BNS teatab, et Eesti Puuetega Inimeste Koda (EPIKoda) küsib riigilt andmeid selle kohta, kui palju psüühikahäirega inimesi on aastatel 2020–2025 paigutatud tahtevastaselt kinnisesse asutusse või ravile ning kui sageli on kohtumääruste täitmist takistanud kohtade puudus.
EPIKoda soovib aastate kaupa eraldi andmeid kolme menetluse kohta: tahtest olenematu ravi, nõusolekuta paigutamine ööpäevaringsele erihooldusteenusele ja psühhiaatriline sundravi. Koda küsib muu hulgas esitatud ja rahuldatud taotluste arvu, paigutamise kestust ning seda, kui palju inimesi paigutati esialgse õiguskaitse korras või korralise menetluse alusel.
Samuti soovib EPIKoda teada, kui palju paigutamisi lõpetati enne määratud tähtaja saabumist ning mis alusel seda tehti. Kui paigutamine lõpetati inimese või kellegi teise taotluse alusel, küsitakse ka taotluse esitajat.
Eraldi tähelepanu pöörab koda olukorrale, kus kohtumääruse täitmiseks pole sobivat kohta. EPIKoda küsib, kui palju kohtumäärusi on jäänud kohtade puudumise tõttu täitmata või täidetud hilinemisega, kuhu inimene ooteajal suunati ja kui pikaks kujunes ooteaeg.
Riiklik statistika aitab EPIKoja teatel hinnata, kas üksikjuhtumites nähtud probleemid on süsteemsed ning kuidas on Eestis järgitud ÜRO puuetega inimeste õiguste komitee soovitusi.
Psüühikahäirega inimeselt saab Eestis tema tahte vastaselt vabaduse võtta kolmel viisil: tahtest olenematu ravi korras psühhiaatrilise abi seaduse alusel, nõusolekuta paigutamisega ööpäevaringsele erihooldusteenusele sotsiaalhoolekande seaduse alusel või psühhiaatrilise sundravi kohaldamisega karistusseadustiku alusel.
Kahel esimesel juhul otsustab paigutamise kohus hagita menetluses. Sundravi puhul peab esmalt olema tuvastatud, et inimene on toime pannud õigusvastase teo ja olnud selle toimepanemise ajal süüdimatu. Seejärel hindab kohus, kas inimene on ohtlik ja vajab psühhiaatrilist ravi.
Kõigil kolmel juhul on tegemist meetmega, mis piirab inimese enesemääramisõigust ja autonoomiat. ÜRO puuetega inimeste õiguste komitee soovitas 2021. aastal Eestil läbi vaadata ja kehtetuks tunnistada normid, mis lubavad võtta inimeselt vabaduse puude ja tajutud ohtlikkuse tõttu, ning tagada psühhosotsiaalse puudega inimestele teistega võrdne õigus vabadusele.
EPIKoda küsib riigilt ka prognoosi järgmiseks kaheks aastaks ehk hinnangut eeldatavale paigutamiste arvule ja olemasolevate kohtade arvule.
Siin on minu meelest loo kõige olulisem detail just kohtade puudumine. Kui kohtumäärusega inimene ei pääse teenusele, sest sobivat kohta pole, on see palju konkreetsem ja lugejale arusaadavam probleem kui päringu üldine juriidiline taust. Taamaattumik ma tooksin selle loo üsna ette, nagu ülal.
Ja ma ei paneks loosse kogu EPIKoja pikka konventsiooniõiguslikku argumentatsiooni. See on tausta jaoks oluline, aga uudises piisab ühest lõigust ÜRO komitee soovituse kohta.
