepärast ma sellest praegu räägingi.
– See tähendab, et teie tänu Kairele ja Olgerdile ei seisne ainult professionaalses töös?
Evi: Muidugi mitte. Ka inimlikkuse eest. Võib ju oma töö lihtsalt formaalselt ära teha: saata paber, teatada otsus – ja kõik. Aga nemad püüdsid, midagi vastu nõudmata. Lihtsalt aitasid.
Inimese jaoks, kes ei saa kohtutest midagi aru ja on samal ajalsellises seisundis, tähendab see väga palju.
Natalja: Seetõttu tahtsimegi neid mõlemaid tänada. Mõlemal oli oma töö, oma roll selles asjas, kuid meie perekonna jaoks said neist mõlemast inimesed, kes kõik need aastad meie kõrval käisid.
– Ja ikkagi, pärast kahte õigeksmõistvat otsust asi ei lõppenud?
Natalja: Ei. Läksime edasi. Järgmiseks etapiks sai Riigikohus.
Me ise olime juba kõigis nendes astmetes segaduses – millinekaebus kuhu läheb, mis tühistati, mis jõusse jäi. Tavainimese jaoks on see tõesti väga keeruline.
Aga mingil hetkel juhtus see, mida me juba peaaegu enam oodata ei osanud: asi võttis uue pöörde.
Evi: Pärast nii paljusid pettumusi tekkis esimest korda lootus, et need aastad ei olnud asjata.
Riigikohus tühistas õigeksmõistva otsuse ja saatis asja uueks arutamiseks Tallinna ringkonnakohtusse. Seekord tunnistati GertKuusik ja OÜ Tervise Paradiis ettevaatamatusest põhjustatud surmas süüdi.
Kuusikule määrati üks aasta ja kolm kuud tingimisi vangistustpoolteiseaastase katseajaga, Tervise Paradiisile rahaline karistus50 000 eurot. Kohus rahuldas ka perekonna tsiviilhagid varalise jamittevaralise kahju hüvitamiseks.
Kaitse püüdis süüdimõistvat otsust Riigikohtus vaidlustada, kuid kassatsioonkaebusi menetlusse ei võetud. 2026. aasta augustis jõustus kohtuotsus lõplikult.
– Evi, kas see oli otsus, mida te kõik need kolm aastat ootasite?
Evi: Muidugi tahtsin, et karistus oleks rangem. Ma ei hakka seda varjama. Kui sinult on poeg ära võetud, tundub tingimisi karistusväga väikese karistusena. Aga lõpuks polnud minu jaoks isegi kõige tähtsam see, kui palju talle täpselt määratakse.
Peamine – ta tunnistati süüdi.
Me ei läbinud seda kõike raha pärast. Ükski raha ei too Kristjanit tagasi. Meile oli oluline, et pärast meie poja surma ei jääks nii: juhtus õnnetus – ja keegi ei vastuta millegi eest. Ootasime ülekolme aasta, et lõpuks öeldaks: vastutus on olemas.
Ja seda öeldi.
Pojuke on lähedal
Kohtulugu on lõppenud. Kuid Kristjani perekonna jaoks pole muidugi mingit lõplikku punkti.
Esikus ripub kalender, selle kõrval väike foto Kristjanist. Kalendrisse on jäänud märgitud kuupäevad, pärast mida jagunes selle perekonna elu „enne“ ja „pärast“: surmapäev, matusepäev.
Evi ja Natalja räägivad, et nad ise kuidagi peavad vastu. Poja kaotust elab palju raskemalt üle isa. Nende sõnul kaotas ta pärastKristjani surma justkui elu mõtte.
Iga päev, kui isa kodust tööle lahkub, peatub ta poja väikese foto juures:
– Tšau, Kristjan. Varsti näeme.
Need paar sõna on siin ammu saanud tavapärase elu osaks.Kristjanist räägitakse endiselt, talle räägitakse uudiseid, temaga jäetakse kodust lahkudes hüvasti. Teda pole enam kolm ja pool aastat nende kõrval, kuid perekonna elust pole ta kuhugi kadunud.
On veel üks inimene, kellele Evi väga tahab aitäh öelda. Ja ta oli kogu selle aja täiesti lähedal.
Evi: Kõige tähtsama unustasin öelda – meie tütre. Ma tahan vägatänada Nataljat. Hoolimata sellest, et ka temal oli väga raske – ta kaotas ju venna –, oli ta kogu selle aja meie kõrval. Kui minul ja mehel oli väga halb, kui tahtsime lihtsalt valust karjuda, toetas ja aitas tütar meid nii, nagu suutis, sellest stressist üle saada. Temal endal oli valus, aga ta püüdis ikkagi meid hoida. Selle eest olen talle lõpmatult tänulik.
Viimane pilk
…Laual lebavad Kristjani asjad. Ümberringi on fotod. Evi võtab neidükshaaval kätte, meenutades poega kord väikese lapsena, kordjuba täiskasvanuna. Mitme tunni jooksul rääkisime tragöödiast,uurimisest, kohtutest, süüdimõistvatest ja õigeksmõistvatestotsustest.
– Pojuke, – ütleb Evi taas.
Ja see kodune sõna räägib Kristjanist ja selle perekonna elust pärast tema surma võib-olla rohkem kui kõik kohtulahendite leheküljed.
Meie kohtumise alguses tundus mulle, justkui oleks Kristjan lihtsaltkorraks kodust välja läinud ja tuleb varsti tagasi.
Mõni tund hiljem polnud see tunne kuhugi kadunud.
Tema pojuke on lähedal.
KOMMENTAAR
Olgerd Petersell,
prokurör
Ma mäletan väga hästi päeva, mil see tragöödia juhtus ja minuga võttis ühendust uurija. Alguses oli palju ebaselget. Kuid üks fakt saimulle kohe murettekitavaks signaaliks: kuidas sai juhtuda, etKristjan oli basseini põhjas üle viie minuti, enne kui talle abi osutati? Veekeskuse jaoks on selline viivitus lubamatu.
Pärast seda, kui kriminaalasjas olid tõendid kogutud, olinveendunud, et vastutus lasub veekeskusel. Päästjainstruktorite töö korraldamise eest vastutav vaneminstruktor määras sel päeval puudunud instruktori asemel teadlikult administraatori, kes tegeles samas veekeskuses piletimüügiga ning kellel puudusid vajalikudoskused ja väljaõpe.
See töötaja tegutses valesti mitte tahtlikult – teda lihtsalt ei olnud õpetatud ohtlikke olukordi ennetama ja ära tundma ning nendetekkimisel õigesti tegutsema. Määrates ta sellisele ametikohale, võttis vaneminstruktor lubamatu riski, mis lõppkokkuvõttes viis noore inimese surmani.
Kristjan ei surnud mitte sellepärast, et tema kaaslane tõukas ta naljatamise käigus basseini, vaid sellepärast, et rohkem kui viieminuti jooksul, mil ta vee all viibis, ei osutanud talle keegi veekeskuse töötajatest abi. Sõltumata sellest, mis põhjusel jakuidas inimene basseini satub, on veekeskus kohustatud talle viivitamatult abi osutama. Antud juhul seda nõuet ei täidetud, misviis lubamatu viivituseni.
Enne kriminaalasja kohtusse saatmist kohtusin Kristjanivanematega. Nende vanemate silmis, kes olid kaotanud oma noore, jõudu täis poja, nägin uskumatut leina ja lootusetust. Mul oli neist siiralt kahju. Tundsin, kui väga nad tahtsid vastuseid saada ja kuiraske oleks neil leppida sellega, kui neile lihtsalt öeldaks: see oli õnnetus, keegi ei rikkunud midagi ja keegi ei vastuta millegi eest.
Sellel kohtumisel ütlesin neile, et see kriminaalasi kindlasti ei lõpetata ja ma annan selle kohtusse. Selleks hetkeks oli mul kogutud tõendite põhjal juba kindel veendumus, et ettevaatamatusest põhjustatud surma eest vastutavad nii vaneminstruktor kui ka OÜ Tervise Paradiis juriidilise isikuna – vaneminstruktori tegevuse tõttu.
See oli minu karjääri kõige keerulisem kohtuprotsess – eelkõige korduvate ebaõnnestumiste tõttu. Pärnu maakohus leidis alguses, et süüdistusel pole perspektiivi, ja saatis süüdistusakti prokuratuuritagasi. Meie kaebuse alusel tühistas Tallinna ringkonnakohus selle otsuse ja kohustas maakohut asja arutama. Kuid pärast pikka, emotsionaalset ja väga pingelist protsessi järgnesid õigeksmõistvadotsused nii Pärnu maakohtus kui ka Tallinna ringkonnakohtus.
Sellest hoolimata ei kaotanud ma lootust, sest ei esimese ega teise astme kohtu põhjendused mind ei veennud. Uskusin, et Riigikohtus taastatakse õiglus ja Kristjani vanemad saavad vähemalt veidi hingerahu. Mul on hea meel, et lõpuks sai kriminaalasi õiglaselahenduse.
Emotsionaalselt oli see üle kolme aasta kestnud protsess minujaoks tavapärasest palju raskem. Kuid need raskused pole midagi võrreldes sellega, mida Kristjani vanemad pidid läbi elama ja taluma.
Süüdimõistev otsus ei suuda kunagi hüvitada Kristjani emale ja tema perekonnale seda, mida neil tuli läbi elada. Kuid ma loodansiiski, et see toob neile vähemalt veidi kergendust ja hingerahu.
Olen Kristjani perekonna tänust sügavalt liigutatud. Prokurörid teevad oma tööd selleks, et kannatanute huve kaitsta. Nende rahulolu meie töö tulemusega ja tänu on suurim tunnustus, mida prokurör soovida võib. See on tugev motivatsioon teha oma töödedaspidi veelgi paremini.
KOMMENTAAR
Kaire Hänilane,
vandeadvokaat advokaadibüroost Tarmo Pilv ja Partnerid
Kui hakkasin Kristjani vanemate huve esindama, oli prokuratuur süüdistusakti juba kohtusse saatnud.
Kristjani vanemad kaotasid oma lapse täiesti ootamatult. Nad eisuutnud mõista, kuidas sai juhtuda, et nende poeg läks spaassevaba aega veetma – ja sealt enam tagasi ei tulnud. Kuidas sai juhtuda, et talle ei osutatud õigel ajal abi.
Muidugi ei too süüdimõistev otsus vanematele kaotatud poegatagasi. Kuid vähemalt said nad kohtult kinnituse: spaa ja selle töötajad vastutavad selle eest, et külastajale ei osutatud õigel ajalabi.
Selle korvamatu kaotuse taustal sai Kristjani omamoodi pärandiks see, et ettevõtted, kes pakuvad inimestele tervistavat puhkust, peavad edaspidi oma klientide tervise ja elu suhtestähelepanelikumalt ja vastutustundlikumalt suhtuma.
Suur aitäh Kristjani emale ja kogu tema perekonnale soojadesõnade eest. Mul on väga hea meel, et sain aidata neil selle rasketee läbi käia ja teha nii, et nad ise ei peaks pidevalt kohtuistungitel kohal olema ega nii emotsionaalselt raskel ajal kõigisse juriidilistesse üksikasjadesse süvenema.
